13. veebr 2013

Issanda aasta 2012 parimad dokumentaalfilmid

(Parimad mängufilmid leiad siit.)

Aastakokkuvõtete vältimatust sattumuslikkusest ja subjektiivsusest kirjutasin juba aasta eest. See refrään kehtib ka tänavu kuhjaga ja rohkemgi veel. Uut seekord niipalju, et teen kaks eraldi postitust: ühe dokkidest, teise mängukaist.

Siinkohal alustuseks parimad mullused dokid, mida siiani näinud olen - medaleid jagamata, tähestiku järjekorras, kuna kõik on eri moel ja eri põhjusil head.



ABOUT FACE: SUPERMODELS THEN AND NOW (USA). Timothy Greenfield-Sandersi teledokil soliidses eas tippmodellidest on vanaduse teemal ehk enamgi ootamatut öelda kui Hanekese "Amouril" - ning ühtlasi on see põnevam ja meeldejäävam film kui Simon Westi "Expendables 2".

AI WEIWEI: NEVER SORRY (USA, rež. Alison Klayman). Kunstnik-dissident Ai Weiwei tallub sotsmeedia abil Hiina komparteilise võimuvertikaali kõveratel varvastel. Siin peitub väärt õppetükk ka maarahvale. Vaata lisaks näiteks "Tahrir - Liberation Square".



HIMSELF HE COOKS (Belgia-Holland-India, rež. Valérie Berteau, Philippe Witjes). Kaunis meditatiivne vaatlus Amritsari Kuldsest Templist, kus sikhi vabatahtlikud kokkavad iga Jumala päev kümnetele tuhandetele palveränduritele tasuta einet (langar). Kommentaari ja taustamuusikata, pealetükkimatu keskkonnaheliga eeskujulik dokk, mu lemmik Pärnu festarilt 2012.

INTO THE ABYSS (USA-Inglismaa-Saksamaa). Viimasel ajal peamiselt dokupaavstina tegutsev Werner Herzog kohtub kahe surma mõistetud mõrtsukaga. Tüübid pole sugugi juriidilise hakklihamasina ilmsüüta ohvrid, ent ometi mõjub Herzogi film mitte vähem veenva vastuargumendina surmanuhtlusele kui tollesama masina jokk-apsudest rääkivad "Paradise Lost 3: Purgatory" ja "The Central Park Five".



QUEEN OF VERSAILLES (USA, rež. Lauren Greenfield). Ärimiis ja iluduskuninganna unelmate kodu ehitamas. Vägev portree säherdustest konsumerismi õietest, mida meie maavillased reformistid ja kroonikud oma niiskemaiski unedes kujutleda ei suuda.

ROUVA PRESIDENTTI (Soome, rež. Aleksi Bardy). Eesti rahva kannatuste aastail, mil Kadriorus presideerisid esmalt jutulind Arnold, seejärel tänini tegutsevad Twitteri-Tom ja Transrasva-Effie, oli põhjanaabrite presidendiprouaks idealistlik, tarmukas ja terane Tarja. Pole miskit parata, Kõmmaril on tuline õigus. Soomlane olla on ikka lotovõit.



SAMSARA (USA, rež. Ron Fricke. Kui tähti närida, siis esikas oli Toronto festivalil 2011, aga et kinno ei jõudnud film kusagil varem kui 2012, teen sellele erandi). Põhimõtteliselt on see Baraka 2: kakskümmend aastat hiljemEelkäijale üpris sarnane visuaalne imetegu, kuid tolle püha-püha-püha iluga võrreldes paistab siit enam "Koyaanisqatsi" apokalüpsise-hõngulist pessimismi ja nukrust. Inimkonnal, eriti industriaalühiskonna sipelgapesal ei tundu Fricke silmis kuigivõrd lootust olevat. Inimesi, üldse elusolendeid on filmis silmapaistvalt vähe võrreldes tühja ja sakraalse ruumiga. Kuid maailmausundite, eelkõige budismi rahust pole ilmaelu sõgedusele vastast, liivamandala pühitakse laiali. Võimas asi, mille ainsaks nõrgaks kohaks on, nagu "Barakalgi", kohati õõnsavõitu new-age muusika.



SEARCHING FOR SUGAR MAN (Rootsi-UK). Oscariga auhinnatud helge tuhkatriinulugu tundmatust popmuusika-geeniusest. Julgen arvata, et peaaegu universaalselt mõjuv ja liigutav asi.

BEWARE OF MR BAKER (USA). Tore rokkdokk sõgedast staartrummarist.

STORIES WE TELL (Kanada). Sarah Polley mitmest vaatenurgast lahti räägitud perekonnalugu on minu jaoks aasta dokk. Pikemalt siin.



THE ACT OF KILLING ("Jagan" / "Tapatöö". Norra-Taani-Inglismaa). Banaalne kurjus täies, sürreaalse absurdini küündivas hiilguses. Rabav portreefilm indoneesia massimõrvareist, kes ei häbene oma minevikku teps rohkem kui mõni nõukakommar, ning taaslavastavad seda kaamera ees. Dokumentaalset vägivalda ekraanil ei näegi, lavastus on rõhutatult tinglik, aga väga võimsalt mõjuv sellegipoolest. Pikk ja ränk, aga ka lausa vajalik vaatamine. Lahendamatu pähkel.



Hetkel kõik, aga aasta parimate dokkide nimekiri pole suletud, vaid täieneb edaspidigi jooksvalt, kui satun mõnda 2012 valminud šedöövrit nägema.

Lõpetuseks aga olgu korratud, et ka meie kallil kodumaal oli 2012 järjekordne tugev dokiaasta. Viiest mu meelest aasta 2012 tugevaimast eesti filmist kolm olid dokid ("Varesesaare venelased", "Regilaul - laulud õhust", "40+2 nädalat").



Issanda aasta 2012 parimad mängufilmidMalcolmi doki-top 2012.

Kommentaare ei ole :