29. märts 2013

Renoir

"Renoir", Prantsusmaa 2012. Rež. Gilles Bourdos. 111 min.



Saja aasta eest nautis tänapäevani üsna populaarne mõistuse- ja teaduseusk oma hiilgeaegu. Kahekümnenda sajandi alguse Lääneilmas polnud neil kodanikel, kel leib laual, kuigi raske uskuda, et inimkonda tüürib mõistus. Euroopas valitses juba jupp aega rahu, teadus paistis kohe-kohe kõiksuse täieliku mõistmiseni küündivat, mürinal arenev tehnika lubas materiaalse elujärje jätkuvat paranemist, ühiskondlikud utoopiad terendasid käeulatuses. Elu läks ülesmäge, ees ootas valgustus-ideede jätkuv võidukäik ja pidurdamatu progress.

Takkajärgi teame, et see oli illusioon. Samal ajal kasvasid varjud üha pikemaks, inimsoo sisemine pimedus muudkui kosus ja ootas oma aega, mis oli kiir küll tulema. Neid tumedaid võrendikke sajandialguse tüünete voogude all kujutavad näiteks Hanekese "Valge pael" ja Cronenbergi "Ohtlik meetod".



Gilles Bourdos' "Renoir" leiab aset juba puhkenud ilmasõja päevil, aga siin pole õieti mingeid varjusid. Omasoodu kusagil eemal käiv sõda ei häiri kuigivõrd sulnist pastoraal-idülli. Veteran-impressionisti Pierre-Auguste Renoiri pojad on küll sõjas, ent see ulatub vaid õige kauge kajana vahemerelisse Arkaadiasse, kus elatanud kunst-käsitööline väsimatult lopsakaid akte maalib, luues just säärast konfliktivaba ilu, mille puudumist tänapäeva kunstile tihti ette heidetakse. Purgistatud fekaalide kõrval tundub omas ajas revolutsiooniline impressionism ju armsalt turvaline, konservatiivselt üldmõistetav ja heakodanlikult nauditav.



Bourdos rõhutab esteetilist eskapismi omalt poolt maaliliste loodusvaadete ja interjööridega, hoidudes hoolsalt süvenemast nii ajastu ahistavatesse asjadesse, tegelaste psühholoogiasse kui perekondlikesse probleemidesse, millele vaid möödaminnes vihjatakse. Lugu kammitseva pieteedi allikas saab selgeks, kui mõelda sellele, et film põhineb perekonnalool, mille on juba uuel sajandil kirja pannud Pierre-Auguste'i lapselaps, operaator Jacques Renoir, kes sündis kaks aastakümmet pärast vanaisa surma. Minevik kui helesinised mäed.



Tulemus on sulnilt ümar, pehme ja magus nagu piimas leotatud küpsis. Vormilt kena, aga sisult väheütlev kultuurilooline heaolu-pildike, mis oma skemaatilises lihtsuses ei suuda äratada märkimisväärset huvi ei Pierre-Auguste'i ega tema hiljem režissöörina tuntuks saanud poja Jean Renoiri vastu.

Ei maksa oodata, et oja veerel ilutsev halli habemega maestro molberti pikali lööks ja pintsli pooleks murraks, röökides: "Black! Black!" Selgelt naispublikule suunatud stoori ei luba endale vähimatki nihestust. "Renoiri" kangelasteks pole nappide joontega visandatud isa ja poeg Renoirid, vaid mõlema muusa Andrée Heuschling (kelle karakterit ka kuigivõrd ei avata). Filmi idee taandub lihtsalt tuntud lööklausele suurmeeste taga peituvaist naistest.



Ent ülearu kriitiline pole ka põhjust olla. Bourdos' kiituseks mööngem, et ajastupildina näeb film stiilne välja ja piinlik see ka pole. Kahtlemata leidub sihtgrupi seas säärase kino austajaid küllaga. Lohutuskunst on ka meie sajandi tormides teretulnud. Ja mis Sõpruse kavas veidi ootamatu, see Artisesse nagu loodud.




"Renoir" Sõpruses ja Artises. Hinnanguid: IMDB (6.5/10), Rotten Tomatoes (80%).

1 kommentaar :

Raul ütles ...

Viimane lause su postituses oli väga tabav. Julgeid filme lubanud Artis, näitab paraku enamjaolt ilusaid ja "turvalisi" linateoseid.
Aga jah, "Renoir" on täiesti keskpärane, rohkem ehk naistele sobiv film.