19. apr 2013

21 täis! / 21 & Over

"21 & Over", USA 2013. Rež. Jon Lucas, Scott Moore. 93 min.


Alkohuumori puhul on peamine elulähedus ja materjali tundmine - täis peaga tehtud lollus kipub naljakas olema eelkõige purjus hetkes, ent lennukamatel joomaseiklustel on koomilist potentsiaali ka takkajärgi, kui need on kellegagi tõepoolest juhtunud või neil on mingigi reaalne taust. No näiteks Ozzy või Lemmy dokumentaalsed joomalood. "Baarikärbes" Bukowski kui loova alkohooliku etalon suudab oma joomise huvitavaks rääkida ka siis, kui selle käigus suurt midagi juhtu.

Ja vastupidi. Alkohuumor, mis on ilmselt pastakast välja imetud ja püüdliku teatraalsusega etendatud inimeste poolt, kes pole elu sees tundnud kedagi, kes oleks kunagi midagi keefirist kangemat joonud, pole reeglina ei naljakas ega huvitav. Ameerika läbukomöödiad kuuluvad üldiselt just säärase joomahuumori hulka.

Näidete juurde, mis kõik ka meie kinodes jooksnud. Kuigi juba esimene "Hangover" mind kuigivõrd ei köitnud, oli selles aastal 2009 veel mingitki värskust. Sama ei saa öelda teise osa (kohe tuleb ka kolmas) ning järgnenud läbukomöödiate kohta. Žanri hapult lehkava pärandi erilised madalpunktid on viimastel aastatel olnud "Good Old Fashioned Orgy" ja "Hall Pass", kus "Pohmaka" eeskujul lällasid keskeale lähenevad onklid. Nendega võrreldes oli samaealistele naistele suunatud "Bridesmaids" üllatavalt vaadatav. Absoluutseks nullpunktiks sai aga koolilapsi sihtiv "Project X" - masendav mõttetus, mis pani mind läbukomöödiaid lausa jälestama.

"21 & Over" lubab pealkirjast ja sünopsisest alates rakendada seda kulunud mudelit äsja legaalsesse joomisikka jõudnud ameeriklastele (kes teadupärast ei tohi juba 18selt seaduslikult jooma kukkuda nagu enamus ülejäänud maailmast). Režissööridena debüteeriv duo Lucas-Moore on "Hangoverite" stsenaristid.

Seetõttu asusin vaatama raske südamega ja tundsin kergendust, kui pikapeale hakkas selguma, et "21 täis!" polegi järjekordne projekt X, vaid sel on rohkem ühist stõuner-komöödiatega nagu "Harold & Kumar Go to the White Castle" ja (Michael Moore'i sõnutsi täiuslikult ameerika vaimu kehastav) "Dude, Where's My Car". Mitte siis tarbitava substantsi, vaid absurdse süžee, karakterite ja lollide naljade osas, eks. Ning puhtalt sellest kergendusest hakkas kogu see lõtv ja süüdimatu lollitamine mulle päris meeldima, Kubricku parodeerimine kaasa arvatud. Ilmselt hindan üle, aga, nagu filmis öeldakse: "kuula oma südant".




"21 täis!" kinodes: Solaris, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (5.7/10), Rotten Tomatoes (28%).

18. apr 2013

Olümpos on langenud / Olympus Has Fallen

"Olympus Has Fallen", USA 2013. Rež. Antoine Fuqua. 120 min.

Pealkirja järgi võiks arvata, et näha saab järjekordset tahes-tahtmata-koomilist märulimiksi antiikmütoloogiast "Titaanide raevu" ja "Surematute" vaimus. Ehk isegi veel suuremas mastaabis, lubatakse ju jumalate hukku. Götterdämmerung, hahahaa.



Mitte sinnapoolegi. Märul on see tõepoolest, aga mütoloogia, mida film ilma igasuguse naljata promob, on täiesti tänapäevane USA patriootlik militarism. Tähed ja triibud lehvivad juba tiitrite taustal, jumalate koduks on Valge maja, peajumalaks vaba maailma liider, mister president isiklikult.

"Olümpus on langenud" visualiseerib püüdlikult eluaegsete Rahvusliku Püssi-Assotsiatsiooni liikmete kõige märjemaid heroilisi unenägusid. Kui see film ei pane su hinges helisema küsimärkidest kubisevat jama, siis oled sa tõenäoliselt terrorist.



Ja kui sa oled terrorist, siis oled sa ühtlasi kõndiv lahendus maailma võimsaima ja võitmatuima riigi suurele probleemile, mis kattub Olümpose jumalate omaga - väärilise vastase puudumisele. Müüdi tsüklilises ajas võivad titaanid ehk Tartarosest teisele ringile tulla, aga kurjuse impeeriumi tuhast tõusmist pole XXI sajandil paraku oodata. Nii võivad ju relvad rooste minna ja Dr Strangelove'ide tootearendus sootuks seisma jääda. Paariariigid on pahad küll, aga selgelt liiga väetid vastased. Põrgaku Põhja-Korea, palju tahab - üks väike njuuk ja ongi see kommunistlik igand kaardilt pühitud. Then what? Desarmeerime?



