10. apr 2013

Freedom Fries 2013: Õnn / Happiness

"Happiness", USA 1998. Rež. Todd Solondz. 134 min.

Halleluuja, Sõpruse kino korraldatav festar Freedom Fries toimub tänavu tänuväärsel moel juba teist korda. Täna algava filminädala programm on veelgi tõhusam kui mullu, rõhudes eelkõige ameerika sõltumatu kino superstaaridele. Üritust ümbritsev pii-err-aur kultusest on targem tähelepanuta jätta. Kämbist rääkimata. Kava rõhk on USA indikino staaridel.



Ameerika iseseisev kino on iseenesest hägusapoolne katusmõiste. Tihti, kasvõi näiteks Pöffi vastavas programmis, nimetatakse sõltumatuks kogu Põhja-Ameerika filmitoodangut, mis ei pärine Hollywoodi suurstuudioist. Selle tootjakeskse jaotuse üks põhihädasid on, et see jääb paratamatult puhtformaalseks ega ütle filmide kohta midagi sisulist. Kui nii võtta, siis pole "Eraserheadi" tootnud Ameerika Filmiinstituut ju kuidagi sõltumatum kui WingNut Films ("Sõrmuste isand", "Kääbik").

Tavaliselt peetakse ameerika indi-filmidest rääkides silmas siiski midagi muud. Midagi säärast: "Ideally, an indie is a fresh, low-budget movie with a gritty style and offbeat subject matter that express the filmmaker’s personal vision" (Emmanuel Levy). Vabalt maakeeli ümber öeldes: indi on värske ja odav ameerika autorikino. Seda võiks nüüd pikalt edasi selgitada ja täpsustada, aga lepime siinkohal selle määratlusega, et jõuda Todd Solondzini.



1959 sündinud Solondz sobib nimelt säärase autorikinona määratletud indit esindama pea sama kenasti kui tema eakamad ja nimekamad kaasvõitlejad David Lynch (1946) ja Jim Jarmusch (1953). Igaühel neist on isikupärane visioon, mis ei mahu raamidesse. Kõigi kolme loomingut on keeruline lahterdada või kokkuvõtvalt iseloomustada. Pole ju ilmselt vale öelda, et Lynchi "Blue Velvet" on "neo-noir" või et Jarmuschi "Dead Man" on "meta-vestern", aga iga selline silt tundub kuidagi kole napp ja eksitav.

Sama tunne tekib, kui Solondzi vast eredaimat ja meeldejäävaimat saavutust "Happiness" nimetada "irooniliseks krimikomöödiaks". Kriminaalsust on siin ainult niipalju, et juttu on pedofiiliast. Irooniline, aga ka satiiriline ja ühiskonnakriitiline on Solondz kindlasti - kuid nende epiteetidega võiks sama edukalt iseloomustada ka Kurt Vonnegutti või kinomeeste seast samuti alaealiste armastamise teemast mitte just kaarega mööda käinud Stanley Kubrickut ja Woody Allenit.



"Happinessi" tahaks pigem kirjeldada kui küünilist ja misantroopilist anti-"Magnooliat". Solondz suhtub oma mosaiikfilmis ameerika ühiskonda nagu kadunud Kim Jong Il: "Why is everyone so fucking stupid?"

Erinevalt Vonnegutist või Allenist ei tunne Solondz ühelegi oma tegelasele märkimisväärselt kaasa. Ta vaatleb inimputukate vingerdamist ekraanil isegi mitte külmalt nagu Kubrick, vaid varjamatu põlgusega nagu Gaspar Noé või Sergei Loznitsa. Kirjanikest võib Solondzis aimata Michel Houllebecqi vaimusugulast.

Solondz tulistab sappi nii laias kaares, et on suisa raske mõista, mida "Õnn" õieti pilab. Tundub, et lisaks regulaarsetele sihtmärkidele - võõrandunud ühiskonnale, väikekodanlusele ja silmakirjalikkusele - virutab Solondz erilise vihaga olmepsühholoogia ja eneseabikultuuri pihta. Umbes nagu Werner Herzog peab psühholoogiat ja enesevaatlust XX sajandi suureks katastroofiks, mis on sama sügavalt väär kui hispaania inkvisitsioon.



Ent kogu oma terava antihumanismi juures pole "Happiness" erinevalt Noést ja Loznitsast masendav, vaid naljakas. Sõnapaaril must komöödia on harva sisu, aga "Happinessi" puhul võiks see ehk enamgi asjakohane olla kui näiteks Craig Zobeli "Compliance'i" puhul.

Sõpruse sünopsise autor suudab end "Õnne" jõhkrate karikatuuridega samastada. Mina mitte. Kuid Solondzil õnnestub oma raevukast nihilismist hoolimata panna mind ekraanil ukerdavatele tohmanitele, pervertidele ja moraalsetele värdjatele kaasa tundma: ikkagi inimesed. Ja see on vägev saavutus, milleni Solondz isegi enam hiljem nii hästi küündinud pole.




