15. veebr 2013

Issanda aasta 2012 parimad mängufilmid

Godot'na oodatud maailmalõpp jäi ka 2012 tulemata, nii et peale filmide polnud siin halligi vaadata. Filmidest see-eest puudust polnud, kuid supernoovana säravaid, eredalt üllatavaid ja meeldejäävaid tippe nägin justkui vähem kui eelnenud aastal.

Aga. Kuigi mõndagi on veel nägemata, õnnestus värsket filmitoodangut puht-kvantitatiivselt rohkem näha kui aasta varem, mainimisväärseid asju sealhulgas. Sestap jagan oma parimad mängufilmielamused üldise pingerea koostamisest viilides ja üsna meelevaldselt kuude küsitavasse kategooriasse: kunstfilm, draama, komöödia, romantika, meestekas, vitamiin. Mida need sildid tähendavad, sellest allpool. (Parimad dokid lugesin üles siin.)



KUNSTFILMID
Siia paigutasin festivalide ja kriitikute lemmikud, mida üldiselt on kombeks nimetada väärtfilmideks. 'Autorifilm' on veel üks sõna säärase kino kohta, mis kindlalt eelistab originaalset visiooni üldmõistetavusele ja publikumenule.

Kunstfilmi kategooria ja ühtlasi kogu aasta parim film oli austerlase Ulrich Seidli PARADIIS: ARMASTUS (Paradies: Liebe) - valus misantroopilis-satiiriline laks, mis ajab vanainimeste asja nii otseses kui kaudses mõttes. Seksiturismi läbi avatud võõrandumise, võimu ja ebavõrdsuse küsimused on pakitud veatusse vormi; häbitust elatanud ihu eksponeerimisest hoolimata (või siis ka tänu sellele) on see ilmselt ka aasta esteetiliselt veenvaim linateos. Sarnast kontseptualismi ja sarnast vormi kasutas Seidl ka oma Paradiisi-triloogia teises osas "Paradiis: Usk", ehkki mõnevõrra vähem veenvate tulemustega.

Teised kunstistaarid olid:

ARMASTUS (Amour). Michael Hanekese harjumuspärane psühhoanalüütiline halastamatus on vananemise ja surma ränkade teemade puhul veidi taandunud, pisut ootamatult kumab siit lausa humanistlikku tröösti.

HOLY MOTORS. Prantslase Leos Caraxi pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline sürr-fantaasia, mille sisuline hämarus pälvib publikult võrdselt nii vaimustust kui vastuseisu.

JUST NAGU ARMUNU (Like Someone In Love). Iraani vanameistri Abbas Kiarostami jäljendamatult sarmikas, kerge elegantsiga vaatajat narriv eksituste draamakomöödia meie elusid valitsevast teadmatusest ja ootamatusest.



DRAAMAD
Draama ja autorfilmi piiri on raske tõmmata, aga püüdsin siia liigitada klassikalisemad, silmatorkavamalt saba ja sarvedega lood. Tähestiku järjekorras olid aasta tipud minu jaoks:

ARBITRAAŽ (Arbitrage, meie kinodes "Raha võim"). Hallipäine invest-pankur tunneb end kõikvõimsa vastutava patriarhina, kellele on lubatud igasugune üle laipade minek. Ameerika debütant David Jarecki avab läbinägelikult praegu üle ilma käimas olevate rahanduslike ja poliitiliste kriiside psühholoogilist tausta. Eks ole sääraseid tegelasi meilgi võimu juures.

JAHT (Jagten). Pingeline ja haarav vaade valedele, eelarvamustele ja tabudele pealtnäha sõbralikus heaoluühiskonnas. Lubamatu lastearmastuse teemaga Thomas Vinterberg kunagi alustas, ja selle juurde naasmine on taani dogma-veterani senise karjääri teine suurim õnnestumine pärast "Festenit".