Aga terrorismi nähtamatu oht, see jääb, sellega saab aegade lõpuni sõdida. Nutikas lahendus, mis näitab, et Bush II polnud pooltki nii juhm kui hollivuudi hipid arvavad ("Fahrenheit 9/11", "W").

Terroristide kui vingameeste praktiliselt ainus miinus on paariariikide ja titaanidega ühine - tulejõu nõrkus. Korra navigeerisid büroohoonesse, teinekord poetavad kuhugi metroosse või rahvajooksule pommikese, lastes käputäie tsiviliste paradiisi. Rünnak või asi, darn. Vabaduse kodumaa kodanikena saame isegi oma teise konstitutsioonparandusega tagatud püha relvakandmisõiguse toel iga kell märksa muljetavaldavama laibalisti tekitatud. Yee-haw!

Asjal oleks palju rohkem jumet, kui terroristid-nannipunnid jookseksid ikka täiega jõustruktuuridele ja valitsusele tormi. Küll siis saaks vast vastulöögi anda ja priveilida, nii et maa must, ilma et ükski euroopa lillenuuskija köhima kukuks.

Ja selle vaga unistuse ongi Anton Fakyu... Fukya... - ptüi, the unpronounceables! - noh, see tüüp:



- kõigi seersant Hartmanite ja seersant Harriste rõõmuks ekraanile toonud.

Et oleks võimalik ette kujutada, et Põhja-Korea terroristidel võiks säärases rünnakus edulootust olla, tuleb näidata mister presidendi turvamehi hädiste ja ebapädevatena nagu titaani-filmis Olümpose jumalaid. Nii selgubki algatuseks, et maailma valitsevad jumalad - ehk turvadega ümbritsetud mister president, tema pere ja kodu - on sisuliselt kaitsmata. Iga kell võib keegi limole pommi panna või tunnimehed maha kõmmutada, peauksest sisse jalutada ja kogu administratsiooni pantvangi võtta. Need liigutused käivad kurjamitel nii lihtsalt ja libedalt, et jääb ainult imestada, miks nad sellega ülepäeviti ei tegele.

Ja olekski ilm hukas ja friidomiga pizdets, kui poleks üht viimast takistust - samast turvateenistusest kinga saanud lihtsat ameerika kangelast, üksildast kauboid Mike Banningut (Gerald Butler). Tema nimelt saab ainuisikuliselt jagu kogu ultra-efektiivsest hambuni relvastatud terroristide bandest, kes just äsja loputas kogu superriigi sõjalist võimsust nagu tuppa sittunud kasse.



Hümn, saluut, aplaus ja eesriie.

Nüüd võib armee laiali saata ja suunata maailma suurima militaar-eelarve sotsiaalabisse või maailma suurima välisvõla kustutamiseks, sest Ühendriikide kaitseks piisab ühest Mike Banningust.

Tegelik point on muidugi vastupidine. Banning - kelle roll kukkus Butlerile sülle kahtlemata sellepärast, et ükski väärikam tegija ei nõustunud seda vastu võtma -, on mõeldud just innustavaks eeskujuks kõigile seersant Harristele, kelle eluunistus on inimese pihta tulistada. Vaene kaitsetu Ameerika vajab hädasti mitte superstaari, vaid kangelast, kes vabaduse arvutuile vaenlastele koha kätte näitaks. "G. I. Joe" viib selle mõtte mudilasteni, "Olümpos on langenud" serveerib seda äsja puberteedini jõudnud mürsikuile splätterliku ultravägivalla soustis, vere pritsides ja murduvate kontide raginal.



Siit on on vaid kukesamm ühe läinud aasta halvima filmini, meilgi linastunud värbamisklipini "Kangelastegu" ("Act of Valor"). Ei meenu? Meenutan:

Sentimentaalne sõjapropaganda pateetilise patriotismi kastmes. LKA kangelasagente piinavad julmalt alatud terroristinärakad, keda omakorda notivad kangelaslikud merejalaväe kõrilõikajad, eraelus eeskujulikud pereisad. Tulistamist ja plahvatusi nagu püromaani taevas. Planeerimata huumori eest hoolitsevad soomustransportööri ilmekusega näitlejatööd päris soldateilt pluss õõnes jutustajahääl ja pateetiline muusika. Tasub vaadata ainult koos dokiga "Hell and Back Again".