"Õnn" Sõpruses: E15.04. ja T16.04.2013. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (85%), Roger Ebert (8/8), Rainer Sarnet (liiga piiratud).



PS. Freedom Fries 2013 kogu kava:
  • Jim Jarmuschi MYSTERY TRAIN (1989, 113 minutit) - kolmapäeval 10.04 kell 19:00, neljapäeval 11.04 kell 19:00
  • David Lynchi ERASERHEAD (1977, 109 minutit) - neljapäev 11.04 kell 21:00, reede 12.04 kell 19:00
  • Gerard Damiano DEEP THROAT (1972, 61 minutit) - reede 12.04 kell 21:00, laupäev 13.04 kell 19:00
  • John Carpenteri DARK STAR (1974, 83 minutit) - laupäev 13.04 kell 21:00, pühapäev 14.04 kell 19:00
  • Herschell Gordin Lewise THE WIZARD OF GORE (1970, 95 minutit) - pühapäev 14.04 kell 21:00, esmaspäev 15.04 kell 19:00
  • Todd Solondzi HAPPINESS (1998, 134 minutit) - esmaspäev 15.04 kell 21:00, teisipäev 16.04 kell 15.30
  • STAN BRAKHAGE: valik lühifilme (1955-1979, 90 minutit) - teisipäev 16.04 kell 18:00

3 kommentaari :

Ralf ütles ...

•STAN BRAKHAGE: valik lühifilme (1955-1979, 90 minutit) - teisipäev 16.04 kell 18:00

Issand, ma juba kujutan ette, kui vähesed terve selle aja seal vastu peavad. Tema filmid on küll mõeldud erakordselt väikestes doosides manustamiseks.

joonas ütles ...

Näoraamatus puhkes selle posti kommentaariumis diskussioon, mis tundub olevat kohane siiagi kopida.

-----

TAAVI: "Joonas, teed liiga Solondzile oma arvustuses. Loe ntks
seda intekat
autori endaga.

Üks väljavõte ka. TS: "if the audience just looks at these characters as a bunch of freaks I definitely will have failed that audience."

Sellega olen muidugi nõus, et film on 8/8, aga muu jutuga 1/8."

-----

JOONAS: "Taavi, jutt on filmist, mitte intekast või režissööri mõttepäevikust, eks. "Autoril endal" pole oma loomingu tõlgendamisele mingit monopoli ja tema arvamusele viitamine pole vähimalgi määral tõsiseltvõetav argument. See, mis ekraanilt paistab, ei pruugi režissööri intentsiooniga kattuda, ja reeglina ei kattugi. See olgu nii üldiselt öeldud.

Kui nüüd Solondzi konkreetse lause juurde tulla, siis ka sellest on päris raske välja lugeda, et minu arvamus teeks talle liiga. Solondz ütleb midagi hoopis muud: et kui vaatajad näevad "Õnne" tegelasi pelgalt friikidena, siis on tema kui autor publikut alt vedanud, ta on autorina läbi kukkunud. Osalt kahtlemata nii ongi, sest sellise pilguga vaatajaist puudust pole - näiteks Rainer Sarnet ütleb mu jutu all viidatud viidatud arvustuses: "Oma radikaalsete tüüpide ja irooniaga on “Õnn” liiga piiratud. Autorid on loonud “kärbitud jäsemetega” tegelaskujud rohkem selleks, et nende komberdamise üle naerda."

Ma ise seda arvamust siiski päriselt ei jaga. Nagu ma kirjutasin, õnnestub Solondzil panna mind oma friikšõule kaasa tundma (mis, nagu mees isegi sessamas intekas kinnitab, oli ka ta enda soov).

Et siis millega sa täpsemalt nõus ei ole? Selgitad ehk lähemalt."

-----

TAAVI: "Ei ole ju jutt ainult filmist, kirjutad pikalt ka autorist. Just need sildid, millega autorit iseloomustad, on minu arust ülekohtused. Mõned näited:

"Ta vaatleb inimputukate vingerdamist ekraanil ... varjamatu põlgusega" - Varjamatu põlgusega? Millest selline väide?

"Erinevalt Vonnegutist või Allenist ei tunne Solondz ühelegi oma tegelasele märkimisväärselt kaasa. " - Millest selline väide?

TS: "if you’re going to hang Bill Maplewood [kõnealune pedofiil], ... you have to know what you are annihilating, and that for all the horror there is still something of a life there, something of terrible, terrible sorrow, and I think that I’m very moved by that." Mina näen seda ka ekraanilt, mitte ainult "režissööri mõttepäevikust, eks".

"Solondz suhtub oma mosaiikfilmis ameerika ühiskonda nagu kadunud Kim Jong Il: "Why is everyone so fucking stupid?"". - Kas me räägime ikka samast filmist ja samast Solondzist?

