25. juuli 2013

Terasmees, Paradiis: usk, World War Z, Lone Ranger, Enne südaööd ja teisi piikse

Lühisäutse, peamiselt juunis-juulis kinodes näidatust.



TERASMEES (Man of Steel, USA 2013). Uuemal ajal on superkangelased kõik nagu ühe vitsaga löödud traagilised maailmapäästjad segastes, laialivalguvates lugudes. Žanri üldisele seisule mõeldes on Supermani taaskäivitus ehk veidi etem kui viimane Batman või Spiderman, aga ikka kuidagi isikupäratu ja mõnevõrra veniv. Vanad Supermani filmid olid naljakad, siin huumor puudub. Märulina suurejooneline, filmina hingetu. 6/8



PARADIIS: USK (Paradies: Glaube, Austria 2012). Teine osa mulluse mängufilmiaasta kohal kõrguvast Paradiisi-triloogiast. Ulrich Seidli magnum opus oli algselt plaanitud ühe põimuvate lugudega filmina, kuid monteerimise käigus sai sellest kolm. "Usk" ei lõika ehk sisuldasa päris sama vahedalt ja mitmeteraliselt kui aasta mängufilmitipp "Armastus", ja jääb oma ateismis üheplaanilisemaks, kuid Seidli täiuseni lihvitud dokumentalistlik esteetika on ikka kindlalt vaatamist väärt. Tugev ja meeldejääv teos. 6/8



SUURED PULMAD (The Big Wedding, USA 2013). Juustuhõnguline põlvkondade-ülene kogupere-romkomm, mis labasusi ei pelga. Kui analoogidega võrrelda, siis midagi "It's Complicated" ja "Hope Springsi" kanti, kaugeltki mitte nii võluv kui "Crazy Stupid Love" ega ammugi mitte nii särav kui Susanne Bieri "Love is All You Need". Vanema põlve häid näitlejaid jagub - vähemalt on, keda vaadata. 5/8



Z MAAILMASÕDA (World War Z, USA-Malta-UK 2013). Megakallis zombi-apokalüps kogu perele, Brad Pittiga pealegi. Põnev ja suurejooneline ja puha, aga ega ta päris heade zombikateni nagu David Morlet' "Mutandid" ikka ei küündi, olles küllap reitingu PG-13 huvides kole hambutuks kohitsetud. Stsena on loomulikult tobe ja originaalsust napib, aga häda pole selles, vaid pigem žanritruuduse murdmises: verd ja goret nagu polekski, suures plaanis zombe näeb liiga vähe. Muidu kärab küll. 6/8



AUTO NR 19 (Vehicle 19, USA 2013). Mage, veniv ja pateetiline põnevik tingimisi vangist vabanenud tüübist, kellele satub õnnetul kombel kätte vale rendiauto. Filmi enam-vähem ainus huvitav aspekt on toimumispaik Johannesburg. Sellest ei piisa. 3/8



ULJAS RATSANIK (The Lone Ranger, USA 2013). Nostalgiline vana kooli seiklus Metsikus Läänes meenutab paljuski klassikalist vesternit, kuid erinevalt John Fordist näitab Gore "Kariibi piraadid" Verbinski positiivses valguses indiaanlasi, mitte jänkisid, kes neilt maa röövisid. Ses mõttes oleks nagu iistern, kus Gojko Mitići asemel Johnny Depp. Aga nimitegelaseks on ikka kahvanägu - mitte niivõrd uljas, kuivõrd üksildane korravalvur. Pole otseselt paha, aga tervikuna natuke väsinud lugu, nukker nagu indiaanlaste saatus ja aeglane nagu Cugnot' auruvanker. 5/8



LÕPP (This is the End, USA 2013). Pretensioonitult jabur apokalüptiline kammer-stõuner, mille eestikeelne pealkiri peaks õieti olema "Lõpp on Ligi". Palju lolli nalja, veidi goret. Seth Rogeni osalusega komöödiaist, mida näinud olen, üks söödavamaid, eriti just ulmesegmendis. Märksa ühtlasem ja lõbusam kui "Paul" või "The Watch". 6/8



