30. märts 2013

G.I. Joe: Kättemaks / G.I. Joe: Retaliation

"G. I. Joe: Retaliation", USA 2013. Rež. Jon M. Chu. 110 min.


Kui sa ei suuda uskuda, et leluvabrik Hasbro oskab oma hinnaliste mängukannide turundamiseks vändata veel tobedama militaar-patriootliku klipi kui "Transformerid: kuu varjukülg" või "Lahingulaev", siis vaata ja veendu. Muul juhul hoia heaga eemale, sest erinevalt eelmainituist pole käesolev tinasõdurireklaam isegi mitte autoparoodiliselt naljakas meelelahutus, vaid lihtsalt lausigav jahmerdamine. "G. I. Joe" kahe tunni enam-vähem ainsad vaadatavad hetked on Londoni õhkimine ja mingite suvaliste ninjade alpinistlik kepsutamine.

Ütlete, et film ongi ju suunatud sellistele alaealistele, keda ei huvita niivõrd lugu ega tegelased, vaid ainult paugutamine ja plahvatused? Heakene küll, aga miks siis suurem osa ajast jabura kummivenitamisega täidetud on? See lugu ei kvalifitseeru isegi koomiksina mitte. Nolani "Batman" või isegi Webbi "Spiderman" tunduvad "G. I. Joega" võrreldes ikka vapustavalt teravmeelsed, sügavmõttelised ja inimlikult puudutavad lood. Kusjuures veidigi leidlikku madinat "G. I. Joes" lihtsalt napib.

See kõik pole kindlasti mingi üllatus, kui peaosas astub üles Dwayne Johnson, kelle kogu karjäär on vääramatu kinnitus tõigale, et kompressoriga testosterooni täis pumbatud action-kangelaste aeg on möödas. Ent kui Johnsoni puhul on mudilasmärul loogiline rollivalik, siis vana hea Bruce Willise osalus teeb lihtsalt nukraks. Sic transit gloria.

★☆
(Pool tärni arusaamatute ninjade, pool plahvatava Londoni ja pool Jonathan Pryce'i eest.)



"G.I. Joe: Kättemaks" kinodes: Forumcinemas, Solaris Kino. Hinnanguid: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (29%), Roger Ebert (3/8).

29. märts 2013

Renoir

"Renoir", Prantsusmaa 2012. Rež. Gilles Bourdos. 111 min.



Saja aasta eest nautis tänapäevani üsna populaarne mõistuse- ja teaduseusk oma hiilgeaegu. Kahekümnenda sajandi alguse Lääneilmas polnud neil kodanikel, kel leib laual, kuigi raske uskuda, et inimkonda tüürib mõistus. Euroopas valitses juba jupp aega rahu, teadus paistis kohe-kohe kõiksuse täieliku mõistmiseni küündivat, mürinal arenev tehnika lubas materiaalse elujärje jätkuvat paranemist, ühiskondlikud utoopiad terendasid käeulatuses. Elu läks ülesmäge, ees ootas valgustus-ideede jätkuv võidukäik ja pidurdamatu progress.

Takkajärgi teame, et see oli illusioon. Samal ajal kasvasid varjud üha pikemaks, inimsoo sisemine pimedus muudkui kosus ja ootas oma aega, mis oli kiir küll tulema. Neid tumedaid võrendikke sajandialguse tüünete voogude all kujutavad näiteks Hanekese "Valge pael" ja Cronenbergi "Ohtlik meetod".



Gilles Bourdos' "Renoir" leiab aset juba puhkenud ilmasõja päevil, aga siin pole õieti mingeid varjusid. Omasoodu kusagil eemal käiv sõda ei häiri kuigivõrd sulnist pastoraal-idülli. Veteran-impressionisti Pierre-Auguste Renoiri pojad on küll sõjas, ent see ulatub vaid õige kauge kajana vahemerelisse Arkaadiasse, kus elatanud kunst-käsitööline väsimatult lopsakaid akte maalib, luues just säärast konfliktivaba ilu, mille puudumist tänapäeva kunstile tihti ette heidetakse. Purgistatud fekaalide kõrval tundub omas ajas revolutsiooniline impressionism ju armsalt turvaline, konservatiivselt üldmõistetav ja heakodanlikult nauditav.