PS: Kui me juba pedofiilia juures oleme, siis Schleinzeri "Michaelit" oled näinud? Kui pole, vaata ära ja mõtle: kumma filmi autor pigem tunneb pedofiilile kaasa (ja loob selle võimaluse ka publikule)?"

joonas ütles ...

JOONAS: "Viitad endiselt sellele õnnetule intekale kui ülima tõe allikale, nagu poleks sa mu jutust üldse aru saanud. Ühtlasi tundub, et sa pole ka Solondzi intekast eriti aru saanud, sest sa üritad taas mu väiteid ümber lükata Solondzi tsitaatidega, mis pole õigupoolest mu jutuga vastuolus, kui neid tekste veidi tähelepanelikumalt kõrvutada.

(Kuivõrd näid autori arvamust oma teosest pühaks pidavat, siis lubatagu mul kui arvustuse autoril siinkohal protesteerida ülekohtu vastu, mida sa mulle ja Solondzile möödalugemise ja mõistmatusega teed ;) ).

Mõistagi ei kirjuta ma Solondzist kui inimesest, vaid kui autorifunktsioonist, mis avaldub konkreetses filmis. Ja olenemata sellest, kas Solondz kui inimene tunnistab seda või mitte, vaatab tema kui autor filmis oma tegelasi põlgusega, mis väljendub selles, et ta ei näita kedagi neist (Joy ehk välja arvatud) vähimalgi määral positiivses valguses ega sümpaatsena.

"Õnne" tegelased on jõhkrad karikatuurid: Joy on eluvõimetu naiivne ullike ja teised kui mitte just suisa tõprad ja pervod, siis üdini naeruväärsed, egotsentrilised ja tühised. Filmi empaatiavaegus, mida ma nimetasin märkimisväärse kaastunde puudumiseks, seisnebki nende karikatuuride negatiivses ühemõõtmelisuses. Just Solondz on oma vaeste tegelaste vastu ülekohtune ning irvitab nende üle halastamatult. Ja satiirina töötab see tõhusalt.

Kuid seejuures on need tegelased oma piiratuses ja pisihingelisuses vältimatult väga õnnetud. Ikkagi inimesed, eks ole, kelle nende looja on täielikult ilma jätnud võimest endast või oma haletsusväärsest eksistentsist aru saada või sellest kõrgemale tõusta. Eks see õudne hädaorg liiguta Solondzit ennastki, ja seesama äratab ka vaataja kaastunnet, millest ma rääkisin. See pole aga mitte niivõrd ligimesearmastus, kuivõrd samasugune jäleduse-segune haletsus vaeste ebardite vastu nagu "Alien Resurrectioni" laboristseenis. "Kohutavalt kurb" tõesti, just oma lootusetuses.

Ma ausalt öeldes ei saa aru, mis Solondzist sina räägid. Kui inteka-Solondzist, siis nagu öeldud, ei huvita see mind eriti. Märksa rohkem huvitaks su enda eksplitseeritud ja põhjendatud filmitõlgendus, mis mu väidetavalt ülekohtuse käsitluse ümber lükkaks.

Mis puutub pedofiiliasse, siis ka see ei paista mulle kuigi köitva teemana. Ma ei leia, et see oleks "Õnne" puhul peamine. "Michaeli" tõsielupõhisel realismitaotlusel on õige vähe ühist "Õnne" kui satiirilise hüperbooliga, mille puhul on lausa loomulik, kui mitte vältimatu, et mõne õnnetu pisihinge õnneotsing ka lapsepilastamiseni viib. Michael on üksikjuhtum, Bill vaid õige veidi ümbruskonnast kaugemale minev tüüpnäide."

-----

TAAVI: "edit (pehmenduseks):

" "Autoril endal" pole oma loomingu tõlgendamisele mingit monopoli" - Nõus.

"See, mis ekraanilt paistab, ei pruugi režissööri intentsiooniga kattuda" - Ka nõus. Küllap nõustume mõlemad ka sellega, et isegi "õnne 13" võib olla MÕNE vaataja silmis jõhker ja kaastundetu irvitus väikelinlaste igapäevaelu üle. : )

Minu kui kommenteerija intentsioon, kes on Solondzi loominguga üsna hästi kursis, on lihtsalt juhtida tähelepanu tõigale, et, piltlikult öeldes, tembeldad sa alkoholilõhnadega mehe parmuks. Ja minu jaoks pole see vähimalgi määral tõsiseltvõetav. Pigem pealiskaudne. Look closer, look deeper."

-----

JOONAS: "Vastuseks pehmendavale editile: etteheitel pealiskaudsuses saab kaalu olla vaid sügavama analüüsiga põhjendatuna. Lihtsalt deklaratsioonina jääb see kuidagi... pealiskaudseks. (Tõsiseltvõetavusega on sama lugu.)"

-----

To be continued?