16. aug 2013

Jarmuschi väärtustest



Teatan alandlikult, proua president, et tunnen praegu siirast rõõmu oma kodumaa üle nagu lombakas ja vaene kambodža paadipoiss. Oleme siin Soome lahe lõunakaldal harjunud piskuga läbi ajama ega julge unistadagi säärasest aastaringselt klassikat linastavast kinost nagu soomlaste Orion - sestap on iga Sõpruse või Katusekino retrospektiiv eesti filmihuvilise jaoks pidupäev, mille puhul rind patriootlikust uhkusest paisub.

Ei ole meil sugugi kõik halvasti, ei ole! Eriti kui riik ka omalt poolt neile üritustele õla alla paneb nagu ta seda parasjagu Sõpruses Kulka toel linastuva Jim Jarmuschi programmi puhul teinud on.

On ilus ja hea, kalos kai agathos, kui riiklik väärtfilmilevi-raha vahel ka arukat ja sihipärast rakendust leiab.



"Väärtfilm" on teadagi tühikeelend, mil selget tähendust napib. Paljude jaoks on see sõna hoiatusmärk: pretensioonika, püüdlikult diibi, depressiivse, ränkraske kunstipunnitamise sünonüüm.

Jim Jarmuschi looming ei kuulu sedasorti väärtkino kilda, kuigi tema filmide väärtuses ei kahtle vist küll keegi, kes neid vähegi näinud on. Ja säärast publikut meil jagub, kuivõrd Jarmusch on üks väheseid ameerika sõltumatu kino suurkujusid, kes on siinmail püsivalt mitte ainult festivalidele ja kodukäibesse, vaid ka kinolevisse jõudnud. Tänavu kuuekümneseks saanud indi-klassik on Eestis tuntud ja armastatud juba vähemalt oma senise loomingu keskpunktis troonivast "Surnud mehest" saati. Võimalus pea kogu Jarmuschi filmograafiat, nii varasemat kui uuemat järjepanu kinolinalt ja filmilindilt näha on meie jaoks siiski esmakordne, ja üsna tõenäoliselt ka kordumatu kingitus.



Et võimalikku väärtfilmi-foobiat eos tõrjuda, tõttaks hüpoteetilisele lugejale, kes Jarmuschiga veel sina peal pole, kinnitama, et Jarmusch pole kindlasti mitte pealiskaudne, aga ta pole ka teps mitte ränk. Pigem on ta teravmeelne, mõnus ja muhe kulgemine, mille omanäolisust on keeruline kirjeldada. Meelde tulevad uhked sõnad - autsaiderid, iroonia, krüptilisus, eklektika, mitmetasandilisus, võõrandumine, kommunikatsiooniraskused, eksistentsiaalne tühjus - kirjeldaksid nagu tüüpmodernset kunstmasendust. Just sellist, mida tahaks tõrjuda Mart Kanguri värssidega:

"ükskõik kui ilusasti
ja õigesti
sa ei räägiks
tõe puudumisest
ja elu puudumisest
oma eraldatusest
kõigest olevast
oma ebareaalsusest
pidetusest
pinnatusest
ilus see ei ole
tõeline see ei ole
elus see ei ole"



Jarmusch on sellest kõigest rääkinud juba alates koolitööna valminud küllalt tagasihoidlikust debüüdist "Lõputu puhkus" (1980), aga juba siis ei piirdunud ta moodsa elu mõttetuse nentimise või tänapäeva ängi süvenemisega, vaid jättis lootusrikkalt ukse lahti. Hiljem on ta mida edasi, seda enam omandanud oskuse kõnelda korraga paljust, visata tõsise näoga nalja või keerata öeldu ootamatu nurga alla, mis laseb seda hoopis teisiti paista, et seejärel kohe sellele veel paar vinti peale keerata.

Ehk on just ambivalents kõige kohasem paraadsõna, millega Jarmuschit iseloomustada (postmodernne mäng kõlaks ju hoopis hirmsalt). Jarmusch on tõsiseltvõetav, olemata tüütult tõsimeelne; ilu, tõelisus ja elusus on tema filmide püsiväärtused.



Ilusad on nad juba puhtesteetiliselt, kuna minimalistliku kaameratöö eest on hoolitsenud staar-operaatorid alates (Wim Wendersiga koos töötades tuntuks saanud) Robby Müllerist ja lõpetades (Wong Kar-Wai filmidega loorbereid korjanud) Christopher Doyle'iga. Aga nad on ka intellektuaalselt kaunid: ühelt poolt hästi läbi mõeldud ja kokku õmmeldud, teiselt poolt improvisatsiooniliselt vabad ja kerged, ehkki mitte meelevaldsed.

