23. mai 2013

Kiired ja vihased 6 / Fast and Furious 6

"Fast and Furious 6", USA 2013. Rež. Justin Lin. 130 min.

- Türa, kus viliseb, raisk!
- Täitsa perses!
- Türa, võimas pill, raisk! Situ verd, raisk!
- Mul läheb sellele… läheb kuradi kahed rehvid päevas, raisk! Kuradi naine kodus viriseb ka juba, tead.

- Türa, ei, ikka sitaks äge masin, raisk! Ausalt. Kust said?
- Võtsin noore pere laenu. No mõtlesin, raisk, kulub marjaks ära, noh. Rehvid maksavad juba sitaks, raisk. Tulevikus tahan põhja alla mingid tuled panna või nii.
- Võtsid noore pere laenu ja ostsid endale sihukese auto? Nüüd vilistad päev läbi kummi? A kus su noor pere elab siis? Selles autos või?



See dialoog on pärit Rasmus Merivoo "Tulnukast", täiesti ülekohtuselt igasugu eesti filmi toppidest välja jäetud pärlist. Ent samad mõttearendused sobiksid suurepäraselt ka kiirete ja vihaste suhu, kui hollivuud nii väga reitinguid ei pelgaks ja söandaks endale lubada Merivoo iroonilise groteskiga võrreldavalt lopsakat keelepruuki.

Sest "Tulnukas" ning juba kuuendat korda ilmarahvale ilmuv "Kiirete ja vihaste" frantsiis kujutavad eri nurkade alt üht ja sama asja: jõmmikultuuri, mille keskmes on autofetiš, kurjade keelte poolt ka autopedenduseks hüütu. Eestis - autodega eputamise ja road rage'i kodumaal - on sel kultuuril ja seda kujutaval kinol kahtlemata lai kõlapind. "Ride or die," kõlab kiirete ja vihaste parool. Eestipäraselt võiks öelda "sõida ja sure", aga ka "sõida ja lase teistel surra".



Kultuuris, mida need filmid manifesteerivad, väärtustatakse kummivilistamise kõrval kõrgelt veel õlut, grilli ja vägivalda. Aksessuaaridena lisaks jõuvankreile muskleid ja dekoratiivseid piigasid. Ei väärtustata näiteks seaduskuulekust, lugemust ja laia silmaringi.

Ja kui mainitud linateosed kinnitavad selle kultuuri elujõudu nii globaalsel kui lokaalsel tasandil, siis näiteks brittide enam kui poole sajandi tagusele "Itaalia röövile" mõeldes mõistame, et vastav traditsioon on ka üle aegade püsiv.

See kultuur võib küll kohati, isegi sageli olla oma kandjaile ja kõigile teistele ohtlik, aga seda mitte olemuslikust asotsiaalsusest. Siin pole mingit nihilistlikku mässu ega tehnika abil eksistentsi piiridele püüdmist nagu Cronenbergi "Crashis". Kvaasi- või lauskriminaalse jõmmi ideaalid on alalhoidlikud, et mitte öelda väikekodanlikud. "Tulnukas" vaid vihjab pereväärtustele, kuid "Kiirete ja vihaste" jaoks on need vähemalt sama olulised kui mafioosodele "Ristiisas". Ideaalsesse ellu kuulub väike kiiruseületamine, aga nirvaanaks on ikka vahmiil, eramu, grill ja õlu. Jumalakartlikkuski ei puudu.



Kui nüüd konkreetselt kuuendast "Fast and Furiousist" rääkida, siis ega siit eelmistega võrreldes miskit uut ei leia. Treiler on nii kole, et film paistab sellega võrreldes suht okei. London tundub tegevuspaigana igavam kui viienda osa Rio. Autosid näidatakse filmi esimeses pooles üllatavalt vähe, rõhk on rohkem abitul draamal. Põhimärul on koondatud teise poolde. Loo loogika loomulikult lonkab, aga keda see lugu siin ikka kotib. Või tegelaste puudumine. Ikka tampimise, tagaajamise ja trikkide pärast vaadatakse seda, ja tolles rubriigis on siin vaat et rohkem üle võlli mindud kui näiteks viimases Bondi-filmis.

Peaosades on jätkuvalt tuimavõitu veohärjad Vin Diesel ja Dwayne Johnson, aga kõrvalosades on rõõm näha Shea Whighamit ("Boardwalk Empire") ning taanlasi Thure Lindharti ("Keep the Lights On") ja Kim Koldi ("Teddy Bear").

