10. aug 2013

Karlovy Vary - üks õite magus filmifestival



Kui püüda tšehhide ilmakuulsat kinopidu koduste märksõnade kaudu tutvustada, siis võiks vast öelda, et see ühendab endas PÖFFi, tARTuFFi ja PärnuFFi parimaid külgi - ja enamgi veel.

Karlovy Vary on viiekümne tuhande elanikuga linnake Lääne-Böömimaal, veidi vähem kui poolteistsada kilomeetrit Prahast, mõnikümmend Saksa piirist. Neljateistkümnenda aastasaja keskpaiku uppus siin Püha Rooma Riigi keisri Karl Neljanda jahikoer allikasse, mispeale imperaator otsustas miskipärast kümmelda, avastas kuidagiviisi kohe kohaliku vee raviomadused ja asutas linna, mida me tänini tunneme 'Karli vanni' - Karlovy Vary ehk Karlsbadina.



Läbi aegade on keiserlikel tervisevetel end kosutamas käinud hordide kaupa suurkujusid tsaar Peeter Esimesest modernkirjanik Franz Kafkani. Et kena kuurort madalate Ore mägede vahel lookleva Teplá jõe kaldal on tänapäevalgi nii Lääne-Euroopa kui Venemaa jõukama keskklassi seas popp spaa-turismi sihtkoht, seda on värviliste, pulmatordilikult kaunistatud barokk- ja juugendmajadega palistatud tänavapildist selgesti näha.

Meite mitte nii jõukas ilmanurgas on Karlovy Vary tuntud rohkem Becherovka ürdinapsi ja Ida-Euroopa olulisima filmifestivali kodulinnana. Tolle viimase pärast minagi juuni lõpus ja juuli alguses kümmekond päeva Varys veetsin.



Odav ja oivaline

Karlovy Vary Rahvusvaheline Filmifestival (KVIFF) on eakas ja auväärne üritus, asutatud 1946, toimus tänavu 48. korda. Suurim ja mainekaim kinopidu, kuhu seni sattunud olen - ei ma jõua seda siin vääriliselt ära kiita. Linn on võluv, inimesed meeldivad, filmivalik peadpööritav, elu odav, pillerkaar taevavõlvini.

Nii söök-jook kui kinopiletid maksavad tunduvalt vähem kui Eestis. Õlle-indeksit kasutades: jaheda Pilsner Urquelli või mõne muu oivalise tšehhi kesvamärjukese eest ei küsi ükski puhvet naljalt üle neljakümne kohaliku krooni ehk pooleteise euro.

Festivali üksikpileti hind on 65 krooni (2,30€), tudengile 50 krooni (2€). Festivali pass, mis sisaldab üheksaks päevaks kokku kahtkümmet seitset piletit ja lisaks võimalust piletita kinno saada, kui saalis vabu kohti leidub, maksab kõigest tuhat korunat (38.60€) ja tudengile seitsesada (27€). Kinod on soliidsed, projektsioonikvaliteet laitmatu, mitte-ingliskeelsed filmid korralike inglise subtiitritega, tehnilisi probleeme esineb haruharva.



Hotellitoad on küll kallipoolsed, kuid telklaagri spartalikumate tingimustega leppijale ei lähe ka magamine maksma rohkem kui 95 krooni (3.67€) öö - suvisel ajal hea pakkumine hoolimata sellest, et telgis võib öösel hakata külm ja hommikul palav ning enam-vähem kogu aeg kipuvad naabrid olema häälekad ja dušisabad pikad. See-eest ei kulu kohalikule transpordile festivali kestel sentigi, sest esiteks on vahemaad sama käidavalt lühikesed kui Pärnus, ja teiseks, kui kilomeetrit või paari jalutada ei viitsi, siis on olemas tasuta jalgrattalaenutus ja pea koidikuni kulgevad tasuta festivalibussid.

Pidutseda polnud mul eriti mahti, sest vaatasin viis kuni seitse filmi päevas, aga iseenesest ei piirdu Karlovy Vary festival sugugi vaid kinoga. Melu uulitsail, festivalikeskuses Thermali hotellis ja selle ümber jättis ka põgusalt mööda käies võimsa ja meeliülendava mulje. Muusika mürtsub, alkohol voolab kui kosest, tuhanded tähistavad, aga hästi ontlikult ja viisakalt - ei mingit lällamist, kakerdamist ega kaklemist. Ja säärasel hulgal kaunitare pole ma veel kusagil näinud.



Pärjatud ja parim

Filmidega on nii, et Karlovy Vary on küll üks mõneteistkümnest A-kategooria festivalist maailmas, aga võistlusprogrammide osas peavad tšehhid leppima sellega, mis vormiliselt justkui samale pulgale kuuluvaist, aga reaalselt hoopis prestiižikamaist Berlinalest ja Cannes'ist üle jääb. See-eest saab Varys näha lõviosa tähtsamail festivalidel pärjatud filmidest ning valdavalt neile - ja lisaks enda jaoks huvipakkuvaile režissööridele, riikidele ja teemadele - ma keskendusingi, pööramata ametlikule programmile mingit tähelepanu.

Sestap selgus takkajärgi, et tänavu Varys auhinnatud linateoseid sattus õige napilt nende poolesaja filmi sekka, millele pilgu peale sain, ja needki vähesed polnud mu suurimad lemmikud. Üldmulje sai sellegipoolest suurepärane nii festivali kavast kui ka tänavusest filmiaastast, mis tundub juba praegu vähemalt mängufilmi vallas mullusest tublisti tüsedam olevat.



