25. juuli 2013

Terasmees, Paradiis: usk, World War Z, Lone Ranger, Enne südaööd ja teisi piikse

Lühisäutse, peamiselt juunis-juulis kinodes näidatust.



TERASMEES (Man of Steel, USA 2013). Uuemal ajal on superkangelased kõik nagu ühe vitsaga löödud traagilised maailmapäästjad segastes, laialivalguvates lugudes. Žanri üldisele seisule mõeldes on Supermani taaskäivitus ehk veidi etem kui viimane Batman või Spiderman, aga ikka kuidagi isikupäratu ja mõnevõrra veniv. Vanad Supermani filmid olid naljakad, siin huumor puudub. Märulina suurejooneline, filmina hingetu. 6/8



PARADIIS: USK (Paradies: Glaube, Austria 2012). Teine osa mulluse mängufilmiaasta kohal kõrguvast Paradiisi-triloogiast. Ulrich Seidli magnum opus oli algselt plaanitud ühe põimuvate lugudega filmina, kuid monteerimise käigus sai sellest kolm. "Usk" ei lõika ehk sisuldasa päris sama vahedalt ja mitmeteraliselt kui aasta mängufilmitipp "Armastus", ja jääb oma ateismis üheplaanilisemaks, kuid Seidli täiuseni lihvitud dokumentalistlik esteetika on ikka kindlalt vaatamist väärt. Tugev ja meeldejääv teos. 6/8



SUURED PULMAD (The Big Wedding, USA 2013). Juustuhõnguline põlvkondade-ülene kogupere-romkomm, mis labasusi ei pelga. Kui analoogidega võrrelda, siis midagi "It's Complicated" ja "Hope Springsi" kanti, kaugeltki mitte nii võluv kui "Crazy Stupid Love" ega ammugi mitte nii särav kui Susanne Bieri "Love is All You Need". Vanema põlve häid näitlejaid jagub - vähemalt on, keda vaadata. 5/8



Z MAAILMASÕDA (World War Z, USA-Malta-UK 2013). Megakallis zombi-apokalüps kogu perele, Brad Pittiga pealegi. Põnev ja suurejooneline ja puha, aga ega ta päris heade zombikateni nagu David Morlet' "Mutandid" ikka ei küündi, olles küllap reitingu PG-13 huvides kole hambutuks kohitsetud. Stsena on loomulikult tobe ja originaalsust napib, aga häda pole selles, vaid pigem žanritruuduse murdmises: verd ja goret nagu polekski, suures plaanis zombe näeb liiga vähe. Muidu kärab küll. 6/8



AUTO NR 19 (Vehicle 19, USA 2013). Mage, veniv ja pateetiline põnevik tingimisi vangist vabanenud tüübist, kellele satub õnnetul kombel kätte vale rendiauto. Filmi enam-vähem ainus huvitav aspekt on toimumispaik Johannesburg. Sellest ei piisa. 3/8



ULJAS RATSANIK (The Lone Ranger, USA 2013). Nostalgiline vana kooli seiklus Metsikus Läänes meenutab paljuski klassikalist vesternit, kuid erinevalt John Fordist näitab Gore "Kariibi piraadid" Verbinski positiivses valguses indiaanlasi, mitte jänkisid, kes neilt maa röövisid. Ses mõttes oleks nagu iistern, kus Gojko Mitići asemel Johnny Depp. Aga nimitegelaseks on ikka kahvanägu - mitte niivõrd uljas, kuivõrd üksildane korravalvur. Pole otseselt paha, aga tervikuna natuke väsinud lugu, nukker nagu indiaanlaste saatus ja aeglane nagu Cugnot' auruvanker. 5/8



LÕPP (This is the End, USA 2013). Pretensioonitult jabur apokalüptiline kammer-stõuner, mille eestikeelne pealkiri peaks õieti olema "Lõpp on Ligi". Palju lolli nalja, veidi goret. Seth Rogeni osalusega komöödiaist, mida näinud olen, üks söödavamaid, eriti just ulmesegmendis. Märksa ühtlasem ja lõbusam kui "Paul" või "The Watch". 6/8