Minimalistlik esteetika, sõpradele rätsepatööna kirjutatud rollid ja ootamatud pöörded kokku loovad realistlikult elulise mulje hoolimata sellest, et Jarmusch tegeleb õigupoolest rohkem kultuuriliste koodide kui eluga.



Miks sul on relv, küsib peategelane William Blake "Surnud mehes" üheöötuttavalt neiu Thelilt. Sest see on Ameerika, vastab too. See siin pole mingi iidne kultuur, ütleb naljaviluks karu tapnud salakütist jänki samuraieetikat viljelevale killerile Ghost Dogile. Ent kogu oma Ameerika-kriitilisuse juures on kosmopoliit Jarmusch suurepärane visiitkaart Ameerikale - siinkandiski teretulnud meenutus, et too üliriik ei ole ainult kiirtoidu ja terrorisõja kodumaa.

Sest kuigi Vennaskond laulis kunagi, et armastab Ameerikat, ja ehkki meie president (muide Jarmuschi eakaaslane) on kvaasiameeriklane, lokkab eestlaste seas üsna laialt umbusk ookeanitaguse impeeriumi ja sealse populaarkultuuri, eeskätt kino vastu. Hollivuudi popkornituutu vari on nii valdav, et kogu ameerika filmi kiputakse ebaõiglaselt pidama vaimseks mäkdoonaldsiks, väärituks massikuldiks, mis teistel maadel terveid rahvaid sandistanud on.



See mõtteviis pole levinud sugugi mitte ainult väheinformeeritud rahvahulkades. Ka riiklikult toetatakse meil juba jutuks olnud õnnetu väärtfilmi-sildi all eeskätt Euroopa toodangu levitamist, mis praktikas tähendab, et suvaline siinses ilmajaos sündinud keskpärasus jõuab meie kinodesse hoopis tõenäolisemalt kui kogu ülejäänud planeedi tipud. Seetõttu võiks Jarmuschi retrospektiivi üheks väärtuseks siin ja praegu olla nendesamade eelarvamuste kõigutamine, mis loodetavasti aitab riiklikul filmilevi-poliitikal edaspidigi formaalbürokraatlikust europotsentrismist üle olla. Sellist Ameerikat me tahtsimegi.

Kuid lihtsa filmihuvilise jaoks on Jarmuschi puhul olulisem vast see, et kogu intellektuaalsuse, väärtuslikkuse ja kõigi muude epiteetide juures pole Jarmusch nihilist ega misantroop, kes püüaks vaatajat kiusamise ja piinamise teel katarsiseni viia. Tema filme on lust vaadata. Jarmusch mõjub rahustavalt, enesekindlalt ja orgaaniliselt, on öelnud Peeter Linnap. Jarmusch on hubane, sekundeerib Sven Vabar.



Eriti lõbusad on "Öö maa peal" ("Night on Earth") ning "Kohvi ja sigaretid", aga terane ja vaimukas on Jarmusch alati, ka esmapilgul justkui tõsisemais filmides nagu "Seaduse kütkes" ("Down by Law"), "Kummituskoer" ("Ghost Dog") ja "Võimu piirid" ("Limits of Control"). Isegi metafüüsiline "Surnud mees" on ootamatut koomikat täis.

"Kummituskoer" tsiteerib jaapani samuraid Yamamoto Tsunetomot: "On kindel, et pole olemas midagi peale käesoleva hetke ainsa eesmärgi. Inimese kogu elu on ühe hetke järgnemine teisele. Sellel, kes mõistab hetke täielikult, pole vaja enam midagi teha ega kuhugi püüda."

Jarmuschi põhiväärtus on see, et ta oskab vaataja aega hinnata.

(See lugu ilmus ka Sirbis.)

Sõprus näitab Jim Jarmuschi filme laupäeva, 24. augustini.

10. aug 2013

Karlovy Vary - üks õite magus filmifestival



Kui püüda tšehhide ilmakuulsat kinopidu koduste märksõnade kaudu tutvustada, siis võiks vast öelda, et see ühendab endas PÖFFi, tARTuFFi ja PärnuFFi parimaid külgi - ja enamgi veel.