Kokkuvõttes giga-eelarvega arutu, kuid efektne märuliburger. Eks ole selliseidki vaja, ja mitte ainult jõmmidele. Ka näiteks paralüseeriva pohmakaga sihtgrupp tuleb arvesse.




"Kiired ja vihased 6" kinodes: Forumcinemas, Solaris. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (75%), Diana (A).

20. mai 2013

Suur Gatsby / The Great Gatsby

"The Great Gatsby", USA-Austraalia 2013. Rež. Baz Luhrmann. 143 min.

Kitšipillerkaar kohtub kostüümi-melodraamaga pettumisest armastuses ja ameerika unelmas. Algab pöörase pummelungi ja palaganiga, et siis edasi üha tõsisemaks arenedes ilutulestikuna visinal hääbuda.



Vormilt meenutab film Xavier Dolani ja Madonna viimaseid eepilisi kämp-pongestusi. Austraallane Luhrmann kui hoopis kogenum režissöör ("Romeo+Juliet", "Moulin Rouge!") paneb röögatu kuuekohalise eelarve toel muidugi mõlemale põhja-ameeriklasele lõdva randmega igal alal ära - aga ons see liiga, mille võitmise üle uhkust tunda?

Kole pikale venib kogu see värk, ja kuidagi külmaks jätab kogu see eputamine, hoolimata moemuusikast, serpentiinidest, litrivihmast ja tähesärast. Staaridele minajutustajast Maguire'st ja nimiosalisest DiCapriost tolle südamedaami Mulliganini pole miskit ette heita, kõik teevad oma tööd korralikult. Aga ega neil siin miskit mängida pole - tegelaskujud on lamenukulikult üheplaanilised.



Eks asi või osalt olla ka algmaterjalis, noore Fitzgeraldi suurromaanis. Niipaljukest kui ma tollest mäletan, on teose ideestik küllalt kenasti ekraanile jõudnud. Aga raamatut uuesti lugema Luhrmann küll ei inspireeri ja filmile endale ka naljalt teist korda pilku peale ei paneks. Mitte ju otseselt halb, pigem okei, aga kiirelt ununev kraam.




Hinnnanguid: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (49%), Peter Bradshaw (2/5), Anne (7/10), Tarvi (2.5/5), Raiko Puust (8/10).

14. mai 2013

JAFF 2013 - 009 Re: Cyborg, Ghost in the Shell 2, Kiri Momole...



KIRI MOMOLE (Momo e no Tegami / A Letter to Momo, Jaapan 2011). Momo on aasia pelmeen, mis õigesti valmistatuna viib keele alla, aga multikas ei räägi paraku toidust, vaid on hoopis üsna samalaadne lüüriline nostalgia nagu Gorō Miyazaki "Moonikünka nõlvadel", ainult et kerges müstilises kastmes. Kena ju keik, aga tühja sest minevikust - üldiselt ootaks animest rohkem roboteid ja tulevikku. ★★☆



HUNDILAPSED AME JA YUKI (Wolf Children / Ōkami Kodomo no Ame to Yuki, Jaapan 2012). Vaikne pastoraalne pereidüll väikese fantaasialisandiga: "Momo" ja "Moonikünka" lapsepõlvelüürika pluss näpuotsaga miyazakilikku libahundi-maagiat. Iseenesest sümpaatne, aga mitte just minu rida - kuidagi liiga mitu olen sarnaseid asju näinud viimase aasta jooksul. Sestap jäi mulje aeglane, hõredapoolne ja üllatustevaba. Mamoru Hosoda eelmised animed ("Tüdruk, kes hüppas läbi aja", "Suvesõjad") on mulle rohkem istunud. ★★☆



C-VERI: VIIMANE PIMEDUS (Blood-C: The Last Dark, Jaapan 2012). Vampiiritapja Saya uued animeseiklused. Metsavana hoiatas, aga kuna eelmine sama poti film "Blood: the Last Vampire" mulle kunagi joone poolest istus ja siingi oli alguses sümpaatne zombi ja reibas madin, otsustasin ikka ära vaadata. See oli viga. Lõpus on üks sarmikas rasta-peletis, aga film tervikuna... jääb vaid tsiteerida Metsavana: vältida, vältida, vältida - igav nagu ilmalik matus★☆



HING ANUMAS 2 - SÜÜTUS (Inosensu / Ghost in the Shell 2: Innocence, Jaapan 2004). Blade-runnerlik filosoofiline küberdekkar, Mamoru Oshii järg tema kuulsaimale animele. Päris esimese osa tasemele ei küündi nagu järjed ikka, aga huviga vaadatav siiski. Kohati on arhailiselt plastimaigulise kolmdee-modelleerimisega justkui kergelt üle pingutatud, aga samas näeb ka väga vägevat arhitektuuri. 



