17. juuni 2013

Kümme filmisoovitust: Marianne Ostrat

Produtsent Marianne Ostrati valik puudutanud ja mällu sööbinud uuemaid ja vanemaid linateoseid.



PARADIIS: ARMASTUS (“Paradies: Liebe”, Austria 2012, rež Ulrich Seidl). Aus, kurb, naljakas, groteskne, võigas, aga ka väga inimlik ja puudutav film lääne heaoluühiskonna moraalsest allakäigust, kuid eelkõige armastuse ja helluse otsingutest ja nende leidmise võimalikkusest kaasaegses maailmas ja eluetapis, kus naisterahva keha “parim enne” on möödas. Minu jaoks üksiti üldse 2012. aasta parim mängufilm.

CERTAIN PEOPLE (“Katinkas kalas”, Rootsi 2011). Gruusia päritolu rootsi režissööri Levan Akini debüüt räägib väikekodanlikest intellektuaalidest-boheemlastest (loe: hipsteritest), kelle idüllilise suvise aiapeo ja maailmapildi lööb sassi ühe külalise saatjana kohale ilmunud telemängu-saatejuhist blond bombshell Linda. Tajusin selles, kuidas Akin tasapisi ja kiirustamata tegelastelt maske maha koorima hakkab, Ingmar Bergmanile sarnast tundlikku, kuid halastamatut kätt ja silma. Miskipärast ei ole teos laiemat tähelepanu pälvinud, aga minu jaoks oli Tbilisi festivalil nähtud film eelmise aasta suurim avastus.



ELUAUR (“Miesten vuoro”, Soome 2010; rež Joonas Berghäll, Mika Hotakainen). Südamlik dokk sellisest tundmatust ja suletud maastikust nagu soome (laiendan seda omavoliliselt soomeugriks) mehe hing. Inimtüüp, kes eelistab end pigem surnuks juua kui teistele avada, laseb autoritel piiluda sinna, kuhu naljalt ei pääse ligi oma nainegi.

INTO ETERNITY (Taani 2010, rež Michael Madsen). Üks viimaste aastate mõjusamaid keskkonnateemalisi dokke. Taani dokumentalist Michael Madsen võtab ette tuumajäätmete ladustamise teema ning käsitleb seda sellisel filosoofilisel viisil ja tasemel, et kellelegi ei tohiks jääda arusaamatuks, kui totaalselt ja lootusetult kogu tuumateema inimkonnale nii eetiliselt, moraalselt kui teaduslikult üle mõistuse käib.



JEAN-MICHEL BASQUIAT: THE RADIANT CHILD (USA 2010, rež Tamra Davis). Väga puudutav ja siiras dokumentaalfilm suurepärasest kunstnikust, sisaldab mõjusat arhiivimaterjali.

BLACK DYNAMITE (USA 2009, rež Scott Sanders). Hüsteeriliselt naljakas blaxploitation-paroodia. Oleksin äärepealt naerukrampides toolilt maha kukkunud, kui seda PÖFFi öisel seansil vaatasin.

AMORES PERROS (Mehhiko 2000). Alejandro González Iñárritu esimene film. Siit sai alguse minu huvi ja armastus Ladina-Ameerika kino vastu ja see on siiamaani üks suurimaid lemmikuid sellest regioonist. Värske, agressiivne, kirglik; seksi, armastust, vägivalda, actionit, Ladina-Ameerika värve ja tekstuure täis suurepärase saundträki ja minekuga film.



KÕIK MINU EMAST (“Todo sobre mi madre”, Hispaania-Prantsusmaa 1999, rež Pedro Almodóvar). Tükk aega mõtlesin, millist filmi Almodóvarilt soovitada, lõpuks jäin selle juurde. Kõige muu kõrval, mis selles filmis hästi õnnestunud on, on mulle eriliselt meelde jäänud Senegali muusiku Ismaël Lô laul “Tajabone” ja see, kuidas üheks tegelaseks on Barcelona linn.

MIS PIINAB GILBERT GRAPE’I? (“What’s Eating Gilbert Grape?”, USA 1993, rež Lasse Hallström). Üks mu teismelisepõlve lemmikuid. Johnny Depp oli alles nii noor, nii noor ja nii kena, Leonardo DiCaprio teeb suurepärase rolli ja Lasse Hallström ei lavastanud veel Hollywoodis täielikku jura. Südamlik, humoorikas ja tõsine draama.



PIXOTE (“Pixote: A Lei do Mais Fraco”, Brasiilia 1981, rež Hector Babenco). Sattusin portugalikeelset mängufilmi vaatama Kopenhaageni dokifestivalil taanikeelsete subtiitritega ja hoolimata sellest, et ma dialoogidest ainult osaliselt aru sain, sain ikkagi sügava elamuse. Valus ja ehe, meeldejääva tegelaste galeriiga film São Paulo tänavalastest, mida on nimetatud Brasiilia “Kidsiks”. Peategelast Pixotet mänginud Fernando Ramos da Silva traagiline surm politseiniku kuuli läbi 6 aastat pärast filmi valmimist hägustab piiri mängu- ja dokfilmi vahel.

Lisapala ka:

SAATANATANGO ("Sátántangó", Ungari 1994, rež Béla Tarr). Fantastilise ungari režissööri enam kui seitse tundi kestev must-valge meistriteos, mis testib filmivaatamiskunsti piire võib-olla rohkemgi kui filmikunsti piire. Vaatasin selle kord imelises Sõpruse kinos koos oma mitte-filmiinimesest õega täispikkuses ära ja pean tunnistama, et õde vist suutis kokkuvõttes isegi rohkem keskenduda ja filmi endasse võtta. Suurima heameelega teeksin selle hulluse veelkord läbi - seda filmi ongi võimalik ja mõtet ainult kinos ja filmikoopialt vaadata ja unustamatu kinoelamus on pingutust mitmekordselt väärt. Aga kui keegi nüüd selle soovituse peale tõesti "Saatanatango" kodustes tingimustes ette võtab ja ära vaatab, siis võiks mulle ka teada anda - ma ilmselt mõtleks mingi preemia välja selle eest.

Kommentaare ei ole :