13. mai 2013

Õlimäe õied

"Õlimäe õied" / "Flowers from the Mount of Olives", Eesti 2013. Rež. Heilika Pikkov. 70 min.


Milleks maailma kõige usuleigemale rahvale religiooni-teemalised filmid? Rahvaloendus kinnitas, et kindlat usku peab meil omaks vähem kui kolmandik; ühtegi usku ei pea omaks enam kui pool rahvast.



Eks vastus sõltu küsimusest. Loenduses küsiti kindla konfessiooni, kiriku või usulahu omakspidamist: vali, kas oled luterlane, katoliiklane, moslem või lilla leegi hoidja. Enamus vastanuist keeldus ühtegi säärast silti omaks tunnistamast. Ent usk ei piirdu traditsioonilise organiseeritud religiooniga ja varasemate küsitluste vastused teistsugustele küsimustele annavad teistsuguse pildi.

Kirikuloolane Atko Remmel kirjutab, et eelmise kümnendi keskpaiku läbi viidud eurobaromeetri uuringus tunnistas meil jumala olemasolu vaid 16% küsitletuist - vähem kui kusagil mujal Euroopas. Samal ajal tunnistas uskumist "mingit sorti vaimu või elujõudu" 54% küsitletuist - rohkem kui kusagil mujal Euroopas. Usuteadlaste arvates viitab see usu individualiseerumisele, mis paiskab segamini traditsioonilised arusaamad usklikkusest ja mitteusklikkusest.

Värskem, kolme aasta tagune usu-uuring näitas muuhulgas, et "taimede hinge olemasoluga nõustus 60 protsenti eestimaalastest; ateistide või ateismi kaldujate seas oli see protsent 55. Loomade hinge olemasolu uskus 78 protsenti eestlastest, ateistide seas oli protsent 75 jne. Selle statistika veidraks tipuks oli kümnendiku ateistide usk isikulisse jumalasse ning asjaolu, et reaalselt materialistlike seisukohtade esindajaid oli rohkem usuliselt ükskõiksete kui ateistide seas," kirjutab Remmel.



Eesti religioossus on niisiis sügavalt isikupärane ja põnevalt vastuoluline: individuaalne nime, kiriku ja koguduseta usk, mis ei pruugi end ise usuks pidada. Isiklik ka selles mõttes, et säärane usk on eraasi, millest üldiselt ei räägita. Räägivad eelkõige usuprofid - kirikuõpetajad ja kõikvõimalikud misjonärid, kelle kilda võib lugeda ka võitlevad ateistid.

Enamus vaikib, mitte niivõrd usuleigusest, kuivõrd olles oma isiklikes uskumustes traditsioonilisest institutsionaalsest religioonist eemaldunud juba nii kosmilisele kaugusele, kuhu säärane religioon kas ei paista enam üldse kätte või siis paistab täiesti arusaamatu, võõra ja tõrjumist vajavana. Sõna religioon toob silme ette moslemi terroristi kui meedias levinuima uskliku kuvandi.



Usuproffide religioosne ind kipub omalt poolt kohati seda võõristust veelgi süvendama, toetades arusaama usklikust kui pealetükkivast fanaatikust, kellest on targem ringiga mööda minna, või kui see ei õnnestu, siis teda vaikides ignoreerida - ei maksa provotseerida, las kuulutab, mina usun ikka oma. Vaikselt, sõnatult, wittgensteinlikult: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.

Selle vaikuse varjus nihkub religioon mingisse pimepunkti, absoluutse teadmatuse akendeta sahvrisse, kus me seda enam näe, ei tunne ega tunnusta - ei enese ega teiste oma. See pimepunkt lasebki meil uskuda korraga nii kõiksuse vaimu kui seda, et oleme maailma kõige uskmatum ja seeläbi eriliselt valgustatud rahvas. Uskuda, et usklikud miljardid, 85% planeedi elanikkonnast, pole vast viimseni fanaatikud ega terroristid, aga eks nad ikka mingite keskaegsete igandite küüsis virele ja küll progress nad sellest vabastab. Küll kunagi saavad ka neist meisugused valgustatud uskmatud, kes ei usu muud kui ehk ainult õige natuke porgandi hinge.

Siililegi selge, et see enesekohane valgustus-usk pole valgustatum kui mõni muu, just nagu sellega sageli kaasnev ratsionaalsuse-usk pole tingimata ratsionaalne, progressi-usk progressiivne ja teaduse-usk teaduslik. Kõik nad pöörduvad sama kergesti iseenda vastandiks kui Reformierakonna liberalism, eriti kui nendega kaasneb - nagu pahatihti juhtub - sallimatus teisitimõtlejate suhtes, teisiti-uskujate üleolev rumalaks pidamine.