MÄGEDE TAGA ("După dealuri" / "Beyond the Hills", meie kinolevis "Teispool mägesid"). Rumeenlase Cristian Mungiu aeglane ja põhjalik, klassikaliselt tugev tõsielupõhine draama tänapäeva ja mineviku, indiviidi ja sootsiumi, vabaduse ja õigeusu konfliktist kolkakülas.

PÄRAST LUCIAT ("Después de Lucía" / "After Lucia"). Mehhiklase Michel Franco sisult ja vormilt lööv bully-lugu paneb publiku eetilised veendumused proovile. (Ahoi, sõnaus: palun paremat, vähem kohmakat eesti sõna kui 'koolikiusaja'.)

ÕDE ("L'Enfant d'en haut" / "Sister". Šveits, rež. Ursula Meier). Truffaut' "400 löögi" ja Dardennes'ide "Jalgrattaga poisi" laadis hingeminev väike lugu poisist, kel tuleb suure ülekohtuse maailmaga omal jõul hakkama saada.




KOMÖÖDIAD
Kõige selgem kategooria: puhtakujulised naljafilmid.

21 JUMP STREET (USA, rež. Phil Lord, Chris Miller). Võrratult loll ja labane koomika säärases tiheduses, mis tegi sellest minu jaoks aasta võimsaima naerupommi. Tõenäoliselt on viga minus.

KAMPAANIA (The Campaign, USA. Rež. Jay Roach). Veel üks hüsteeriliselt hoogne ja lõbus tripp, samuti suuresti tänu näitlejaile. Poliitkriitiline sisu ei üllata palju, aga nalja saab nabani, vaid lõpp on ehk liialt peresõbralik.

SEITSE PSÜHHOPAATI (Seven Psychopats, Inglismaa). Taskaalustav törts veidi ootamatumat, kõrgelaubalisemat, mustemat ja verisemat huumorit dramaturg-režissöör Martin McDonaghilt ("In Bruges").




MEESTEKAS
Selle seksistliku sildi alla koondan žanrifilmid kriminullest ja märuleist ulmeni.

DREDD (Inglismaa - Lõuna-Aafrika). Eeskujulik postapo-koomiks, minimalistlikult vaid põhilisele taandatud: kalk, trööstitu maailm, jõhker (nais)kurikael, mitte vähem jõhker kangelane, ultravägivald ja gore. Väärikas uuskasutus, annab silmad ette nii Stallone'i kunagisele "Dreddile" kui kõigile 2012. aasta mantlikangelaste filmidele, "Dark Knight Rises" ja "Avengers" nende seas. Ei mingit armulugu ega muud tarbetut ornamentikat, ainult otsatu lammutamine tohutus tornmajas -  umbes nagu haaravam ja visuaalselt uhkem versioon indoneesia long-big-punchup-wuxiast "Serbuan Maut".

KILLING THEM SOFTLY (Eesti kinodes "Räpane amet"). Andrew Dominiki ("The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford") mõnusalt karm kriminull on ühtlasi teravmeelne kommentaar nii žanrile, majanduskriisile kui Ameerika ühiskonnale. Lisaks tarantinolik dialoog, värvikad näitlejatööd ja stiilne saundträkk.

PREMIUM RUSH (USA, rež. David Koepp. Eesti kinodes "Sööst"). Tänu värskele jalgratta-temaatikale ja näitlejaile aasta märul, tobedast loost hoolimata.

PROMETHEUS (USA, rež. Ridley Scott). "Alieni" eelloona kahtlemata kahvatupoolne ja väheoriginaalne - kuid siiski suurejooneline ulmekas, kus hea tahtmise korral leiab iva mõnevõrra rohkem kui seda sealt üldiselt välja loetud on.




ROMANTIKA
Mõeldud naistele, ent sobib ka meestele, kes oma feminiinset poolt ei salga.

