8. aug 2013

Elüüsium / Elysium

"Elysium" (USA-Kanada-Mehhiko 2013), Rež. Neill Blomkamp. 109 min.


August Annisti tõlkes kirjeldas Homeros maailma otsas asuvat Elüüsiumi ehk Õndsate Välju nii:

"On elu kergeim seal surelikkudel, ei muret mingit.
Ei saja vihma sel maal ega lund, pole tormegi julmi.
Seal Okeanose võim paneb kergelt hõljuma läänest
Zephyros-tuule, mis toob elanikele ergutust värsket."

Ja (samuti Annisti tõlgitud) Hesiodose järgi elavad sellenimelistel õndsate saartel Zeusi soosingu pälvinud heeroste põlvkonna esindajad muretult igavesti:

"Õndsad sangarid! Neil kolm korda aastas seal kannab
viljasid lopsakaid ning magusmaitsevaid maaema toitev."



Nii et Elüüsium on enam-vähem sama mis paradiis ning meenutab klassikute kirjelduste järgi otsustades tänapäevast ettekujutust maisest paradiisist - troopilist kuurorti sooja ookeani ääres.

Lõuna-Aafrika taustaga kanada režissööri Neill Blomkampi filmis on see paradiis paigutatud orbiidile. Planeet on aastaks 2154 pea elamiskõlbmatuks saastatud, kõrbestuvale Maale on virelema jäänud vaesed prole-miljardid, rikkad ja ilusad naudivad taevalikku küllust Elüüsiumi-nimelises orbitaaljaamas.



"Elüüsiumi" käivitav konflikt on niisiis sama mis Ulrich Seidli Paradiisi-triloogia avafilmil  - ebavõrdsus, mis kõige silmatorkavamalt avaldub Esimest ja Kolmandat maailma kõrvutades. Seidli dokumentaalse realismiga võrreldes keerab Blomkampi ulme selle ebavõrdsuse kujutamisel veidi värvi juurde, aga mitte palju. Kontrast Elüüsiumi rohelusse uppunud villade ja getostunud tuleviku-LA vahel pole oluliselt suurem kui kontrast mõne Aasia slummi ja läänemaailma kohta küllalt tagasihoidliku elatustasemega Eesti - no ütleme, Tiskre - elatustaseme vahel. Mis siin veel rääkida prantsuse Rivierast või Beverly Hillist ja Malibust, millest orbitaaljaama sisekujundus olla inspireeritud.



Blomkamp ise ongi öelnud, et tema filmi näol pole tegu ulmega - filmis kujutatud maailm eksisteerib siin ja praegu. Taoline varanduslike ja päritoluliste barjääride karikeerimine mõjub õigeusklikele kapitalistidele muidugi punase rätina, ja Blomkamp ongi juba tembeldatud sotsialistiks. Pole ime, sest tegelasi, kelle suhu sobiksid suurepäraselt sententsid nagu "vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud", ei käsitle "Elüüsium" just siidkinnastes.



Väide, et "Elysium" on üks sotsima agendaga filme Hollywoodi ajaloos, tundub siiski kerge liialdusena. Esiteks, eks ole kasvõi ainult ulmelegi mõeldes sarnased tulevikustsenaariumid suht tavalised - alles hiljuti näiteks "In Time" ja "Children of Men" (olgu, viimane pole inglise produktsioonina päris Hollywood). Ja teiseks, mis vast olulisem - ilmakorra ebaõiglus on Blomkampile pigem käepäraseks kulissiks, millele taustale lavastada futuristlik märul.

Eks Blomkampi meeldejääva debüüdidiga "District 9" oli enam-vähem sama lugu, ent tollega võrreldes on kolm korda suurema eelarvega "Elüüsium" veel mitu pikka sammu kassaulme peavoolu poole astunud, õnneks küll päris lõplikult pärale jõudmata. Lugu on üsna ootuspärane ja eriliste üllatusteta, aga ikka tunduvalt toimivam kui näiteks "Oblivionil" - ja seda suuresti just tänu ühiskonnakriitilisele mündile.



"D9" vast suurimad trumbid olid realistlik maailm, uhke disain ja tehnovidinad eesotsas tulnukate relvastusega. "Elüüsiumi" tugevad küljed on samad - eelkõige tehnikaimed, sealhulgas lo-tech eksoskeletonid ja kosmosejaama üüratu rõngas, mis toob meelde Arthur Clarke'i Rama ja Iain M. Banksi orbitaalid. Too kosmiline paradiis on järjekordne näide sellest, kuidas tänapäeva efektitehnoloogia lubaks veenvalt visualiseerida ulmekirjanduse tippe. Teise äsja nähtud näitena meenub kohe "Terasmehe" kiirendatud ajas võitlus, mis sobiks kenasti ka "Hyperioni" illustreerima. Jääb vaid filmijumalaid paluda, et ulmestsenaariumid ka kunagi efektivõimekusele järele jõuaksid.



Sest ka "Elüüsiumi" nõrkuseks on, nagu ulmekais tihti, läbivalt melodramaatiline lugu, mille tagasivaadetega pikitud klišeeküllust pidev taustaviiuldamine teps varjata ei aita. Kohati kerkivad loogika-küsimused ning madin vajub lõpuks nii trafaretsesse rööpasse, et erilist vahet näiteks Luc Bessoni produtseeritud kosmosemäruliga "Lockout" (meil "MS1: põgenemine vanglast") nagu polekski. Tähendab, et kenasti vilgub, aga märkimisväärset pinget ei teki.

Näitlejail siin eriti miskit mängida pole. Matt Damon on harilik isikupäratu igamees-Bourne. Kõrvalosades leidub värvikamaid tüüpe nagu Sharlto Copley ("D9" Wikus van der Merwe) mängitud padupaha agent Kruger, kes näeb oma parraga välja nagu Chuck Norrise kuri kaksikvend. No ja Jodie Foster teeb ilusa eksekutiiv-bitchi rolli.



Kogumuljelt kas nüüd just mitmekordselt kasutatav, aga piisavalt suure ekraani puhul kannatab korra kaeda ikka. Siinkirjutajale lausa meeldis kui üle keskmise ulme-ajaviide, mille kohta loeks huviga reaktsioone nii kodumaistelt kapitali-apostleilt kui rangeilt rahvuslasilt, kes üle kõige pelgavad immigrante ja kodakondsuse nullvarianti.




"Elüüsium" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (6.9/10), Rotten Tomatoes (74%), Mart Raun (6/10).

2 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Otselingid on viis pluss. Ja üleüldiselt samuti. Ma olen uhke, et oled nii kaugele jõudnud. Ma olen väga kaua su blogi jälginud ja it's great that you're getting published. Keep up the good work!

joonas ütles ...

Eks leegitsev armastus anna jõudu. Nagu poeet ütleb:

"Ma tahaksin olla Su juures,
siis suudleksin õrnalt Su suud.
Kuid olles üksi maailmas suures
ma üksi nüüd imetlen kuud."