Bourdos rõhutab esteetilist eskapismi omalt poolt maaliliste loodusvaadete ja interjööridega, hoidudes hoolsalt süvenemast nii ajastu ahistavatesse asjadesse, tegelaste psühholoogiasse kui perekondlikesse probleemidesse, millele vaid möödaminnes vihjatakse. Lugu kammitseva pieteedi allikas saab selgeks, kui mõelda sellele, et film põhineb perekonnalool, mille on juba uuel sajandil kirja pannud Pierre-Auguste'i lapselaps, operaator Jacques Renoir, kes sündis kaks aastakümmet pärast vanaisa surma. Minevik kui helesinised mäed.



Tulemus on sulnilt ümar, pehme ja magus nagu piimas leotatud küpsis. Vormilt kena, aga sisult väheütlev kultuurilooline heaolu-pildike, mis oma skemaatilises lihtsuses ei suuda äratada märkimisväärset huvi ei Pierre-Auguste'i ega tema hiljem režissöörina tuntuks saanud poja Jean Renoiri vastu.

Ei maksa oodata, et oja veerel ilutsev halli habemega maestro molberti pikali lööks ja pintsli pooleks murraks, röökides: "Black! Black!" Selgelt naispublikule suunatud stoori ei luba endale vähimatki nihestust. "Renoiri" kangelasteks pole nappide joontega visandatud isa ja poeg Renoirid, vaid mõlema muusa Andrée Heuschling (kelle karakterit ka kuigivõrd ei avata). Filmi idee taandub lihtsalt tuntud lööklausele suurmeeste taga peituvaist naistest.



Ent ülearu kriitiline pole ka põhjust olla. Bourdos' kiituseks mööngem, et ajastupildina näeb film stiilne välja ja piinlik see ka pole. Kahtlemata leidub sihtgrupi seas säärase kino austajaid küllaga. Lohutuskunst on ka meie sajandi tormides teretulnud. Ja mis Sõpruse kavas veidi ootamatu, see Artisesse nagu loodud.




"Renoir" Sõpruses ja Artises. Hinnanguid: IMDB (6.5/10), Rotten Tomatoes (80%).

15. märts 2013

Elada oma elu / Vivre sa vie

"Vivre sa vie: film en douze tableaux", Prantsusmaa 1962. Rež. Jean-Luc Godard. 85 min.


Oma kolmanda täispika filmiga jõuab Godard mu silmis tasemele, millega võrreldes eelnenu tundub ettevalmistava näpuharjutusena. Vormiuuendus sai sisulise katte, kunsti pärast tehtud ja kunstiga piirduv kunst puutub otsapidi kokku reaalsusega. Esimest korda paistab Godard'il olevat öelda midagi ääremärkusest enamat väljaspool tekste elatava elu kohta ning teha seda teemas püsides.



Filmifriik Godard on loo pühendanud B-filmidele ja jutt käib pealtnäha prostitutsioonist, ehkki see on pigem exploitation-trikk, publikuhuvi ärataja. Nagu Godard ise 1961 intervjuus olla öelnud, räägivad tema (tolleks ajaks tehtud) kolm filmi ideedest. Ja "Elada oma elu" idee pole mitte prostitutsioon.

Erinevalt mullu meie kinodes jooksnud värskeist frankofoonseist moraliteedest "Apollonide" ("Lõbumaja") ja "Elles" ("Naised") ei püüa Godard kehakaubandusele hinnanguid anda ega üheski suunas manitsedes näppu vibutada. (Tänu sellele mõjub tema poole sajandi tagune film ka hoopis huvitavamalt ja tänapäevasemalt kui nimetatud kaks.)

Godardi põhihuviks pole siin prostitutsioon, vaid filosoofiline küsimine vabaduse, vaba tahte ja identiteedi järele. Filmi peategelase Nana (Anna Karina) vastus olemise absurdile on puht-eksistentsialistlik: inimene on oma valikuis absoluutselt vaba, aga ta on ka absoluutselt vastutav oma eksistentsi eest. Surmale silma vaadates mässab Nana nagu Camus' Don Juan. Mõlemal puhul on asi allakäigust kaugel, tegu on pigem kangelaslikkusega, mida Godard ei kõhkle kõrvutamast Jeanne D'Arci omaga Carl Theodor Dreyeri tummfilmiklassikas. Pühaku ja hoora teed on absurdi-inimese jaoks võrdsed.