ÖÖ GALAKTIKA RAUDTEEL (Ginga Tetsudō no Yoru / Night on the Galactic Railroad, Jaapan 1985). Vaikne kristliku sümboolikaga maagilis-müstilis-metafüüsiline fantaasia, mida soovitasid nii Trash kui Metsavana, kes mõlemad on sellele oma blogides täispunktid andnud. Tundus omanäoline ja südamlik värk, aga miskipärast ei saanud ma sellega kuidagi ühele lainele. Ilmselt polnud viga filmis, endal oli vale meeleolu või midagi. Jube, poriste värvidega ja karvane sub-dvd kvaliteet, milles seda näidati, ei aidanud ka kuidagi kaasa. Ei hakka hinnet panema, peaks kunagi korralikus kvaliteedis üle vaatama.



KÜBORG 009 (009 Re: Cyborg, Jaapan 2012). Ligi poole sajandi jooksul oma elujõudu tõestanud manga-animefrantsiisi väärikas laps. Sellist ulmeanimet me näha tahtsimegi: ilus digimaiguta joon, supermän-küborgid, tuumarelvad, globaalne, kosmiline, lausa metafüüsikasse ulatuv haare. Isegi kolmdee ei häirinud, multikais see vaat et toimib. Aplaus. 

13. mai 2013

Õlimäe õied

"Õlimäe õied" / "Flowers from the Mount of Olives", Eesti 2013. Rež. Heilika Pikkov. 70 min.


Milleks maailma kõige usuleigemale rahvale religiooni-teemalised filmid? Rahvaloendus kinnitas, et kindlat usku peab meil omaks vähem kui kolmandik; ühtegi usku ei pea omaks enam kui pool rahvast.



Eks vastus sõltu küsimusest. Loenduses küsiti kindla konfessiooni, kiriku või usulahu omakspidamist: vali, kas oled luterlane, katoliiklane, moslem või lilla leegi hoidja. Enamus vastanuist keeldus ühtegi säärast silti omaks tunnistamast. Ent usk ei piirdu traditsioonilise organiseeritud religiooniga ja varasemate küsitluste vastused teistsugustele küsimustele annavad teistsuguse pildi.

Kirikuloolane Atko Remmel kirjutab, et eelmise kümnendi keskpaiku läbi viidud eurobaromeetri uuringus tunnistas meil jumala olemasolu vaid 16% küsitletuist - vähem kui kusagil mujal Euroopas. Samal ajal tunnistas uskumist "mingit sorti vaimu või elujõudu" 54% küsitletuist - rohkem kui kusagil mujal Euroopas. Usuteadlaste arvates viitab see usu individualiseerumisele, mis paiskab segamini traditsioonilised arusaamad usklikkusest ja mitteusklikkusest.

Värskem, kolme aasta tagune usu-uuring näitas muuhulgas, et "taimede hinge olemasoluga nõustus 60 protsenti eestimaalastest; ateistide või ateismi kaldujate seas oli see protsent 55. Loomade hinge olemasolu uskus 78 protsenti eestlastest, ateistide seas oli protsent 75 jne. Selle statistika veidraks tipuks oli kümnendiku ateistide usk isikulisse jumalasse ning asjaolu, et reaalselt materialistlike seisukohtade esindajaid oli rohkem usuliselt ükskõiksete kui ateistide seas," kirjutab Remmel.



Eesti religioossus on niisiis sügavalt isikupärane ja põnevalt vastuoluline: individuaalne nime, kiriku ja koguduseta usk, mis ei pruugi end ise usuks pidada. Isiklik ka selles mõttes, et säärane usk on eraasi, millest üldiselt ei räägita. Räägivad eelkõige usuprofid - kirikuõpetajad ja kõikvõimalikud misjonärid, kelle kilda võib lugeda ka võitlevad ateistid.

Enamus vaikib, mitte niivõrd usuleigusest, kuivõrd olles oma isiklikes uskumustes traditsioonilisest institutsionaalsest religioonist eemaldunud juba nii kosmilisele kaugusele, kuhu säärane religioon kas ei paista enam üldse kätte või siis paistab täiesti arusaamatu, võõra ja tõrjumist vajavana. Sõna religioon toob silme ette moslemi terroristi kui meedias levinuima uskliku kuvandi.