RELV IGAS KÄES (Una pistola en cada mano, Hispaania 2012). Naistele suunatud väike dialoogipõhine mosaiik keskealiste meeste raskest elust ja keerulistest suhetest. Telelavastust meenutav kammerlik asi, mida ma komöödiaks ei liigitaks, pigem võiks öelda dramöödia: tõsised jutud veidi kergemas võtmes. Naerda kuigivõrd ei saa, muiata vast küll, stsena on täitsa terane. Reklaamlause "Millest mehed omavahel räägivad?" on eksitav - mehed ei räägi siin sugugi ainult või eelkõige omavahel, pooled vestlused on naistega. Suure osa filmile antud auhindadest ongi saanud näitlejanna Candela Peña ("Todo sobre mi madre"). 6/8



MÄNGIME TÕDE (Игра в правду, Venemaa 2013). Magedapoolne keskealiste romkomm kolmest vene mužikist, kes viinavõtu käigus trehvavad üle aastakümnete oma ühise noorepõlvearmastusega. Näidendi ekraniseering, ja sestap tubateaterlik. Pole otseselt halb, kuid liiga palju loba, liiga vähe iva, ja ükski kolmest jorsist pole kuigi sümpaatne, n-ö romantiline kangelane kaasa arvatud. Vaevalt et eestlased seda eriti vaatama satuvad, aga kes läheb, olgu hoiatatud, et subtiitrid on lohakusvigu täis (levitaja Prior Record Group). 4/8



EVIL DEAD (USA 2013). Meeldivalt võigas ja üle keskmise spuuki kraam nagu mõni J-horror. Häda on ainult selles, et erinevalt originaalist pole üldse naljakas. 6/8



KILLING SEASON (USA 2013). Kes arvab, et Travolta ja De Niro auks tasub ehk silm peale panna, arvaku uuesti. Rutiinne lihaliku vägivallaga garneeritud B-põnevik leierdatud teemal, et sõjas saab inimesest hunt (aga küll Jumal annab andeks.) Stsena jääb leidlikkuselt alla isegi "Deep Throatile" ning kentsaka võltsparraga Travolta imeb serblase rollis jõulisemalt kui Linda Lovelace. 4/8



DEAD MAN DOWN (USA 2013). Väga mõnus triller rusuva noir-õhkkonna, ilusate psühholoogiliste nüansside ja reljeefesete karakteritega, just naispoolelt. Noomi Rapace'ile pole ikka murtud tiivaga lindude mängimises võrdset. Ja Isabelle Huppert kõrvalosas - mis sa hing veel ihkad. Väärikas töö taani režissöörilt Niels Arden Oplevilt ("Lohetätoveeringuga tüdruk"), ehkki taanlased suudavad veelgi paremaid krimipõnevikke luua - kui meenutada Ole Bornedali briljantset "Just Another Love Storyt". 7/8



KARM PAAR (The Heat, USA 2013). Krimikomöödia kahest vastandlikust naisvõmmist pole Michael Manni igati väärikalt krimipõnevikult pätsatud pealkirjast hoolimata mitte kuum, vaid lame ja igav. Viga pole mitte peaosatäitjais proua Bullockis ja proua McCarthys, vaid rutiinses, igasuguse originaalsuseta stsenas. 3/8



SPRINGSTEEN & MINA (Springsteen & I, Inglismaa 2013). Fännide videomaterjalist kokku pandud dokk, üllatavalt huvitav ka kõrvalseisjale. Fännid on sageli muusikadokkide köitvaim osa ja see film keskendub eelkõige neile, mitte niivõrd staarile. Amatööride materjalist kootud doki kohta märkimisväärselt kindlakäeline kokkupanu režissöör Baillie Walshilt - ei valgu laiali, hoiab rütmi ja fookust, keskendudes loetud värvikaile karaktereile. 7/8



ENNE SÜDAÖÖD (Before Midnight, USA 2013). Sama terane vaade romantikale ja suhetele kui varem samast armastusloost rääkinud "Before Sunrise" ja "Before Sunset". Richard Linklater suudab tänini edukalt teemaga tavapäraselt kaasas käivaisse triviaalsustesse uppumist vältida. Vaat selliseid järgesid on mõtet teha. Vaadatav ka iseseisva filmina, kuigi kindlasti tasub ka eelkäijad ära (või üle) kaeda. 7/8

Kommentaare ei ole :