Muidugi, Godard ei jutlusta, ka mitte eksistentsialismi. Nana pole ei kangelanna ega anti-kangelanna. Film illustreerib lisaks absurdi-kangelaslikkusele kenasti selle vastuolusid.

Esiteks võib küsida, mil määral inimene on oma eksistentsiaalses valikus vaba? Mil määral saab ta oma eksistentsi ise luua ja mil määral see on talle ette antud? Nana valik on ju küll suhteliselt vaba ja juhuslik - küllalt tühist üürivõlga vaevalt et määravaks pidada saab -, kuid ikkagi on ilmne, et eksistentsiaalne situatsioon on inimesele suures osas ette antud juba sünnist saati. Kaunitari valikud on teised kui koletisel. Hea küll, etteantu vastu mässata saab igaüks, aga kui pidada mässu kohustuslikuks, siis kuhu jääb vabadus? Ja kas mässulise jaoks pole samuti liialt edev nõuda täit au oma eksistentsi loomise eest iseendale?



Teiseks, absurdi-inimese kogu mässuline vabadus kaldub taanduma ainsale vabale teole. Camus' "Võõras" Mersault tapab araablase ja sellega lõpeb põhimõtteliselt nii tema vabadus kui elu. Sama saatus ootab Godard'il prostituudiks hakanud Nanat, kel edaspidi pole niigi palju vabadust, et ebameeldivat klienti tagasi lükata. Võiks niisiis küsida, kas eksistentsi taandamine ühele absurdsele žestile on ainuvõimalik või vajalik.

Godard jätab need küsimused endale iseloomulikult õhku ja keerab mitu vinti peale: alustades anekdoodiga Porthosest, kes ei mõelnud kunagi ja kui hakkas, siis hukkus; ning jätkates põhjaliku aruteluga mõtte, sõna ja elu suhetest, tõest, valest ja eksimisest. Kogu Godard'i viitlemise, iroonia ja püüdliku distantseerituse juures on siiski tunda, et teemad on talle olulised, ja seda juttu on huvitav jälgida. (Säärased Godard'il tihti esinevad justkui juhuslikud kohvikuvestlused - maast ja ilmast elu mõtteni - on ilmseks inspika-allikaks nii Tarantinole kui Jarmuschile.)



Jäädes küll Susan Sontagiga nõusse, et Godard'i fookuses pole prostitutsiooni psühholoogia ega sotsioloogia, tundub mulle siiski, et filosofeerimise ja Anna Karina kõrval hoiab "Vivre sa vie'd" suuresti koos just sotsiaalne mõõde, mille abil literaat Godard end literatuursest klaaspärlimängust juukseidpidi välja tirib - üsna samal moel nagu eksistentsialismi defineerija Sartre. Prostituudi mustvalge argipäev ja kiretu häälega ette loetud ametijuhend toovad filmi elu puudutuse, mida Godard esialgu veel ei tüki kultuurirevolutsiooniliste loosungitega vürtsitama.

Kompaktne, terviklik, toimiv teos.



ps. Kui sulle tundub, et eksistentsialistlik vabadusefetiš on iganenud ja tänaseks ebaoluline teema, siis loe siia juurde Toomas Pauli ja Rein Raua äsjaseid mõtteid sellest, kas vaba tahe on luul või ei ole.



"Elada oma elu" Sõpruses (L 16.03.2013). Arvamusi: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (93%), Roger Ebert (astonishing).

5. märts 2013

Naine on naine / Une femme est une femme

"Une femme est une femme", Prantsusmaa 1961. Rež. Jean-Luc Godard.

Godard'i teises täispikas on ohtralt nii naist kui muusikat, aga ega see ikka ei ole küll "ülevoolav kummardus kogu naissoole ja Hollywoodi muusikalisele komöödiale", 8. märts muusikali kujul. See pole isegi mitte parodisti pilklik kummardus - see on romansi ja muusikali irooniline dekonstruktsioon.

