1. märts 2013

Kümme filmisoovitust: Helmut Jänes

Vana ja uut kino soovitab PÖFFi programmi koostaja ja HÕFFi programmijuht Helmut Jänes.



NOSFERATU – ÕUDUSTE SÜMFOONIA ("Nosferatu, eine Symphonie des Grauens", Saksamaa 1922. Rež. F. W. Murnau). Armastus tummfilmide vastu sai alguse ülikooli ajal, kui kirjutasin neist ühe pikema uurimistöö. Huvi selle ebaseksika filmiajastu vastu oli aga tekkinud just nostalgiast ei tea kus ja millal esimest korda nähtud “Nosferatu” vastu. Ma ei avasta maailma, kui ütlen, et (ajastut arvestades) on see üks kõigi aegade paremaid õudusfilme ja kindlasti parim “Dracula” ekraniseering. Mingis mõttes tõukus sellest filmist ka tõsisem huvi õudusfilmi kui žanri vastu, mida varem olin mõnevõrra peljanud.

KAUNITAR JA KOLETIS ("La Belle et la bête", Prantsusmaa 1946). Usun, et sattusin seda esimest korda nägema poisikesena mingis Mark Soosaare filmisaates, kus näidati täies pikkuses kõiksugu klassikuid. Sellest saati olen päris suur Jean Cocteau ja natuke ka viie-kuuekümnendate prantsuse filmiliikumise fänn. Kõikidest Truffaut'est, Godard'est ja Resnais'dest enam mäletan ma aga just seda imelist mustvalget muinaslugu, mida kunagi kindlasti näitan ka oma lapsele.



2001: KOSMOSEODÜSSEIA ("2001: A Space Odyssey", USA 1968). Mõtlesin pikalt, millist Kubricku filmi mainida. Ei teagi, miks eelistasin just seda - mulle meeldivad paljud tema asjad. Võib-olla on asi selles, et ma pole "Odüsseiat" kunagi otsast lõpuni näinud. Tõsiselt. Põhjus on lihtne - iga kord, kui ma selle filmi mängima panen, jõuan enne lõppu magama jääda. Mingi kummaline uneteraapia minu jaoks, aga ainult kõige paremas mõttes. Olen endale lubanud sel aastal veel ühe proovi teha. Kui siis ka magama jään, loobun.

VAIMUDE VÄLJAAJAJA ("The Exorcist", USA 1973. Rež. William Friedkin). Minu jaoks mitte ainult õudusfilmide esikolmikusse, vaid ka üleüldisse lemmikfilmide toppi kuuluv film. Fenomen, millesarnast enam ei tehta. Niivõrd õõva ja kõhedust tekitavat filmi pole ma elus rohkem näinud. Olen seda korduvalt üksinda vaadanud, alati leian uusi tahke. Näiteks mõni aeg tagasi avastasin, et sekundi murdosa jooksul näidatakse uksel peegelduvat kuradi nägu. Siin on mingid allhoovused, mida kohe ei adu, aga kui satud selle võimusesse, siis oled läinud mees – film imeb su täielikult enesesse.



LEGEND DINOSAURUSEST ("Kyōryū Kaichō no Densetsu", Jaapan 1977. Rež. Junji Kurata). Kodukoht, lapsepõlv, vene keeles peale loetud välismaa filmid. Samasse ritta paneksin julgelt “Atlantise valitsejad”, “Kaljukits 1”, “Angaar 18” ja muidugi ka india löömafilmi “Kättemaks ja seadus”. Usun, et paljudele minuealistele jättis just sauruse-õudukas kustumatu mulje. Poleks neid filme olnud, poleks ma arvatavasti ka hiljem kino vastu suuremat huvi tundma hakanud. Naljaviluks kaesin “Legendi” hiljuti juutubist üle. Kohutav kräpp, aga armas ikkagi.