"Olümpus on langenud" on enam-vähem samasugune ogarate isamaalis-militaristlike klišeede orgia, ainult et sellega on miskipärast otsustanud oma filmograafiat risustada profinäitlejad nagu Aaron Eckhart ja (viimasel ajal üldse kuidagi üsna hooletult rolle valiv) Morgan Freeman. Ega see neile au ei tee. Sellist vana kooli märulit me ei vajanud.

Valus patriootlik pask, millel peale tahtmatu koomika midagi pakkuda pole.




"Olümpos on langenud" kinos: Forumcinemas, Võru Kannel. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (48%), Raiko Puust (7/10).

17. apr 2013

Unustus / Oblivion

"Oblivion", USA 2013. Rež. Joseph Kosinski. 124 min.


On mitu asja, mille eest tahaks uut ulmeuskliku Tom Cruise'iga ulme-plokilõhkujat kiita.

Esiteks sõnnib nii mastaapseid ulmekaid suht harva, iga säärane on sündmus. (Pean siin ulmest rääkides silmas puhtakujulist nii-öelda teaduslikku fantastikat, mitte nõia-muinasjutte, vampiiriromansse, superkangelasi ega lelumäruleid). Teiseks, veelgi harvem tuleb ette, et ulmefilm jutustab algupärast lugu, olemata järg, eellugu ega riimeik. Kolmandaks on "Unustus" vaatemänguna suurejooneline, visuaalselt laitmatu silmakomm. On, mida vahtida - nii tehnikat kui loodust.



Mullu viiekümneseks saanud Tom on varem mänginud tugevais ulmekais "Minority Report" ja "Vanilla Sky" ning ka naispeaosalised Andrea Riseborough ("Happy-Go-Lucky", "W.E.") ja Olga Kurilenko ("Seven Psychopats") äratavad sümpaatiat.

Aga.

Nagu "Prometheuse" puhul, nii on ka "Oblivioni" põhi-agaks stsenaarium. Vanameister Ridley Scotti eelloost "Alienile" polnud algusest peale teab mis originaalsust oodata, kuid tulemus valmistas siiski justkui kerge pettumuse. Ligi poole noorema Kosinski "Oblivion" on küll iseseisev lugu, kuid leidlikkust ja köitvust leiab selle hoolega konstrueeritud süžeest ja maailmast vähem kui tuttavliku uuskasutust: animatsiooni "Wall-E" meenutavad robotid ja postapo-planeet, philip-k-dickilikud mälu- ja identiteediküsimused ning igihaljas armastuse apoloogia nagu "Viiendas elemendis", kuis muidu.



Teadagi, pole midagi uut päikese all ja kogu see mosaiik poleks üldse probleem, kui tükkide kokkupanu ei jääks masinlikuks, sisulised teemad pigem vihjeliseks ning tegelased isegi ulme kohta õhukesteks. Ja kui see kõik poleks nii hirmus tõsimeelne.

See pole muidugi ime, kui stsena põhineb koomiksil ning režissöör Kosinski eelmine teos oli arvutimängu-põhine vaimne vaakum "Tron: Legacy". Viimasega võrreldes on "Oblivioni" stoori ja tegelaskujud kahtlemata samm usutavuse suunas. Paraku mitte piisavalt pikk samm, et film ühegi oma ülalmainitud inspika-allikaga õieti kõrvutada kannataks, kaasa arvatud "Wall-E" ja "Total Recall" (Verhoeveni oma, mitte see õnnetu uusversiooni-junn).



Põhjus on ilmne: "Total Recall" põhineski - nagu ka "Minority Report" ja klassikastaatuses "Blade Runner" - mitte koomiksil või mängul, vaid ulmeklassiku Philip K. Dicki lool. Ning punnitagu tänapäeva stsenaristid, koomiksistid ja mängumeistrid palju jaksavad, korraliku ulmekirjandusega võrreldes jäävad nende lood enamasti valusalt kergekaaluliseks. (Hollivuudis vähemalt. Jaapanlastel on ulme peale hoopis rohkem päid, käsi ja silmi.)

Jääb üle vaid taas kord avaldada lootust, et saabub aeg, mil meie kallid kalifornia kaimud oma ulme-alast piiratust mõistavad ning võtavad oma sadade miljonite ja superstaaridega ette ekraniseerida monumentaal-ulmekirjandust nagu Dan Simmonsi "Hyperion Cantos".

Aga sisuline kõhnapoolsus ei tähenda muidugi, et "Oblivioni" üldse vaadata ei tasuks või nautida ei saaks. Ikka tasub ja saab, sugugi mitte vähem kui näiteks "John Carterit".




"Unustus" kinodes: Solaris, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (64%), Peter Bradshaw (2/5), Viljar Voog (3.5/5), Mart Raun (4/10), Diana (D).

14. apr 2013

Kümme filmisoovitust: Sven Vabar

Vanemale ja uuemale kinole juhib tähelepanu kriitik SVEN VABAR.



