5. veebr 2013

Four

"Four", USA 2012. Rež. Joshua Sanchez. 76 min.


Väike vaikne homodraama, mis, kui ma õigesti aru sain, räägib vihjamisi, pastelseis toonides sellest, kuidas kapis istumine pärsib inimese võimet tähendusrikasteks lähisuheteks ka siis, kui seksuaalset identiteeti varjatakse õilsal eesmärgil, lähedaste säästmiseks, sest valetamine kahjustab ikkagi mitte ainult inimest ennast, vaid ka neidsamu lähedasi.

Andres Lõo kirjutas mullu meilgi linastunud Ira Sachsi sõltuvusloo "Ära kaota lootust" ("Keep the Lights On") puhul gei-normaalsusest, "kus gei-teema pole midagi, mida kaugelt ja imestades, naljaga pooleks või kuidagi halvustades, alibit otsides käsitleda". Tõepoolest - säärastes lihtsais, pretensioonituis, igapäevastes lugudes võiks näha uut sõna selleteemalises kinos võrreldes, ütleme, "Philadelphia" melodraamatilisuse, "Milki" plakatlikkuse, "Brokeback Mountaini" üle-elusuuruste tunnete või "Single Mani" über-stiliseeritusega.

"Four" paigutub mu peas koos Sachsi filmi ja inglase Andrew Haigh' tunamulluse "Weekendiga" just samasse homo-normaalsuse indi-rubriiki, kuhu mööndustega võiks ehk lugeda ka mõnevõrra kõrgema kaliibriga hiti "Kids Are All Right". Kõik need filmid räägivad pealetükkiva silmategemiseta, enam-vähem usutavalt homoseksuaalide igapäevaelust ja suhetest. Teatud uudsust selles on, kuigi need filmid kipuvad - nagu tavaelu isegi - kergelt meelest minema, olgugi see esteetiliselt kena nagu toosama "Keep the Lights On" või omapäraste karakteritega nagu "Four".


Kommentaare ei ole :