19. juuni 2013

Holy Motors / Pühad mootorid

"Holy Motors", Prantsusmaa-Saksamaa 2012. Rež. Leos Carax. 116 min.

"Let me take you to the movies
Can I take you to the show"

Ennekõike on Leos Caraxi "Holy Motors" suurejooneline vaatemäng - lendav tsirkus, lunapark ja karussell. Visuaalne mustkunst, mis nõuab suurt ekraani. Priit Pärna "Ja teeb trikke" mängufilmi formaadis. Kaks tundi puistab maag-režissöör põhjatust torukübarast säravaid sketše; kaks tundi võtab tema ustav assistent Denis Lavant rabavaid poose. Toimiv tiim, toimiv valem, mis tõestas end juba "Pont-Neufi armastajais".



Carax pole aga James Cameron ega Ang Lee, et tema ambitsioon piirduks puht-meelelahutusliku pildivilgutamise või lihtlauselise moraliteega. Carax pole populist, pole ühestki otsast rahvalik. Ta on Auteur, kelle überšikk-postmodern hors d'oeuvre vaimustab peamiselt sedasorti pepse ja küllastunud gurmaane nagu kriitikud. "Holy Motors" on justkui jõuline, iseloomuga delikatess: auster, anšoovis, oliiv. Kange kraam, not for the social drinker. Paneb kriitikuilgi pea pööritama.

Moodne filosoof Slavoj Žižek arvas kunagi "Maatriksi" filmide hulka, mis toimivad Rorschahi testina, käivitades igaühes tema individuaalse tõlgendusaparatuuri. "Holy Motors" näib tõlgendustele veelgi avatuma tindiplekina. Omal moel küsivad mõlemad filmid samu nii-öelda igavesi küsimusi inimliku reaalsuse sügavama olemuse, substantsi kohta. Mis on tegelikkus? Mis eristab tegelikku mitte-tegelikust? Kas Zhuangzi näeb unes liblikat või liblikas Zhuangzid? Mis on tõde? Kas me tajume reaalsust või selle varju koopaseinal? Kes tajub? Mis on inimene? Keha? Vaim? Kummitus masinas? Kes olen mina?



Larry ja Andy Wachowski lajatasid tegelikkusele just vana hea Zhuangzi kahtlusega. "Oled sa olnud und nähes veendunud, et see on tegelikkus? Mis siis, kui sa ei suudagi ärgata?" küsis unejumala nimekaim Morpheus "Maatriksi" peategelaselt Neolt.

See oli retooriline küsimus. Enne kui Neo jõudis öelda "ontoloogiline skepsis", oli vastus käes ja kahtlus kadunud: ta oligi elanud uneilmas. Morpheus esitles Neole reaalsuse kõrbe, mille reaalsuses polnud enam põhjust kahelda (ehkki toda kõrbe näidati ei kuskilt mujalt kui telekast). Tõde sai seeläbi jalule ja maailm selgeks kui seebivesi. Kangelasel jäi veel vaid endas selgusele jõuda, kunstipäraselt kaklema õppida, võtta oma rist ja traavida valge suksu seljas seda maailma päästma.

Kurnava reaalsuses kahtlemise asemel võisime kinokülastajatena eskapistlikult nurrudes sukelduda ulme-muinaslukku supermäni sünnist. Olles, nagu Žižek nendib, sel moel ise maatriksisse vangistatud inimolendite peegelpilt: tooli aheldatud, jäägitult masinas sündinud virtuaalreaalsusse haaratud.



Carax meile sulnist unustust ei paku. Tema eelmine täispikk, "Maatriksiga" samal aastal valminud üsna väheveenev "Pola X" kinnitas, et realismihõnguliselt kauniskirjanduslik alguse ja lõpuga lugu pole Caraxi forte. Säärasest narratiivist täiesti vaba "Holy Motors" on liikuv kunstpilt, mis ei saa esineda muul kujul kui mängufilmina. (Ma ei usu, et Caraxi oleks võimalik rohkem spoilida kui Fellinit või Lynchi, aga igaks juhuks märgin siiski, et järgnev jutt on mõeldud vaatamisjärgseks tarbimiseks.)




