15. veebr 2013

Issanda aasta 2012 parimad mängufilmid

Godot'na oodatud maailmalõpp jäi ka 2012 tulemata, nii et peale filmide polnud siin halligi vaadata. Filmidest see-eest puudust polnud, kuid supernoovana säravaid, eredalt üllatavaid ja meeldejäävaid tippe nägin justkui vähem kui eelnenud aastal.

Aga. Kuigi mõndagi on veel nägemata, õnnestus värsket filmitoodangut puht-kvantitatiivselt rohkem näha kui aasta varem, mainimisväärseid asju sealhulgas. Sestap jagan oma parimad mängufilmielamused üldise pingerea koostamisest viilides ja üsna meelevaldselt kuude küsitavasse kategooriasse: kunstfilm, draama, komöödia, romantika, meestekas, vitamiin. Mida need sildid tähendavad, sellest allpool. (Parimad dokid lugesin üles siin.)



KUNSTFILMID
Siia paigutasin festivalide ja kriitikute lemmikud, mida üldiselt on kombeks nimetada väärtfilmideks. 'Autorifilm' on veel üks sõna säärase kino kohta, mis kindlalt eelistab originaalset visiooni üldmõistetavusele ja publikumenule.

Kunstfilmi kategooria ja ühtlasi kogu aasta parim film oli austerlase Ulrich Seidli PARADIIS: ARMASTUS (Paradies: Liebe) - valus misantroopilis-satiiriline laks, mis ajab vanainimeste asja nii otseses kui kaudses mõttes. Seksiturismi läbi avatud võõrandumise, võimu ja ebavõrdsuse küsimused on pakitud veatusse vormi; häbitust elatanud ihu eksponeerimisest hoolimata (või siis ka tänu sellele) on see ilmselt ka aasta esteetiliselt veenvaim linateos. Sarnast kontseptualismi ja sarnast vormi kasutas Seidl ka oma Paradiisi-triloogia teises osas "Paradiis: Usk", ehkki mõnevõrra vähem veenvate tulemustega.

Teised kunstistaarid olid:

ARMASTUS (Amour). Michael Hanekese harjumuspärane psühhoanalüütiline halastamatus on vananemise ja surma ränkade teemade puhul veidi taandunud, pisut ootamatult kumab siit lausa humanistlikku tröösti.

HOLY MOTORS. Prantslase Leos Caraxi pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline sürr-fantaasia, mille sisuline hämarus pälvib publikult võrdselt nii vaimustust kui vastuseisu.

JUST NAGU ARMUNU (Like Someone In Love). Iraani vanameistri Abbas Kiarostami jäljendamatult sarmikas, kerge elegantsiga vaatajat narriv eksituste draamakomöödia meie elusid valitsevast teadmatusest ja ootamatusest.



DRAAMAD
Draama ja autorfilmi piiri on raske tõmmata, aga püüdsin siia liigitada klassikalisemad, silmatorkavamalt saba ja sarvedega lood. Tähestiku järjekorras olid aasta tipud minu jaoks:

ARBITRAAŽ (Arbitrage, meie kinodes "Raha võim"). Hallipäine invest-pankur tunneb end kõikvõimsa vastutava patriarhina, kellele on lubatud igasugune üle laipade minek. Ameerika debütant David Jarecki avab läbinägelikult praegu üle ilma käimas olevate rahanduslike ja poliitiliste kriiside psühholoogilist tausta. Eks ole sääraseid tegelasi meilgi võimu juures.

JAHT (Jagten). Pingeline ja haarav vaade valedele, eelarvamustele ja tabudele pealtnäha sõbralikus heaoluühiskonnas. Lubamatu lastearmastuse teemaga Thomas Vinterberg kunagi alustas, ja selle juurde naasmine on taani dogma-veterani senise karjääri teine suurim õnnestumine pärast "Festenit".

MÄGEDE TAGA ("După dealuri" / "Beyond the Hills", meie kinolevis "Teispool mägesid"). Rumeenlase Cristian Mungiu aeglane ja põhjalik, klassikaliselt tugev tõsielupõhine draama tänapäeva ja mineviku, indiviidi ja sootsiumi, vabaduse ja õigeusu konfliktist kolkakülas.

PÄRAST LUCIAT ("Después de Lucía" / "After Lucia"). Mehhiklase Michel Franco sisult ja vormilt lööv bully-lugu paneb publiku eetilised veendumused proovile. (Ahoi, sõnaus: palun paremat, vähem kohmakat eesti sõna kui 'koolikiusaja'.)

ÕDE ("L'Enfant d'en haut" / "Sister". Šveits, rež. Ursula Meier). Truffaut' "400 löögi" ja Dardennes'ide "Jalgrattaga poisi" laadis hingeminev väike lugu poisist, kel tuleb suure ülekohtuse maailmaga omal jõul hakkama saada.




KOMÖÖDIAD
Kõige selgem kategooria: puhtakujulised naljafilmid.

21 JUMP STREET (USA, rež. Phil Lord, Chris Miller). Võrratult loll ja labane koomika säärases tiheduses, mis tegi sellest minu jaoks aasta võimsaima naerupommi. Tõenäoliselt on viga minus.

KAMPAANIA (The Campaign, USA. Rež. Jay Roach). Veel üks hüsteeriliselt hoogne ja lõbus tripp, samuti suuresti tänu näitlejaile. Poliitkriitiline sisu ei üllata palju, aga nalja saab nabani, vaid lõpp on ehk liialt peresõbralik.