Režissööri võluv modellist kaasa Anna Karina saab ohtralt ekraaniaega küll, aga tema tegelane Angéla pole mitte niivõrd intelligentne, kuivõrd edev ja tuulepäine segaduses bimbo, kelle kapriis rasestuda johtub pigem püüdest sugupoolte-vahelist vägikaikavedu võita kui lõputust õrnusest.

Angéla hulljulgus seisneb töös striptiisitarina; tema väljakutsuvus esiteks temperamentses jonnimises naisest mitte vähem kangekaelse poiss-sõbra Émile'iga (Jean-Claude Brialy) ning teiseks katses hoida tules veel üht rauda innuka austaja Alfredi näol (Belmondo).



Literaat Godard'ile iseloomulikult on filmi poindiks mitte naistepäev, vaid sõnamäng:

Émile: "Angéla, tu es infâme!" (Angéla, sa oled vastik).
Angéla: "Je ne suis pas infâme!... je suis une femme". (Ma pole vastik... olen naine).

Prantsuse keeles kõlab 'une femme' (naine) peaagu nagu 'infâme' . Voltaire'i sloganit "Écrasez l'infâme" on tavaliselt tõlgitud "Purustage koletis", aga sõna 'infâme' vasteks sobiks ka "moraalitu", "vääritu", "jälestusväärne", "nurjatu", "ilge", "jälk". Nii et üsna sama teema kui Godard'i debüüdi 'dégueulasse'.

Sellised naised ongi?

No ma ei tea. Kogu naissugu nüüd vaevalt.



Aga ega Godard ei tahagi näidata, kuidas asjad on. Ka lugu pole tema jaoks oluline, see jääb rudimentaarseks. Godard ei püüa realistlikku illusiooni luua, vaid lammutada, viidates rohkem teistele tekstidele ja filmidele kui filmivälisele tegelikkusele.

Näiteks sigarijunni imev Alfred on üsna üks ühele seesama Michel Poiccard, keda Belmondo "Viimses hingetõmbes" mängis - tahumatu pisipätt, ei mingit romantikat, ainult sirgjooneline soov naisele püksi pääseda.



Kogu Godard'i viitlemise ja võõrandamise probleemiks on, et see kipub teinekord olema kontseptsiooni ja kirjaliku tekstina huvitavam kui filmina. Sõnasepana on tema ideed, lood ja dialoogid, nagu tänapäeval öeldakse, rändom, ning rõhutatult üle jala teostatuna kukuvad välja kuidas kunagi, eriti just esimestes filmides. "Naises" vahel üsna vaimukalt (raamatukaante abil suhtlemine), vahel mitte eriti (hambapesustseen).

Maitse asi, kas pidada seda suvalisust geniaalsuseks või mitte. Visuaalses mõttes toimib Godard'i odav lo-fi / DIY esteetika mustvalgena ikka märksa paremini. Samas näiteks heli poolelt on "Naise" lopsaka taustamuusika dissonants dialoogi ja tegevusega tihti üsna naljakas.

Kokkuvõttes üpris vaadatav punkeksperiment.




"Naine on naine" Sõpruses (R8.03. ja T12.03.2013). Hinnanguid: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (86%), Roger Ebert (4/8).

4. märts 2013

Viimsel hingetõmbel / À bout de souffle

"À bout de souffle" / "Breathless", Prantsusmaa 1960. Rež. Jean-Luc Godard. 90 min.


Uut kultuuri nüüd kõikjal on tunda,
talle vana ei järgneda või.
Uued tuuled end annavad tunda,
mida sajandi lõpp meile tõi.

Isatapp, nagu papa Freud õpetab, on meie mõtlemise ja kultuuri alateadlik alustala. Individuatsiooni eelduseks on vanematele vastandumine.

Patritsiid ei piirdu aga üksikisikuga. Inimpõlv tuleb ja inimpõlv läheb, vana peab uuele ruumi tegema. Modernistliku traditsiooni piires on selles nähtud nii progressi kui evolutsioonilist loodusseadust, kuigi nende mõistete rakendamine ühiskonnale paistab problemaatiline ning kunsti ja kultuuri uuenemist võiks vähemalt sama edukalt vaadelda riidemoe või aastaegade vaheldumisena, mida saadavad üksikasjalikud teooriad ja manifestid.