RELV IGAS KÄES (Una pistola en cada mano, Hispaania 2012). Naistele suunatud väike dialoogipõhine mosaiik keskealiste meeste raskest elust ja keerulistest suhetest. Telelavastust meenutav kammerlik asi, mida ma komöödiaks ei liigitaks, pigem võiks öelda dramöödia: tõsised jutud veidi kergemas võtmes. Naerda kuigivõrd ei saa, muiata vast küll, stsena on täitsa terane. Reklaamlause "Millest mehed omavahel räägivad?" on eksitav - mehed ei räägi siin sugugi ainult või eelkõige omavahel, pooled vestlused on naistega. Suure osa filmile antud auhindadest ongi saanud näitlejanna Candela Peña ("Todo sobre mi madre"). 6/8



MÄNGIME TÕDE (Игра в правду, Venemaa 2013). Magedapoolne keskealiste romkomm kolmest vene mužikist, kes viinavõtu käigus trehvavad üle aastakümnete oma ühise noorepõlvearmastusega. Näidendi ekraniseering, ja sestap tubateaterlik. Pole otseselt halb, kuid liiga palju loba, liiga vähe iva, ja ükski kolmest jorsist pole kuigi sümpaatne, n-ö romantiline kangelane kaasa arvatud. Vaevalt et eestlased seda eriti vaatama satuvad, aga kes läheb, olgu hoiatatud, et subtiitrid on lohakusvigu täis (levitaja Prior Record Group). 4/8



EVIL DEAD (USA 2013). Meeldivalt võigas ja üle keskmise spuuki kraam nagu mõni J-horror. Häda on ainult selles, et erinevalt originaalist pole üldse naljakas. 6/8



KILLING SEASON (USA 2013). Kes arvab, et Travolta ja De Niro auks tasub ehk silm peale panna, arvaku uuesti. Rutiinne lihaliku vägivallaga garneeritud B-põnevik leierdatud teemal, et sõjas saab inimesest hunt (aga küll Jumal annab andeks.) Stsena jääb leidlikkuselt alla isegi "Deep Throatile" ning kentsaka võltsparraga Travolta imeb serblase rollis jõulisemalt kui Linda Lovelace. 4/8



DEAD MAN DOWN (USA 2013). Väga mõnus triller rusuva noir-õhkkonna, ilusate psühholoogiliste nüansside ja reljeefesete karakteritega, just naispoolelt. Noomi Rapace'ile pole ikka murtud tiivaga lindude mängimises võrdset. Ja Isabelle Huppert kõrvalosas - mis sa hing veel ihkad. Väärikas töö taani režissöörilt Niels Arden Oplevilt ("Lohetätoveeringuga tüdruk"), ehkki taanlased suudavad veelgi paremaid krimipõnevikke luua - kui meenutada Ole Bornedali briljantset "Just Another Love Storyt". 7/8



KARM PAAR (The Heat, USA 2013). Krimikomöödia kahest vastandlikust naisvõmmist pole Michael Manni igati väärikalt krimipõnevikult pätsatud pealkirjast hoolimata mitte kuum, vaid lame ja igav. Viga pole mitte peaosatäitjais proua Bullockis ja proua McCarthys, vaid rutiinses, igasuguse originaalsuseta stsenas. 3/8



SPRINGSTEEN & MINA (Springsteen & I, Inglismaa 2013). Fännide videomaterjalist kokku pandud dokk, üllatavalt huvitav ka kõrvalseisjale. Fännid on sageli muusikadokkide köitvaim osa ja see film keskendub eelkõige neile, mitte niivõrd staarile. Amatööride materjalist kootud doki kohta märkimisväärselt kindlakäeline kokkupanu režissöör Baillie Walshilt - ei valgu laiali, hoiab rütmi ja fookust, keskendudes loetud värvikaile karaktereile. 7/8



ENNE SÜDAÖÖD (Before Midnight, USA 2013). Sama terane vaade romantikale ja suhetele kui varem samast armastusloost rääkinud "Before Sunrise" ja "Before Sunset". Richard Linklater suudab tänini edukalt teemaga tavapäraselt kaasas käivaisse triviaalsustesse uppumist vältida. Vaat selliseid järgesid on mõtet teha. Vaadatav ka iseseisva filmina, kuigi kindlasti tasub ka eelkäijad ära (või üle) kaeda. 7/8

20. juuli 2013

Vaikse ookeani võitlus / Pacific Rim

"Pacific Rim", USA 2013. Rež. Guillermo del Toro. 132 min.


