9. apr 2013

Möbius

"Möbius", Prantsusmaa-Belgia-Luksemburg 2013. Rež. Éric Rochant. 103 min.

Feminism on üks edukas ism. Arenguruumi on muidugi veel maa ja ilm, eriti meite mahajäänud metsanurgas, aga siiski. Keegi ei küsi enam naljalt, kas naine ikka on ka inimene. Kahekümne esimese sajandi naisel on võõrandamatu õigus nii valida, valitseda kui rokkida. Tal on õigus tarbida isegi sääraseid ajalooliselt meeste pärusmaaks olnud tooteid nagu kõva koorega porno kõik viiskümmend varjundit. Või võtame spioonikino: kui poole sajandi eest pidi üks endast lugupidav ekraaniagent vältimatult olema karvaste küünarnukkidega, alkoholist läbi imbunud seksistlik orikas, siis uuemates superagendi-märuleis uhmerdavad hoopis õrnad naisekäed hellalt paharette pulbriks.



Tänini vaevab, tõsi küll, produtsentide päid mustmiljoni-küsimus, kas naisvägivald moodsat naispublikut ikka köidab. Naisvaataja püüdmiseks tundub ikkagi kindlam panustada romantikale, mille puhul säärast küsimust ei kerki. Kui roosa romantika-rassolnik aitab naistele müüa ülalmainitud varjundiporri, siis miks ei peaks see aitama müüa üht tagasihoidlikku spioonitrillerit?

Kas produtsentide vaga kalkulatsioon kõnealuse linaloo puhul ennast õigustab, jäägu naiste öelda. Siinkirjutaja sihtgrupi-välise mätta otsast palju peale õela urina loota pole.



Väärika näitetrupiga film algab peaaegu lubavalt, kuid areneb mida edasi, seda ogaramaks, kusjuures põhi-feil pole isegi mitte kahtlases romantik-spiooni kontseptsioonis. Njet, tavarištši, suuremad ämbrid on mujal.

Edukas nuhk kahtlemata ei pea olema musklimägi, möirakaru ega kapi-ninja - mõelgem või viimaste aegade veenvaimale spioonipõnevikule "Tinker Tailor...". Aga agendil, rääkimata topeltagendist, lihtsalt peab olema mütsi all midagi enamat kui kena füsiognoomia ja hoolitsetud frisuur. "Möbiuse" siredatele peategelastele on stsenaristid vaimuteravust ja läbinägelikkust eraldanud sama mõõduga kui Frank Drebinile.



Kala pole üldse selles, et Jean "Artist" Dujardini kehastatud kangelane ei tea, mis on Möbiuse leht. Kala on selles, et kui Frank Drebinil jagub kogu oma lihtsameelsuse juures vähemalt professionaalset paranoiat, siis enam-vähem kõik "Möbiuse" protagonistid on oma pooletoobisuses nii siiralt ja lapsikult usaldavad, et ei taipa kurja karta isegi siis, kui tõde neile suisa näkku irvitab. Säändsed lillelapsed kuuluvad salaluuresse nagu tüügassiga tuumajaama. Rõhutagem, et tegu pole komöödiaga.



Jaburalt ja motiveerimatult käituvate karakterite puhul pole ime, et käesolev europõnevik on maasdammeri juustuna täis loogika-auke, mille ignoreerimiseks peab olema nendesamade tegelastega võrreldavalt tühm või romantikast pimestatud. Ütleme otse - "Möbius" peab vaatajat lolliks. Kas ma putinistlikku oligarhide-vastast agendat juba mainisin? Vist mitte.

Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, tõmbab Rochant oma teosele veel kord jõuliselt vee peale klassikalise põhja-hollivuudi võlts-raššani purssimisega, mis on uputanud ka võrreldamatult sisukamaid linateoseid nagu Cronenbergi "Eastern Promises".



Jebenti***, "Möbiuse" puhul paistab see veel ekstra andestamatu, sest kui läänepoolkeral võib-olla keegi ei aima ega hooli, kuidas vene keel tegelikult kõlab, siis "Möbiuses" astub üles ka mitu perfektset puškinlikku ropendamist valdavat slaavlast, kelle kõrval Dujardini, eriti aga Tim Rothi abitud hääldusharjutused kõlavad sama katastroofiliselt võltsidena kui "Üksiku saare" või "Puhastuse" äpardunud helindus.

Läikivasse kilesse pakendatud kahtlase aroomiga eurojuust. Mõeldud naistele, ent tont teab, kellele see õigupoolest sobima peaks. "Amöbius" oleks märksa sobivam pealkiri olnud.




"Möbius" kinodes: Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (5.9/10).

Kommentaare ei ole :