Hiljem uueks laineks (nouvelle vague) nimetatud prantsuse filmiuuenduse esimeseks kuulutajaks oli hiljem kriitikust filmitegijaks saanud Alexandre Astruci manifesti-laadne artikkel "Uue avangardi sünd: kaamera-sulepea" (1948). Selles kuulutas Astruc senise kino väheütlevaks vaatemänguks ning ennustas ajastut, mil filmi väljendusvahendid saavad olema sama avarad kui kirjandusel. Selleks tuleb luua uus kino, kus puuduvad stsenarist ja lavastaja kui käsitöölised. Neid asendab mõlema rolli täitev Autor, kes, just nagu kirjanik sulepeaga, väljendab kaamera abil oma isikupäraseid mõtteid uues keeles - filmikeeles.

Viiekümnendail kandsid neid ideid edasi ajakirja "Cahiers du cinéma" kriitikud, kelle ridadesse kuulusid ka noored filmihuvilised Claude Chabrol, Jean-Luc Godard ja François Truffaut. 1954 tümitas Truffaut artiklis "Ühest prantsuse kino teatud kalduvusest" jõhkralt kodumaise psühholoogilise realismi "kvaliteeditraditsiooni" (la Tradition de la Qualité), heites selle kirjanduse-adapteeringuile ette kõikvõimalikke patte anti-klerikalismist ja patsifismist pornograafiani. See on väikekodanluse-vastane kino, mida väntavad väikekodanlased väikekodanlastele, käratas Truffaut. Säärasel kräpil polnud tema silmis autorikino kõrval kohta.


François Truffaut.

Võitlusväli iganenud isside kinoga (cinéma de papa) oli niisiis maha märgitud, ideoloogiline pinnas uue sünniks korralikult küntud. Jumaliku rahavihma tõi Roger Vadimi "Ja jumal lõi naise" (1956) - film, milles polnud küll teab mis uudsust, kuid mis tänu seksisümbol Brigitte Bardot' ihuvõludele müüs nagu loom, äratades rahastajais huvi sõltumatu produktsiooni vastu. Papa-tapjaist kirjameestel, kes olid oma teooriaid vaid paaris lühifilmis praktikasse rakendada saanud, avanes šanss end täispikas formaadis teostada.



Järjest linastusid debüüdid: 1958 Chabroli "Nägus Serge", järgmisel aastal Truffaut' "400 lööki" ja veel aasta hiljem Godardi esmasündinu - Truffaut' ja Chabroli stsena-kavandil põhinenud "Viimsel hingetõmbel". Viimased kaks osutusid väga edukaks. Godardi debüüti, mille originaalpealkirja "À bout de souffle" võiks tõlkida ka "Hing kinni" või "Hing paelaga kaelas", võib vast pidada kogu kümneid autoreid hõlmanud uue laine edukaimaks ja tuntuimaks teoseks.

Kuuekümnendate noorsoo jaoks oli Godard'i kaootiline pildirida politsei eest pagevast prantsuse pätist (Jean-Paul Belmondo) ja tema ameerika sõbrannast (Jean Seberg) justkui ilmutus. "Kinovihikute" autori-poliitika (politique des auteurs) oli tabanud ajastu vaimu.

Tulevane režissöör Oliver Stone armus teismelisena "Hingetõmbesse" esimesest pilgust ja ihkas olla Belmondo moodi just samal moel nagu Belmondo tegelane matkib filmis Humphrey Bogartit.


Humphrey Bogart.

Poolsada aastat hiljem võib olla raske sellesse vaimustusse sisse elada ja (nagu edukate uuenduste puhul ikka) täpselt mõista, mis "Viimses hingetõmbes" nii vapustavalt mõjus.

Ühelt poolt on kunagi revolutsioonilised trikid nagu hüplik montaaž, võõritusefektid või narratiivi lõhkumine nüüdseks laialt käibes mitte ainult sõltumatus või kunstkinos, vaid ka peavoolus. Pealegi kasutas debütant Godard sedalaadi võtteid siin veel suhteliselt piiratud valikus ja vaoshoitult.


Jean-Luc Godard.

Teiselt poolt on möödunud sajandi eksperimentaalsest avangardist saanud uue sajandi kaanon. Briti ajakirja Sight & Sound mainekas kõigi aegade parimate filmide tabelis platseerus "À bout de souffle" mullu kriitikute häälte põhjal 13. kohale. Enam etableerunum olla ei saa.