Suvi on Hollywoodi aeg. Niipea kui ilmad soojemaks lähevad, paiskuvad kinodesse nagu kosest planeedi kalleimad plokkpusterid, millest uhkemais on staaridesse ja uuemal ajal eeskätt efektidesse investeeritud Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi aastaeelarve jagu dollareid.

Eks säärast kino jagu ka mõnevõrra ka teistesse sesoonidesse, aga kõvemad kassamagnetid on üldiselt ikka koolivaheaegadele rihitud. On ju suur ja aina kasvav osa publikust lapsed ja noored ning lisaks leidub ka täiskasvanute seas üha rohkem neid, kes ei raatsi lapsepõlvest loobuda. Sestap annavad suvekinos tooni üleilmselt ja igale eale mõistetavad muinaslood, ulmekad, märulid ja koomiksid, mis pole mängufilmidena oluliselt vähem animeeritud kui multikatena.



Need puhtalt meelelahutusele ja vau-faktorile panustavad vaatemängud, mille turundusse on paigutatud vähemalt sama palju raha kui tootmisse, ei vaja tegelikult soovitamist - reklaam jõuab niigi viimse kui põlvepikkuse poisikeseni ja potentsiaalne vaataja teab üsna täpselt, millega tegu on. Kesse ikka ootab "Z maailmasõjast" või "Lone Rangerist" meie ajastu kriitilist analüüsi või kunstilist katarsist? Selleks on Ulrich Seidli "Paradiis" ja Ron Fricke "Samsaara". Kes otsib inimlikult puudutavat lugu, ei lähe vaatama "Terasmeest", vaid Oscari-dokki "Searching for Sugar Man".



Aga kui tahtagi tunda lihtsat lapselikku rõõmu suurejoonelisest lammutamisest ja mürinal vastu taevast lastud sadadest miljonitest? Sel juhul on "Pacific Rimi" pilvelõhkuja-suuruste mehha-Jäägrite kähmlus pilvelõhkuja-suuruste koletise-Kaijudega kaugelt parim valik Hollywoodi selle suve suurmäruleist. Ja mitte ainult selle.

Mehhiklane Guillermo del Toro on jaapani monstrumi- ja robotikultuurist lähtudes loonud hoopis terviklikuma ja köitvama apokalütilise märuli kui varem samadest allikatest ammutanud Roland Emmerich ("Godzilla") ja Michael Bay ("Transformerid").

Kes on JAFFil või muidu näinud sedasorti robootilisi animeid nagu "Appleseed" ja "Evangelion", sellele pakub Toro omajagu äratundmisrõõmu. Kes pole, sellele võiks "Pacific Rim" ehk olla jaapani fantaasia, ulme ja apakoalüptika treileriks.



Nupp ilmus õige veidi lühemalt ka Ekspressis.


"Vaikse ookeani võitlus" kinodes: Forum Cinemas, Solaris. Arvamusi: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (72%), Peter Bradshaw (2/5), Mart Noorkõiv (3.5/5), Raiko Puust (9/10), Viljar Voog, ÕL (9/10), Tarvi (3/5).

19. juuli 2013

Õnneks on meil veel torrent

Viimastel päevadel kõlanud uudis sellest, et põhjanaabrite Finnkinole kuuluv Forum Cinemas kavatseb omandada ka Solarise ja Artise, toob tallinlasele meelde Koguja:

Mis on olnud, see saab olema,
ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.
Või on midagi, mille kohta võiks öelda:
Vaata, see on uus?
Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel,
mis on olnud enne meid.
Ei ole vaid mälestust endisist asjust
ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust
neil, kes saavad olema veelgi hiljem.