Karlovy Vary on viiekümne tuhande elanikuga linnake Lääne-Böömimaal, veidi vähem kui poolteistsada kilomeetrit Prahast, mõnikümmend Saksa piirist. Neljateistkümnenda aastasaja keskpaiku uppus siin Püha Rooma Riigi keisri Karl Neljanda jahikoer allikasse, mispeale imperaator otsustas miskipärast kümmelda, avastas kuidagiviisi kohe kohaliku vee raviomadused ja asutas linna, mida me tänini tunneme 'Karli vanni' - Karlovy Vary ehk Karlsbadina.



Läbi aegade on keiserlikel tervisevetel end kosutamas käinud hordide kaupa suurkujusid tsaar Peeter Esimesest modernkirjanik Franz Kafkani. Et kena kuurort madalate Ore mägede vahel lookleva Teplá jõe kaldal on tänapäevalgi nii Lääne-Euroopa kui Venemaa jõukama keskklassi seas popp spaa-turismi sihtkoht, seda on värviliste, pulmatordilikult kaunistatud barokk- ja juugendmajadega palistatud tänavapildist selgesti näha.

Meite mitte nii jõukas ilmanurgas on Karlovy Vary tuntud rohkem Becherovka ürdinapsi ja Ida-Euroopa olulisima filmifestivali kodulinnana. Tolle viimase pärast minagi juuni lõpus ja juuli alguses kümmekond päeva Varys veetsin.



Odav ja oivaline

Karlovy Vary Rahvusvaheline Filmifestival (KVIFF) on eakas ja auväärne üritus, asutatud 1946, toimus tänavu 48. korda. Suurim ja mainekaim kinopidu, kuhu seni sattunud olen - ei ma jõua seda siin vääriliselt ära kiita. Linn on võluv, inimesed meeldivad, filmivalik peadpööritav, elu odav, pillerkaar taevavõlvini.

Nii söök-jook kui kinopiletid maksavad tunduvalt vähem kui Eestis. Õlle-indeksit kasutades: jaheda Pilsner Urquelli või mõne muu oivalise tšehhi kesvamärjukese eest ei küsi ükski puhvet naljalt üle neljakümne kohaliku krooni ehk pooleteise euro.

Festivali üksikpileti hind on 65 krooni (2,30€), tudengile 50 krooni (2€). Festivali pass, mis sisaldab üheksaks päevaks kokku kahtkümmet seitset piletit ja lisaks võimalust piletita kinno saada, kui saalis vabu kohti leidub, maksab kõigest tuhat korunat (38.60€) ja tudengile seitsesada (27€). Kinod on soliidsed, projektsioonikvaliteet laitmatu, mitte-ingliskeelsed filmid korralike inglise subtiitritega, tehnilisi probleeme esineb haruharva.



Hotellitoad on küll kallipoolsed, kuid telklaagri spartalikumate tingimustega leppijale ei lähe ka magamine maksma rohkem kui 95 krooni (3.67€) öö - suvisel ajal hea pakkumine hoolimata sellest, et telgis võib öösel hakata külm ja hommikul palav ning enam-vähem kogu aeg kipuvad naabrid olema häälekad ja dušisabad pikad. See-eest ei kulu kohalikule transpordile festivali kestel sentigi, sest esiteks on vahemaad sama käidavalt lühikesed kui Pärnus, ja teiseks, kui kilomeetrit või paari jalutada ei viitsi, siis on olemas tasuta jalgrattalaenutus ja pea koidikuni kulgevad tasuta festivalibussid.

Pidutseda polnud mul eriti mahti, sest vaatasin viis kuni seitse filmi päevas, aga iseenesest ei piirdu Karlovy Vary festival sugugi vaid kinoga. Melu uulitsail, festivalikeskuses Thermali hotellis ja selle ümber jättis ka põgusalt mööda käies võimsa ja meeliülendava mulje. Muusika mürtsub, alkohol voolab kui kosest, tuhanded tähistavad, aga hästi ontlikult ja viisakalt - ei mingit lällamist, kakerdamist ega kaklemist. Ja säärasel hulgal kaunitare pole ma veel kusagil näinud.