Papa-tapjate uus laine eesotsas Godard'iga pole enam cinéma de papa - see on cinéma de grand-papa. Kohustuslik kirjandus, mida keegi peale kooliõpilaste naljalt ette ei võta, kui just ei pea. Mitte isegi Dire Straits või Metallica, vaid Rolling Stones.

Ent kui viiekümnendat sünnipäeva tähistav rokkbänd läheneb juba ohtlikult nekrofiiliahõngulisele marketingi-kurioosumile, siis selle kõrval mõjub sama eakas nouvelle vague kahtlemata värske, väärika ja vaatamisväärsena.



Ma pole küll kuigi kindel, et just "Viimsel hingetõmbel" on parim valik, millest tänapäeval tuleks uuel lainel surfamist alustada - ent kui haibist mitte hoolida ning asjale ettevaatlikult, eriliste ootusteta läheneda, siis tükki see ka kahtlemata küljest ei hauka.

Godard'i mõtteteri nagu "Foto on tõde. Kino on 24 kaadrit tõde sekundis" või "Kino pole illusioon - kino ja elu on üks ja seesama" ei maksa võtta sõna-sõnalt ega näha neis mingit erilist realismi, tõepära või elulisuse taotlust. Tema tõde on kunstitõde, mis pigem eitab võimalust, et kunstitekstis võiks tõde sisalduda. Godard'i filmid võivad küll olla elu tema enda jaoks, aga mitte vaataja jaoks, kellele ta püüab, vastupidi, Bertold Brechti võõrandava "eepilise teatri" vaimus üha selgeks teha, et näidatav pole mitte elu, vaid konstrueeritud ja lavastatud tekst.



Seejuures võis Godard igasugu asju väita. Ta olla öelnud ka nii: "Kino on midagi kunsti ja elu vahepealset. Ta nii võtab elult kui annab sellele."

Ja "Hingetõmbe"-eelses lühifilmis "Charlotte ja tema Jules" küsib ta Belmondo suu läbi: "Milleks teha filme? Ma leian, et see on vääritu. Vääritu ja ajast-arust. Mis on kino? Suur pea teeb väikeses ruumis grimasse. Ainult loll saab sellist asja armastada! See on illusoorne kunst."

Ühesõnaga, Godard'i vigurijuttu ei maksa ülearu tõsiselt võtta.

Ja tasub arvestada, et nagu autorikino ikka, köidab Godard kriitikuid, teoreetikuid ja filmitegijaid rohkem kui lihtsalt vaatamislusti otsivat kinosõpra.



Filmiinimestele on romantiline Autori-ideoloogia enamasti mokkamööda, sest see laseb igal tarakanil end vaevata Tarkovskiks kujutleda. Suuresti rahanappusest tingitud dokumentaali-laadses lo-fi esteetikas, värisevas käsikaameras ja stsenaariumi improvisatsioonilises suvalisuses näevad ametivennad aga teedrajavaid võimalusi ja eeskujulikku vabadust.

Kirjatsurasid jälle vaimustavad kolleegi tähelennu juures ebakonventsionaalsus, tekstikesksus, intertekstuaalsus ja refleksiivsus, mis kõik riimuvad kaunilt igasugu modernistlike ja postmodernistlike teooriatega. Diskursustega, si vous voulez.



Ilmselt on filmi mitte näinud lugejat nüüd piisavalt võõrsõnadega hirmutatud. Lohutuseks tõttan kinnitama, et uue laine allikaks oli vahutava teooria ja diipide kunstitaotluste kõrval siiski ka siiras filmiarmastus, mida tänapäeval nimetataks friikluseks. Kinoklubides kasvanud kriitikud olid oma aja Tarantinod, kel oli ise kaamera taha astudes veel hästi meeles, kuidas nad kodumaise meinstriimi sarjamise ja obskuurse andergraundi kiitmise kõrval mõndagi menukat hollivuudi režissööri Autorina ülistasid.

Sestap pole ei Truffaut' ega Godard'i debüüdid mingi antikino, vaid kogu oma ebatraditsioonilisuse juures täiesti vaadatavad lood. "400 lööki" võib ehk olla mõnevõrra paremini säilinud ja puudutavam kui "Hingetõmme" - aga ka viimase sihitus maast ja ilmast lobisemises ei puudu oma sarm ja isegi teatud pinge.