Ajad, mil kõik pealinna kinosaalid peale Sõpruse üksildase arthauss-ekraani olid Forumi käsutuses, pole nii ammused, et mälestus neist oleks kustunud. Kõigest nelja aasta eest oli see nii, ja ei ole katkenud pärimus sellest, kuidas kinokülastuse hind kerkis Forumi eelmisel monopoli-perioodil stratosfäärilistesse kõrgustesse ja kukkus alles konkurentsi tekkides.

Forumi juhi Kristjan Kongo kinnitus, et Solaris Kino ost ei tõsta hindu, toob eakamaile kõhedal kombel meelde kampaania "Euro hinda ei tõsta".



Postimehe juhtkiri muretseb hinnatõusust enamgi filmivaliku kahanemise pärast. "Kui Artis praegusel kujul kaob, tähendab see kardetavasti tunduvalt väiksemat filmivalikut, ja karta on, et sel juhul eelistatakse pigem näidata masstoodangut," ütleb Postimees ja lisab, et "just see alternatiivsuse kadumine on see, mis murelikuks teeb."

See mure tundub vähem põhjendatud. Mitte sellepärast, et hea filmiga samastatud väärtfilmi mõiste, millele juhtkirjaniku mõttekäik tugineb, on tautoloogiline ja tähendusetuseni subjektiivne, vaid sellepärast, et ei Solaris ega Artis ei paku ka praegu alternatiivset filmivalikut.

Iga mürsik, kainik ja maimik teab, et Solarises jooksevad pea sajaprotsendiliselt samad hollivuudi hitid mis Plazas, ainult väiksemas valikus. Vist veidi vähem üldteada on tõik, et ka Artise puhul pole märkimisväärset põhjust iseseisvast kavast rääkida. Artises linastub haruharva filme, mida teistes kinodes ei näe, ja kui mõni säärane ette tulebki, siis on enamasti üsna raske vastata küsimusele, mis teeb sellest väärtfilmi või sisulise alternatiivi masstoodangule-meelelahutusele.



Tihtipeale võib niinimetatud väärtfilme leida pigem Plaza kui Artise kavast.

Kuni Artis hoiab kõrgel naistekino lippu, on Tallinna kinomaastikul püsivalt ainult üks alternatiivi pakkuja, kelle puhul on mõtet rääkida väärtfilmikinost. Teda mainib Postimees pealkirjas: "Õnneks on meil veel Sõprus". Just Sõpruse ehk Musta Käe poolt levitatavad filmid väärtustavad püsivalt nii Artise kui Forumi kinode programmi.

Kongo lubadus uute saalide lisandudes Forumi filmivalikut laiendada ei pruugi vaid suusoojaks antud olla - arvata võib, et üldist kinokülastajate arvu kasvu aitab saavutada pigem laiem filmivalik kui piiratuma valiku linastamine enamatel ekraanidel.



Nii et vast ei pea eesti kinonduse tulevikku nii mustades värvides nägema kui Postimees: "Inimese jaoks, kellele väärtfilmid on elu osa, ei muutu ilmselt palju. Häid filme vaadatakse ikka edasi. Lihtsalt vähem kinodes ja enam väikeste seltskondade kokkusaamistel. Ja siis ei ole ka piletihinnal suuremat tähtsust. See on veel üks põhjus uuele kinoomanikule, miks edaspidigi head filmid kinodes ja piletihinnad mõistlikud hoida."

Karta võib, et niinimetatud väärtfilmide osa üldises kinokülastuste arvus on liiga tilluke, et säärase argumendiga Finnkino veenda. Samas ei paistagi kuskilt, et Finnkinol oleks plaan eestlastele edaspidi aegade lõpuni üha enamatel ekraanidel ainult supermäni ja disnit näidata.



Kuni meil on veel Sõprus, pole küll mingit põhjust filmivaliku pärast põdeda - vastupidi, valik võiks lausa paraneda, kui riik jagaks oma väärtfilmilevi-toetusi rohkem Sõprusele.