Liikumise illusioon

Selmet mõnusat samastumisvõimalust luua, alustab "Holy Motors" juba avakaadritega illusiooni lõhkumist, rõhutades, et pilt pole piip. Filmi esimesed viis minutit õpetavad viiel eri moel sedasama, mida "Suure paugu teooria" nerd-geeniuse Sheldon Cooperi sõnutsi õpetavad "Transformerid": et asjad ei pruugi olla need, millena nad pealtnäha paistavad. Eesti vaataja mäletab sama mõtet "Püha Tõnu kiusamisest": puud pole puud ja majad pole majad.

Selle tõestamiseks kaevub Carax sissejuhatuseks filmikunsti juurte otsingul veel sügavamale kui Michel Hazanavicius või Martin Scorsese, esitledes juba enne kino ametlikku sündi loomade ja inimeste liikumist pildistanud Étienne-Jules Marey' sarivõtteid. Vilkuvad, piksillatsiooni-laadselt hüplikud kaadrid meenutavad, et liikuvat pilti (movie) pole olemas; film pole muud kui rida momentülesvõtteid, mida inimene tänu oma tajuapartuuri iseärasustele tõlgendab liikuvana. Me ei näe ekraanil mitte varjude liikumist koopaseinal, vaid varjude liikumise illusiooni. Nool, mida me tajume lendavana, on alati paigal.

Nagu meie isegi - tajujad, publik -, kelle ette järgmine kaader peegli asetab: ekraanilt vaatavad meile vastu kinosaali pimedusse tardunud liikumatud pead. Nende ette ilmub suur roheline kiri: HOLY MOTORS.




Mootorite pühadus

Ladina verbist movere (liigutama) tuletatud sõnaga 'mootor' (liigutaja) tähistatakse viimased paarsada aastat eeskätt masinaid füüsiliselt liikuma panevaid mehhanisme nagu aurumootor, sisepõlemismootor, elektrimootor ja reaktiivmootor.

Pühaks neid seadmeid üldiselt ei peeta, kuigi nad hoiavad käigus kogu meie tsivilisatsiooni, olles selle hüvede ja hädade allikaks, kandes korraga nii progressi kui apokalüpsist. Tänu mootoreile saavad inimesed tänapäeval liikuda, nagu Arnold Rüütel on öelnud, suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Ühtlasi saavad nad ka hulgakaupa hukka. Rüütli lause kõlas just ohvriterohke lennuõnnetuse puhul. Kuid liiklussurmade nukker statistika on väike mure võrreldes motoriseeritud sõjaga ja viimane omakorda lokaalne nohu võrreldes vähkkasvajana vohavate masinate tootmisest ja käigus hoidmisest tuleneva globaalse biosfääri hävitamisega.



Et inimkond ilmselt ei suuda vabatahtlikult oma mootorisõltuvust piirata, rääkimata sellest loobumisest, jääb loota vaid sellele, et mootorite eksistentsiks vajalikud taastumatud loodusvarad saavad otsa enne seda kui planeet on jõutud mootorite abil kõigi rotist suuremate imetajate jaoks lõplikult elamiskõlbmatuks disainida. See on ka enam-vähem viimane valguskiir, mis praegusel kursil edasi põristades motoriseeritud allakäigutunneli otsast paistab (kui jätta kõrvale lõpmatu kasvu utoopiad, mis eeldavad planeedi ressursside ammendamatuset või kosmose ekspluateerimist).

Sest mootor on hoopis täiuslikum viimsepäevamasin kui "Maatriksi" maailma juhtiv tehisintellekt. Mootor on halastamatu, puhas funktsioon nagu Dan Simmonsi Veristaja. Mootor ei mõtle üle, ei kõhkle, ei kaalutle, ei planeeri erandeid, ei tee valearvestusi, ei võta vange. Ulmest tuntud mõtlevate masinate nõrkustel pole mootori puhtmateriaalses, kehade ja vektorite universumis kohta. Mootor on ideaalne masin.