LA JETÉE (Prantsusmaa 1962). Üks ilus ulmelugu, mis tegelikult ei ole ulme. Või kes teab. Väga produktiivne, kuid samas üks enigmaatilisemaid filmitegijaid Chris Marker väärib kindlasti rohkem tähelepanu kui ta on pälvinud.

PICNIC AT HANGING ROCK (Austraalia 1975). See lahendamata müsteerium ning Peter Weiri teine film "The Last Wave" (mis pole küll nii hea; on kuidagi liiga lihtne) on ühed olulised teosed tänapäeva postreligioosse Lääne inimese jaoks, kes on kaotanud kontakti saladuse, metsikuse ja kõiksusega. Võib olla, et Jim Jarmuschi "Dead Man" läheb edasi sealt, kus Peter Weiri filmid pooleli jäävad. ("Dead Man" on mu lemmikfilm üldse, aga ma ei hakanud sellest kirjutama - seda on siinsamas blogiski tehtud ja see on eesti filmisõprade tuntud lemmik.)



TATARLASTE KÕRB (Il deserto dei Tartari, Itaalia 1976, rež Valerio Zurlini). Selliseid "suuri filme" tänapäeval enam ei tehta, võibolla ei saagi teha. Tänapäeva "suured filmid" on hoopis teistsugused - näiteks "Fight Club" või "Synecdoche, New York", millest allpool juttu tuleb. "Tatarlaste kõrb" on filmiklassikast teenimatult kõrvale jäänud, kuigi oma hindajad tal on, näiteks on see teos Sulev Keeduse väitel Madis Kõivu lemmikfilm. Ja pole muidugi raske oletada, miks, eks see üks luhta-mineku film ole. Mõni ütleks, et puhas eksistentsialism, ja raske oleks vastu vaielda. Huvitav on jälgida erinevaid karaktereid, kes oma lõputus tatarlaste-ootuses (ja -kartuses) täiesti erineval viisil käituvad, trotsivad ja lõpuks ühel või teisel viisil alla annavad või murduvad. Aga päris niisama lihtne see asi ka ei ole. Tatarlaste kujund võimaldab lõputuid tõlgendusi.

KOYAANISQATSI (USA 1982, rež Godfrey Reggio). "Koyaanisqatsi" tuules on tänapäevaks tehtud lugematu arv sama esteetikat järgivaid filme, aga mitte ükski neist, ka mitte Reggio enese "Powaqqatsi", "Naqoyqatsi" jt või "Koyaanisqatsi" operaatori Ron Fricke filmid ei küündi "Koyaanisqatsi" tasemele ligilähedalegi. Sellest ebamaisest filmist on võimatu tüdineda.



TAEVAS BERLIINI KOHAL (Der Himmel über Berlin, Saksamaa, Prantsusmaa 1987, rež Wim Wenders). Ma polegi päris kindel, kas see fantastiline ja romantiline lugu on mingis "kunstiväärtuslikus mõttes" hea film. Aga mulle meeldib, kuidas Wenders tunnetab ja armastab linnu – ka Los Angelest, Tokyot, Lissaboni... Kuigi näiteks "Lisbon Story" on kriitikute enamuse arvates üsna kehvapoolne (ja ma ei saa vastu vaielda), on sedagi mõnus vaadata. Wendersi filmid teevad olemise kergemaks ja kenamaks.

MOOLOK; SÕNN; PÄIKE (Venemaa, Молох 1999, Телец 2001, Сoлнце 2004, rež Aleksandr Sokurov). Tegelikult on nüüdseks tegu juba võimu- (ja terrori-) teemalise tetraloogiaga, sest "Moolokile" (mis rääkis Hitlerist), "Sõnnile" (Leninist) ja "Päiksele" (Jaapani keisrist Hirohitost) lisaks on nüüd väljas ka "Faust", mis räägib teadagi kellest (Faustist). Aga viimatinimetatut ma ei ole veel näinud ja küllap ta ka ülejäänud kolmest filmist erineb, sest seekord on tegu mütoloogilise, mitte reaalse isikuga. Need üliaeglased, visuaalselt ja igas muus mõttes kompromissitud filmid avavad vaatajale mingid tontlikult kütkestavad buddha-väljad, mis saavad avaneda vaid kohutava hävingu ja allakäigu lõpus, pärast lunastamatu süükoorma all kokku varisemist.