Erinevalt Postimehest ei usu ma, et homefucking is killing prostitution, kuid suur tänu ajalehele inspireerimast käesoleva postituse pealkirja, mis loodetavasti töötab eesti meedia parimate traditsioonide väärilise klikimagnetina.



PS. Forumi plaan Artist osta osutus peagi kõigest ERRi näpukaks.

10. juuli 2013

Karlovy Vary 2013, část 5: Frankenstein's Army, Gloria, Code Unknown...

Viimased kümme filmi Vary festarilt.



FRANKENSTEIN'S ARMY (Holland-USA 2013). Eeskujulik natsizombikas. Põhimõtteliselt ei midagi teedrajavalt uut: vormilt leitud filmilint teise ilmasõja lõpupäevilt (sic!), sisult Wolfenstein. Eks siin ole igasugu puudusi alates pseudovenkudest ja lõpetades korralike karakterite ja õige bossi puudumisega. Aga ikkagi väga lõbustav vaatamine kasvõi ainuüksi aurupungiliku disaini ja bio-mehhanoidide pärast. Gorega ka kokku ei hoita. Hõffile nagu loodud, ja arvata võib, et Metsavana tulevane lemmik. ★★★☆



GLORIA (Tšiili-Hispaania 2013). Ilus väike vaikne portreedraama vanast, veidi üksildasest, kuid südist naisest, tema tagasihoidlikest unistustest ja toimetulekust elu nokalöökidega. Paulina García sai nimiosa eest Berlinalelt parima näitlejanna Hõbekaru. Soe ja südamlik film. ★★★



INTIMATE PARTS (Intimnie mesta, Venemaa 2013). Mage ja elutu, otsatult veniv seksikomöödia. Ainult Mart Tanieli kaameratöö on kena. ★☆



CODE UNKNOWN (Code inconnu: Récit incomplet de divers voyages, Prantsusmaa-Saksamaa-Rumeenia 2000). Vana Haneke, mida ma polnud veel näinud. Autorile iseloomulikult külm ja distantseeritud pilk, intellektuaalselt huvitav. Põimuvaist lugudest moodustub panoraamne pilt, mis jääb kokkuvõttes veidi mõistatuslikuks. Põhiteemadeks tunduvad olevat võim ja sekkumine. ★★★☆



WADJDA (Saudi-Araabia, Saksamaa 2012). Jalgratas on filmides ikka vabaduse sümboliks olnud. Siin tähistab koolitüdruk Wadjda unistus velost islami naiste emantsipatsiooni. Suht ootuspärane lugu, meenutab näiteks väga afgaani "Osamat" (2003), aga plika on vahva naaskel ja kaameratöö on kena. ★★★



TENDERNESS (La tendresse, Belgia-Prantsusmaa-Saksamaa 2013). Ontlik rõud-draama esimesest Euroopast, kus probleemid on sedalaadi, et kas kindlustus ikka katab lumelauduri kukkumise ja kas pangakaart ikka töötab naaberriigis. Meelde eriti millegagi ei jää, aga iseenesest selline üsna mahe kulgemine. ★★★



THIS IS MARTIN BONNER (USA 2013). Delikaatne ja inimlik indi-draama hallipäisest kriminaalhooldajast ja tema hoolealusest. Suurt midagi ei toimu. Muhe, sümpaatselt leplik ja elutark vaade elule, religioonile ja vanadusele. 6/8



TRAFFIC DEPARTMENT (Drogówka, Poola 2013). Algatuseks paljastatakse umbes pool tundi telefonivideote vormis poola korravalvurite argipäeva, mis püsib kolmel vaalal: korruptsioon, prostitutsioon ja alkohol. See osa on tihe, ropp ja lõbus bardakk. Kahjuks järgneb täiesti trafaretne põnevik, mis venib veel poolteist tundi, minnes järjest igavamaks. Kurwa, ma ütlen. ★★