Mootoril on üksainus suur puudus. Iseseisvalt ei liiguta ta lillegi. Keegi peab teda toitma ja käivitama. Selleks, et mootor saaks rattad Armageddoni poole veerema panna, peab keegi võtit keerama. Mootor liigutab auto vahendusel inimest, kuid mootori enda paneb liikuma ikkagi inimene või õigemini tema tahe ja valik.

Ja kui apokalüpsise toojana võiks mootorit veel pühaks pidada, siis tänu sellele alluvusvahekorrale kõlab 'püha mootor' meie kõrvus samasuguse oksüümoronina nagu 'püha pudelihari' või 'püha prügikott'. Mootor on meie silmis vahend, lihtne tööriist, mille vägi on täielikult meie kontrolli all (või täpsemalt, nii meile tundub, just nagu Frodole tundub, et võimusõrmus allub talle).

Pealegi on mootor inimese looming. Igaüks ehk ei suuda sisepõlemismootorit ehitada ega selle tööpõhimõtteid selgitada, aga mõni inimene suudab ja selles pole mingit salapära ega maagiat, pühadusest rääkimata.

Mootorite pühadust ei maininud isegi Allen Ginsberg, kelle jaoks ometi kõik oli võrdselt püha, perse mitte vähem kui seerav.




Ebapüha virtuaalsus

Põnevaimas maakeelses "Holy Motorsi" käsitluses, mida olen lugema sattunud, kirjutab Margus Ott režissööri sõnadele viidates pühast reaalsusest, millele vastandub ebapüha virtuaalsus. Mootorite, liigutajate pühadus seisneb selles, et nad on - nagu inimesed ja loomadki -, reaalselt, tõeliselt olemasolevad ja liikuvad kehad. Virtuaalsuse püretus tuleneb mitte-kehalisusest, ebatõelisusest, eba-reaalsusest (ladina sõnast res - asi). Virtuaalsus on väljamõeldis, õhuloss, virvatuli, ja virtuaalne liikumine on reaalse liikumise vastand.

Virtuaalsus on niisiis vale ja mida veenvam, seda saatanlikum. Näiteks maatriksi absoluutselt veenev virtuaalmaailm on sirm, mille absoluutne masinlik kurjus on tõmmanud inimkonna silme ette, et varjata tõde ja reaalsust (kuigi viimane on pigem põrgulik kui püha).



Sellega, et tõde on püha, nõustunuks ilmselt nii Buddha, Sokrates, Kristus kui Descartes, ehkki materialistlikku religiooni, mis peab pühaks mitte vaimu, vaid materiaalseid kehi, asju ja nende liikumist, tegevust (action), oleksid kõik neli küllap absurdseks pidanud. Kolmanda aastatuhande hakul, "Seksi ja linna", "Kiirete ja vihaste" ning "Top Geari" taustal paistab see idee juba aktuaalsem.

Maatriksiga võrreldavalt totaalse reaalilma virtuaalse simulatsiooniga meil reaalselt veel tegemist pole (või siis pole me sellest teadlikud, mis teeb sama välja); see on alles teooria, ulmekirjanduse ja -filmide pärusmaa. Ent interaktiivne elu virtuaalkeskkondades sotsvõrkudest arvutimängudeni pakub juba praegu reaalelule konkurentsi. Näiteks David Veerbeeki igati realistlikus, tänapäevas toimuvas mängufilmis "R U There" näeme professionaalset arvutimängurit, kelle tööks on virtuaalsed sõjaturniirid ja eraelugi kulgeb ladusamalt virtuaalkeskkonnas "Second Life" kui In Real Life (IRL).



Säärast reaalmaailma asemel arvutis elamist on kombeks ajaraiskamisena taunida; seda püütakse lastele keelata, rääkides arvutisõltuvusest. Pühaduseteotuseks seda siiski naljalt ei peeta; ohjeldamatu virtuaalelu tundub kuuluvat pigem sedasorti pisipahede, ajaviitega liialdamise valda nagu liigne telekavahtimine, kinos passimine või raamatute lugemine. Üks virtuaalsus puha.