Usuproffide religioosne ind kipub omalt poolt kohati seda võõristust veelgi süvendama, toetades arusaama usklikust kui pealetükkivast fanaatikust, kellest on targem ringiga mööda minna, või kui see ei õnnestu, siis teda vaikides ignoreerida - ei maksa provotseerida, las kuulutab, mina usun ikka oma. Vaikselt, sõnatult, wittgensteinlikult: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.

Selle vaikuse varjus nihkub religioon mingisse pimepunkti, absoluutse teadmatuse akendeta sahvrisse, kus me seda enam näe, ei tunne ega tunnusta - ei enese ega teiste oma. See pimepunkt lasebki meil uskuda korraga nii kõiksuse vaimu kui seda, et oleme maailma kõige uskmatum ja seeläbi eriliselt valgustatud rahvas. Uskuda, et usklikud miljardid, 85% planeedi elanikkonnast, pole vast viimseni fanaatikud ega terroristid, aga eks nad ikka mingite keskaegsete igandite küüsis virele ja küll progress nad sellest vabastab. Küll kunagi saavad ka neist meisugused valgustatud uskmatud, kes ei usu muud kui ehk ainult õige natuke porgandi hinge.

Siililegi selge, et see enesekohane valgustus-usk pole valgustatum kui mõni muu, just nagu sellega sageli kaasnev ratsionaalsuse-usk pole tingimata ratsionaalne, progressi-usk progressiivne ja teaduse-usk teaduslik. Kõik nad pöörduvad sama kergesti iseenda vastandiks kui Reformierakonna liberalism, eriti kui nendega kaasneb - nagu pahatihti juhtub - sallimatus teisitimõtlejate suhtes, teisiti-uskujate üleolev rumalaks pidamine.

Piiratus tuleb enamasti info vähesusest, teadmiste nappusest. Hea ja lihtne võimalus oma silmaringi religiooni vallas avardada on selleteemalised filmid. Ennekõike aitavad nii maailmast, teistest inimestest kui iseendast paremini aru saada dokumentaalfilmid, mis näitavad religiooni meile inimliku reaalsusena, lasevad näha usu taga inimest. Selliseid filme on vaja. Ja Heilika Pikkovi teine dokk "Õlimäe õied" on just selline vajalik film.



Siinmail muudab Pikkovi filmi eriti vajalikuks selle eestlaslikkus. Muu ilma filmide religioossuse vastuvõtt kipub ju eestlase jaoks problemaatiline olema - tippteosedki võivad tekitada tõrke või jääda sootuks arusaamatuks. Pikkov kõneleb religioonist eestlaslikul moel - vaikides. Religiooni asemel keskendub ta pealt kaheksakümnese eesti rahvusest nunna, ema Ksenja elule ja eluloole. See on eesti lugu, ühe eesti naise portree nagu seda oli ka Pikkovi "Kiri Ruhnust".

Kolmainsusest siin ei räägita, kõrvu jääb hoopis kaugelt kostev mulla palvehüüd "Allāhu Akbar", mis meenutab, et õigeusklik Issanda Taevaminemise klooster ja selle õitsev aed, kus ema Ksenja toimetab, asuvad multikultuurses ja -religioosses Jeruusalemmas, täpsemalt Õlimäel, mis on püha paik kõigi kolme aabrahamliku kõrbereligiooni jaoks. Kristlastele on oluline Ketsemane aed mäe jalamil, kus Jeesus ööl enne oma vangistamist ja ristilöömist palvetas, et ränk karikas temast mööda läheks.



Aga ema Ksenja pole alati Õlimäel elanud. Enne nunnaks pühitsemist on ta põhjalikult maitsnud ka ilmaelu. Noorpõlvepilte sirvides ütleb nunn algul lausa nördinult, et ei taha seda kõike meenutada, kuid filmi jooksul avaneb tasapisi, jutustades elukäigust, mis on ilmselt kirevam ja käänulisem kui enamikul vaatajaist. Ennekõike ongi "Õlimäe õied" eluloo- ja portreefilm, mis pealtnäha puudutab religiooni vaid möödamines. Kodumaistest tõsielufilmidest paistab "Õlimäe õite" karakteriuuringul näiteks "Varesesaare venelastega" rohkem ühist olevat kui kloostrielu-teemaliste dokkidega "See on see päev" ja "Kloostriga seotud".