KIILASPÄINE JUUKSUR ("Den skaldede frisør" / "Love Is All You Need", meie kinodes "Ainult armastust"). Eksimatu taani lavastaja Susanne Bieri ("Hævnen") võluvalt perfektne keskealiste romkomm.

SILVER LININGS PLAYBOOK (USA, rež. David O. Russell. Meie kinodes "Õnneteraapia"). Leidlikult žanre segav tore üllatus. Bradley Cooper mängib juba teises täispunkti-filmis, mida nägin igasuguse eelinfota (eelmine oli põnevik "Limitless"). Kuna film on nii menukaks osutunud ja sada auhinda saanud, siis kõik juba ilmselt teavad, mis värk on, aga ma siiski ei hakka siin rohkem spoilima.

TAKE THIS WALTZ (Pöffil "See valss on sinu"). Näitlejast režissööriks saanud Sarah Polley kaunis, värvikas ja veidi valus draama suhete sünnist ja püsivusest. (Filmi festari-esikas oli 2011, aga levisse see enne 2012 kusagil ei jõudnud, nii et teen erandi.)



VITAMIIN
Vitamiinilaksu programmis näitab Pöff kaamost peletavaid filme. Liigitasin siin selle sildi alla säärased elujaatavad asjad, mis pole päris komöödiad.

ELECTRICK CHILDREN (USA). Evangeelse taustaga, kuid haaravalt nooruslik ja värske indidraama mormooni tüdrukust, kes tavalise lõngusnoorukiga kodust jalga laseb.

GAME CHANGE (USA). Veel üks ameerika valimistest rääkiv poliitiline film Jay Roachilt ("Campaign"), aga mitte komöödia, vaid teledraama Alaska kuberneri Sarah Palini tähelennust vabariiklaste asepresidendi-kandidaadina. Tõsielupõhine ja päris naljakas lugu poliitika telgitagustest. Tüseda panuse õnnestumisse annavad peaosatäitjad Julianne Moore, Ed Harris ja Woody Harrelson. HBO rokib.

GIMME THE LOOT (USA, rež. Adam Leon). Ekstra mõnus ja gruuvi väike indi kahe New Yorgi gräffitinoore päevast. Lugu nagu polekski, aga just see jätab väga elusa mulje. Aasta toredamaid üllatajaid.

REBELLE ("War Witch", PÖFFil "Lapsnõid"). Arvestades, et kanadalanna Kim Nguyeni film räägib lapssõdurist Kongo kodusõjas, võib selle liigitamine helguse ja elujaatuse alla ehk üllatav olla, aga tõesti-tõesti, keskkonna jubedusest hoolimata on see pigem lootusrikas maagiline realism, mil omajagu ühist meilgi jooksnud "Beasts of the Southern Wildiga".

TEDDY BEAR (Taani, rež. Mads Matthiesen). Sõnaaher naisi pelgav kulturisti-gorilla läheb Taisse armastust otsima. Vastupandamatult muhe ja südamlik asi.



Nagu aasta parimate dokkide nimekirja, nii võib siiagi aja jooksul üht-teist lisanduda. Püsigem tuunitud.

13. veebr 2013

Issanda aasta 2012 parimad dokumentaalfilmid

(Parimad mängufilmid leiad siit.)

Aastakokkuvõtete vältimatust sattumuslikkusest ja subjektiivsusest kirjutasin juba aasta eest. See refrään kehtib ka tänavu kuhjaga ja rohkemgi veel. Uut seekord niipalju, et teen kaks eraldi postitust: ühe dokkidest, teise mängukaist.

Siinkohal alustuseks parimad mullused dokid, mida siiani näinud olen - medaleid jagamata, tähestiku järjekorras, kuna kõik on eri moel ja eri põhjusil head.



ABOUT FACE: SUPERMODELS THEN AND NOW (USA). Timothy Greenfield-Sandersi teledokil soliidses eas tippmodellidest on vanaduse teemal ehk enamgi ootamatut öelda kui Hanekese "Amouril" - ning ühtlasi on see põnevam ja meeldejäävam film kui Simon Westi "Expendables 2".