"Holy Motorsis" väljendatav mure, et nähtavate (pro: pühade) masinate, mootorite ja tegevusega on peagi aamen, tundub sellegipoolest alusetu - ja mängufilmis välja öelduna lausa silmakirjalik. On ju iga interaktiivne virtuaal-action kaugelt enam reaalne, elav tegevus kui film - pelk mälestus tegevusest, mis nõuab tarbijalt täielikku passiivsust. Kui pidada pühaks reaalseid kehi ja nende reaalset motoorikat, siis on füüsilist interaktsiooni sisaldavad mängukonsoolid (nagu Wii) kinoga võrreldes pigem tagasitulek kehalise tegevuse juurde.



Nii et virtuaalsuse kasv ei tähenda füüsilise liikumise kadu. Ammugi ei tähenda see mootorite kadu. Mootorid, nagu juba jutuks oli, sigivad üha enam, ohjeldamatumalt kui ükski küülik. Mullu toodeti maailmas enam kui 60 miljonit sõiduautot.

Pealegi - kuna reaalseid mootoreid ja reaalset liikumist on niigi rohkem kui planeet kanda suudab, on reaalmaailma jaoks selge õnnistus, kui virtuaalsus (ladina tüvest virtus - voorus) suudab reaalset liikumist vähendades energiat säästa. Virtuaalis elav, reaalselt liikumatu inimene küll ei tooda energiat nagu maatriksis, aga ta ka tarbib seda minimaalselt. Kui reaalelu vahele ei sega, võib mängiv inimene rahumeeli päev otsa söömata olla. Virtuaalse intergalaktilise armaada käigus hoidmiseks kulub vähem reaalset energiat kui reaalse väikeauto jaoks. Planeet naeratab.

Säärase virtuaalsuse levik kujutab endast reaalmaailma jaoks pigem väikest valguskiirt apokalüptilise tunneli otsas kui saatanlikku ohtu.




Filmimehe mure

Hirm kõikvõimsa, pühadust rüvetava digi-virtuaalsuse ees paistab aga märksa mõistetavam alalhoidliku filmilooja vaatevinklist, kellele reaalsest kehast ja selle liikumisest peab püham olema tema kunst - liikuva pildi illusioon, ebareaalne tselluloidunenägu. (Peab, sest vastasel korral poleks ta filmilooja, vaid sportlane.) Arvutis sündinud uut tüüpi, täielikum illusioon kohutab filmiloojat mitte oma ebareaalsuses, vaid sellega, et see ähvardab oma lihase isa, elatanud filmi-illusiooni troonilt tõugata, just nagu film ise omal ajal ähvardas kujutavat kunsti, kirjandust ja teatrit. Olgu pealegi, et need kunstid on siiani elus - olgem ausad, mis elu see ka on.

Filmiloojal on, mida karta. Filmitegemise köögipool on juba tundmatuseni muutunud. Sada aastat filmikunsti reaalseks füüsiliseks kandjaks olnud filmilint on tänaseks niivõrd marginaliseeritud, et isegi Caraxi-sugune tselluloidi-patrioot on sunnitud platvormi vahetama. "Holy Motors" eksisteerib ainult virtuaalselt, faili kujul.



Eluaeg tselluloidmeediumit kummardanud vana kooli filmimehe jaoks on armsa andmekandja kadumine õõvastav. Käegakatsutava filmirulli asemel eksisteerib tema looming nüüd vaid virtuaalses ühtede ja nullide pilves. See tundub talle ebareaalne, ebapüha.

Aga filmiloojaist, kes ühtesid ja nulle avasüli tervitavad, pole puudust isegi vanade tegijate seas, ja digitehnoloogia energiasäästlik taskukohasus sigitab aiva uusi juurde. See püha kunsti labastumine massidesse, eksklusiivsuse kadu pole kunstnikule ka teab mis rõõm. Nagu ka mitte virtuaalsed keskkonnad, digitaalsed efektid ja arvutianimatsioon, mis kõik üksteise võidu mängufilmi mängumaale tükivad, asendades ausaid käsitöölisi stsenograafist efektimeistrini, kaskadöörist näitlejani.