AVALON (Jaapan-Poola 2001, rež Mamoru Oshii). Jällegi – kõik teavad "Ghost in the Shelli", aga mu meelest on Oshii "Avalon" ja "Sky Crawlers" veel palju paremad. Oshii puhul on huvitav, et ta opereerib kõige lapsikumates žanrides – arvutimängud ja madinaulme-anime ‒, aga vahel on tulemuseks mu arust lausa tõsine draama. "Avaloni" visuaalselt geniaalne ja eelootusi nihestav lugu on ühtaegu puhtalt virtuaalne – põhimadin käib arvuti- (või virtual reality) sõjamängus, aga sellele sekundeerib reaalsus, kuhu kurnatud virtuaalsõjardid vahel sööma ja magama tulema on sunnitud. Ja see reaalsus meenutab 2. maailmasõja mõne okupatsiooni aegset idaeuroopalikku viletsust (filmitud on Poolas, näitlejad on poolakad, film on poolakeelne). Aga lõpuks jõutakse reaalsusse, kus elu on täitsa ilus, päike paistab ja inimesed kenasti riides. Või siis ei ole see reaalsus, hoopis sõjamängu viimane level? Vastus ehk peitub selles armsas ülekaalulises koeravolaskis, kes kõigis Oshii filmides figureerib.



SPIDER (Kanada-Briti 2002, rež David Cronenberg). Mul on Cronenbergiga hate/hate suhe. Ma vihkan tema filme. Need on võikad, alatult kõikelahkavad ja ilma igasuguse ilu, lootuse või väljapääsuta. Väga erinev David Lynchi müstikast. Nagu briti kirjanik JG Ballard ütles ühe Cronenbergi filmi kohta: "This is one town where David Lynch will never come calling."

Ometi mind tõmbab Cronenbergi poole. Eriti "Spideri" poole, mis on mu arust tema parim film ja kus Ralph Fiennes pealegi kõikvõimalikke ja -võimatuid auhindu väärt pearolli sooritab. Eriti lootusetu, nürimeelne, egoistlik, alatu, jälk ja kalk lugu. Ärge vaadake. Vaadake parem Kim Ki-duki filme, mis on vähemalt sama ekstremistlikud ja lagundavad, kuid milles on ometi lootust. Eriti "Tühja maja", mis on ühes kohe jutuks tuleva "Synecdoche'iga" läinud dekaadi tähtsamate filmide seas.

Muide, kaalusin ka Hispaania 2007. aasta filmi "Timecrimes" ("Los Cronocrímenes”) käesolevasse nimekirja lisamist. Cronenberg tahtnuvat sellest riimeiki teha. Ma ei tea küll, miks. See film on juba praegugi jahmatavalt sajaprotsendiline Cronenberg (kuigi tegelikult on režissööriks hoopis keegi Nacho Vigalondo).



SYNECDOCHE, NEW YORK (USA 2008). Charlie Kaufmani stsenaariumiga filme nagu "Eternal Sunshine of a Spotless Mind" või "Being John Malkovich" teavad kõik, aga Kaufmani režissööridebüüti "Synecdoche" vist mitte sedavõrd paljud. Ometi olen peaaegu nõus Roger Ebertiga, kes pidas kõnealust filmi dekaadi parimaks. See on erinevalt Kaufmani kuulsamatest filmidest - mis olid, noh, ikka suuresti komöödiakesed - omal tänapäevasel kombel tõeliselt suur, üldinimlik ja traagiline film, mis räägib sellest, kuidas me hoolimise, usalduse, armastuse ja oma "tõelise mina" poole püüeldes endast persona-sid loome ning need siis ise arenedes (või hoopis vananedes) jälle hülgame, ja kuidas need persona-d siis lootusetult sassi lähevad, nii eri inimeste persona-d kui meie enda vanad persona-d uutega. Või mine tea - jällegi päris keeruline ja hullumeelselt fantaasiarikas film, üks neist väga vähestest, mille vaatamise järel tahaks seda aina uuesti ja uuesti vaadata. Eriti tänapäeval äärmiselt haruldane.

ANOTHER EARTH (USA 2011, rež Mike Cahill). Võib-olla on see mingi praegusaegne "väikeste ulmefilmide" tendents – ulmekad, kus puuduvad hingematvad kulissid, eriefektid ning globaalprobleemid ja rõhk on hoopis väikestel, inimlikel lugudel. Selliseid on veel, kasvõi Duncan Jonesi kaks head filmi "Moon" ja "Source Code". Aga kui viimatinimetatud on juba mõnevõrra kuulsaks saanud, siis "Another Earth" on vist rohkem varju jäänud. See on lugu, mille ulmeline komponent on liiga absurdne selleks, et seda sõna-sõnalt tõsiselt võtta, arutleda, et "äkki võibki nii olla" vms. Kuid seda tugevamalt hakkab tööle tolle ulmelise komponendi metafoorne, poeetiline väärtus. Kuigi, kui järele mõelda, siis ma täpselt ei saagi aru, milline see väärtus on - "Another Earth" on sedavõrd kummaline, eriti tema lõpp. Ometi, millestki olulisest ta räägib. Traagiliste, pöördumatute tagajärgedega minevikusündmuste siiski-pööratavusest, näiteks.

12. apr 2013

Freedom Fries 2013: Tume täht / Dark Star

"Dark Star", USA 1974. Rež. John Carpenter. 83 min.