AI WEIWEI: NEVER SORRY (USA, rež. Alison Klayman). Kunstnik-dissident Ai Weiwei tallub sotsmeedia abil Hiina komparteilise võimuvertikaali kõveratel varvastel. Siin peitub väärt õppetükk ka maarahvale. Vaata lisaks näiteks "Tahrir - Liberation Square".



HIMSELF HE COOKS (Belgia-Holland-India, rež. Valérie Berteau, Philippe Witjes). Kaunis meditatiivne vaatlus Amritsari Kuldsest Templist, kus sikhi vabatahtlikud kokkavad iga Jumala päev kümnetele tuhandetele palveränduritele tasuta einet (langar). Kommentaari ja taustamuusikata, pealetükkimatu keskkonnaheliga eeskujulik dokk, mu lemmik Pärnu festarilt 2012.

INTO THE ABYSS (USA-Inglismaa-Saksamaa). Viimasel ajal peamiselt dokupaavstina tegutsev Werner Herzog kohtub kahe surma mõistetud mõrtsukaga. Tüübid pole sugugi juriidilise hakklihamasina ilmsüüta ohvrid, ent ometi mõjub Herzogi film mitte vähem veenva vastuargumendina surmanuhtlusele kui tollesama masina jokk-apsudest rääkivad "Paradise Lost 3: Purgatory" ja "The Central Park Five".



QUEEN OF VERSAILLES (USA, rež. Lauren Greenfield). Ärimiis ja iluduskuninganna unelmate kodu ehitamas. Vägev portree säherdustest konsumerismi õietest, mida meie maavillased reformistid ja kroonikud oma niiskemaiski unedes kujutleda ei suuda.

ROUVA PRESIDENTTI (Soome, rež. Aleksi Bardy). Eesti rahva kannatuste aastail, mil Kadriorus presideerisid esmalt jutulind Arnold, seejärel tänini tegutsevad Twitteri-Tom ja Transrasva-Effie, oli põhjanaabrite presidendiprouaks idealistlik, tarmukas ja terane Tarja. Pole miskit parata, Kõmmaril on tuline õigus. Soomlane olla on ikka lotovõit.



SAMSARA (USA, rež. Ron Fricke. Kui tähti närida, siis esikas oli Toronto festivalil 2011, aga et kinno ei jõudnud film kusagil varem kui 2012, teen sellele erandi). Põhimõtteliselt on see Baraka 2: kakskümmend aastat hiljemEelkäijale üpris sarnane visuaalne imetegu, kuid tolle püha-püha-püha iluga võrreldes paistab siit enam "Koyaanisqatsi" apokalüpsise-hõngulist pessimismi ja nukrust. Inimkonnal, eriti industriaalühiskonna sipelgapesal ei tundu Fricke silmis kuigivõrd lootust olevat. Inimesi, üldse elusolendeid on filmis silmapaistvalt vähe võrreldes tühja ja sakraalse ruumiga. Kuid maailmausundite, eelkõige budismi rahust pole ilmaelu sõgedusele vastast, liivamandala pühitakse laiali. Võimas asi, mille ainsaks nõrgaks kohaks on, nagu "Barakalgi", kohati õõnsavõitu new-age muusika.



SEARCHING FOR SUGAR MAN (Rootsi-UK). Oscariga auhinnatud helge tuhkatriinulugu tundmatust popmuusika-geeniusest. Julgen arvata, et peaaegu universaalselt mõjuv ja liigutav asi.

BEWARE OF MR BAKER (USA). Tore rokkdokk sõgedast staartrummarist.

STORIES WE TELL (Kanada). Sarah Polley mitmest vaatenurgast lahti räägitud perekonnalugu on minu jaoks aasta dokk. Pikemalt siin.