Režissöörile kangastub, kuidas tema enese uljas sõjahüüd "Lights! Camera! Action!" kõlab peagi sama anakronistlikult kui voorimehe "Nõõ". Kuidas võttel ja mitte-võttel filmikaamera koduse mürinata vahet teha? Filmimees tunneb end nagu loojangule vastu kappav üksik hobune. Va vastik virtuaalsus murendab tema maailma igast otsast.

"Miks nii on? Sind ei vaja keegi enam nüüd.
Ja kas on kõiges selles sinul üldse süüd?
Et meil kõik masinate abil tehtud saab
aga sind inimene varsti unustab."




Vaataja muretus

Ent digirevolutsioon kasvatabki filmilooja, mitte publiku kogemuse virtuaalsust. Kino põhiolemus jääb samaks, publiku jaoks ei muutu suurt midagi. Vaataja istub endiselt liikumatult pimedas kinosaalis ja vahib ekraanilt staatilisi kaadreid, mille kiire vaheldumine loob tema peas liikumise illusiooni.

Arvutis modelleritud ahv näib ekraanil küll realistlikum kui kummimaskiga näitleja, aga tinglikkuse-lünki täitma harjunud publiku jaoks on nad ühevõrra usutavalt elus. Kujutise ebarealistlikkus ei kõiguta kuigivõrd vaatajakogemuse olemuslikku virtuaalsust. Publik suudab probleemitult sisse elada ka igasuguse realismita animatsiooni.



Vaatajal on üsna ükstapuha, kas illusioon on temani toodud pühalt põrisevate mootorite abil, mis keerutavad filmilinti kaameras ja projektoris, või sääraste udupeente aparaatide vahendusel, milles pole enam ühtegi reaalselt liikuvat osa. Nostalgia taevaliku tselluloidi ja seasuurustes kaamerates mürisevate pühade mootorite kadumise pärast on vana kooli filmiprofi privaatne lein.

Kinomehe kurbus on inimlikult mõistetav, isegi liigutav, kuid kõrvalseisjal on siiski raske näha digirevolutsioonis enamat kui puhttehnilist töövahendite ja tööprotsessi uuenemist, mis toob kaasa küll tselluloidi, aga mitte filmikunsti kui sellise loojangu. Ühtede inimeste poolt teistele vaatamiseks loodud liikumise illusioon jääb ju alles nii digitaalse kui isegi virtuaalse kaamera puhul. Läptopis kirjutatud romaan pole kirjutusmasinal sündinust virtuaalsem, pole vähem kirjandus.




Maailm kui filmivõte

Filmilooja prillidesse piilumine aitab ehk selgitada ka "Holy Motorsi" muidu hämaravõitu süžeed: pärast juba jutuks olnud sissejuhatust, kus mängujuht Carax näidatava unenäolise tinglikkuse viiel viisil selgeks teeb, jäämata seejuures ka ise mängust välja, näeme näitleja tööpäeva. Härra Oscar (Lavant) on näitleja, kes kulgeb varavalgest hilisööni limusiiniga mööda võttepaiku Pariisis, täites üheksas omavahel sidumata stseenis mitmesuguseid rolle, mis lasevad tal oma professionaalset ampluaad põhjalikult ja mitmekülgselt esitleda.

See on muidugi suur lihtsustus, sest "Holy Motorsi" riik pole reaalne, pole siit ilmast. Pühendunud filmitegija Carax loob maailma, mis toimib üldjoontes nagu filmivõte, kuid jääb detailides siiski salapäraseks. Jäägu ulmespetside otsustada, on see ulme või mitte.

"Maatriksi"-taoline teaduslik fantastika (sci-fi) see justkui pole, fantaasia küll. Selle kujutlusilma nähtav kese on Näitleja, kelle tegevust juhib stsenaarium (kuigi mitte alati). Kust pärineb stsenaarium, jääb lahtiseks, aga igatahes mitte masinast. Maailma ja selle personifitseeritud masinaid valitsevad inimesed: korra ilmub veidi müstiline Režissöör (Veiniplekiga mees, Michel Piccoli), kes vihjab teistegi protsessi juhtivate tegelaste (produtsentide?) olemasolule.