KÄRBES ("The Fly", USA 1986). Esimene mälestus Cronenbergi õudusromansist jääb vist aastasse 1990, mil juhtusin seda mingilt satelliidikanalilt öösel nägema. Olin šokeeritud filmi grimmist. Hiljem asendus šokk imetluse ja uudishimuga Cronenbergi vastu, aga “Kärbes” jääb omas žanris vist ületamatuks. Mul on tunne, et kui praegu hakkaks keegi sellest filmist riimeiki tegema, sünniks mingi üledigitaliseeritud tehno-ulmejura. Aga Cronenberg suudab mind kaheksakümnendatele omaselt taas ja taas nii oma võikusega ehmatada kui ka lõpustseeniga pisara välja pigistada.



JÕHKRAD MÄNGUD ("Funny Games", Austria 1997). Minu jaoks jääb Michael Haneke ennekõike “Funny Gamesi” saksakeelse originaali lavastajaks. Siis tulevad tema esimesed kliinilised filmid ja alles seejärel kamaluga rahvusvahelist tähelepanu ja auhindu pälvinud suurteosed. See, kuidas Haneke suudab pealtnäha vägivallatus, aga samas ääretut kurjust täis koduhõivamis-loos kujutada perssekukkunud kaasaegset ühiskonda, on ikka totaalselt võimas saavutus, milletaolist pole rohkem näinud ega kogenud.

TRAINSPOTTING (Inglismaa 1996, rež. Danny Boyle). Kultusfilm on vastik sõna, aga selle filmi iseloomustamiseks sobib. Vaatasin "Trainspottingut" viimati aasta eest koos kooliõpilastega ja püüdsin selgitada, kuidas pealtnäha võikaid asju nagu enda süstimine või imiku surm saab edasi anda ka komöödia võtmes. Mõned said aru, mõned mitte. Uskumatult cool muusika, mis mu plaadimasinast aeg-ajalt ikka läbi käib. Ewan McGregor, kes on minu jaoks pärast “Tähesõdadsid” filmist filmi üha ebaustuvamaks muutunud, teeb siin oma elu rolli. Küllap jään teda igavesti Rentonina mälestama. Kahju, et Hollywood on andekalt karakternäitlejalt röövinud kogu kunagise originaalsuse.



VAIMUDEST VIIDUD ("Sen to Chihiro no Kamikakushi", Jaapan 2001). Loomulikult Hayao Miyazaki, kelle enam-vähem kogu loomingut olen perega ikka ja jälle üle vaadanud. Tema animed on eranditult kõik kas head või väga head. “Vaimudest viidud” oli lihtsalt esimene, mida sai suurelt kinoekraanilt nähtud. Vaieldamatu animegeenius ületab oma visuaali ilu ja sõnumi sügavusega kõik teised joonisfilmid ja on just sellepärast mõistetav nii 10-kui 80-aastastele üle ilma. Lihtne filosoofia, aga proovigu keegi järele teha.

SÕRMUSTE ISAND: SÕRMUSE VENNASKOND ("The Lord of the Rings: The Fellowship of the Ring", USA - Inglismaa - Uus-Meremaa 2001, rež. Peter Jackson). Õigusega kõige uuem mängufilm siinses valikus. Teised "Sõrmuse" sarja filmid ja loendamatud järgitegemised pole karvavõrdki sama head. Kisasin vaimustusest ja rääkisin sõbraga pikalt, kuidas on võimalik nii võimsaid kaadreid valmis saada. Näe, oli, kuigi arvutitehnoloogia polnud veel tasemel ja 3D oli alles suhteliselt võõras mõiste.

1 kommentaar :

Anonüümne ütles ...

...nostalgiast ei tea kus ja millal esimest korda nähtud “Nosferatu” vastu...

Mark Soosaar koostas ja juhtis kunagi (neti andmetel 1979-1982) ETV-s sarja, mille nimi oli Suure tumma elulugu. Selle raames minu meelest näidati ka täispikkuses Nosferatu ära.