9. mai 2013

Raudmees 3, Müürililleks olemise iseärasused ja teisi piikse

Blogimise käigus õpib mõndagi - eelkõige enda kohta ja sellest rubriigist, et üle oma varju ei karga. Kunagi sinisilmselt alustades lootsin siin muljetada kõigist kinos nähtud filmidest. Selle õhukatedraali purustas suht-koht kohe ebameeldiv avastus, et säärast tolstoilik-vildelikku kirjaviljakust nagu Trashil pole mul kusagilt võtta.

Järgmine kainestav mats enesehinnagule saabus paari nurjunud katsega postitada kuuülevaateid kinokavadest. Selgus, et mul pole ka Rauliga võrreldavat püsivust.

Aga vigadest õppimine on muidugi nõrkadele. Must Rüütel ei vandunud kunagi alla. Ei vannu ka mina. Siit tuleb veel üks katse logida lühipiikse, mis enamasti on feisspukki tolmu korjama jäänud. Neid filme ei ühenda miski peale selle, et olen neid hiljuti vaadanud. Järjekord on suvaline.



RAUDMEES 3 (Iron Man 3, USA 2013). Nagu tavaliselt on mu arvamus Viljar Voo omale enam-vähem risti vastupidine: mitte perfektne meelelahutus, vaid hõre palagan ja veniv jura, mida dekoreerib aeg-ajalt paar plahvatust. Algatuseks võib julgelt vähemalt kolmveerand tundi kinno hilineda, jäämata millestki ilma. Lugu kui sellist ei eksisteeri. Kokku ehk kübeke kobedam kui teine osa, aga märksa kesisem kui esimene. Mis pole muidugi üllatus, sest superkangelase sünd kipub igasugu koomiksikinos üldiselt köitvam olema kui tema ülejäänud elu - olgu siis tegu Iron-, Bat- või mis iganes -männiga. Robert Downey juuniorist on saanud tudisev seenior ning Ben Kingsley kurjam Mandariin (mida nime, tõsiselt) on tema kunagise särava Don Logani abitu vari. Marveli toodangust hindan kõrgemalt nii "Avengersi" kui ka näiteks Kenneth Branaghi palju siunatud "Thori". 5/8



KÕRVALMÕJUD (Side Effects, USA 2013). Steven Soderberghi tootmisliinilt on hirmuäratava tihedusega tiksunud väheütlevat lo-fi meinstriimi, mis püüab näida värske ja sõltumatu kinona. Seesinane depreka ja antidepressantidega mängiv põnevik on ehk veidi etem kui mehe kolm eelmist toodet, kuigi näeb sama kollane välja, kasutab samu võtteid ja staare. Soderberghil on küllap endalgi kopp ees - räägitakse, et see jääb tema viimaseks filmiks. Mind see küll nukraks ei tee. 5/8



NEW YORGI VARJUS (Place Beyond the Pines, USA 2013). Põlvkondadeülene eepos sellest, kuidas vanemate patud nuheldakse laste kätte või midagi. Ambitsioonikas tükk on režissöör-stsenarist Derek Cianfrance suu kergelt lõhki ajanud. Jah, siin on head näitlejad, kena kaamera, palju (mu meelest liiga palju) muusikat, aga lugu ei kanna, vaid jääb üsna tüüpiliseks kistud seebiks. Tahaks justkui olla sügav ja südamesse minev saaga, aga välja on tulnud pigem venima kippuv emomine. Cianfrance särava "Blue Valentine'iga" võrreldes pettumus. Eriauhind suvalisele "Kass Pariisis" tüüpi pealkirjatõlkele - lool pole New Yorgi kui linnaga miskit pistmist. 5/8



VERI, HIGI JA PISARAD (Pain & Gain, USA 2013). Krimikomöödia inimröövi abil ameerika unelma poole püüdlevast kulturistide bandest. Lavastajaks plahvatuskunstnik, Kuldvaarikate võitja ja püsinominent Michael "Transformers" Bay, kes kunagi ammu debüteeris kah krimikomöödiaga. "Bad Boys" mõjus omas ajas üsna värske meelelahutusena. Ka "Pain & Gain" on oma julmas küünilisuses küllalt lõbus ja seda võiks ehk kõrgemaltki hinnata, kui Bayl ei jätkuks maitselagedust lugu tarbetult näpuga näitava epiloogiga kroonida. 6/8



TRANSS (Trance, Inglismaa 2013). Kiire ja tihe põnevik kunstiröövist, mälust ja hüpnoosist. Kas just sisukas, aga omas žanris kahtlemata kõrgema kategooria meelelahutus. Vist kõige haaravam ja terviklikum taies, millega Danny Boyle pärast "Trainspottingut" hakkama on saanud. 7/8



MANIAKK (Maniac, USA-Prantsusmaa 2012). Frangid aitavad jänkidel hakkimishorrorit teha. Väga jõhker ja verine värk. Nimiosas Frodo, keda näeb ekraanil suht vähe, sest asi on üles võetud nö esimese isiku vaatepunktist nagu mõni arvutimäng. Peale visuaalse leidlikkuse ja moeka heliriba siit eriti midagi ootamatut nagu ei leidnud. Mis pole ka ime - tegu on ju riimeigiga. Levitajate söakuse ees tahaks aga küll kummardada. Huvitav, kas "Human Centipede 3" jõuab meil ka kinolevisse? 5/8



VAHEPEALSED (The Inbetweeners Movie, Inglismaa 2012). Samanimelise sitcomi - või peaks eesti keeles ütlema sittkomm, eh? - filmiversioon pole niivõrd mängufilm, kuivõrd ikka seesama situatsioonikomöödia. Veidi tihedam ta ehk on kui keskmine episood ja ülerahastatuse tõttu toimub tegevus Kreeka kuurordis, aga erilist vahet pole. Täitsa lõbus briti noortehuumor, naerda saab, kuigi vägisi külge punnitatud lugu kisub ikka väga juustuseks lõppkokkuvõttes. Kiir-meelelahutusena okei. 6/8



MÜÜRILILLEKS OLEMISE ISEÄRASUSED (The Perks of Being a Wallflower, USA 2012). Südamlik, nunnu, värskelt mõjuv kasvulugu üheksakümnendaist. The Smiths, kirjandus, kohmetus, armuvalu - tuleb meelde küll, mis tunne oli noor olla. Polnud suurem asi, aga eemalt vaadata on täitsa tore. Mu ainsad etteheited on teatud pedofiilne üledramatiseeritus ja ebaõnnestunud teemalaulu valik. Bowie "Heroes" on vahva lugu küll, aga ei passi ei tuntuse ega fiilingu poolest asendama Fleetwood Maci "Landslide'i". 7/8. (Loe ka Trashi ja klm-i arvamusi.)

Kommentaare ei ole :