Aga "Holy Motorsi" filmi-reaalsuses ei vändata mitte filmi, vaid lavastatakse elu ennast. Võttegruppi pole, Oscar teeb endale ise grimmi ja vahetab kostüüme. Kaamerat ekraanil ei näidata (kuid mainitakse, et tänapäeva kaameraid ei pruugigi näha olla). Me ei tea täpselt, kes stseenides osalejaist on Oscari-sugused näitlejad, kes heausksed nö päris-inimesed. Kas sääraseid üldse on? Oscaril endal näib puuduvat oma identiteet ja oma elu väljaspool lõputult vahelduvaid rolle.

"Lavastatud" ja "lavastamata" filmisiseste reaalsuste miksimine lubab Caraxil luua sedalaadi peeglisaali-efekte ja paradokse, millega eelmisel kümnendil paistis silma Charlie Kaufmani "Sünekdohh, New York".




Näitleja surematus

Juhan Viidingu luuletuses "Näidend" uurib näitlejast kolleeg: "kui palju, Juhan-poiss, sul olnud osi neid, kus mängu käigus surma saama pead?" ja teatab, et "see ei pidand tähendama head". Teksti ilmumise ajaks tosinkond aastat laval olnud Juhanil on neid osi olnud neli-viis. "Holy Motorsis" sureb Lavant kahe tunni jooksul sama palju kordi, tappes korduvalt ka iseennast.

Esiteks lõikab Oscar Alexi-nimelise palgamõrvarina kõri läbi Théol, kes vastab talle samaga. Mõlemat mängib Lavant. Tegelaste nimed viitavad sellele, et lisaks endale teeb Carax (sündinud Alex Oscar Dupont), siin otsa peale Jumalale (kreeka theos), kellel pole enda õigustuseks muud öelda, kui et ta ei teinud seda (maailma? inimest? Caraxi?) meelega. Stseeni lõpus lamavad hinge heitvad tegelased kõrvuti nagu kaks tilka verd, nii et pole võimalik vahet teha, kumb elusana välja komberdab.



Teiseks tapab Oscar rolliväliselt enda-näolise pankuri (Lavant). Lisaks sirgjoonelisele kapitalismi-vaenule võiks ses impulsiivses veretöös näha ka Caraxi fiskaalset suitsiidi, tema kui filmilooja problemaatilisi suhteid eelarvete ja kassaeduga.

Ega inimene kapitali vastu ei saa. Kröösuse ihukaitse laseb Oscari jalapealt sõelapõhjaks, sihtides allapoole vööd (tirez au sexe!). Kuid Oscar, va vemmal, tõuseb ka pärast seda stsena-välist surma nagu näitleja muiste ning läheb täitma järgmist rolli oma tihedas päevakavas - veel kord "surema" vana mehena. Filmi unenäoilmas on Oscar reaalselt surematu.

Selle ilma peamisteks mootoriteks tunduvad aga olevat mitte röögatud valged limusiinid, vaid mängulisus, vabadus ja näitleja pühitsemine, talle võimalikult avara mänguruumi loomine (Lavant'il on filmis üksteist rolli).




Virtuaalsuse probleem

Mootor ehk liigutaja ei pruugi ju olla kehaline. Inimkeha liigutus käivitab auto, tema liigutuse taga on aga soov sõita seenele. Kui keha kuulub näitlejale võtteplatsil, siis tuleb näitleja soov omakorda stsenaariumist ja kehalise liikumise käivitab režissööri korraldus 'Action!' Nii režissööri kui näitleja füüsised on võtteplatsile jõudnud tänu mõlema (virtuaalsetele) ambitsioonidele. Ja nõnda edasi.

Siit jõuame taas reaalsuse ja virtuaalsuseni.