Godard'i enda kolm aastat hilisemale "Põlgusele", mis tekitab mus sama ägedat autorikino-allergiat kui Fellini või Antonioni, eelistaks "Viimset hingetõmmet" iga kell - kuigi tema loomingust tunduvad vähem tähelepanu pälvinud "Vivre sa vie" ja "Masculin Féminin" hoopis isikupärasemad, kõnekamad ja huviäratavamad.

Omaette võetuna ja konteksti arvestamata toob "À bout de souffle", nagu tänavune parima filmi Oscargi, aga meelde Karl Pilkingtoni sõnad Suure Hiina müüri juures: "I wonder what's so Great about it. So what it goes on for miles? So does the M6. I'd call it an Alright Wall of China."




"Viimsel hingetõmbel" Sõpruses (N 7.03 ja R 8.03.2013). Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (96% fresh), Roger Ebert.

1. märts 2013

Kümme filmisoovitust: Helmut Jänes

Vana ja uut kino soovitab PÖFFi programmi koostaja ja HÕFFi programmijuht Helmut Jänes.



NOSFERATU – ÕUDUSTE SÜMFOONIA ("Nosferatu, eine Symphonie des Grauens", Saksamaa 1922. Rež. F. W. Murnau). Armastus tummfilmide vastu sai alguse ülikooli ajal, kui kirjutasin neist ühe pikema uurimistöö. Huvi selle ebaseksika filmiajastu vastu oli aga tekkinud just nostalgiast ei tea kus ja millal esimest korda nähtud “Nosferatu” vastu. Ma ei avasta maailma, kui ütlen, et (ajastut arvestades) on see üks kõigi aegade paremaid õudusfilme ja kindlasti parim “Dracula” ekraniseering. Mingis mõttes tõukus sellest filmist ka tõsisem huvi õudusfilmi kui žanri vastu, mida varem olin mõnevõrra peljanud.

KAUNITAR JA KOLETIS ("La Belle et la bête", Prantsusmaa 1946). Usun, et sattusin seda esimest korda nägema poisikesena mingis Mark Soosaare filmisaates, kus näidati täies pikkuses kõiksugu klassikuid. Sellest saati olen päris suur Jean Cocteau ja natuke ka viie-kuuekümnendate prantsuse filmiliikumise fänn. Kõikidest Truffaut'est, Godard'est ja Resnais'dest enam mäletan ma aga just seda imelist mustvalget muinaslugu, mida kunagi kindlasti näitan ka oma lapsele.



2001: KOSMOSEODÜSSEIA ("2001: A Space Odyssey", USA 1968). Mõtlesin pikalt, millist Kubricku filmi mainida. Ei teagi, miks eelistasin just seda - mulle meeldivad paljud tema asjad. Võib-olla on asi selles, et ma pole "Odüsseiat" kunagi otsast lõpuni näinud. Tõsiselt. Põhjus on lihtne - iga kord, kui ma selle filmi mängima panen, jõuan enne lõppu magama jääda. Mingi kummaline uneteraapia minu jaoks, aga ainult kõige paremas mõttes. Olen endale lubanud sel aastal veel ühe proovi teha. Kui siis ka magama jään, loobun.

VAIMUDE VÄLJAAJAJA ("The Exorcist", USA 1973. Rež. William Friedkin). Minu jaoks mitte ainult õudusfilmide esikolmikusse, vaid ka üleüldisse lemmikfilmide toppi kuuluv film. Fenomen, millesarnast enam ei tehta. Niivõrd õõva ja kõhedust tekitavat filmi pole ma elus rohkem näinud. Olen seda korduvalt üksinda vaadanud, alati leian uusi tahke. Näiteks mõni aeg tagasi avastasin, et sekundi murdosa jooksul näidatakse uksel peegelduvat kuradi nägu. Siin on mingid allhoovused, mida kohe ei adu, aga kui satud selle võimusesse, siis oled läinud mees – film imeb su täielikult enesesse.



