14. apr 2013

Kümme filmisoovitust: Sven Vabar

Vanemale ja uuemale kinole juhib tähelepanu kriitik SVEN VABAR.



LA JETÉE (Prantsusmaa 1962). Üks ilus ulmelugu, mis tegelikult ei ole ulme. Või kes teab. Väga produktiivne, kuid samas üks enigmaatilisemaid filmitegijaid Chris Marker väärib kindlasti rohkem tähelepanu kui ta on pälvinud.

PICNIC AT HANGING ROCK (Austraalia 1975). See lahendamata müsteerium ning Peter Weiri teine film "The Last Wave" (mis pole küll nii hea; on kuidagi liiga lihtne) on ühed olulised teosed tänapäeva postreligioosse Lääne inimese jaoks, kes on kaotanud kontakti saladuse, metsikuse ja kõiksusega. Võib olla, et Jim Jarmuschi "Dead Man" läheb edasi sealt, kus Peter Weiri filmid pooleli jäävad. ("Dead Man" on mu lemmikfilm üldse, aga ma ei hakanud sellest kirjutama - seda on siinsamas blogiski tehtud ja see on eesti filmisõprade tuntud lemmik.)



TATARLASTE KÕRB (Il deserto dei Tartari, Itaalia 1976, rež Valerio Zurlini). Selliseid "suuri filme" tänapäeval enam ei tehta, võibolla ei saagi teha. Tänapäeva "suured filmid" on hoopis teistsugused - näiteks "Fight Club" või "Synecdoche, New York", millest allpool juttu tuleb. "Tatarlaste kõrb" on filmiklassikast teenimatult kõrvale jäänud, kuigi oma hindajad tal on, näiteks on see teos Sulev Keeduse väitel Madis Kõivu lemmikfilm. Ja pole muidugi raske oletada, miks, eks see üks luhta-mineku film ole. Mõni ütleks, et puhas eksistentsialism, ja raske oleks vastu vaielda. Huvitav on jälgida erinevaid karaktereid, kes oma lõputus tatarlaste-ootuses (ja -kartuses) täiesti erineval viisil käituvad, trotsivad ja lõpuks ühel või teisel viisil alla annavad või murduvad. Aga päris niisama lihtne see asi ka ei ole. Tatarlaste kujund võimaldab lõputuid tõlgendusi.

KOYAANISQATSI (USA 1982, rež Godfrey Reggio). "Koyaanisqatsi" tuules on tänapäevaks tehtud lugematu arv sama esteetikat järgivaid filme, aga mitte ükski neist, ka mitte Reggio enese "Powaqqatsi", "Naqoyqatsi" jt või "Koyaanisqatsi" operaatori Ron Fricke filmid ei küündi "Koyaanisqatsi" tasemele ligilähedalegi. Sellest ebamaisest filmist on võimatu tüdineda.



TAEVAS BERLIINI KOHAL (Der Himmel über Berlin, Saksamaa, Prantsusmaa 1987, rež Wim Wenders). Ma polegi päris kindel, kas see fantastiline ja romantiline lugu on mingis "kunstiväärtuslikus mõttes" hea film. Aga mulle meeldib, kuidas Wenders tunnetab ja armastab linnu – ka Los Angelest, Tokyot, Lissaboni... Kuigi näiteks "Lisbon Story" on kriitikute enamuse arvates üsna kehvapoolne (ja ma ei saa vastu vaielda), on sedagi mõnus vaadata. Wendersi filmid teevad olemise kergemaks ja kenamaks.

MOOLOK; SÕNN; PÄIKE (Venemaa, Молох 1999, Телец 2001, Сoлнце 2004, rež Aleksandr Sokurov). Tegelikult on nüüdseks tegu juba võimu- (ja terrori-) teemalise tetraloogiaga, sest "Moolokile" (mis rääkis Hitlerist), "Sõnnile" (Leninist) ja "Päiksele" (Jaapani keisrist Hirohitost) lisaks on nüüd väljas ka "Faust", mis räägib teadagi kellest (Faustist). Aga viimatinimetatut ma ei ole veel näinud ja küllap ta ka ülejäänud kolmest filmist erineb, sest seekord on tegu mütoloogilise, mitte reaalse isikuga. Need üliaeglased, visuaalselt ja igas muus mõttes kompromissitud filmid avavad vaatajale mingid tontlikult kütkestavad buddha-väljad, mis saavad avaneda vaid kohutava hävingu ja allakäigu lõpus, pärast lunastamatu süükoorma all kokku varisemist.