Margus Ott kirjutab: "… inimene ei ole oma kehas, ei ole kohal, reaalses tegevuses ja liikumises, vaid on ära, mujal, ihaliikumise projitseeritud kujutlustes." See ongi virtuaalsus - "…mitte alles nüüd, infotehnoloogilisel ajastul, vaid juba aegade alguses tekkinud probleem".

Miks see on probleem? Ott peab keha unustama sundivat virtuaalsust elu närvutavaks. Virtuaalsuse küsimus ei puuduta ainult inimest, vaid: "…ulatub otsejoones iga olendi tuuma, kuuludes individuatsiooni enese loomusse. … Niivõrd kui olend ajaliselt kestab, ei ole ta juba ta ise ‒ ei ole endaga identne, püsiv, samane. Ses mõttes ei saa me mitte olla virtuaalsuse lummas. See lumm on vältimatu ja kõrvaldamatu, aga sellegipoolest on oluline sellest vabaneda, tulla tagasi liikumise ja keha pühade mootorite juurde," ütleb Ott ja küsib, kuidas virtuaalsus võiks olla elu intensiivistav ja liikumalükkav.



Vastuseks võiks küsida, kas nii avaral moel mõistetud virtuaalsust peab üldse reaalsusele ja elule vastandama. Kui see virtuaalsus ulatub iga olendi tuuma, siis on see järelikult olendite substantsiaalne, loomulik osa ja ühtlasi osa nende reaalsest elusolemisest. Miks ja kuidas peaks siis püüdma sellest vabaneda? Kas ise-olemine, endaga identne olemine ei tähendagi siis enda tuumani, oma loomuse ja olemuseni jõudmist, vaid hoopis selle tuuma lõhkumist? Siit paistab ahelreaktsiooniga ähvardav vastuolu.

Küllap on ka liialdus kõiki olendeid sellesse konflikti kaasata. Nii 'ajalikkus' kui 'ise' on ju eeskätt inimlikud mõisted. Ajalikkus kui reaalsus võib olla olenditele ühine, aga teadlikkus sellest on samal moel inimolendi pärisosa nagu hea ja kurja tundmine. See kuulub samuti virtuaalsete projektsioonide hulka, mille abil inimene suhestab virtuaalset konstruktsiooni 'mina' virtuaalse konstruktsiooniga 'maailm'. Me ei saa olla kindlad, et teised arukamad imetajad nagu sinivaal sääraseid konstruktsioone ei loo, aga pole eriti tõenäoline arvata, et näiteks mäger kuigivõrd kurnaks oma aju ajalikkuse või sääsk identiteedikriisiga. Loomad on liikumise ja keha pühadele mootoritele ilmselt lähemal kui inimene.



Ja kuna virtuaalsed konstruktsioonid nagu 'ajalikkus' kuuluvad inimintellekti, inimeseks olemise juurde, pole võimalik neist püsivalt vabaneda, jäädes seejuures ühtlasi inimeseks. Kui oluline on pääseda ajalikkusest välja, igavikku, siis selleks on püsiv lahendus - surm. Nii et just säärane igavikku pürgimine on elu (kui ajalikkuse) eitus. Paraku usutakse surm olevat ka inimese 'ise', tema identiteedi lõpp - ja see on täpselt see kibuvitsapõõsas, kuhu inimene ei taha visatud saada.

Kas keha ja liikumise juurde naastes õnnestub siis surma eest ära joosta? Üpris piiratud määral. Sel moel saab omaenese surma virtuaalse projektsiooni hetkeks unustada - aga mitte püsivamalt kui seksi, droogide, rokenrolli või mõne säärase virtuaalse elamuse abil nagu film. Kõlab vile, jalgpallimatš lõpeb, orgasm tuleb ja läheb, õlu saab joodud, kostab viimane akord, tiitrid jooksevad lõpuni ning ajalikkuse taak räntsatab taas inimese õlgadele. The horror! The horror!

Inimese probleem pole mitte virtuaalsus, vaid surelikkus; ja kehalis-reaalne liikumine ei lahenda seda põrmugi rohkem kui vaimlis-virtuaalne. Tegelik inimelu seisneb mõlema liikumise ühenduses ja seeläbi on mõlemad dimensioonid võrdselt elu liikuma lükkavad, võrdselt pühad.