THE ACT OF KILLING ("Jagan" / "Tapatöö". Norra-Taani-Inglismaa). Banaalne kurjus täies, sürreaalse absurdini küündivas hiilguses. Rabav portreefilm indoneesia massimõrvareist, kes ei häbene oma minevikku teps rohkem kui mõni nõukakommar, ning taaslavastavad seda kaamera ees. Dokumentaalset vägivalda ekraanil ei näegi, lavastus on rõhutatult tinglik, aga väga võimsalt mõjuv sellegipoolest. Pikk ja ränk, aga ka lausa vajalik vaatamine. Lahendamatu pähkel.



Hetkel kõik, aga aasta parimate dokkide nimekiri pole suletud, vaid täieneb edaspidigi jooksvalt, kui satun mõnda 2012 valminud šedöövrit nägema.

Lõpetuseks aga olgu korratud, et ka meie kallil kodumaal oli 2012 järjekordne tugev dokiaasta. Viiest mu meelest aasta 2012 tugevaimast eesti filmist kolm olid dokid ("Varesesaare venelased", "Regilaul - laulud õhust", "40+2 nädalat").



Issanda aasta 2012 parimad mängufilmidMalcolmi doki-top 2012.

8. veebr 2013

Kümme filmisoovitust: Lauri Laanisto

Värskemat ja vanemat vaatamismaterjali soovitab laia profiiliga blogija LAURI LAANISTO (trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com).



Viis vanemat

VIIMNE INIMENE (Der Letzte Mann, Saksamaa 1924, rež. F. W. Murnau). Saksa ekspressionism oli väga põnev värk, noorukese filmikunsti uljad eneseotsingud Esimese maailmasõja järgses suletuses. Aga see pole ainult "Nosferatu" ja "Metropolis", vaid näiteks ka "Dr Caligari Kabinet" ja "Viimne inimene" - pooleteisttunnine tummfilm, ühegi vahetiitrita, aga pagana kaasahaarav. Peaosaline Emil Jannings tegi väga võimsa rolli, ent nüüdseks on ta üsnagi unustusse vajunud, kuna oli hiljem Hitleri veendunud poolehoidja. Enne seda suutis ta siiski ka Hollywoodis läbi lüüa, ning muuhulgas pälvida 1928. kõige esimese parima meesnäitleja Oscari. "Viimne inimene" on muuseas ka film, kus Murnau esmakordselt kasutas "vabastatud kaamerat" (Entfesselte Kamera) - see pandi operaatori rinnale, kui ta jalgratta seljas hotelli fuajees ringi sõitis, samuti riputati kaamerat nööri otsast alla.



A MATTER OF LIFE AND DEATH (Inglismaa 1946, rež. Michael Powell ja Emeric Pressburger). Viimase nelja-viie aasta jooksul on Hollywoodiski mõistma hakatud, et ulme sihtrühmaks pole mitte üksnes 12-aastased vinnilised noorukid, kes kogu oma taskuraha tegelaste plastkujukeste alla panevad; et tibake žanre segades saab sedasorti filme ka vähe täisealisemale vaatajaskonnale vastuvõetavaks teha. Inglased teadsid seda juba 40ndail, ning "Elu ja surma küsimus" on teravmeelne ulmeline romkomm, mida kannatab praegugi vaadata. Kusjuures - eriefektid surmajärgsest "komandopunktist" paradiisi ukse taga (tegevus toimub ju sõja ajal) ja taevasest kohtuistungist on palju etemad kui näiteks "Prometheuses", olgugi paberist tehtud.