AVALON (Jaapan-Poola 2001, rež Mamoru Oshii). Jällegi – kõik teavad "Ghost in the Shelli", aga mu meelest on Oshii "Avalon" ja "Sky Crawlers" veel palju paremad. Oshii puhul on huvitav, et ta opereerib kõige lapsikumates žanrides – arvutimängud ja madinaulme-anime ‒, aga vahel on tulemuseks mu arust lausa tõsine draama. "Avaloni" visuaalselt geniaalne ja eelootusi nihestav lugu on ühtaegu puhtalt virtuaalne – põhimadin käib arvuti- (või virtual reality) sõjamängus, aga sellele sekundeerib reaalsus, kuhu kurnatud virtuaalsõjardid vahel sööma ja magama tulema on sunnitud. Ja see reaalsus meenutab 2. maailmasõja mõne okupatsiooni aegset idaeuroopalikku viletsust (filmitud on Poolas, näitlejad on poolakad, film on poolakeelne). Aga lõpuks jõutakse reaalsusse, kus elu on täitsa ilus, päike paistab ja inimesed kenasti riides. Või siis ei ole see reaalsus, hoopis sõjamängu viimane level? Vastus ehk peitub selles armsas ülekaalulises koeravolaskis, kes kõigis Oshii filmides figureerib.



SPIDER (Kanada-Briti 2002, rež David Cronenberg). Mul on Cronenbergiga hate/hate suhe. Ma vihkan tema filme. Need on võikad, alatult kõikelahkavad ja ilma igasuguse ilu, lootuse või väljapääsuta. Väga erinev David Lynchi müstikast. Nagu briti kirjanik JG Ballard ütles ühe Cronenbergi filmi kohta: "This is one town where David Lynch will never come calling."

Ometi mind tõmbab Cronenbergi poole. Eriti "Spideri" poole, mis on mu arust tema parim film ja kus Ralph Fiennes pealegi kõikvõimalikke ja -võimatuid auhindu väärt pearolli sooritab. Eriti lootusetu, nürimeelne, egoistlik, alatu, jälk ja kalk lugu. Ärge vaadake. Vaadake parem Kim Ki-duki filme, mis on vähemalt sama ekstremistlikud ja lagundavad, kuid milles on ometi lootust. Eriti "Tühja maja", mis on ühes kohe jutuks tuleva "Synecdoche'iga" läinud dekaadi tähtsamate filmide seas.

Muide, kaalusin ka Hispaania 2007. aasta filmi "Timecrimes" ("Los Cronocrímenes”) käesolevasse nimekirja lisamist. Cronenberg tahtnuvat sellest riimeiki teha. Ma ei tea küll, miks. See film on juba praegugi jahmatavalt sajaprotsendiline Cronenberg (kuigi tegelikult on režissööriks hoopis keegi Nacho Vigalondo).



SYNECDOCHE, NEW YORK (USA 2008). Charlie Kaufmani stsenaariumiga filme nagu "Eternal Sunshine of a Spotless Mind" või "Being John Malkovich" teavad kõik, aga Kaufmani režissööridebüüti "Synecdoche" vist mitte sedavõrd paljud. Ometi olen peaaegu nõus Roger Ebertiga, kes pidas kõnealust filmi dekaadi parimaks. See on erinevalt Kaufmani kuulsamatest filmidest - mis olid, noh, ikka suuresti komöödiakesed - omal tänapäevasel kombel tõeliselt suur, üldinimlik ja traagiline film, mis räägib sellest, kuidas me hoolimise, usalduse, armastuse ja oma "tõelise mina" poole püüeldes endast persona-sid loome ning need siis ise arenedes (või hoopis vananedes) jälle hülgame, ja kuidas need persona-d siis lootusetult sassi lähevad, nii eri inimeste persona-d kui meie enda vanad persona-d uutega. Või mine tea - jällegi päris keeruline ja hullumeelselt fantaasiarikas film, üks neist väga vähestest, mille vaatamise järel tahaks seda aina uuesti ja uuesti vaadata. Eriti tänapäeval äärmiselt haruldane.

ANOTHER EARTH (USA 2011, rež Mike Cahill). Võib-olla on see mingi praegusaegne "väikeste ulmefilmide" tendents – ulmekad, kus puuduvad hingematvad kulissid, eriefektid ning globaalprobleemid ja rõhk on hoopis väikestel, inimlikel lugudel. Selliseid on veel, kasvõi Duncan Jonesi kaks head filmi "Moon" ja "Source Code". Aga kui viimatinimetatud on juba mõnevõrra kuulsaks saanud, siis "Another Earth" on vist rohkem varju jäänud. See on lugu, mille ulmeline komponent on liiga absurdne selleks, et seda sõna-sõnalt tõsiselt võtta, arutleda, et "äkki võibki nii olla" vms. Kuid seda tugevamalt hakkab tööle tolle ulmelise komponendi metafoorne, poeetiline väärtus. Kuigi, kui järele mõelda, siis ma täpselt ei saagi aru, milline see väärtus on - "Another Earth" on sedavõrd kummaline, eriti tema lõpp. Ometi, millestki olulisest ta räägib. Traagiliste, pöördumatute tagajärgedega minevikusündmuste siiski-pööratavusest, näiteks.

Kommentaare ei ole :