Selle filmiga seoses tahaks rääkida skeptitsismist. Hiljuti papa Jannseni lüürika arvustamisega laineid löönud MTÜ Eesti Skeptik kipub meie sotsiaal- ja kapitaalmeedias jõudsalt looma muljet, nagu võrduks skepsis võitleva ateismiga; too omakorda esindaks aga justkui tervet mõistust, ratsionaalset ja teaduslikku mõtteviisi, ehk lausa Tõde ennast. Need on seosed, millesse tasub suhtuda skeptiliselt.

Mis on skepsis? Kreeka verbist skeptomai (hoolega järele vaatama, uurima) tuletatud sõna tähendab maakeeli kahtlemist, kalduvust kahelda. Järjekindel skeptik kahtleb kõiges ja seab küsimärgi alla igasuguse tõsikindla teadmise võimalikkuse. Ta ei saa olla võitlev ateist, kes raiub nagu rauda, et jumalat pole olemas, sest säärane teadmine on tema jaoks põhimõtteliselt võimatu, eeldades loogiliselt võttes teadmist jumala olemusest. Range skepsis välistab absoluutselt kõik tõe-pretensioonid.



Teiste teadmiste ja uskumuste küsimärgistamine omaenese tõde kuulutades pole niisiis mingi skepsis, vaid seltskondlik kohvikuvaidlus, kerge usun-ei-usu pingpong. Õige skepsis seab ikka pigem iseenda mõtlemise aluseid kahtluse alla, nii et luu paistab, jõudes ratsionaalses ja loogilises arutelus väga kaugele sellest, mida tavaliselt nimetatakse terveks mõistuseks. Ma tean ainult seda, et ma ei tea mitte midagi. Millegi olemasolu pole kindel: ei jumala, ei maailma, ei mu enese. Ma ei tea, kas ma tajun tegelikkust, näen und või tüssab keegi kõikvõimas kurivaim mind tegelikkuse illusiooniga.

Sellest skeptilisest tupikust väljapääsu otsides leidis uusaja filosoofia rajaja Descartes, et kahtlemine ise eeldab kahtleja olemasolu: mõtlen, järelikult olen. Seda teadmist pidas ratsionalist ja teadlane Descartes kahtlusteta kindlaks ning tuletas sellest loogiliselt teadmised jumala ning maailma olemasolust. (Descartes'i absoluutsest skepsisest jumalatõestuseni viivat arutluskäiku saab eesti tõlkes lugeda siit ja siit ning originaalis siit.)



Kuidas see kõik filmidega seostub? Well, kinos esindab publitsistlikku ateismi sedasorti koomusk nagu "Religulous" ja "The Invention of Lying". Skepsisega tegelevad ulmekad nagu "Maatriks", "Existenz" ja "Dark Star".

Hiljem B-klassikuks saanud John Carpenteri tudengiprojekt "Dark Star" on Wachowskite ja Cronenbergi oopustega võrreldes muidugi väike ja odav lo-fi nali, kuid oma vaimukuses siiski vaatamist väärt. Kui mitte "Kosmosedüsseia" vuntsilise kantri-elektroparoodiana, siis "Alieni" stsena ja "Tähesõdade" eriefektide allikana, mis demonstreerib üllataval moel Descartes'i skeptiliste meditatsioonide praktilisi rakendusvõimalusi.




"Dark Star" Sõpruses: L13. ja P14.04.2013. Hinnanguid: IMDB (6.5/10), Rotten Tomatoes (79%), Roger Ebert (6/8).

10. apr 2013

Freedom Fries 2013: Õnn / Happiness

"Happiness", USA 1998. Rež. Todd Solondz. 134 min.

Halleluuja, Sõpruse kino korraldatav festar Freedom Fries toimub tänavu tänuväärsel moel juba teist korda. Täna algava filminädala programm on veelgi tõhusam kui mullu, rõhudes eelkõige ameerika sõltumatu kino superstaaridele. Üritust ümbritsev pii-err-aur kultusest on targem tähelepanuta jätta. Kämbist rääkimata. Kava rõhk on USA indikino staaridel.



Ameerika iseseisev kino on iseenesest hägusapoolne katusmõiste. Tihti, kasvõi näiteks Pöffi vastavas programmis, nimetatakse sõltumatuks kogu Põhja-Ameerika filmitoodangut, mis ei pärine Hollywoodi suurstuudioist. Selle tootjakeskse jaotuse üks põhihädasid on, et see jääb paratamatult puhtformaalseks ega ütle filmide kohta midagi sisulist. Kui nii võtta, siis pole "Eraserheadi" tootnud Ameerika Filmiinstituut ju kuidagi sõltumatum kui WingNut Films ("Sõrmuste isand", "Kääbik").

