5. märts 2013

Naine on naine / Une femme est une femme

"Une femme est une femme", Prantsusmaa 1961. Rež. Jean-Luc Godard.

Godard'i teises täispikas on ohtralt nii naist kui muusikat, aga ega see ikka ei ole küll "ülevoolav kummardus kogu naissoole ja Hollywoodi muusikalisele komöödiale", 8. märts muusikali kujul. See pole isegi mitte parodisti pilklik kummardus - see on romansi ja muusikali irooniline dekonstruktsioon.

Režissööri võluv modellist kaasa Anna Karina saab ohtralt ekraaniaega küll, aga tema tegelane Angéla pole mitte niivõrd intelligentne, kuivõrd edev ja tuulepäine segaduses bimbo, kelle kapriis rasestuda johtub pigem püüdest sugupoolte-vahelist vägikaikavedu võita kui lõputust õrnusest.

Angéla hulljulgus seisneb töös striptiisitarina; tema väljakutsuvus esiteks temperamentses jonnimises naisest mitte vähem kangekaelse poiss-sõbra Émile'iga (Jean-Claude Brialy) ning teiseks katses hoida tules veel üht rauda innuka austaja Alfredi näol (Belmondo).



Literaat Godard'ile iseloomulikult on filmi poindiks mitte naistepäev, vaid sõnamäng:

Émile: "Angéla, tu es infâme!" (Angéla, sa oled vastik).
Angéla: "Je ne suis pas infâme!... je suis une femme". (Ma pole vastik... olen naine).

Prantsuse keeles kõlab 'une femme' (naine) peaagu nagu 'infâme' . Voltaire'i sloganit "Écrasez l'infâme" on tavaliselt tõlgitud "Purustage koletis", aga sõna 'infâme' vasteks sobiks ka "moraalitu", "vääritu", "jälestusväärne", "nurjatu", "ilge", "jälk". Nii et üsna sama teema kui Godard'i debüüdi 'dégueulasse'.

Sellised naised ongi?

No ma ei tea. Kogu naissugu nüüd vaevalt.



Aga ega Godard ei tahagi näidata, kuidas asjad on. Ka lugu pole tema jaoks oluline, see jääb rudimentaarseks. Godard ei püüa realistlikku illusiooni luua, vaid lammutada, viidates rohkem teistele tekstidele ja filmidele kui filmivälisele tegelikkusele.

Näiteks sigarijunni imev Alfred on üsna üks ühele seesama Michel Poiccard, keda Belmondo "Viimses hingetõmbes" mängis - tahumatu pisipätt, ei mingit romantikat, ainult sirgjooneline soov naisele püksi pääseda.



Kogu Godard'i viitlemise ja võõrandamise probleemiks on, et see kipub teinekord olema kontseptsiooni ja kirjaliku tekstina huvitavam kui filmina. Sõnasepana on tema ideed, lood ja dialoogid, nagu tänapäeval öeldakse, rändom, ning rõhutatult üle jala teostatuna kukuvad välja kuidas kunagi, eriti just esimestes filmides. "Naises" vahel üsna vaimukalt (raamatukaante abil suhtlemine), vahel mitte eriti (hambapesustseen).

Maitse asi, kas pidada seda suvalisust geniaalsuseks või mitte. Visuaalses mõttes toimib Godard'i odav lo-fi / DIY esteetika mustvalgena ikka märksa paremini. Samas näiteks heli poolelt on "Naise" lopsaka taustamuusika dissonants dialoogi ja tegevusega tihti üsna naljakas.

Kokkuvõttes üpris vaadatav punkeksperiment.




"Naine on naine" Sõpruses (R8.03. ja T12.03.2013). Hinnanguid: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (86%), Roger Ebert (4/8).

Kommentaare ei ole :