4. märts 2013

Viimsel hingetõmbel / À bout de souffle

"À bout de souffle" / "Breathless", Prantsusmaa 1960. Rež. Jean-Luc Godard. 90 min.


Uut kultuuri nüüd kõikjal on tunda,
talle vana ei järgneda või.
Uued tuuled end annavad tunda,
mida sajandi lõpp meile tõi.

Isatapp, nagu papa Freud õpetab, on meie mõtlemise ja kultuuri alateadlik alustala. Individuatsiooni eelduseks on vanematele vastandumine.

Patritsiid ei piirdu aga üksikisikuga. Inimpõlv tuleb ja inimpõlv läheb, vana peab uuele ruumi tegema. Modernistliku traditsiooni piires on selles nähtud nii progressi kui evolutsioonilist loodusseadust, kuigi nende mõistete rakendamine ühiskonnale paistab problemaatiline ning kunsti ja kultuuri uuenemist võiks vähemalt sama edukalt vaadelda riidemoe või aastaegade vaheldumisena, mida saadavad üksikasjalikud teooriad ja manifestid.



Hiljem uueks laineks (nouvelle vague) nimetatud prantsuse filmiuuenduse esimeseks kuulutajaks oli hiljem kriitikust filmitegijaks saanud Alexandre Astruci manifesti-laadne artikkel "Uue avangardi sünd: kaamera-sulepea" (1948). Selles kuulutas Astruc senise kino väheütlevaks vaatemänguks ning ennustas ajastut, mil filmi väljendusvahendid saavad olema sama avarad kui kirjandusel. Selleks tuleb luua uus kino, kus puuduvad stsenarist ja lavastaja kui käsitöölised. Neid asendab mõlema rolli täitev Autor, kes, just nagu kirjanik sulepeaga, väljendab kaamera abil oma isikupäraseid mõtteid uues keeles - filmikeeles.

Viiekümnendail kandsid neid ideid edasi ajakirja "Cahiers du cinéma" kriitikud, kelle ridadesse kuulusid ka noored filmihuvilised Claude Chabrol, Jean-Luc Godard ja François Truffaut. 1954 tümitas Truffaut artiklis "Ühest prantsuse kino teatud kalduvusest" jõhkralt kodumaise psühholoogilise realismi "kvaliteeditraditsiooni" (la Tradition de la Qualité), heites selle kirjanduse-adapteeringuile ette kõikvõimalikke patte anti-klerikalismist ja patsifismist pornograafiani. See on väikekodanluse-vastane kino, mida väntavad väikekodanlased väikekodanlastele, käratas Truffaut. Säärasel kräpil polnud tema silmis autorikino kõrval kohta.


François Truffaut.

Võitlusväli iganenud isside kinoga (cinéma de papa) oli niisiis maha märgitud, ideoloogiline pinnas uue sünniks korralikult küntud. Jumaliku rahavihma tõi Roger Vadimi "Ja jumal lõi naise" (1956) - film, milles polnud küll teab mis uudsust, kuid mis tänu seksisümbol Brigitte Bardot' ihuvõludele müüs nagu loom, äratades rahastajais huvi sõltumatu produktsiooni vastu. Papa-tapjaist kirjameestel, kes olid oma teooriaid vaid paaris lühifilmis praktikasse rakendada saanud, avanes šanss end täispikas formaadis teostada.



Järjest linastusid debüüdid: 1958 Chabroli "Nägus Serge", järgmisel aastal Truffaut' "400 lööki" ja veel aasta hiljem Godardi esmasündinu - Truffaut' ja Chabroli stsena-kavandil põhinenud "Viimsel hingetõmbel". Viimased kaks osutusid väga edukaks. Godardi debüüti, mille originaalpealkirja "À bout de souffle" võiks tõlkida ka "Hing kinni" või "Hing paelaga kaelas", võib vast pidada kogu kümneid autoreid hõlmanud uue laine edukaimaks ja tuntuimaks teoseks.

Kuuekümnendate noorsoo jaoks oli Godard'i kaootiline pildirida politsei eest pagevast prantsuse pätist (Jean-Paul Belmondo) ja tema ameerika sõbrannast (Jean Seberg) justkui ilmutus. "Kinovihikute" autori-poliitika (politique des auteurs) oli tabanud ajastu vaimu.

Tulevane režissöör Oliver Stone armus teismelisena "Hingetõmbesse" esimesest pilgust ja ihkas olla Belmondo moodi just samal moel nagu Belmondo tegelane matkib filmis Humphrey Bogartit.


Humphrey Bogart.

Poolsada aastat hiljem võib olla raske sellesse vaimustusse sisse elada ja (nagu edukate uuenduste puhul ikka) täpselt mõista, mis "Viimses hingetõmbes" nii vapustavalt mõjus.

Ühelt poolt on kunagi revolutsioonilised trikid nagu hüplik montaaž, võõritusefektid või narratiivi lõhkumine nüüdseks laialt käibes mitte ainult sõltumatus või kunstkinos, vaid ka peavoolus. Pealegi kasutas debütant Godard sedalaadi võtteid siin veel suhteliselt piiratud valikus ja vaoshoitult.