Tavaliselt peetakse ameerika indi-filmidest rääkides silmas siiski midagi muud. Midagi säärast: "Ideally, an indie is a fresh, low-budget movie with a gritty style and offbeat subject matter that express the filmmaker’s personal vision" (Emmanuel Levy). Vabalt maakeeli ümber öeldes: indi on värske ja odav ameerika autorikino. Seda võiks nüüd pikalt edasi selgitada ja täpsustada, aga lepime siinkohal selle määratlusega, et jõuda Todd Solondzini.



1959 sündinud Solondz sobib nimelt säärase autorikinona määratletud indit esindama pea sama kenasti kui tema eakamad ja nimekamad kaasvõitlejad David Lynch (1946) ja Jim Jarmusch (1953). Igaühel neist on isikupärane visioon, mis ei mahu raamidesse. Kõigi kolme loomingut on keeruline lahterdada või kokkuvõtvalt iseloomustada. Pole ju ilmselt vale öelda, et Lynchi "Blue Velvet" on "neo-noir" või et Jarmuschi "Dead Man" on "meta-vestern", aga iga selline silt tundub kuidagi kole napp ja eksitav.

Sama tunne tekib, kui Solondzi vast eredaimat ja meeldejäävaimat saavutust "Happiness" nimetada "irooniliseks krimikomöödiaks". Kriminaalsust on siin ainult niipalju, et juttu on pedofiiliast. Irooniline, aga ka satiiriline ja ühiskonnakriitiline on Solondz kindlasti - kuid nende epiteetidega võiks sama edukalt iseloomustada ka Kurt Vonnegutti või kinomeeste seast samuti alaealiste armastamise teemast mitte just kaarega mööda käinud Stanley Kubrickut ja Woody Allenit.



"Happinessi" tahaks pigem kirjeldada kui küünilist ja misantroopilist anti-"Magnooliat". Solondz suhtub oma mosaiikfilmis ameerika ühiskonda nagu kadunud Kim Jong Il: "Why is everyone so fucking stupid?"

Erinevalt Vonnegutist või Allenist ei tunne Solondz ühelegi oma tegelasele märkimisväärselt kaasa. Ta vaatleb inimputukate vingerdamist ekraanil isegi mitte külmalt nagu Kubrick, vaid varjamatu põlgusega nagu Gaspar Noé või Sergei Loznitsa. Kirjanikest võib Solondzis aimata Michel Houllebecqi vaimusugulast.

Solondz tulistab sappi nii laias kaares, et on suisa raske mõista, mida "Õnn" õieti pilab. Tundub, et lisaks regulaarsetele sihtmärkidele - võõrandunud ühiskonnale, väikekodanlusele ja silmakirjalikkusele - virutab Solondz erilise vihaga olmepsühholoogia ja eneseabikultuuri pihta. Umbes nagu Werner Herzog peab psühholoogiat ja enesevaatlust XX sajandi suureks katastroofiks, mis on sama sügavalt väär kui hispaania inkvisitsioon.



Ent kogu oma terava antihumanismi juures pole "Happiness" erinevalt Noést ja Loznitsast masendav, vaid naljakas. Sõnapaaril must komöödia on harva sisu, aga "Happinessi" puhul võiks see ehk enamgi asjakohane olla kui näiteks Craig Zobeli "Compliance'i" puhul.

Sõpruse sünopsise autor suudab end "Õnne" jõhkrate karikatuuridega samastada. Mina mitte. Kuid Solondzil õnnestub oma raevukast nihilismist hoolimata panna mind ekraanil ukerdavatele tohmanitele, pervertidele ja moraalsetele värdjatele kaasa tundma: ikkagi inimesed. Ja see on vägev saavutus, milleni Solondz isegi enam hiljem nii hästi küündinud pole.




"Õnn" Sõpruses: E15.04. ja T16.04.2013. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (85%), Roger Ebert (8/8), Rainer Sarnet (liiga piiratud).



PS. Freedom Fries 2013 kogu kava:
  • Jim Jarmuschi MYSTERY TRAIN (1989, 113 minutit) - kolmapäeval 10.04 kell 19:00, neljapäeval 11.04 kell 19:00
  • David Lynchi ERASERHEAD (1977, 109 minutit) - neljapäev 11.04 kell 21:00, reede 12.04 kell 19:00
  • Gerard Damiano DEEP THROAT (1972, 61 minutit) - reede 12.04 kell 21:00, laupäev 13.04 kell 19:00
  • John Carpenteri DARK STAR (1974, 83 minutit) - laupäev 13.04 kell 21:00, pühapäev 14.04 kell 19:00
  • Herschell Gordin Lewise THE WIZARD OF GORE (1970, 95 minutit) - pühapäev 14.04 kell 21:00, esmaspäev 15.04 kell 19:00
  • Todd Solondzi HAPPINESS (1998, 134 minutit) - esmaspäev 15.04 kell 21:00, teisipäev 16.04 kell 15.30
  • STAN BRAKHAGE: valik lühifilme (1955-1979, 90 minutit) - teisipäev 16.04 kell 18:00

9. apr 2013

Möbius

"Möbius", Prantsusmaa-Belgia-Luksemburg 2013. Rež. Éric Rochant. 103 min.