Pärjatud ja parim

Filmidega on nii, et Karlovy Vary on küll üks mõneteistkümnest A-kategooria festivalist maailmas, aga võistlusprogrammide osas peavad tšehhid leppima sellega, mis vormiliselt justkui samale pulgale kuuluvaist, aga reaalselt hoopis prestiižikamaist Berlinalest ja Cannes'ist üle jääb. See-eest saab Varys näha lõviosa tähtsamail festivalidel pärjatud filmidest ning valdavalt neile - ja lisaks enda jaoks huvipakkuvaile režissööridele, riikidele ja teemadele - ma keskendusingi, pööramata ametlikule programmile mingit tähelepanu.

Sestap selgus takkajärgi, et tänavu Varys auhinnatud linateoseid sattus õige napilt nende poolesaja filmi sekka, millele pilgu peale sain, ja needki vähesed polnud mu suurimad lemmikud. Üldmulje sai sellegipoolest suurepärane nii festivali kavast kui ka tänavusest filmiaastast, mis tundub juba praegu vähemalt mängufilmi vallas mullusest tublisti tüsedam olevat.



Parima filmi Kristallgloobusega auhinnatud ungari ilmasõja-draama "Suur vihik" on mul nägemata, žürii eripreemia pälvinud "Inglismaa välja" ei vaadanud ma lõpuni ja FIPRESCI kriitikute poolt auhinnatud usbekk Jussup Razõkovi "Häbi" on kenast pildist hoolimata üsna keskpärane nõukogude kunstkino kuulsusrikkast traditsioonist lähtuv pretensioonikas soigumine, millest ma eestlasena küll puudust ei tunne.



Nähtud auhinnasaajaist tahaks esile tõsta ainult Ólafur Darri Ólafssonile meespeaosa preemia toonud islandi läbudraamat "XL", mille tormiline visuaal ja montaaž on noorepoolse poliitbroileri padupummeldamist kujutava sisu väärilised. Isiklikule kogemusele toetuva põhjamaalasena kehastab Ólafsson alkohoolikut sada korda veenvamalt kui ükski Nicolas Cage või Matt Dillon.



Mu isiklik lemmik ja siiani tänavune kinoelamus number üks oli aga hoopis Ari Folmani "Kongress", mis esilinastus kevadel Cannes'is, aga pole veel ühtegi auhinda saanud.

Juba Folmani eelmine teos "Valss Baširiga", kus autobiograafiliselt dokumentaalne sõjakogemus oli esitatud rotoskoopilise animatsiooni vormis, torkas isegi Iisraeli üldiselt tugeva filmitoodangu taustal supernoovana silma. Nüüd, viisaastak hiljem, on Folman animatsiooni mängufilmiga kombineerides lavastanud poola ulmeklassiku Stanisław Lemi raamatust tõukuva suurteose, mis ei jää filosoofilise haarde poolest alla ei "Kosmoseodüsseiale", "Solarisele" ega "Maatriksile", olles seejuures emotsionaalselt köitvam kui Kubrick, ligipääsetavam kui Tarkovski ja hollivuudi-kaugem kui Wachowskid. Kuigi kõne all on nii filmikunsti tulevik, reaalsuse ja virtuaalsuse suhted kui kogu inimeksistentsi siht ja mõte, on "Kongress" akadeemilisest kuivusest ja igavusest sama prii kui "Bašir". Ootan pikisilmi võimalust "Kongressi" uuesti näha, ja muidugi ikka suurelt ekraanilt.



Teisi tippe

Originaalsemate tänavuste mängufilmide hulka kuulub samuti Cannes'is esilinastunud ja juba rea Itaalia preemiaid korjanud Paolo Sorrentino "Suur ilu" ("La grande bellezza"), mille pealkiri võtab kaks ja pool tundi audiovisuaalset tulevärki kenasti kokku. Veel enam kui mullu Leos Caraxi "Holy Motorsi" puhul võib siin kerkida küsimus, paljukest särava kesta all sisukest on, kuid vaatemänguna on Sorrentino vähemalt sama vastupandamatu. Eelistaksin tema ühtse narratiivita stseenide jada Rooma kõrgklassi ülipeenest elupõletamisest iga kell Fellini "Magusale elule", millega "Suurt ilu" tihti kõrvutatakse.

Meie kinodesse on Sorrentinot oodata detsembris - nagu ka teist, märksa raskepärasemat kunstipommi, prantslase Bruno Dumont'i usu ja meelehaiguse pilkaseisse sügavikesse sukelduvat biograafilis-filosoofilist draamat "Camille Claudel, 1915". Too viimane on volframkõva pähkel, mille katkihammustamine võib üle jõu käia isegi paadunud autorikino-gurmaanidele.