Jean-Luc Godard.

Teiselt poolt on möödunud sajandi eksperimentaalsest avangardist saanud uue sajandi kaanon. Briti ajakirja Sight & Sound mainekas kõigi aegade parimate filmide tabelis platseerus "À bout de souffle" mullu kriitikute häälte põhjal 13. kohale. Enam etableerunum olla ei saa.

Papa-tapjate uus laine eesotsas Godard'iga pole enam cinéma de papa - see on cinéma de grand-papa. Kohustuslik kirjandus, mida keegi peale kooliõpilaste naljalt ette ei võta, kui just ei pea. Mitte isegi Dire Straits või Metallica, vaid Rolling Stones.

Ent kui viiekümnendat sünnipäeva tähistav rokkbänd läheneb juba ohtlikult nekrofiiliahõngulisele marketingi-kurioosumile, siis selle kõrval mõjub sama eakas nouvelle vague kahtlemata värske, väärika ja vaatamisväärsena.



Ma pole küll kuigi kindel, et just "Viimsel hingetõmbel" on parim valik, millest tänapäeval tuleks uuel lainel surfamist alustada - ent kui haibist mitte hoolida ning asjale ettevaatlikult, eriliste ootusteta läheneda, siis tükki see ka kahtlemata küljest ei hauka.

Godard'i mõtteteri nagu "Foto on tõde. Kino on 24 kaadrit tõde sekundis" või "Kino pole illusioon - kino ja elu on üks ja seesama" ei maksa võtta sõna-sõnalt ega näha neis mingit erilist realismi, tõepära või elulisuse taotlust. Tema tõde on kunstitõde, mis pigem eitab võimalust, et kunstitekstis võiks tõde sisalduda. Godard'i filmid võivad küll olla elu tema enda jaoks, aga mitte vaataja jaoks, kellele ta püüab, vastupidi, Bertold Brechti võõrandava "eepilise teatri" vaimus üha selgeks teha, et näidatav pole mitte elu, vaid konstrueeritud ja lavastatud tekst.



Seejuures võis Godard igasugu asju väita. Ta olla öelnud ka nii: "Kino on midagi kunsti ja elu vahepealset. Ta nii võtab elult kui annab sellele."

Ja "Hingetõmbe"-eelses lühifilmis "Charlotte ja tema Jules" küsib ta Belmondo suu läbi: "Milleks teha filme? Ma leian, et see on vääritu. Vääritu ja ajast-arust. Mis on kino? Suur pea teeb väikeses ruumis grimasse. Ainult loll saab sellist asja armastada! See on illusoorne kunst."

Ühesõnaga, Godard'i vigurijuttu ei maksa ülearu tõsiselt võtta.

Ja tasub arvestada, et nagu autorikino ikka, köidab Godard kriitikuid, teoreetikuid ja filmitegijaid rohkem kui lihtsalt vaatamislusti otsivat kinosõpra.



Filmiinimestele on romantiline Autori-ideoloogia enamasti mokkamööda, sest see laseb igal tarakanil end vaevata Tarkovskiks kujutleda. Suuresti rahanappusest tingitud dokumentaali-laadses lo-fi esteetikas, värisevas käsikaameras ja stsenaariumi improvisatsioonilises suvalisuses näevad ametivennad aga teedrajavaid võimalusi ja eeskujulikku vabadust.

Kirjatsurasid jälle vaimustavad kolleegi tähelennu juures ebakonventsionaalsus, tekstikesksus, intertekstuaalsus ja refleksiivsus, mis kõik riimuvad kaunilt igasugu modernistlike ja postmodernistlike teooriatega. Diskursustega, si vous voulez.



Ilmselt on filmi mitte näinud lugejat nüüd piisavalt võõrsõnadega hirmutatud. Lohutuseks tõttan kinnitama, et uue laine allikaks oli vahutava teooria ja diipide kunstitaotluste kõrval siiski ka siiras filmiarmastus, mida tänapäeval nimetataks friikluseks. Kinoklubides kasvanud kriitikud olid oma aja Tarantinod, kel oli ise kaamera taha astudes veel hästi meeles, kuidas nad kodumaise meinstriimi sarjamise ja obskuurse andergraundi kiitmise kõrval mõndagi menukat hollivuudi režissööri Autorina ülistasid.

Sestap pole ei Truffaut' ega Godard'i debüüdid mingi antikino, vaid kogu oma ebatraditsioonilisuse juures täiesti vaadatavad lood. "400 lööki" võib ehk olla mõnevõrra paremini säilinud ja puudutavam kui "Hingetõmme" - aga ka viimase sihitus maast ja ilmast lobisemises ei puudu oma sarm ja isegi teatud pinge.



Godard'i enda kolm aastat hilisemale "Põlgusele", mis tekitab mus sama ägedat autorikino-allergiat kui Fellini või Antonioni, eelistaks "Viimset hingetõmmet" iga kell - kuigi tema loomingust tunduvad vähem tähelepanu pälvinud "Vivre sa vie" ja "Masculin Féminin" hoopis isikupärasemad, kõnekamad ja huviäratavamad.