LEGEND DINOSAURUSEST ("Kyōryū Kaichō no Densetsu", Jaapan 1977. Rež. Junji Kurata). Kodukoht, lapsepõlv, vene keeles peale loetud välismaa filmid. Samasse ritta paneksin julgelt “Atlantise valitsejad”, “Kaljukits 1”, “Angaar 18” ja muidugi ka india löömafilmi “Kättemaks ja seadus”. Usun, et paljudele minuealistele jättis just sauruse-õudukas kustumatu mulje. Poleks neid filme olnud, poleks ma arvatavasti ka hiljem kino vastu suuremat huvi tundma hakanud. Naljaviluks kaesin “Legendi” hiljuti juutubist üle. Kohutav kräpp, aga armas ikkagi.

KÄRBES ("The Fly", USA 1986). Esimene mälestus Cronenbergi õudusromansist jääb vist aastasse 1990, mil juhtusin seda mingilt satelliidikanalilt öösel nägema. Olin šokeeritud filmi grimmist. Hiljem asendus šokk imetluse ja uudishimuga Cronenbergi vastu, aga “Kärbes” jääb omas žanris vist ületamatuks. Mul on tunne, et kui praegu hakkaks keegi sellest filmist riimeiki tegema, sünniks mingi üledigitaliseeritud tehno-ulmejura. Aga Cronenberg suudab mind kaheksakümnendatele omaselt taas ja taas nii oma võikusega ehmatada kui ka lõpustseeniga pisara välja pigistada.



JÕHKRAD MÄNGUD ("Funny Games", Austria 1997). Minu jaoks jääb Michael Haneke ennekõike “Funny Gamesi” saksakeelse originaali lavastajaks. Siis tulevad tema esimesed kliinilised filmid ja alles seejärel kamaluga rahvusvahelist tähelepanu ja auhindu pälvinud suurteosed. See, kuidas Haneke suudab pealtnäha vägivallatus, aga samas ääretut kurjust täis koduhõivamis-loos kujutada perssekukkunud kaasaegset ühiskonda, on ikka totaalselt võimas saavutus, milletaolist pole rohkem näinud ega kogenud.

TRAINSPOTTING (Inglismaa 1996, rež. Danny Boyle). Kultusfilm on vastik sõna, aga selle filmi iseloomustamiseks sobib. Vaatasin "Trainspottingut" viimati aasta eest koos kooliõpilastega ja püüdsin selgitada, kuidas pealtnäha võikaid asju nagu enda süstimine või imiku surm saab edasi anda ka komöödia võtmes. Mõned said aru, mõned mitte. Uskumatult cool muusika, mis mu plaadimasinast aeg-ajalt ikka läbi käib. Ewan McGregor, kes on minu jaoks pärast “Tähesõdadsid” filmist filmi üha ebaustuvamaks muutunud, teeb siin oma elu rolli. Küllap jään teda igavesti Rentonina mälestama. Kahju, et Hollywood on andekalt karakternäitlejalt röövinud kogu kunagise originaalsuse.



VAIMUDEST VIIDUD ("Sen to Chihiro no Kamikakushi", Jaapan 2001). Loomulikult Hayao Miyazaki, kelle enam-vähem kogu loomingut olen perega ikka ja jälle üle vaadanud. Tema animed on eranditult kõik kas head või väga head. “Vaimudest viidud” oli lihtsalt esimene, mida sai suurelt kinoekraanilt nähtud. Vaieldamatu animegeenius ületab oma visuaali ilu ja sõnumi sügavusega kõik teised joonisfilmid ja on just sellepärast mõistetav nii 10-kui 80-aastastele üle ilma. Lihtne filosoofia, aga proovigu keegi järele teha.

SÕRMUSTE ISAND: SÕRMUSE VENNASKOND ("The Lord of the Rings: The Fellowship of the Ring", USA - Inglismaa - Uus-Meremaa 2001, rež. Peter Jackson). Õigusega kõige uuem mängufilm siinses valikus. Teised "Sõrmuse" sarja filmid ja loendamatud järgitegemised pole karvavõrdki sama head. Kisasin vaimustusest ja rääkisin sõbraga pikalt, kuidas on võimalik nii võimsaid kaadreid valmis saada. Näe, oli, kuigi arvutitehnoloogia polnud veel tasemel ja 3D oli alles suhteliselt võõras mõiste.