18. apr 2013

Olümpos on langenud / Olympus Has Fallen

"Olympus Has Fallen", USA 2013. Rež. Antoine Fuqua. 120 min.

Pealkirja järgi võiks arvata, et näha saab järjekordset tahes-tahtmata-koomilist märulimiksi antiikmütoloogiast "Titaanide raevu" ja "Surematute" vaimus. Ehk isegi veel suuremas mastaabis, lubatakse ju jumalate hukku. Götterdämmerung, hahahaa.



Mitte sinnapoolegi. Märul on see tõepoolest, aga mütoloogia, mida film ilma igasuguse naljata promob, on täiesti tänapäevane USA patriootlik militarism. Tähed ja triibud lehvivad juba tiitrite taustal, jumalate koduks on Valge maja, peajumalaks vaba maailma liider, mister president isiklikult.

"Olümpus on langenud" visualiseerib püüdlikult eluaegsete Rahvusliku Püssi-Assotsiatsiooni liikmete kõige märjemaid heroilisi unenägusid. Kui see film ei pane su hinges helisema küsimärkidest kubisevat jama, siis oled sa tõenäoliselt terrorist.



Ja kui sa oled terrorist, siis oled sa ühtlasi kõndiv lahendus maailma võimsaima ja võitmatuima riigi suurele probleemile, mis kattub Olümpose jumalate omaga - väärilise vastase puudumisele. Müüdi tsüklilises ajas võivad titaanid ehk Tartarosest teisele ringile tulla, aga kurjuse impeeriumi tuhast tõusmist pole XXI sajandil paraku oodata. Nii võivad ju relvad rooste minna ja Dr Strangelove'ide tootearendus sootuks seisma jääda. Paariariigid on pahad küll, aga selgelt liiga väetid vastased. Põrgaku Põhja-Korea, palju tahab - üks väike njuuk ja ongi see kommunistlik igand kaardilt pühitud. Then what? Desarmeerime?



Aga terrorismi nähtamatu oht, see jääb, sellega saab aegade lõpuni sõdida. Nutikas lahendus, mis näitab, et Bush II polnud pooltki nii juhm kui hollivuudi hipid arvavad ("Fahrenheit 9/11", "W").

Terroristide kui vingameeste praktiliselt ainus miinus on paariariikide ja titaanidega ühine - tulejõu nõrkus. Korra navigeerisid büroohoonesse, teinekord poetavad kuhugi metroosse või rahvajooksule pommikese, lastes käputäie tsiviliste paradiisi. Rünnak või asi, darn. Vabaduse kodumaa kodanikena saame isegi oma teise konstitutsioonparandusega tagatud püha relvakandmisõiguse toel iga kell märksa muljetavaldavama laibalisti tekitatud. Yee-haw!

Asjal oleks palju rohkem jumet, kui terroristid-nannipunnid jookseksid ikka täiega jõustruktuuridele ja valitsusele tormi. Küll siis saaks vast vastulöögi anda ja priveilida, nii et maa must, ilma et ükski euroopa lillenuuskija köhima kukuks.

Ja selle vaga unistuse ongi Anton Fakyu... Fukya... - ptüi, the unpronounceables! - noh, see tüüp:



- kõigi seersant Hartmanite ja seersant Harriste rõõmuks ekraanile toonud.

Et oleks võimalik ette kujutada, et Põhja-Korea terroristidel võiks säärases rünnakus edulootust olla, tuleb näidata mister presidendi turvamehi hädiste ja ebapädevatena nagu titaani-filmis Olümpose jumalaid. Nii selgubki algatuseks, et maailma valitsevad jumalad - ehk turvadega ümbritsetud mister president, tema pere ja kodu - on sisuliselt kaitsmata. Iga kell võib keegi limole pommi panna või tunnimehed maha kõmmutada, peauksest sisse jalutada ja kogu administratsiooni pantvangi võtta. Need liigutused käivad kurjamitel nii lihtsalt ja libedalt, et jääb ainult imestada, miks nad sellega ülepäeviti ei tegele.

