15. märts 2013

Elada oma elu / Vivre sa vie

"Vivre sa vie: film en douze tableaux", Prantsusmaa 1962. Rež. Jean-Luc Godard. 85 min.


Oma kolmanda täispika filmiga jõuab Godard mu silmis tasemele, millega võrreldes eelnenu tundub ettevalmistava näpuharjutusena. Vormiuuendus sai sisulise katte, kunsti pärast tehtud ja kunstiga piirduv kunst puutub otsapidi kokku reaalsusega. Esimest korda paistab Godard'il olevat öelda midagi ääremärkusest enamat väljaspool tekste elatava elu kohta ning teha seda teemas püsides.



Filmifriik Godard on loo pühendanud B-filmidele ja jutt käib pealtnäha prostitutsioonist, ehkki see on pigem exploitation-trikk, publikuhuvi ärataja. Nagu Godard ise 1961 intervjuus olla öelnud, räägivad tema (tolleks ajaks tehtud) kolm filmi ideedest. Ja "Elada oma elu" idee pole mitte prostitutsioon.

Erinevalt mullu meie kinodes jooksnud värskeist frankofoonseist moraliteedest "Apollonide" ("Lõbumaja") ja "Elles" ("Naised") ei püüa Godard kehakaubandusele hinnanguid anda ega üheski suunas manitsedes näppu vibutada. (Tänu sellele mõjub tema poole sajandi tagune film ka hoopis huvitavamalt ja tänapäevasemalt kui nimetatud kaks.)

Godardi põhihuviks pole siin prostitutsioon, vaid filosoofiline küsimine vabaduse, vaba tahte ja identiteedi järele. Filmi peategelase Nana (Anna Karina) vastus olemise absurdile on puht-eksistentsialistlik: inimene on oma valikuis absoluutselt vaba, aga ta on ka absoluutselt vastutav oma eksistentsi eest. Surmale silma vaadates mässab Nana nagu Camus' Don Juan. Mõlemal puhul on asi allakäigust kaugel, tegu on pigem kangelaslikkusega, mida Godard ei kõhkle kõrvutamast Jeanne D'Arci omaga Carl Theodor Dreyeri tummfilmiklassikas. Pühaku ja hoora teed on absurdi-inimese jaoks võrdsed.



Muidugi, Godard ei jutlusta, ka mitte eksistentsialismi. Nana pole ei kangelanna ega anti-kangelanna. Film illustreerib lisaks absurdi-kangelaslikkusele kenasti selle vastuolusid.

Esiteks võib küsida, mil määral inimene on oma eksistentsiaalses valikus vaba? Mil määral saab ta oma eksistentsi ise luua ja mil määral see on talle ette antud? Nana valik on ju küll suhteliselt vaba ja juhuslik - küllalt tühist üürivõlga vaevalt et määravaks pidada saab -, kuid ikkagi on ilmne, et eksistentsiaalne situatsioon on inimesele suures osas ette antud juba sünnist saati. Kaunitari valikud on teised kui koletisel. Hea küll, etteantu vastu mässata saab igaüks, aga kui pidada mässu kohustuslikuks, siis kuhu jääb vabadus? Ja kas mässulise jaoks pole samuti liialt edev nõuda täit au oma eksistentsi loomise eest iseendale?



Teiseks, absurdi-inimese kogu mässuline vabadus kaldub taanduma ainsale vabale teole. Camus' "Võõras" Mersault tapab araablase ja sellega lõpeb põhimõtteliselt nii tema vabadus kui elu. Sama saatus ootab Godard'il prostituudiks hakanud Nanat, kel edaspidi pole niigi palju vabadust, et ebameeldivat klienti tagasi lükata. Võiks niisiis küsida, kas eksistentsi taandamine ühele absurdsele žestile on ainuvõimalik või vajalik.

Godard jätab need küsimused endale iseloomulikult õhku ja keerab mitu vinti peale: alustades anekdoodiga Porthosest, kes ei mõelnud kunagi ja kui hakkas, siis hukkus; ning jätkates põhjaliku aruteluga mõtte, sõna ja elu suhetest, tõest, valest ja eksimisest. Kogu Godard'i viitlemise, iroonia ja püüdliku distantseerituse juures on siiski tunda, et teemad on talle olulised, ja seda juttu on huvitav jälgida. (Säärased Godard'il tihti esinevad justkui juhuslikud kohvikuvestlused - maast ja ilmast elu mõtteni - on ilmseks inspika-allikaks nii Tarantinole kui Jarmuschile.)



Jäädes küll Susan Sontagiga nõusse, et Godard'i fookuses pole prostitutsiooni psühholoogia ega sotsioloogia, tundub mulle siiski, et filosofeerimise ja Anna Karina kõrval hoiab "Vivre sa vie'd" suuresti koos just sotsiaalne mõõde, mille abil literaat Godard end literatuursest klaaspärlimängust juukseidpidi välja tirib - üsna samal moel nagu eksistentsialismi defineerija Sartre. Prostituudi mustvalge argipäev ja kiretu häälega ette loetud ametijuhend toovad filmi elu puudutuse, mida Godard esialgu veel ei tüki kultuurirevolutsiooniliste loosungitega vürtsitama.

Kompaktne, terviklik, toimiv teos.



ps. Kui sulle tundub, et eksistentsialistlik vabadusefetiš on iganenud ja tänaseks ebaoluline teema, siis loe siia juurde Toomas Pauli ja Rein Raua äsjaseid mõtteid sellest, kas vaba tahe on luul või ei ole.



"Elada oma elu" Sõpruses (L 16.03.2013). Arvamusi: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (93%), Roger Ebert (astonishing).

Kommentaare ei ole :