Sarah Polley mullu Veneetsias esilinastunud "Igaühel oma lugu" ("Stories We Tell") on, vastupidi, üldmõistetav ja -huvitav ning siiani mu lemmik mulluste tõsielufilmide seas. Veel küllalt noor, 1979 sündinud kanadalanna Polley on tuntud nii staažika näitleja (Terry Gilliami "Parun Münchhauseni seiklused", Wim Wendersi "Ära tule koputama" jne) kui ka andeka mängufilmilavastajana ("See valss on sinu"), kuid mullune perekonnadokk võib vabalt olla tema senise loomingu tipp. Polley avab peenetundeliselt, ent kindla käega, üliinimliku kannatlikkuse, aususe ja põhjalikkusega oma vanemate keeruka suhte, andes sõna nii asjaosalistele kui lähedastele, kelle versioonid toimunust ei pruugi kattuda. Ühelt poolt liigutav lugu, teiselt poolt sisaldab tõsiseid ja žanri-refleksiivseid küsimusi mälestuste, tõe ja dokumentaalsuse vahekorrast.



Häid ja väga häid filme nägin tublisti rohkem kui siinkohal pikemalt tutvustada jõuan.

Aasta parimate hulka kuuluvad ilmselt veel Berlinalel ilma teinud raputavad idaeuroopa draamad "Lapse asend" ja "Episood vanarauakorjaja elust"; Cannes'is pronksi (Prix du Jury) pälvinud südamlik-muhe jaapani pere-melodraama "Nagu isa, nõnda poeg" ning "Vaatenurga" eriauhinna saanud liibanoni põnevik "Omar"; aga ka sootuks auhindamata india keskealiste romkomm "Eine".

Isiklike festivali-favoriitidena tahaks veel esile tõsta: "Frankenstein's Army", "Behind the Candelabra", "Nobody's Daughter Haewon", "Fruitvale Station", "Mamay Umeng", "The Pervert's Guide to Ideology", "The Grandmaster".

Last, eestlase jaoks not least: maailmakino tippude kõrval oli festivalil esindatud ka värske eesti film programmis "Lääneilma idakaar" võistelnud Kadri Kõusaare "Kohtumõistja" näol.


(See lugu ilmus õige veidi muudetult ka Sirbis.)

8. aug 2013

Elüüsium / Elysium

"Elysium" (USA-Kanada-Mehhiko 2013), Rež. Neill Blomkamp. 109 min.


August Annisti tõlkes kirjeldas Homeros maailma otsas asuvat Elüüsiumi ehk Õndsate Välju nii:

"On elu kergeim seal surelikkudel, ei muret mingit.
Ei saja vihma sel maal ega lund, pole tormegi julmi.
Seal Okeanose võim paneb kergelt hõljuma läänest
Zephyros-tuule, mis toob elanikele ergutust värsket."

Ja (samuti Annisti tõlgitud) Hesiodose järgi elavad sellenimelistel õndsate saartel Zeusi soosingu pälvinud heeroste põlvkonna esindajad muretult igavesti:

"Õndsad sangarid! Neil kolm korda aastas seal kannab
viljasid lopsakaid ning magusmaitsevaid maaema toitev."



Nii et Elüüsium on enam-vähem sama mis paradiis ning meenutab klassikute kirjelduste järgi otsustades tänapäevast ettekujutust maisest paradiisist - troopilist kuurorti sooja ookeani ääres.

Lõuna-Aafrika taustaga kanada režissööri Neill Blomkampi filmis on see paradiis paigutatud orbiidile. Planeet on aastaks 2154 pea elamiskõlbmatuks saastatud, kõrbestuvale Maale on virelema jäänud vaesed prole-miljardid, rikkad ja ilusad naudivad taevalikku küllust Elüüsiumi-nimelises orbitaaljaamas.



"Elüüsiumi" käivitav konflikt on niisiis sama mis Ulrich Seidli Paradiisi-triloogia avafilmil  - ebavõrdsus, mis kõige silmatorkavamalt avaldub Esimest ja Kolmandat maailma kõrvutades. Seidli dokumentaalse realismiga võrreldes keerab Blomkampi ulme selle ebavõrdsuse kujutamisel veidi värvi juurde, aga mitte palju. Kontrast Elüüsiumi rohelusse uppunud villade ja getostunud tuleviku-LA vahel pole oluliselt suurem kui kontrast mõne Aasia slummi ja läänemaailma kohta küllalt tagasihoidliku elatustasemega Eesti - no ütleme, Tiskre - elatustaseme vahel. Mis siin veel rääkida prantsuse Rivierast või Beverly Hillist ja Malibust, millest orbitaaljaama sisekujundus olla inspireeritud.