Parima filmi Kristallgloobusega auhinnatud ungari ilmasõja-draama "Suur vihik" on mul nägemata, žürii eripreemia pälvinud "Inglismaa välja" ei vaadanud ma lõpuni ja FIPRESCI kriitikute poolt auhinnatud usbekk Jussup Razõkovi "Häbi" on kenast pildist hoolimata üsna keskpärane nõukogude kunstkino kuulsusrikkast traditsioonist lähtuv pretensioonikas soigumine, millest ma eestlasena küll puudust ei tunne.



Nähtud auhinnasaajaist tahaks esile tõsta ainult Ólafur Darri Ólafssonile meespeaosa preemia toonud islandi läbudraamat "XL", mille tormiline visuaal ja montaaž on noorepoolse poliitbroileri padupummeldamist kujutava sisu väärilised. Isiklikule kogemusele toetuva põhjamaalasena kehastab Ólafsson alkohoolikut sada korda veenvamalt kui ükski Nicolas Cage või Matt Dillon.



Mu isiklik lemmik ja siiani tänavune kinoelamus number üks oli aga hoopis Ari Folmani "Kongress", mis esilinastus kevadel Cannes'is, aga pole veel ühtegi auhinda saanud.

Juba Folmani eelmine teos "Valss Baširiga", kus autobiograafiliselt dokumentaalne sõjakogemus oli esitatud rotoskoopilise animatsiooni vormis, torkas isegi Iisraeli üldiselt tugeva filmitoodangu taustal supernoovana silma. Nüüd, viisaastak hiljem, on Folman animatsiooni mängufilmiga kombineerides lavastanud poola ulmeklassiku Stanisław Lemi raamatust tõukuva suurteose, mis ei jää filosoofilise haarde poolest alla ei "Kosmoseodüsseiale", "Solarisele" ega "Maatriksile", olles seejuures emotsionaalselt köitvam kui Kubrick, ligipääsetavam kui Tarkovski ja hollivuudi-kaugem kui Wachowskid. Kuigi kõne all on nii filmikunsti tulevik, reaalsuse ja virtuaalsuse suhted kui kogu inimeksistentsi siht ja mõte, on "Kongress" akadeemilisest kuivusest ja igavusest sama prii kui "Bašir". Ootan pikisilmi võimalust "Kongressi" uuesti näha, ja muidugi ikka suurelt ekraanilt.



Teisi tippe

Originaalsemate tänavuste mängufilmide hulka kuulub samuti Cannes'is esilinastunud ja juba rea Itaalia preemiaid korjanud Paolo Sorrentino "Suur ilu" ("La grande bellezza"), mille pealkiri võtab kaks ja pool tundi audiovisuaalset tulevärki kenasti kokku. Veel enam kui mullu Leos Caraxi "Holy Motorsi" puhul võib siin kerkida küsimus, paljukest särava kesta all sisukest on, kuid vaatemänguna on Sorrentino vähemalt sama vastupandamatu. Eelistaksin tema ühtse narratiivita stseenide jada Rooma kõrgklassi ülipeenest elupõletamisest iga kell Fellini "Magusale elule", millega "Suurt ilu" tihti kõrvutatakse.

Meie kinodesse on Sorrentinot oodata detsembris - nagu ka teist, märksa raskepärasemat kunstipommi, prantslase Bruno Dumont'i usu ja meelehaiguse pilkaseisse sügavikesse sukelduvat biograafilis-filosoofilist draamat "Camille Claudel, 1915". Too viimane on volframkõva pähkel, mille katkihammustamine võib üle jõu käia isegi paadunud autorikino-gurmaanidele.



Sarah Polley mullu Veneetsias esilinastunud "Igaühel oma lugu" ("Stories We Tell") on, vastupidi, üldmõistetav ja -huvitav ning siiani mu lemmik mulluste tõsielufilmide seas. Veel küllalt noor, 1979 sündinud kanadalanna Polley on tuntud nii staažika näitleja (Terry Gilliami "Parun Münchhauseni seiklused", Wim Wendersi "Ära tule koputama" jne) kui ka andeka mängufilmilavastajana ("See valss on sinu"), kuid mullune perekonnadokk võib vabalt olla tema senise loomingu tipp. Polley avab peenetundeliselt, ent kindla käega, üliinimliku kannatlikkuse, aususe ja põhjalikkusega oma vanemate keeruka suhte, andes sõna nii asjaosalistele kui lähedastele, kelle versioonid toimunust ei pruugi kattuda. Ühelt poolt liigutav lugu, teiselt poolt sisaldab tõsiseid ja žanri-refleksiivseid küsimusi mälestuste, tõe ja dokumentaalsuse vahekorrast.



Häid ja väga häid filme nägin tublisti rohkem kui siinkohal pikemalt tutvustada jõuan.

Aasta parimate hulka kuuluvad ilmselt veel Berlinalel ilma teinud raputavad idaeuroopa draamad "Lapse asend" ja "Episood vanarauakorjaja elust"; Cannes'is pronksi (Prix du Jury) pälvinud südamlik-muhe jaapani pere-melodraama "Nagu isa, nõnda poeg" ning "Vaatenurga" eriauhinna saanud liibanoni põnevik "Omar"; aga ka sootuks auhindamata india keskealiste romkomm "Eine".

Isiklike festivali-favoriitidena tahaks veel esile tõsta: "Frankenstein's Army", "Behind the Candelabra", "Nobody's Daughter Haewon", "Fruitvale Station", "Mamay Umeng", "The Pervert's Guide to Ideology", "The Grandmaster".

Last, eestlase jaoks not least: maailmakino tippude kõrval oli festivalil esindatud ka värske eesti film programmis "Lääneilma idakaar" võistelnud Kadri Kõusaare "Kohtumõistja" näol.


(See lugu ilmus õige veidi muudetult ka Sirbis.)

Kommentaare ei ole :