Piiratus tuleb enamasti info vähesusest, teadmiste nappusest. Hea ja lihtne võimalus oma silmaringi religiooni vallas avardada on selleteemalised filmid. Ennekõike aitavad nii maailmast, teistest inimestest kui iseendast paremini aru saada dokumentaalfilmid, mis näitavad religiooni meile inimliku reaalsusena, lasevad näha usu taga inimest. Selliseid filme on vaja. Ja Heilika Pikkovi teine dokk "Õlimäe õied" on just selline vajalik film.



Siinmail muudab Pikkovi filmi eriti vajalikuks selle eestlaslikkus. Muu ilma filmide religioossuse vastuvõtt kipub ju eestlase jaoks problemaatiline olema - tippteosedki võivad tekitada tõrke või jääda sootuks arusaamatuks. Pikkov kõneleb religioonist eestlaslikul moel - vaikides. Religiooni asemel keskendub ta pealt kaheksakümnese eesti rahvusest nunna, ema Ksenja elule ja eluloole. See on eesti lugu, ühe eesti naise portree nagu seda oli ka Pikkovi "Kiri Ruhnust".

Kolmainsusest siin ei räägita, kõrvu jääb hoopis kaugelt kostev mulla palvehüüd "Allāhu Akbar", mis meenutab, et õigeusklik Issanda Taevaminemise klooster ja selle õitsev aed, kus ema Ksenja toimetab, asuvad multikultuurses ja -religioosses Jeruusalemmas, täpsemalt Õlimäel, mis on püha paik kõigi kolme aabrahamliku kõrbereligiooni jaoks. Kristlastele on oluline Ketsemane aed mäe jalamil, kus Jeesus ööl enne oma vangistamist ja ristilöömist palvetas, et ränk karikas temast mööda läheks.



Aga ema Ksenja pole alati Õlimäel elanud. Enne nunnaks pühitsemist on ta põhjalikult maitsnud ka ilmaelu. Noorpõlvepilte sirvides ütleb nunn algul lausa nördinult, et ei taha seda kõike meenutada, kuid filmi jooksul avaneb tasapisi, jutustades elukäigust, mis on ilmselt kirevam ja käänulisem kui enamikul vaatajaist. Ennekõike ongi "Õlimäe õied" eluloo- ja portreefilm, mis pealtnäha puudutab religiooni vaid möödamines. Kodumaistest tõsielufilmidest paistab "Õlimäe õite" karakteriuuringul näiteks "Varesesaare venelastega" rohkem ühist olevat kui kloostrielu-teemaliste dokkidega "See on see päev" ja "Kloostriga seotud".

"Õlimäe õite" puhul võib jääda isegi tunne, et eestlaslikku religioonivaikust saab liiga palju, et tahaks ema Ksenja usust rohkem teada. Aga küllap just nii tulebki eestlasele religioonist rääkida - teise eestlase elust kõnelemise ja usust vaikimise kaudu, lihtsalt näidates, et usk pole ajas ja ruumis lõputult kauge kurioosum, et ka täielik pühendumine usule on inimlikult mõistetav tee, olgugi see võib-olla avatud vaid valituile.

Just vaikus, elu üha suurem koondumine sissepoole, täielik ilmakärast eemaldumine on ka ema Ksenja enda eesmärk. Kaheksakümneselt pole tema tee veel kaugeltki lõppenud. Ema Ksenja ootab kõrgeimat pühitsust, suurt skeemat, mille sisu jääb veidi salapäraseks. Ent naise eluaegset otsingut kroonivas ootuses on väärikust, mõtestatust ja lootust, mis pakub selget kontrasti siinses ühiskonnas levinud vanaduse-hirmule (mõelgem näiteks parasjagu käimas olevale eutanaasiadebatile).

Kui veelkord "Varesesaare venelasi" meenutada, siis "Õlimäe õite" kaameratöö pole vähem muljetavaldav ja Pikkov avab oma tegelase omal delikaatsel moel sama rahulikult, kindlalt ja põhjalikult kui Keedus. Vaid lootust oli Varesesaarel vast vähem kui Õlimäel, kuigi vaikne usk elas sealgi.

Möödunud sajandi keskpaiku kirjutas filosoof ja kultuurikriitik Theodor Adorno: "Iga kinoskäik teeb mind rumalamaks ja halvemaks." Ma ei tea, mida ta seal vaatamas käis, aga "Õlimäe õitel" on risti vastupidine toime.




"Õlimäe õied" kinos: Artis, Ekraan. Käsitlusi: Jaan Ruus (EE), Kaur Riismaa (Maaleht), Karlo Funk (Klassikaraadio), vaskuss, ageagapi.

Kommentaare ei ole :