5. juuli 2013

Karlovy Vary 2013, část 2: The Congress, Dabba, XL, Mamay Umeng...

Veel kümme filmi Karlsbadist.



THE CONGRESS (Iisrael 2013). Vaatamisvajaduses veendumiseks peaks piisama juba ainult kahest nimest: Ari Folmani ("Valss Baširiga") film Stanislaw Lemi ("Solaris") raamatu põhjal. Aga see on alles algus. On vähe öelda, et fantastilisem tripp kui "Holy Motors" ja "Cloud Atlas" kokku. Või et nagu Hayao Miyazaki ja Terry Gilliam oleksid koos hapet pannud. Parajam on öelda, et haruharva tuleb ette kino, mida tahaks jalamaid uuesti näha. Või mis kohe, isegi enne kui seanss läbi jõuab saada. Varasemast meenub säärane tunne hetkel ainult "Maatriksiga" seoses. Vaimustav. ★★★★. (Loe pikemalt siit.)



CLOSED CURTAIN (Pardé, Iraan 2013). Jafar Panahi Tubateater Ründab Jälle - This Is Not a Film osa kaks. Võib aru saada, et Panahil puuduvad head valikud - mitte filme tehes vannuks ta alla riigivõimu keelule neid teha. Siiski kerkib taas küsimus, kas Iraani islamistide vastav otsus oli ikka läbinisti poliitiline tsensuur või olid mängus ka esteetilised ja eetilised kaalutlused. Ma pole Panahi varasemaid filme näinud, aga viimased kaks on küll nii talumatult abitud ja viletsad, et selliste eest tulekski avalikkust kaitsta. Berlinale parima stsena priis seevastu on selgelt, vaatajat põlgavalt poliitiline, igasuguse esteetilise õigustuseta. 



VIC+FLO SAW A BEAR (Vic et Flo ont vu un ours, Kanada 2013). Kummaline, ootamatu väike indidraama kahest vananevast, kirju taustaga naisest. Bechdeli testi läbib kiituskirjaga. Veidrad, huvitavad tegelased, värske lähenemine. Inimestest, inimestele. ★★★



PRINCE AVALANCHE (USA 2013). Kammerlik lugu kahest teetöölisest oli déjà vu esimestest kaadritest peale, ja loetud minutitega saigi selgeks, et tegu on ameerika versiooniga 2011. aasta Pöffi avanud islandi filmist "Either Way" (Pöffil "Tee nagu teisedki"). Too oli nanoeelarvega produktsiooni-ideena leidlik, samas filmina kuidagi skemaatiline ja hõre. Riimeik tundus väga sarnane, aga veits tihedam ja paksemate värvidega koomika. Läks nüüd nagu originaalist pareminigi peale. (Kuigi kamoon, jänkid, ärge kopeerige, mõelge ise filme välja.) ★★★



CLASS OF '09 (Finissant(e)s, Kanada 2013). Teismelised äratavad täiskasvanuis peamiselt kolme sorti afekte: pedagoogilisi, pedofoobseid ja pedofiilseid (ma ei räägi siin seksist, eks, kuigi sedagi tuleb ju ette). Tollesse viimasesse rubriiki kuulub ka üsna laialt levinud nostalgiasegune abituuriumi-heldimus: oh seda üürikest õitsengut, kõik teed ees valla ja... võeh, võeh, pisar tuleb silma. Vat sihukesest tudisevast härdusest ongi see kehva kaameraga abitult autentsust simuleeriv dokufiktsioon kantud. Lisandiks piinlikult naiivne mõttelagedus. Lapsukesed on mõistagi siredad, aga dialoog võimatult tühi ja ebaoriginaalne. Ja stsena - OMG, nagu noored ütlevad. Facepalm



THE LUNCHBOX (Dabba, India-Prantsusmaa-Saksamaa-USA 2013). Epistolaar-gastronoomiline keskealiste romanss Mumbais. Juhuslikult sattusin vaatama millegi muu asemel, ja see oli õnnelik juhus, sest "Dabba" on toredamaid romantilisi filme, mida viimastel aastatel näinud olen. Detailitäpne, vahetu, nukker, lõbus ja ilus. Ei mingit bollivuudi, kuid see-eest ohtralt ehedaid india lõhnu ja maitseid. 



THE SEA (Morje, Venemaa 2013). Fotograafiliselt kaunis, kuid suurema sisuta liikuv pildialbum kalurikülast Koola poolsaarel. Võiks olla etnograafiliselt huvitav dokk, kui sellele poleks külge poogitud tarbetu fiktsionaalse stoori rudimente, uputades filmi seeläbi protagonistide ohjeldamatusse kenitlemisse kaadris. 



THE ETERNAL RETURN OF ANTONIS PARASKEVAS (I aionia epistrofi tou Antoni Paraskeva, Kreeka 2013). Mõeldes Hellases toimuvale ja selle väikese riigi väärikale rollile praeguses Vana Maailma kriisis ei tohiks säälseil filmitegijail materjalinappust olla. Elu ise kannab teemasid kandikul ette. Sellisel puhul on kuidagi kahju vaadata, kui kunstnikud näpivad kuskil vandlitornis sügavmõttelisel ilmel nabavilla või tegelevad Zeus teab mis tühja-tähjaga. Igapidi nõrk film, ka tehniliselt. 



XL (Island 2013). Deliirne läbufilm alkašš-poliitikust, kel meri pidevalt põlvini. Lugu kui sellist on minimaalselt, poolteist tundi on enam-vähem täielikult sisustatud otsatute labrakate ja orgiatega. Joomist on siin rohkem kui "Leaving Las Vegases" ja "Hangoveri" triloogias kokku, ja alkoholismi vallas on film kahtlemata pädevam kui politoloogiliselt. Seksikas kaamera ja montaaž. ★★★☆



MAMAY UMENG (Filipiinid 2012). Minimalistlik-meditatiivne dokilik portree 84-aastasest kuivetust ätist, kes on küll kõbus ja kõnnib omal jalal, aga eksisteerib juba hoopis teises rahus. Narratiiv puudub, pikad staatilised kaadrid, palju kordusi. Illusioonitu, kuid siiski helgem pilt vanadusest ja surelikkusest kui Hanekesel või, ütleme, Hvostovil. Lihtne ja lummav film. ★★★☆



Karlovy Vary 2013, část 1
- Karlovy Vary 2013, část 2
Karlovy Vary 2013, část 3
Karlovy Vary 2013, část 4
Karlovy Vary 2013, část 5

Kommentaare ei ole :