SEITSE PSÜHHOPAATI (Seven Psychopats, Inglismaa). Taskaalustav törts veidi ootamatumat, kõrgelaubalisemat, mustemat ja verisemat huumorit dramaturg-režissöör Martin McDonaghilt ("In Bruges").




MEESTEKAS
Selle seksistliku sildi alla koondan žanrifilmid kriminullest ja märuleist ulmeni.

DREDD (Inglismaa - Lõuna-Aafrika). Eeskujulik postapo-koomiks, minimalistlikult vaid põhilisele taandatud: kalk, trööstitu maailm, jõhker (nais)kurikael, mitte vähem jõhker kangelane, ultravägivald ja gore. Väärikas uuskasutus, annab silmad ette nii Stallone'i kunagisele "Dreddile" kui kõigile 2012. aasta mantlikangelaste filmidele, "Dark Knight Rises" ja "Avengers" nende seas. Ei mingit armulugu ega muud tarbetut ornamentikat, ainult otsatu lammutamine tohutus tornmajas -  umbes nagu haaravam ja visuaalselt uhkem versioon indoneesia long-big-punchup-wuxiast "Serbuan Maut".

KILLING THEM SOFTLY (Eesti kinodes "Räpane amet"). Andrew Dominiki ("The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford") mõnusalt karm kriminull on ühtlasi teravmeelne kommentaar nii žanrile, majanduskriisile kui Ameerika ühiskonnale. Lisaks tarantinolik dialoog, värvikad näitlejatööd ja stiilne saundträkk.

PREMIUM RUSH (USA, rež. David Koepp. Eesti kinodes "Sööst"). Tänu värskele jalgratta-temaatikale ja näitlejaile aasta märul, tobedast loost hoolimata.

PROMETHEUS (USA, rež. Ridley Scott). "Alieni" eelloona kahtlemata kahvatupoolne ja väheoriginaalne - kuid siiski suurejooneline ulmekas, kus hea tahtmise korral leiab iva mõnevõrra rohkem kui seda sealt üldiselt välja loetud on.




ROMANTIKA
Mõeldud naistele, ent sobib ka meestele, kes oma feminiinset poolt ei salga.

KIILASPÄINE JUUKSUR ("Den skaldede frisør" / "Love Is All You Need", meie kinodes "Ainult armastust"). Eksimatu taani lavastaja Susanne Bieri ("Hævnen") võluvalt perfektne keskealiste romkomm.

SILVER LININGS PLAYBOOK (USA, rež. David O. Russell. Meie kinodes "Õnneteraapia"). Leidlikult žanre segav tore üllatus. Bradley Cooper mängib juba teises täispunkti-filmis, mida nägin igasuguse eelinfota (eelmine oli põnevik "Limitless"). Kuna film on nii menukaks osutunud ja sada auhinda saanud, siis kõik juba ilmselt teavad, mis värk on, aga ma siiski ei hakka siin rohkem spoilima.

TAKE THIS WALTZ (Pöffil "See valss on sinu"). Näitlejast režissööriks saanud Sarah Polley kaunis, värvikas ja veidi valus draama suhete sünnist ja püsivusest. (Filmi festari-esikas oli 2011, aga levisse see enne 2012 kusagil ei jõudnud, nii et teen erandi.)



VITAMIIN
Vitamiinilaksu programmis näitab Pöff kaamost peletavaid filme. Liigitasin siin selle sildi alla säärased elujaatavad asjad, mis pole päris komöödiad.

ELECTRICK CHILDREN (USA). Evangeelse taustaga, kuid haaravalt nooruslik ja värske indidraama mormooni tüdrukust, kes tavalise lõngusnoorukiga kodust jalga laseb.

GAME CHANGE (USA). Veel üks ameerika valimistest rääkiv poliitiline film Jay Roachilt ("Campaign"), aga mitte komöödia, vaid teledraama Alaska kuberneri Sarah Palini tähelennust vabariiklaste asepresidendi-kandidaadina. Tõsielupõhine ja päris naljakas lugu poliitika telgitagustest. Tüseda panuse õnnestumisse annavad peaosatäitjad Julianne Moore, Ed Harris ja Woody Harrelson. HBO rokib.

GIMME THE LOOT (USA, rež. Adam Leon). Ekstra mõnus ja gruuvi väike indi kahe New Yorgi gräffitinoore päevast. Lugu nagu polekski, aga just see jätab väga elusa mulje. Aasta toredamaid üllatajaid.

REBELLE ("War Witch", PÖFFil "Lapsnõid"). Arvestades, et kanadalanna Kim Nguyeni film räägib lapssõdurist Kongo kodusõjas, võib selle liigitamine helguse ja elujaatuse alla ehk üllatav olla, aga tõesti-tõesti, keskkonna jubedusest hoolimata on see pigem lootusrikas maagiline realism, mil omajagu ühist meilgi jooksnud "Beasts of the Southern Wildiga".

TEDDY BEAR (Taani, rež. Mads Matthiesen). Sõnaaher naisi pelgav kulturisti-gorilla läheb Taisse armastust otsima. Vastupandamatult muhe ja südamlik asi.



Nagu aasta parimate dokkide nimekirja, nii võib siiagi aja jooksul üht-teist lisanduda. Püsigem tuunitud.

Kommentaare ei ole :