17. apr 2013

Unustus / Oblivion

"Oblivion", USA 2013. Rež. Joseph Kosinski. 124 min.


On mitu asja, mille eest tahaks uut ulmeuskliku Tom Cruise'iga ulme-plokilõhkujat kiita.

Esiteks sõnnib nii mastaapseid ulmekaid suht harva, iga säärane on sündmus. (Pean siin ulmest rääkides silmas puhtakujulist nii-öelda teaduslikku fantastikat, mitte nõia-muinasjutte, vampiiriromansse, superkangelasi ega lelumäruleid). Teiseks, veelgi harvem tuleb ette, et ulmefilm jutustab algupärast lugu, olemata järg, eellugu ega riimeik. Kolmandaks on "Unustus" vaatemänguna suurejooneline, visuaalselt laitmatu silmakomm. On, mida vahtida - nii tehnikat kui loodust.



Mullu viiekümneseks saanud Tom on varem mänginud tugevais ulmekais "Minority Report" ja "Vanilla Sky" ning ka naispeaosalised Andrea Riseborough ("Happy-Go-Lucky", "W.E.") ja Olga Kurilenko ("Seven Psychopats") äratavad sümpaatiat.

Aga.

Nagu "Prometheuse" puhul, nii on ka "Oblivioni" põhi-agaks stsenaarium. Vanameister Ridley Scotti eelloost "Alienile" polnud algusest peale teab mis originaalsust oodata, kuid tulemus valmistas siiski justkui kerge pettumuse. Ligi poole noorema Kosinski "Oblivion" on küll iseseisev lugu, kuid leidlikkust ja köitvust leiab selle hoolega konstrueeritud süžeest ja maailmast vähem kui tuttavliku uuskasutust: animatsiooni "Wall-E" meenutavad robotid ja postapo-planeet, philip-k-dickilikud mälu- ja identiteediküsimused ning igihaljas armastuse apoloogia nagu "Viiendas elemendis", kuis muidu.



Teadagi, pole midagi uut päikese all ja kogu see mosaiik poleks üldse probleem, kui tükkide kokkupanu ei jääks masinlikuks, sisulised teemad pigem vihjeliseks ning tegelased isegi ulme kohta õhukesteks. Ja kui see kõik poleks nii hirmus tõsimeelne.

See pole muidugi ime, kui stsena põhineb koomiksil ning režissöör Kosinski eelmine teos oli arvutimängu-põhine vaimne vaakum "Tron: Legacy". Viimasega võrreldes on "Oblivioni" stoori ja tegelaskujud kahtlemata samm usutavuse suunas. Paraku mitte piisavalt pikk samm, et film ühegi oma ülalmainitud inspika-allikaga õieti kõrvutada kannataks, kaasa arvatud "Wall-E" ja "Total Recall" (Verhoeveni oma, mitte see õnnetu uusversiooni-junn).



Põhjus on ilmne: "Total Recall" põhineski - nagu ka "Minority Report" ja klassikastaatuses "Blade Runner" - mitte koomiksil või mängul, vaid ulmeklassiku Philip K. Dicki lool. Ning punnitagu tänapäeva stsenaristid, koomiksistid ja mängumeistrid palju jaksavad, korraliku ulmekirjandusega võrreldes jäävad nende lood enamasti valusalt kergekaaluliseks. (Hollivuudis vähemalt. Jaapanlastel on ulme peale hoopis rohkem päid, käsi ja silmi.)

Jääb üle vaid taas kord avaldada lootust, et saabub aeg, mil meie kallid kalifornia kaimud oma ulme-alast piiratust mõistavad ning võtavad oma sadade miljonite ja superstaaridega ette ekraniseerida monumentaal-ulmekirjandust nagu Dan Simmonsi "Hyperion Cantos".

Aga sisuline kõhnapoolsus ei tähenda muidugi, et "Oblivioni" üldse vaadata ei tasuks või nautida ei saaks. Ikka tasub ja saab, sugugi mitte vähem kui näiteks "John Carterit".




"Unustus" kinodes: Solaris, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.2/10), Rotten Tomatoes (64%), Peter Bradshaw (2/5), Viljar Voog (3.5/5), Mart Raun (4/10), Diana (D).

2 kommentaari :

Heiks ütles ...

-----spoiler alert!--------







Sulle kloonitud tööliste osa "Mooni" ei meenutand?

joonas ütles ...

Mulle meenus miskipärast hoopis "I, Robot" aga jah, täitsa õige tähelepanek. Neid paralleele võiks tooma jäädagi, nii sisus kui vormis. Kohe meenub, et Mardi ja Viljari poolt mainitud allikatele võiks lisada veel "Predatori" kiivri ja "Matrixi" kaheraudse kuulipilduja.