"Õlimäe õite" puhul võib jääda isegi tunne, et eestlaslikku religioonivaikust saab liiga palju, et tahaks ema Ksenja usust rohkem teada. Aga küllap just nii tulebki eestlasele religioonist rääkida - teise eestlase elust kõnelemise ja usust vaikimise kaudu, lihtsalt näidates, et usk pole ajas ja ruumis lõputult kauge kurioosum, et ka täielik pühendumine usule on inimlikult mõistetav tee, olgugi see võib-olla avatud vaid valituile.

Just vaikus, elu üha suurem koondumine sissepoole, täielik ilmakärast eemaldumine on ka ema Ksenja enda eesmärk. Kaheksakümneselt pole tema tee veel kaugeltki lõppenud. Ema Ksenja ootab kõrgeimat pühitsust, suurt skeemat, mille sisu jääb veidi salapäraseks. Ent naise eluaegset otsingut kroonivas ootuses on väärikust, mõtestatust ja lootust, mis pakub selget kontrasti siinses ühiskonnas levinud vanaduse-hirmule (mõelgem näiteks parasjagu käimas olevale eutanaasiadebatile).

Kui veelkord "Varesesaare venelasi" meenutada, siis "Õlimäe õite" kaameratöö pole vähem muljetavaldav ja Pikkov avab oma tegelase omal delikaatsel moel sama rahulikult, kindlalt ja põhjalikult kui Keedus. Vaid lootust oli Varesesaarel vast vähem kui Õlimäel, kuigi vaikne usk elas sealgi.

Möödunud sajandi keskpaiku kirjutas filosoof ja kultuurikriitik Theodor Adorno: "Iga kinoskäik teeb mind rumalamaks ja halvemaks." Ma ei tea, mida ta seal vaatamas käis, aga "Õlimäe õitel" on risti vastupidine toime.




"Õlimäe õied" kinos: Artis, Ekraan. Käsitlusi: Jaan Ruus (EE), Kaur Riismaa (Maaleht), Karlo Funk (Klassikaraadio), vaskuss, ageagapi.

9. mai 2013

Raudmees 3, Müürililleks olemise iseärasused ja teisi piikse

Blogimise käigus õpib mõndagi - eelkõige enda kohta ja sellest rubriigist, et üle oma varju ei karga. Kunagi sinisilmselt alustades lootsin siin muljetada kõigist kinos nähtud filmidest. Selle õhukatedraali purustas suht-koht kohe ebameeldiv avastus, et säärast tolstoilik-vildelikku kirjaviljakust nagu Trashil pole mul kusagilt võtta.

Järgmine kainestav mats enesehinnagule saabus paari nurjunud katsega postitada kuuülevaateid kinokavadest. Selgus, et mul pole ka Rauliga võrreldavat püsivust.

Aga vigadest õppimine on muidugi nõrkadele. Must Rüütel ei vandunud kunagi alla. Ei vannu ka mina. Siit tuleb veel üks katse logida lühipiikse, mis enamasti on feisspukki tolmu korjama jäänud. Neid filme ei ühenda miski peale selle, et olen neid hiljuti vaadanud. Järjekord on suvaline.



RAUDMEES 3 (Iron Man 3, USA 2013). Nagu tavaliselt on mu arvamus Viljar Voo omale enam-vähem risti vastupidine: mitte perfektne meelelahutus, vaid hõre palagan ja veniv jura, mida dekoreerib aeg-ajalt paar plahvatust. Algatuseks võib julgelt vähemalt kolmveerand tundi kinno hilineda, jäämata millestki ilma. Lugu kui sellist ei eksisteeri. Kokku ehk kübeke kobedam kui teine osa, aga märksa kesisem kui esimene. Mis pole muidugi üllatus, sest superkangelase sünd kipub igasugu koomiksikinos üldiselt köitvam olema kui tema ülejäänud elu - olgu siis tegu Iron-, Bat- või mis iganes -männiga. Robert Downey juuniorist on saanud tudisev seenior ning Ben Kingsley kurjam Mandariin (mida nime, tõsiselt) on tema kunagise särava Don Logani abitu vari. Marveli toodangust hindan kõrgemalt nii "Avengersi" kui ka näiteks Kenneth Branaghi palju siunatud "Thori". 5/8