THE BEST YEARS OF OUR LIVES (USA 1946, rež. William Wyler). John Fordi, John Hustoni ja Frank Capra varju jäänud William Wyleri parimaks peetav film Teise maailmasõja vastsete veteranide kohanemisraskustest argipäevaga. Sõjast naasnud rindemeeste ängid on ehk üks enim läbimängitud teemasid Ameerika filmikunstis, ja see film kajastab neid minu jaoks kõige efektiivsemalt - liigse patriotismi, melodramaatilise värvikuse ja vandenõuteooriateta, mis kipuvad sedasorti filmides enamasti tooni andma. Üks paljudest tolle ajajärgu tõeliselt headest Hollywoodi filmidest "Vihakobarate", "12 vihase mehe", "Sierra Madre varanduse", "Mr Smith läheb Washingtoni" jne kõrval.



MÄNGUKANN (Le Jouet, Prantsusmaa 1976, rež. Francis Veber). Lavastaja-stsenarist Francis Veber ja näitleja Pierre Richard on põhimõtteliselt prantsuse vaste Leonid Gaidaile ja Juri Nikulinile. Nad on teinud koos terve posu filme, millest enamik näivad rohkem või vähem jalaga-tagumikku huumori valdkonda kalduvat, kuid mis kõik on siiski elulised ja südamlikud, kaasahaaravad ja ehedad, igati žaktatiilikud.

STALKER
(NSVL 1979, rež. Andrei Tarkovski). Okei, see on ehk klišeelik valik, aga ma ikka pidin Tarkovski ka panema - mitte niivõrd Tarkovski enda kui Strugatskite pärast. Nende raamatud on äärmiselt filmilikud just selle poolest, et kogu arusaam maailma toimimisest kipub neis alatasa mingi pealtnäha väikese arengu, uue infokillu vms järel täielikult pea peale pöörduma. Sedasorti flipid tõmbavad mind ehk kõige paremini ja sügavamale filmi sisse. Ja seni pole eriti keegi peale Tarkovski suutnud seda piisavalt hästi lavastada. 2006 sai Lopušanski "Inetud luiged" sellega peaaegu hakkama, aga mitte siiski päriselt. Eks kõik muidugi ootavad Aleksei Germani "Raske on olla jumalat". Juba vähemalt kümme aastat ootavad.



Viis uuemat

NAKED (Inglismaa 1993, rež. Mike Leigh). Kõigi nende tuhandete inglise filmide seas, kus kohmetud ja inetud inglise inimesed räpastel tänavatel öö hämaruses väikseid kiuslikke nilbusi korda saadavad, on Mike Leigh' absoluutne valitseja, ja David Thewlis tema asemik maa peal.

SURNUD MEES (Dead Man, USA-Saksamaa-Jaapan 1995, rež. Jim Jarmusch). Kino Ekraan oli mul peaaegu ühika kõrval, päevaste seansside pilet oli 20 krooni. Käisin nädal aega järjest iga päev seda filmi vaatamas. Unustasin mõneks ajaks isegi meelemürgid ja vastassugupoole...

LILJA-4-EVER (Rootsi-Taani 2002, rež. Lukas Moodysson) See film tuleks uuesti meelde tuletada. Eriti neile, kes parasjagu kodumaalt kusagile Skandinaaviasse "hea otsa" peale loodavad saada.



INTO THE WILD (USA 2007, rež. Sean Penn). Eksistentsialism ameerika moodi. Ka peavoolu Hollywoodis saab täiesti kobeda filmi teha, kui produtsendikamba "jalajälge" minimeerida suudetakse. Naiivsusel ja sentimentaalsusel on oma hind, aga ka oma võlu.

PERFECT SENSE (Inglismaa-Rootsi-Taani-Iirimaa 2011, rež. David Mackenzie). Üks neist uuema aja romantilistest ulmedraamadest. Taanlane Kim Fupz Aakeson on kirjutanud täiesti geniaalse stsenaariumi. Imelihtne, sirgjooneline lugu, kus allakäik on vältimatu.



LISAPALA

LE NOM DES GENS (The Names of Love, Prantsusmaa 2010, rež. Michel Leclerc). Prantsuse armastusfilmid ei meeldi mulle reeglina üldse, aga see suutis täiesti pahviks lüüa. Soovitatav vaadata igasuguste eelteadmisteta.