Feminism on üks edukas ism. Arenguruumi on muidugi veel maa ja ilm, eriti meite mahajäänud metsanurgas, aga siiski. Keegi ei küsi enam naljalt, kas naine ikka on ka inimene. Kahekümne esimese sajandi naisel on võõrandamatu õigus nii valida, valitseda kui rokkida. Tal on õigus tarbida isegi sääraseid ajalooliselt meeste pärusmaaks olnud tooteid nagu kõva koorega porno kõik viiskümmend varjundit. Või võtame spioonikino: kui poole sajandi eest pidi üks endast lugupidav ekraaniagent vältimatult olema karvaste küünarnukkidega, alkoholist läbi imbunud seksistlik orikas, siis uuemates superagendi-märuleis uhmerdavad hoopis õrnad naisekäed hellalt paharette pulbriks.



Tänini vaevab, tõsi küll, produtsentide päid mustmiljoni-küsimus, kas naisvägivald moodsat naispublikut ikka köidab. Naisvaataja püüdmiseks tundub ikkagi kindlam panustada romantikale, mille puhul säärast küsimust ei kerki. Kui roosa romantika-rassolnik aitab naistele müüa ülalmainitud varjundiporri, siis miks ei peaks see aitama müüa üht tagasihoidlikku spioonitrillerit?

Kas produtsentide vaga kalkulatsioon kõnealuse linaloo puhul ennast õigustab, jäägu naiste öelda. Siinkirjutaja sihtgrupi-välise mätta otsast palju peale õela urina loota pole.



Väärika näitetrupiga film algab peaaegu lubavalt, kuid areneb mida edasi, seda ogaramaks, kusjuures põhi-feil pole isegi mitte kahtlases romantik-spiooni kontseptsioonis. Njet, tavarištši, suuremad ämbrid on mujal.

Edukas nuhk kahtlemata ei pea olema musklimägi, möirakaru ega kapi-ninja - mõelgem või viimaste aegade veenvaimale spioonipõnevikule "Tinker Tailor...". Aga agendil, rääkimata topeltagendist, lihtsalt peab olema mütsi all midagi enamat kui kena füsiognoomia ja hoolitsetud frisuur. "Möbiuse" siredatele peategelastele on stsenaristid vaimuteravust ja läbinägelikkust eraldanud sama mõõduga kui Frank Drebinile.



Kala pole üldse selles, et Jean "Artist" Dujardini kehastatud kangelane ei tea, mis on Möbiuse leht. Kala on selles, et kui Frank Drebinil jagub kogu oma lihtsameelsuse juures vähemalt professionaalset paranoiat, siis enam-vähem kõik "Möbiuse" protagonistid on oma pooletoobisuses nii siiralt ja lapsikult usaldavad, et ei taipa kurja karta isegi siis, kui tõde neile suisa näkku irvitab. Säändsed lillelapsed kuuluvad salaluuresse nagu tüügassiga tuumajaama. Rõhutagem, et tegu pole komöödiaga.



Jaburalt ja motiveerimatult käituvate karakterite puhul pole ime, et käesolev europõnevik on maasdammeri juustuna täis loogika-auke, mille ignoreerimiseks peab olema nendesamade tegelastega võrreldavalt tühm või romantikast pimestatud. Ütleme otse - "Möbius" peab vaatajat lolliks. Kas ma putinistlikku oligarhide-vastast agendat juba mainisin? Vist mitte.

Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, tõmbab Rochant oma teosele veel kord jõuliselt vee peale klassikalise põhja-hollivuudi võlts-raššani purssimisega, mis on uputanud ka võrreldamatult sisukamaid linateoseid nagu Cronenbergi "Eastern Promises".



Jebenti***, "Möbiuse" puhul paistab see veel ekstra andestamatu, sest kui läänepoolkeral võib-olla keegi ei aima ega hooli, kuidas vene keel tegelikult kõlab, siis "Möbiuses" astub üles ka mitu perfektset puškinlikku ropendamist valdavat slaavlast, kelle kõrval Dujardini, eriti aga Tim Rothi abitud hääldusharjutused kõlavad sama katastroofiliselt võltsidena kui "Üksiku saare" või "Puhastuse" äpardunud helindus.

Läikivasse kilesse pakendatud kahtlase aroomiga eurojuust. Mõeldud naistele, ent tont teab, kellele see õigupoolest sobima peaks. "Amöbius" oleks märksa sobivam pealkiri olnud.




"Möbius" kinodes: Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (5.9/10).