KÕRVALMÕJUD (Side Effects, USA 2013). Steven Soderberghi tootmisliinilt on hirmuäratava tihedusega tiksunud väheütlevat lo-fi meinstriimi, mis püüab näida värske ja sõltumatu kinona. Seesinane depreka ja antidepressantidega mängiv põnevik on ehk veidi etem kui mehe kolm eelmist toodet, kuigi näeb sama kollane välja, kasutab samu võtteid ja staare. Soderberghil on küllap endalgi kopp ees - räägitakse, et see jääb tema viimaseks filmiks. Mind see küll nukraks ei tee. 5/8



NEW YORGI VARJUS (Place Beyond the Pines, USA 2013). Põlvkondadeülene eepos sellest, kuidas vanemate patud nuheldakse laste kätte või midagi. Ambitsioonikas tükk on režissöör-stsenarist Derek Cianfrance suu kergelt lõhki ajanud. Jah, siin on head näitlejad, kena kaamera, palju (mu meelest liiga palju) muusikat, aga lugu ei kanna, vaid jääb üsna tüüpiliseks kistud seebiks. Tahaks justkui olla sügav ja südamesse minev saaga, aga välja on tulnud pigem venima kippuv emomine. Cianfrance särava "Blue Valentine'iga" võrreldes pettumus. Eriauhind suvalisele "Kass Pariisis" tüüpi pealkirjatõlkele - lool pole New Yorgi kui linnaga miskit pistmist. 5/8



VERI, HIGI JA PISARAD (Pain & Gain, USA 2013). Krimikomöödia inimröövi abil ameerika unelma poole püüdlevast kulturistide bandest. Lavastajaks plahvatuskunstnik, Kuldvaarikate võitja ja püsinominent Michael "Transformers" Bay, kes kunagi ammu debüteeris kah krimikomöödiaga. "Bad Boys" mõjus omas ajas üsna värske meelelahutusena. Ka "Pain & Gain" on oma julmas küünilisuses küllalt lõbus ja seda võiks ehk kõrgemaltki hinnata, kui Bayl ei jätkuks maitselagedust lugu tarbetult näpuga näitava epiloogiga kroonida. 6/8



TRANSS (Trance, Inglismaa 2013). Kiire ja tihe põnevik kunstiröövist, mälust ja hüpnoosist. Kas just sisukas, aga omas žanris kahtlemata kõrgema kategooria meelelahutus. Vist kõige haaravam ja terviklikum taies, millega Danny Boyle pärast "Trainspottingut" hakkama on saanud. 7/8



MANIAKK (Maniac, USA-Prantsusmaa 2012). Frangid aitavad jänkidel hakkimishorrorit teha. Väga jõhker ja verine värk. Nimiosas Frodo, keda näeb ekraanil suht vähe, sest asi on üles võetud nö esimese isiku vaatepunktist nagu mõni arvutimäng. Peale visuaalse leidlikkuse ja moeka heliriba siit eriti midagi ootamatut nagu ei leidnud. Mis pole ka ime - tegu on ju riimeigiga. Levitajate söakuse ees tahaks aga küll kummardada. Huvitav, kas "Human Centipede 3" jõuab meil ka kinolevisse? 5/8



VAHEPEALSED (The Inbetweeners Movie, Inglismaa 2012). Samanimelise sitcomi - või peaks eesti keeles ütlema sittkomm, eh? - filmiversioon pole niivõrd mängufilm, kuivõrd ikka seesama situatsioonikomöödia. Veidi tihedam ta ehk on kui keskmine episood ja ülerahastatuse tõttu toimub tegevus Kreeka kuurordis, aga erilist vahet pole. Täitsa lõbus briti noortehuumor, naerda saab, kuigi vägisi külge punnitatud lugu kisub ikka väga juustuseks lõppkokkuvõttes. Kiir-meelelahutusena okei. 6/8



MÜÜRILILLEKS OLEMISE ISEÄRASUSED (The Perks of Being a Wallflower, USA 2012). Südamlik, nunnu, värskelt mõjuv kasvulugu üheksakümnendaist. The Smiths, kirjandus, kohmetus, armuvalu - tuleb meelde küll, mis tunne oli noor olla. Polnud suurem asi, aga eemalt vaadata on täitsa tore. Mu ainsad etteheited on teatud pedofiilne üledramatiseeritus ja ebaõnnestunud teemalaulu valik. Bowie "Heroes" on vahva lugu küll, aga ei passi ei tuntuse ega fiilingu poolest asendama Fleetwood Maci "Landslide'i". 7/8. (Loe ka Trashi ja klm-i arvamusi.)