YOUNG & BEAUTIFUL (Jeune et jolie, Prantsusmaa 2013). Erootiline draama teismelise neiu seksuaalseist otsinguist Buñueli "Belle de Jouri" ja Julia Leigh' "Sleeping Beauty" vaimus. Juba teine film, mis paistab kinnitavat, et François Ozon on vahepealsest madalseisust üle saanud (kuigi tema eelmine, "Dans la maison", oli tublisti sisukam). Omas žanris igati vaadatav asi. ★★★



THE BROKEN CIRCLE BREAKDOWN (Holland-Belgia 2012). Romantiline pisarakiskuja ohtra bluegrass-muusika saatel, kahtlemata suur publikulemmik. Minu jaoks veidi liiga siirupine ja sentimentaalne, aga samas ei saa öelda, et sel poleks oma nägu või mingit sisu. ★★★



Karlovy Vary 2013, část 1
Karlovy Vary 2013, část 2
Karlovy Vary 2013, část 3
- Karlovy Vary 2013, část 4
- Karlovy Vary 2013, část 5

9. juuli 2013

Karlovy Vary 2013, část 4: Stories We Tell, Behind the Candelabra, Phil Spector...

Veel kümme filmi Karlsbadist.



STORIES WE TELL (Kanada 2012). Sarah Polley on geenius. Perekonnadokk on muidu rohkem selline tudengižanr, aga see siin meeldis mulle veel rohkem kui Polley mängukas "Take This Waltz". Lisaks on see vist üldse parim mullune dokk, mida tänaseks näinud olen. Lõbus ja liigutav, tõsine ja romantiline, terane ja refleksiivne, hiilgava dramaturgiaga mitmest paralleelsest vaatevinklist lahti räägitud päriselu-seep, mõjuvam kui ükski väljamõeldis. Usutav humanism on tänapäeval haruldane asi. It's so easy to laugh, it's so easy to hate, it takes strength to be gentle and kind★★★★



CAPTAIN KANG (Kang seonjang, Lõuna-Korea 2012). Dokk jalutust kalurist ja tema pojast. Produtsent teatas linastust sisse juhatades rõõmsalt, et film on väga igav ja publik võib rahus magada. Ja tõesti, oligi väga aeglane, mõtlik ja atmosfääriline argikulgemine, mida festivaliväsimuses ei suutnud lõpuni vaadata. Kuigi film tundus pigem hea.



WHAT THEY DON'T TALK ABOUT WHEN THEY TALK ABOUT LOVE (Yang tidak dibicarakan ketika membicarakan cinta, Indoneesia 2013). Pimedate ja tummade romantika. Väga, väga veider film, veel veidram kui see pealkiri ongi. Nagu David Lynch oleks romkommi teinud, aga ilma õõva, alateadvuse ja ängistuseta. Tasub vaadata, kui tundub, et oleks juba nagu kõike näinud. ★★



FRESH MEAT (Uus-Meremaa 2012). Hoogne, süüdimatult totter ja lahkelt labane kannibali-splätter, lavastajaks "Meet the Feeblesi" stsenarist Danny Mulheron. Tissid, lesbilised tibid, maharaiutud jäsemed, invahuumor, pumppüssid, gore, mida vaid. Suisa jaapanlik jaburus, sobiks perfektselt Hõffile. ★★★



SHAME (Стыд, Venemaa 2013). Allveelaevaga Kursk põhja läinud meremeeste kaasad on hea teema, aga kahjuks on usbekk Jussup Razõkov sellest vändanud üpris vanamoeliselt võltsi ja pateetilise, püüdlikult kunstipärase pseudodiibi, mis on uputatud vene omamüüdi lemmik-stampidesse nagu karm, kuid õiglane slaavi hing, keskealised mundrites "tõelised mehed" ja nende väärilised baabad, kellest üks ütleb otse: "Sõda oleks meile vaja - kes me ilma sõjata oleme." Aga pildiliselt on lumine Põhjala kena. ★★



A FIELD IN ENGLAND (Inglismaa 2013). Anglosaksi ajalooline siseringinali, mida ei jaksanud kahtekümmet minutitki vaadata. Selle aja jooksul polnud kordagi naljakas.