Virtuaalsed mootorid

"Maatriksis" toob vaimu virtuaalne surm kaasa keha reaalse surma, kuid surma liikumatusest on liikumapaneva jõuna üle Trinity (Kolmainsuse) püha armastus.

"Holy Motorsi" virtuaalilmas on Kunstnik ebainimikult vaba identiteedi, surelikkuse ja armastuse kammitsaist, kuid tedagi paneb liikuma inimlik esteetiline ideaal - žesti ilu. Tundub, et see ongi Caraxi isiklik paleus - mootor, mis on pannud teda "Holy Motorsit" looma.

Keha ja vaimu liikumist ühendava ideaalina paistab see olevat suguluses Kvaliteediga, millest räägib Robert M. Pirsigi samuti pühaduse ja mootorite ühisosa otsiv romaan "Zen ja mootorratta hooldamise kunst". Pirsigi defineerimatu Kvaliteet, võrdselt keskne nii tsikliremondis kui retoorikas, on kunsti, religiooni ja teadust, subjektiivsust ja objektiivsust, vaimu ja mateeriat, logost ja mythost ületav metafüüsiline termin - korraga nii Hüve, Voorus, Dharma kui Tao. Siit pole enam kaugel esmane mootor, liikumatu liigutaja, kogu universumi liikumise püha läte.



Filmiuniversumi liikumatu liigutaja, illusiooni käigus hoidja on "Holy Motorsi" avatiitri taha ja ette tardunud publik. Tema silmis, nagu Režissöör ütleb, on ka ilu. Kuigi filmi esimene vaataja ja esimene hindaja on režissöör ise.

Härra Oscar küsib, mis saab, kui keegi tema žesti ilu enam ei vaata. Kui vaataja kaob, kas kaob ka liikumine?

Ei ta kao. Oscari vaatab Carax ja neid mõlemaid vaatame meie. Ja kuigi meid endid ei vaata vist enam keegi, sest Jumal olla surnud ja Suur Vend loodetavasti ka - me liigume siiski.

Aga Carax ei räägi sellest, vaid iseeendast ja oma maailmast nagu iga teinegi auteur. Veidi värvikamalt kui Godard, köitvamalt kui Antonioni, vähem enesekeskselt kui Fellini - aga jutt käib siiski just filmi-ilmast ja filmimehe isiklikest ideaalidest ja hirmudest. Need ei pruugiks kõrvalseisjaisse puutudagi, kui Carax ei suudaks liikuva pildiga sada imet teha just nagu Jimmy Page kitarriga.



Ka Zeppelinil polnud palju enamat öelda kui "can I take you to the show" ja "let the music be your master", aga me ei heida seda neile ette. Samuti ei tasu norida Caraxi veidi illusoorse sügavuse kallal. Pole oluline, kas "Holy Motorsis" on rohkem või vähem pointi kui Wachowskite "Maatriksis" või "Pilveatlases".

Oluline on, et Carax suudab pakkuda ohtralt silmarõõmu ja mõnevõrra ka mõtteainet, olemata seejuures liiga abstraktne, akadeemiline ega kuiv. Vaataja, keda tema narritamine ning vastusteta žongleerimine suurte teemade ja suurte küsimustega ei häiri, peab Caraxi tõsimeelsuse puudust tõenäoliselt võluvaks.



"Vaid väljamõeldud elul oli sära
ja oma ilu.
Suu kinni, süda jahtub ära.
Ta niigi vilu."


Lugu ilmus esmalt Teater. Muusika. Kino. 2013, nr 4.

Kajastusi: IMDB (7/10), Rotten Tomatoes (90%), Roger Ebert (7/8), Peter Bradshaw (5/5), vaskuss, lyhiyhendused, klm, etyyde, Margus Ott / Kinoleht, Andres Lõo / Kinoleht, Maria Ulfsak-Šeripova / EE, Donald Tomberg / Sirp.

Kommentaare ei ole :