6. veebr 2013

Ai Weiwei: ei ühtegi vabandust / Ai Weiwei: Never Sorry

"Ai Weiwei: Never Sorry", USA 2012. Rež. Alison Klayman. 91 min.


Neil, kellele moodne kunst sügavamat huvi ei paku, tasub sellele dokile algatuseks veidi aega anda, enne kui kanalit või plaati vahetada. Film jõuab peagi modernkunstile tihti omasest hermeetiliselt enesekesksest liivakastist hoopis kaugemale, dissidentliku vastasseisuni totalitaarriigiga.

Dokumentalistidel on jagunud eelarvet ja aega, et kunstnikku ja vastumõtlejat Ai Weiweid mitmekülgselt avada ja dramaatika huvides ära oodata, kuni punane panda hambad paljastab. Ühelt poolt tuleb tunnistada, et Hiina mõningast liberaliseerumist näitab juba tõik, et Ai Weiwei seal üldse tegutseda saab. Rahvavabariigi vabaduse piire näitab aga võimude vastulöök, mis kaudsusest hoolimata ei pruugi olla valutu ega ebatõhus.

See, kuidas partei ja valitsus kasutavad tülika suupruukija Ai Weiwei vaigistamiseks maksuametit, toob eestlasele muidugi kohe meelde, kuidas Rein Raual ei tulnud pärast komparteilase Andrus Ansipi juhitud valitsuse moraalseteks värdjateks nimetamist maksuameti revisjoni kuigi kaua oodata.

Kui järele mõelda, siis eks ole Hiina ja Eesti praegustel valitsustel teisigi kokkupuutepunkte peale turumajanduslik-oportunistliku komparteilisuse. Dalai-laamat ja Tiibeti iseseisvust ei tunnusta kumbki. Fuck you, motherland, ütleb Ai Weiwei.




Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (96%), Liisi ja Arno (5/5).

5. veebr 2013

Four

"Four", USA 2012. Rež. Joshua Sanchez. 76 min.


Väike vaikne homodraama, mis, kui ma õigesti aru sain, räägib vihjamisi, pastelseis toonides sellest, kuidas kapis istumine pärsib inimese võimet tähendusrikasteks lähisuheteks ka siis, kui seksuaalset identiteeti varjatakse õilsal eesmärgil, lähedaste säästmiseks, sest valetamine kahjustab ikkagi mitte ainult inimest ennast, vaid ka neidsamu lähedasi.

Andres Lõo kirjutas mullu meilgi linastunud Ira Sachsi sõltuvusloo "Ära kaota lootust" ("Keep the Lights On") puhul gei-normaalsusest, "kus gei-teema pole midagi, mida kaugelt ja imestades, naljaga pooleks või kuidagi halvustades, alibit otsides käsitleda". Tõepoolest - säärastes lihtsais, pretensioonituis, igapäevastes lugudes võiks näha uut sõna selleteemalises kinos võrreldes, ütleme, "Philadelphia" melodraamatilisuse, "Milki" plakatlikkuse, "Brokeback Mountaini" üle-elusuuruste tunnete või "Single Mani" über-stiliseeritusega.

"Four" paigutub mu peas koos Sachsi filmi ja inglase Andrew Haigh' tunamulluse "Weekendiga" just samasse homo-normaalsuse indi-rubriiki, kuhu mööndustega võiks ehk lugeda ka mõnevõrra kõrgema kaliibriga hiti "Kids Are All Right". Kõik need filmid räägivad pealetükkiva silmategemiseta, enam-vähem usutavalt homoseksuaalide igapäevaelust ja suhetest. Teatud uudsust selles on, kuigi need filmid kipuvad - nagu tavaelu isegi - kergelt meelest minema, olgugi see esteetiliselt kena nagu toosama "Keep the Lights On" või omapäraste karakteritega nagu "Four".