MOOD INDIGO (L'Écume des jours, Prantsusmaa 2013). Sõge sürr-palagan, Boris Viani romaani ekraniseering. Ohjeldamatu veiderdamine reipa tsirkusemuusika saatel muutus ruttu tüütuks ja peagi talumatuks, põgenesin kahetunnise filmi neljakümnendal minutil. Ei istu mulle need Michel Gondry uuemad asjad. (PS. Sügisel vaatasin lõpuni. Raske oli. Muljed siin.)



TANGO LIBRE (Prantsusmaa-Belgia-Luksemburg 2012). Temperamentselt algav tango-dramöödia kaotab kahjuks peagi tempo, energia ja rütmi. Ja tee või tina, aru ma ei saa, miks segaduses säga moega tümikat François Damiens'i romantilistesse rollidesse kastitakse. Mõni naine ehk oskaks seletada? ★★



BEHIND THE CANDELABRA (USA 2013). See HBO telemängukas staarpianisti ja homoikooni Liberace eraelust rehabiliteeris mu silmis tublisti Steven Soderberghi kui režissööri, kelle viimased kinofilmid on õige kesised olnud. Ohjeldamatult kullakarralist glamuuri; Matt Damon ja eriti Michael Douglas teevad rajud homo-rollid. Erasure kontserdi kõrval geimaid asju, mida nähtud. Väga lõbus, ent mitte pelgalt komöödia, vaid sisaldab ka tõsisemaid noote praegu meilgi aktuaalsel geiabielu teemal. ★★★☆



PHIL SPECTOR (USA 2013). Veel üks HBO tõsielupõhine telemängufilm veel ühest ekstsentrikust - ühest popmuusika kõigi aegade tuntumast produtsendist. Al Pacino esineb nimiosas suurepäraselt nagu ikka, ja tema dialoogid Helen Mirreniga on säravad, ent ameeriklastele armsas kohtudraama vormis lahendatud lugu kipub mõnevõrra venima. ★★★



- Karlovy Vary 2013, část 1
- Karlovy Vary 2013, část 2
- Karlovy Vary 2013, část 3
- Karlovy Vary 2013, část 4
- Karlovy Vary 2013, část 5

6. juuli 2013

Karlovy Vary 2013, část 3: Heli, Grande Bellezza, Child's Pose, Omar...

Kolmas filmikümme Karlsbadi festivali kavast.



HELI (Mehhiko 2013). Narkokuritegevus ja vägivald on teadagi Ladina-Ameerika Nokia. Tänavu Cannes'is parimaks lavastajaks kuulutatud Amat Escalante läheneb tuntud teemale tõsisema, realistlikuma ja veenvama nurga alt kui näiteks "Tropa de Elite". Absurdselt jõhker ja kalk ning kahtlemata muljetavaldav sooritus, ehkki sisuliselt mitte kuigi üllatav. Ilmselt ajas auhind mu ootused liiga üles. ★★★



NOBODY'S DAUGHTER HAEWON (Nugu-ui ttal-do anin Haewon, Lõuna-Korea 2013). Hong Sang-soo lihtsate vahenditega tehtud võluvalt vaimukas väike draama tudengineiust, kel on suhe oma filmiõppejõuga. Umbes nagu Huxley raamat "Pärast tulevärki" kohtuks Kiarostami filmiga "Like Someone in Love". Eripreemia Beethoveni üldkasutatud seitsmenda nihestamise eest. ★★★☆



VIVA LA LIBERTÀ (Itaalia 2013). Poliitpilale tänapäeval turgu jagub. Seesinane kodumaal ohtralt auhinnatud taies on klassikaline kaksikute-põhine eksituste komöödia, kus poliitiku ja professori topeltrollis Toni Servillo. Eesti analoogia võiks olla näiteks Sven Mikseri ja Linnar Priimäe äravahetamine, nii et keegi aru ei saa. Mispeale hakkavad tribüünilt kostma väited nagu: "Kui poliitikud on vargad, siis sellepärast, et valijad on ka vargad - või tahaksid olla". Üsna ootuspärane, kuid kvaliteetne kraam. ★★★



