9. juuli 2013

Karlovy Vary 2013, část 4: Stories We Tell, Behind the Candelabra, Phil Spector...

Veel kümme filmi Karlsbadist.



STORIES WE TELL (Kanada 2012). Sarah Polley on geenius. Perekonnadokk on muidu rohkem selline tudengižanr, aga see siin meeldis mulle veel rohkem kui Polley mängukas "Take This Waltz". Lisaks on see vist üldse parim mullune dokk, mida tänaseks näinud olen. Lõbus ja liigutav, tõsine ja romantiline, terane ja refleksiivne, hiilgava dramaturgiaga mitmest paralleelsest vaatevinklist lahti räägitud päriselu-seep, mõjuvam kui ükski väljamõeldis. Usutav humanism on tänapäeval haruldane asi. It's so easy to laugh, it's so easy to hate, it takes strength to be gentle and kind★★★★



CAPTAIN KANG (Kang seonjang, Lõuna-Korea 2012). Dokk jalutust kalurist ja tema pojast. Produtsent teatas linastust sisse juhatades rõõmsalt, et film on väga igav ja publik võib rahus magada. Ja tõesti, oligi väga aeglane, mõtlik ja atmosfääriline argikulgemine, mida festivaliväsimuses ei suutnud lõpuni vaadata. Kuigi film tundus pigem hea.



WHAT THEY DON'T TALK ABOUT WHEN THEY TALK ABOUT LOVE (Yang tidak dibicarakan ketika membicarakan cinta, Indoneesia 2013). Pimedate ja tummade romantika. Väga, väga veider film, veel veidram kui see pealkiri ongi. Nagu David Lynch oleks romkommi teinud, aga ilma õõva, alateadvuse ja ängistuseta. Tasub vaadata, kui tundub, et oleks juba nagu kõike näinud. ★★



FRESH MEAT (Uus-Meremaa 2012). Hoogne, süüdimatult totter ja lahkelt labane kannibali-splätter, lavastajaks "Meet the Feeblesi" stsenarist Danny Mulheron. Tissid, lesbilised tibid, maharaiutud jäsemed, invahuumor, pumppüssid, gore, mida vaid. Suisa jaapanlik jaburus, sobiks perfektselt Hõffile. ★★★



SHAME (Стыд, Venemaa 2013). Allveelaevaga Kursk põhja läinud meremeeste kaasad on hea teema, aga kahjuks on usbekk Jussup Razõkov sellest vändanud üpris vanamoeliselt võltsi ja pateetilise, püüdlikult kunstipärase pseudodiibi, mis on uputatud vene omamüüdi lemmik-stampidesse nagu karm, kuid õiglane slaavi hing, keskealised mundrites "tõelised mehed" ja nende väärilised baabad, kellest üks ütleb otse: "Sõda oleks meile vaja - kes me ilma sõjata oleme." Aga pildiliselt on lumine Põhjala kena. ★★



A FIELD IN ENGLAND (Inglismaa 2013). Anglosaksi ajalooline siseringinali, mida ei jaksanud kahtekümmet minutitki vaadata. Selle aja jooksul polnud kordagi naljakas.



MOOD INDIGO (L'Écume des jours, Prantsusmaa 2013). Sõge sürr-palagan, Boris Viani romaani ekraniseering. Ohjeldamatu veiderdamine reipa tsirkusemuusika saatel muutus ruttu tüütuks ja peagi talumatuks, põgenesin kahetunnise filmi neljakümnendal minutil. Ei istu mulle need Michel Gondry uuemad asjad. (PS. Sügisel vaatasin lõpuni. Raske oli. Muljed siin.)



TANGO LIBRE (Prantsusmaa-Belgia-Luksemburg 2012). Temperamentselt algav tango-dramöödia kaotab kahjuks peagi tempo, energia ja rütmi. Ja tee või tina, aru ma ei saa, miks segaduses säga moega tümikat François Damiens'i romantilistesse rollidesse kastitakse. Mõni naine ehk oskaks seletada? ★★



BEHIND THE CANDELABRA (USA 2013). See HBO telemängukas staarpianisti ja homoikooni Liberace eraelust rehabiliteeris mu silmis tublisti Steven Soderberghi kui režissööri, kelle viimased kinofilmid on õige kesised olnud. Ohjeldamatult kullakarralist glamuuri; Matt Damon ja eriti Michael Douglas teevad rajud homo-rollid. Erasure kontserdi kõrval geimaid asju, mida nähtud. Väga lõbus, ent mitte pelgalt komöödia, vaid sisaldab ka tõsisemaid noote praegu meilgi aktuaalsel geiabielu teemal. ★★★☆



PHIL SPECTOR (USA 2013). Veel üks HBO tõsielupõhine telemängufilm veel ühest ekstsentrikust - ühest popmuusika kõigi aegade tuntumast produtsendist. Al Pacino esineb nimiosas suurepäraselt nagu ikka, ja tema dialoogid Helen Mirreniga on säravad, ent ameeriklastele armsas kohtudraama vormis lahendatud lugu kipub mõnevõrra venima. ★★★



- Karlovy Vary 2013, část 1
- Karlovy Vary 2013, část 2
- Karlovy Vary 2013, část 3
- Karlovy Vary 2013, část 4
- Karlovy Vary 2013, část 5

Kommentaare ei ole :