Omaette võetuna ja konteksti arvestamata toob "À bout de souffle", nagu tänavune parima filmi Oscargi, aga meelde Karl Pilkingtoni sõnad Suure Hiina müüri juures: "I wonder what's so Great about it. So what it goes on for miles? So does the M6. I'd call it an Alright Wall of China."




"Viimsel hingetõmbel" Sõpruses (N 7.03 ja R 8.03.2013). Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (96% fresh), Roger Ebert.

8 kommentaari :

Malcolm ütles ...

No kuidas sa ütled nii!? Ometi Jaan Ruusi lemmikfilm.

Õigupoolest väga hea arvustus. Olen üldjoontes nõus, ehkki punktid annaks kõrgemad suuresti visuaalse novaatorluse eest. Ja ma arvan, et Rollingutele teed liiga.

joonas ütles ...

Rollingute osas täpsustaks, et see, mis nad kuuekümnendatel tegid, oli omas ajas muidugi kõva sõna ja toimib tänaseni. Aga kasvõi sedasama mullust juubelifilmi "Crossfire Hurricane" vaadates võib igaüks veenduda, et juba oma kolmkümmend viis aastat pole sellest torust enam õieti miskit kõneväärset tulnud.

Malcolm ütles ...

Ma ei nõustu. Tõsi on see, et nii vägevat taset, kui neil oli 60-date keskpaigast kuni, ütleme, vaieldavalt kas seitsmekümnendate alguse või kaheksakümnendate alguseni, pole nad hiljem saavutanud. Jah, vahepeal on palju keskpäraseid plaate (nende enda kõrgete standardite järgi!), aga igal neist on omakorda häid lugusid ja näiteks viimane, 2005. aasta "A Bigger Bang", oli üllatavalt tahe kuulamine.
"Crossfire Hurricane" räägibki ju ainult algusaegadest. Mind pigem hämmastas Scorsese "Shine a Lighti" vaadates, et mehed säärases vanuses laval veel igati väärikad on.
Kuna keegi ei suuda 50 aastat ainult pärle toota, võib muidugi vaielda, kas parem on kiirelt täiega põleda (Biitlid, Püstolid, Uksed, Hendrix, Holly jne.) või aeglaselt hääbuda (Deep Purple, Vennaskond, hö-hö-hö). Mina arvan, et Rollingud on kõigi raskuste kiuste püsinud relevantsena kõik need pool dekaadi. Ja no kuula kas või nende juubelikogumiku kaht uut pala, eriti "Doom and Gloomi". Väga lahe lugu!

Malcolm ütles ...

Mitte pool dekaadi, vaid pool sajandit*.

joonas ütles ...

Sul on ikka korduste ja klišeede koha pealt enam tolerantsi kui mul, kes ma leian, et kui rollingud oleksid aastal 1970 pillid kotti pakkinud, siis poleks nende relevantsus sellest vähimalgi määral muutunud.

joonas ütles ...

St nad poleks tänaseks ei rohkem ega vähem relevantsed.

Malcolm ütles ...

Pärjatuim plaat "Exile on Main St." tuli ju alles 72. Selleks ajaks nad küll end veel kordama ei olnud hakanud. Pigem alles selleks ajaks olid nad liikunud algusaja rock'n'rollist (kui eristada seda rock-ist üleüldisemalt) ja bluusirock-ist läbi psühhedeelia hoopis mitmekülgsemate mõjudega kõlapildi juurde. Seda me muidugi teada ei saa, kas see nende kuvandit praeguseks mõjutaks või ei, aga usun, et biitlite kõrvalt on aidanud silma paista siiski fakt, et nad edasi tegutsesid.

Seda, et ma klišeesid (kui asi just romkomme ei puuduta, eksole) rohkem tolereerin, oleme vist varem filmidegi puhul täheldanud, jah. : )

joonas ütles ...

Eks Stones sai siia kõigi maailma bändide seast subjektiivseks näiteks pandud ka sellepärast, et pole neist ise kunagi väga hoolinud ega huvitunud. Mick Jagger tundub tagasivaates laulja ja poeedina nagu odav prole-koopia Bob Dylanist. Kogu bänd oli mu meelest algusest peale küllalt keskpärane ja keskteeline, püsides peamiselt haibi najal. Umbes nagu 60ndate Oasis. "Satisfaction" on ju vahva lugu küll, aga noh, let it be, nagu öeldakse.

Aga ka üldiselt tundub mulle, et hilise raugaeani teismeea hiilguses kümmelda pole ei rokenroll ega väärikas vananemine, vaid sült ja sellout. Seda näeme näiteks ka mitte-kodumaise pungi puhul, isegi kogu armastuse ja lugupidamise juures John Lydoni vastu.

Iseasi, kas Godardi tolleaegseid filme kui konserve on õiglane võrrelda tänase Stonesi kui tegutseva artistiga. Ilmselt mitte.