Blomkamp ise ongi öelnud, et tema filmi näol pole tegu ulmega - filmis kujutatud maailm eksisteerib siin ja praegu. Taoline varanduslike ja päritoluliste barjääride karikeerimine mõjub õigeusklikele kapitalistidele muidugi punase rätina, ja Blomkamp ongi juba tembeldatud sotsialistiks. Pole ime, sest tegelasi, kelle suhu sobiksid suurepäraselt sententsid nagu "vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud", ei käsitle "Elüüsium" just siidkinnastes.



Väide, et "Elysium" on üks sotsima agendaga filme Hollywoodi ajaloos, tundub siiski kerge liialdusena. Esiteks, eks ole kasvõi ainult ulmelegi mõeldes sarnased tulevikustsenaariumid suht tavalised - alles hiljuti näiteks "In Time" ja "Children of Men" (olgu, viimane pole inglise produktsioonina päris Hollywood). Ja teiseks, mis vast olulisem - ilmakorra ebaõiglus on Blomkampile pigem käepäraseks kulissiks, millele taustale lavastada futuristlik märul.

Eks Blomkampi meeldejääva debüüdidiga "District 9" oli enam-vähem sama lugu, ent tollega võrreldes on kolm korda suurema eelarvega "Elüüsium" veel mitu pikka sammu kassaulme peavoolu poole astunud, õnneks küll päris lõplikult pärale jõudmata. Lugu on üsna ootuspärane ja eriliste üllatusteta, aga ikka tunduvalt toimivam kui näiteks "Oblivionil" - ja seda suuresti just tänu ühiskonnakriitilisele mündile.



"D9" vast suurimad trumbid olid realistlik maailm, uhke disain ja tehnovidinad eesotsas tulnukate relvastusega. "Elüüsiumi" tugevad küljed on samad - eelkõige tehnikaimed, sealhulgas lo-tech eksoskeletonid ja kosmosejaama üüratu rõngas, mis toob meelde Arthur Clarke'i Rama ja Iain M. Banksi orbitaalid. Too kosmiline paradiis on järjekordne näide sellest, kuidas tänapäeva efektitehnoloogia lubaks veenvalt visualiseerida ulmekirjanduse tippe. Teise äsja nähtud näitena meenub kohe "Terasmehe" kiirendatud ajas võitlus, mis sobiks kenasti ka "Hyperioni" illustreerima. Jääb vaid filmijumalaid paluda, et ulmestsenaariumid ka kunagi efektivõimekusele järele jõuaksid.



Sest ka "Elüüsiumi" nõrkuseks on, nagu ulmekais tihti, läbivalt melodramaatiline lugu, mille tagasivaadetega pikitud klišeeküllust pidev taustaviiuldamine teps varjata ei aita. Kohati kerkivad loogika-küsimused ning madin vajub lõpuks nii trafaretsesse rööpasse, et erilist vahet näiteks Luc Bessoni produtseeritud kosmosemäruliga "Lockout" (meil "MS1: põgenemine vanglast") nagu polekski. Tähendab, et kenasti vilgub, aga märkimisväärset pinget ei teki.

Näitlejail siin eriti miskit mängida pole. Matt Damon on harilik isikupäratu igamees-Bourne. Kõrvalosades leidub värvikamaid tüüpe nagu Sharlto Copley ("D9" Wikus van der Merwe) mängitud padupaha agent Kruger, kes näeb oma parraga välja nagu Chuck Norrise kuri kaksikvend. No ja Jodie Foster teeb ilusa eksekutiiv-bitchi rolli.



Kogumuljelt kas nüüd just mitmekordselt kasutatav, aga piisavalt suure ekraani puhul kannatab korra kaeda ikka. Siinkirjutajale lausa meeldis kui üle keskmise ulme-ajaviide, mille kohta loeks huviga reaktsioone nii kodumaistelt kapitali-apostleilt kui rangeilt rahvuslasilt, kes üle kõige pelgavad immigrante ja kodakondsuse nullvarianti.




"Elüüsium" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (6.9/10), Rotten Tomatoes (74%), Mart Raun (6/10).