Ja olekski ilm hukas ja friidomiga pizdets, kui poleks üht viimast takistust - samast turvateenistusest kinga saanud lihtsat ameerika kangelast, üksildast kauboid Mike Banningut (Gerald Butler). Tema nimelt saab ainuisikuliselt jagu kogu ultra-efektiivsest hambuni relvastatud terroristide bandest, kes just äsja loputas kogu superriigi sõjalist võimsust nagu tuppa sittunud kasse.



Hümn, saluut, aplaus ja eesriie.

Nüüd võib armee laiali saata ja suunata maailma suurima militaar-eelarve sotsiaalabisse või maailma suurima välisvõla kustutamiseks, sest Ühendriikide kaitseks piisab ühest Mike Banningust.

Tegelik point on muidugi vastupidine. Banning - kelle roll kukkus Butlerile sülle kahtlemata sellepärast, et ükski väärikam tegija ei nõustunud seda vastu võtma -, on mõeldud just innustavaks eeskujuks kõigile seersant Harristele, kelle eluunistus on inimese pihta tulistada. Vaene kaitsetu Ameerika vajab hädasti mitte superstaari, vaid kangelast, kes vabaduse arvutuile vaenlastele koha kätte näitaks. "G. I. Joe" viib selle mõtte mudilasteni, "Olümpos on langenud" serveerib seda äsja puberteedini jõudnud mürsikuile splätterliku ultravägivalla soustis, vere pritsides ja murduvate kontide raginal.



Siit on on vaid kukesamm ühe läinud aasta halvima filmini, meilgi linastunud värbamisklipini "Kangelastegu" ("Act of Valor"). Ei meenu? Meenutan:

Sentimentaalne sõjapropaganda pateetilise patriotismi kastmes. LKA kangelasagente piinavad julmalt alatud terroristinärakad, keda omakorda notivad kangelaslikud merejalaväe kõrilõikajad, eraelus eeskujulikud pereisad. Tulistamist ja plahvatusi nagu püromaani taevas. Planeerimata huumori eest hoolitsevad soomustransportööri ilmekusega näitlejatööd päris soldateilt pluss õõnes jutustajahääl ja pateetiline muusika. Tasub vaadata ainult koos dokiga "Hell and Back Again".



"Olümpus on langenud" on enam-vähem samasugune ogarate isamaalis-militaristlike klišeede orgia, ainult et sellega on miskipärast otsustanud oma filmograafiat risustada profinäitlejad nagu Aaron Eckhart ja (viimasel ajal üldse kuidagi üsna hooletult rolle valiv) Morgan Freeman. Ega see neile au ei tee. Sellist vana kooli märulit me ei vajanud.

Valus patriootlik pask, millel peale tahtmatu koomika midagi pakkuda pole.




"Olümpos on langenud" kinos: Forumcinemas, Võru Kannel. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (48%), Raiko Puust (7/10).

3 kommentaari :

Malcolm ütles ...

Tahtsin juba hädaldama hakata, kas tõesti jäi vanameister Eberti luigelauluks 6/8 sellisele ilmselgele saastale. Aga mainiks selle asemel, et viidatu pole siiski Eberti hinnang, vaid Bill Zweckeri oma, lihtsalt nende Chicago Sun-Timesi kolumnistide arvustused on kokku tõstetud senisele Eberti lehele.

Käesolev arvustus on see-eest väga (oma nukra varjundiga) vaimukas ja terav. Järjekordne näide, et halvast filmist on ikka hoopis lõbusam kirjutada. Ise jätan täitsa põhimõtteliselt sellisele kraamile pileti ostmata.

Oh, Morgan, miks.

Anonüümne ütles ...

Viimane Eberti nähtud ja arvustatud film oli To the Wonder. ;)

joonas ütles ...

Tõesti-tõesti, mea culpa. Aitäh täpsustamast, võtsin Eberti maha.