AIN'T THEM BODIES SAINTS (USA 2013). Romantiline indi-kriminull retro-folgikastmes. Erinevalt Winterbottomi "Everydayst" ei püüta siin türmis istuja koju ootamist ja naasmist realistlikult kujutada, vaid surfatakse lüürilistel illusioonidel nagu platonlik ilu ja headuse samastamine, mis paraku ei päde ei inimeste ega filmide puhul. Pretty girls make graves. See ilus film ilusate inimeste ilusaist tundeist pole ju iseenesest paha, küll aga veidi sihitu ja magus. Ameerika kriitikud on vaimustuses (Rotten Tomatoes hetkel 100%), aga mu meelest taotletud legendi ikka õieti ei sünni, ilulemisest kaugemale ei jõuta. ★★★



THE MISSING PICTURE (L'image manquante, Kambodža-Prantsusmaa 2013). Savikujukeste ja arhiivikaadrite abil jutustatud isiklik-ajalooline dokk üldrahvalikust õnnest punaste khmeeride stalinlik-maoistlikult viljastava režiimi tingimustes. Cannes'i vaatenurga programmi võitja. Minu jaoks liiga palju jutustajahäält, liiga palju muusikat, liiga palju kunsti, liiga palju poeetikat, liiga palju paatost. Ei jaksanud lõpuni vaadata.



LA GRANDE BELLEZZA (Itaalia 2013). Tänavune "Holy Motors" - kaks ja pool tundi narratiivita visuaalset pillerkaari Rooma koorekihi magusast elust. Glamuuri triumf, otsatu edevuse laat, dekadentlik eputamine, kuid Apenniini poolsaare aastatuhandete-pikkuse hedo-kultuuri najal oma maneerlikkuses väga põhjalikult läbi viidud ja esteetiliselt nauditav. Sügavust on sihilikult välditud, ehkki heliribal saavad sõna ka näiteks Pärt ja Preisner★★★★. (PS. Pikem lugu filmist.)



OMAR (Palestiina 2013). Värske ja leidlik, lausa laitmatu põnevik. Eestlasele märgilise nime taga pole siin mitte afgaani tõlk, vaid tema palestiina nimekaim, kelle ellu kuulub okupatsioonivägede trotsimine ja igapäevane üle müüri ronimine. Kergelt üle võlli, aga mõjuv. Vaatenurga žürii eripreemia Cannes'ist★★★★



FRUITVALE STATION (USA 2013). Eestis kritiseeritakse praegu politsei passiivsust. Vastupidine variant ei pruugi ka eriti tore olla. See mängufilm räägib tõestisündinud loo neegrinoorukist, kelle üliaktiivne võmm uusaastaööl asja eest, teist taga maha lasi. Osavalt jutustatud lugu, mõjub raputavalt just tänu sellele, et ohvrist pole maalitud liiga kena klantspilti. ★★★☆



CHILD'S POSE (Poziţia copilului, Rumeenia 2013). Tänavuse Berlinale võidufilm on ülitugev realistlik draama võimukast emast, kes tirib kõiki niite, et päästa traagilise avarii põhjustanud poeg süüdimõistmisest. Siin on paralleele nii Frearsi "Ohtlike suhete", Jarecki "Arbitaaži" kui Zvjagintsevi "Jelenaga". Võimas roll Luminita Gheorghiult kinnitab taas kord, et levinud ettekujutus, nagu oleks ainult noortel naistel filmides midagi teha, ei pea teps mitte paika. ★★★★



GRIGRIS (Tšaad-Prantsusmaa 2013). Naiivsevõitu ja venima kippuv lugu vigasest, kuid kriminaalselt hakkajast noorukist ja kaunist prostituudist jääb meelde värvikate karakterite ja suurepärase kaameratöö poolest. Ken Saan võiks vändata Eesti Vabariigi sajandijuubeliks "Nimed marmortahvlil" riimeigi just Tšaadis. ★★☆



Karlovy Vary 2013, část 1
Karlovy Vary 2013, část 2
- Karlovy Vary 2013, část 3
Karlovy Vary 2013, část 4
Karlovy Vary 2013, část 5