26. sept 2013

Jobs, Riddick, Kon-Tiki, Lovelace ja teisi piikse

Pinutäis viimastel kuudel nähtut.



JOBS (USA 2013). Eluloofilm kadunud õunaässast Steve'ist jätab kuidagi ebamäärase mulje. Kuuleme küll lennukaid sloganeid "mõtle teisiti" ja "kes on küllalt hullud, et uskuda oma suutlikkusse maailma muuta, teevadki seda", aga film ise pole kuidagi eriline, pigem ikka ontlikult tavaline ratsa-rikkaks ameerika unelma lugu, kus maailma muutmise ambitsioon päädib gloobuse kalleimaks börsifirmaks saamisega. Kah muutus või eesmärk. Mingi firma on ju alati kõige kallim - mis seal vahet, milline just. Kogu lugu jääb üsna klišeelikuks, Jobs oli elusast peast ikka hoopis veenvam vana. Alul riivatakse ka mehe hämaramaid külgi, aga liiga põgusalt, et pidu päästa. Kokkuvõttes jääb filmitegijate tahtlusest olenemata ikka mulje, et Jobsi elu vaat et suurim saavutus oli osava intriigiga firma tagasi kahmata ja oma vaenlastele kinga anda. Vaatasin siia otsa ka paar dokki ja soovitaks mänguka asemel vaadata pigem "Steve Jobs: The Lost Interview"★★☆



RIDDICK (USA-Inglismaa 2013). Poistele suunatud vähenõudlik ulmepõnevik, kust teab mis sõnumit või üllatavat fantaasiat otsida ei tasu. Erinevalt eelmisest, üheksa aasta tagusest "Riddickust" pigem kammerlik värk, kus ulmelist keskkonda näpuotsaga. Üldjoontes lahutab vaid kerge kulissi- ja kostüümivahetus seda filmi ükspuha millisest vesternist või kaheksakümnendate märulist. Esimeses pooles asi veidi venib, aga kokkuvõttes siiski küllalt vaadatav ja stiilipuhas lugu kõvamehest, kelle jõhkra sarmi ees lesbilisedki murduvad. Kergete splätteri-elementidega, nämm, nämm. Filmi lustakaimad hetked peituvad, nagu teinekord ikka juhtub, leidlikes eesti subtiireis: näiteks 'sibisidur' (fuckstick) ja 'vituvidrik' (asshole motherfucker). ★★★



SOOVIN, ET OLEKSID SIIN (Wish You Were Here, Austraalia 2012). Kesine draamapõnevik neljast austraallasest, kes turistitavad Kambodžas, kust ainult kolm jõuab koju tagasi. Korralikud näitlejatööd, kena pilt, aga loos pole köitvust, veenvust ega põnevust. Jääb üsna arusaamatuks, miks säärane film tehtud on ja miks tal selline pealkiri on. Pink Floydiga pole sel igatahes midagi pistmist. ★★



LOVELACE (USA 2013). Biograafiline melodraama pornostaar Linda Lovelace'i raskest elust vägivaldse psühhopaadiga. Amanda Seyfried on küll võluv preili ja siin on ka vahvaid kõrvalosi (näiteks Chris Noth ja Bobby Cannavale), aga valdavalt on film lihtsalt uimane põdemine, mis parasiteerib kõigi aegade kuulsaima pornoka "Deep Throat" mainel. 4/8



KAKS EMA (Adore, Austraalia-Prantsusmaa 2013). Oh ja Ah rannas. Tüünelt loksuv armudraama keskealiste sõbrannade uih-kui-skandaalsetest suhetest teineteise varsaeas poegadega põhineb Doris Lessingi lühiromaanil "Vanaemad". Naomi Watts ja Robin Wright teevad küll kenad rollid, kuid film tervikuna jätab üsna konstrueeritud mulje: mitte kuigi usutav, mitte eriti huvitav. Küllap on sääraseid siiski vaja - vastukaaluks tavapärasematele vanameeste ja verinoorte näitsikute lugudele nagu näiteks parasjagu samuti meie kinodes linastuv François Ozoni "Noor ja ilus". Kui peaks valima, kas "2 relva" või "Kaks ema", siis eelistaks kindlasti viimast. Ent pigem siiski Ozon. ★★☆



RED 2 (USA 2013). Koomiksipõhine märulijant salaagentide pensionipõlvest. RED = Retired & Extremely Dangerous, eks ole, ja kogu kamm käib punase elavhõbeda ümber. Veteranidest ja lihtsalt elukogenud ässadest koosnev ansambel võtab asja mõnuga ning tulemus on ladus ja muhe, ainult kuidagi erakordselt unustatav. Esimese osaga oli sama lugu - justkui on meeles, et põhimõtteliselt meeldis, aga ei sünopsis ega treiler ei tule enam tuttavad ette. Kvaliteetne kiirajaviide. ★★☆



VIOLET & DAISY (USA 2011). Kolm korda võite arvata, mida kujutab endast krimidraama kahest teismelisest killer-plikast, mida reklaamitakse kui 'tarantinolikku'. Just-just - täielikku jura, mida pea kaks aastat pole söandatud kinodesse lasta. Loo absoluutset tühjust ei suuda päästa ei kena kaameratöö, Saoirse Ronan, Danny Trejo ega James Gandolfini. Oleks vast kurb olnud, kui see magedus olekski Gandolfini viimaseks filmiks jäänud. Õnneks siiski mitte. ★☆



KON-TIKI (Norra 2012). Pii päriselu - vanamoeline seiklusdraama Thor Heyerdahli pöörasest ookeaniületusest balsaparvel. Rahvuskangelasest rääkiva loona väga traditsiooniliselt lahendatud ja tüünelt loksuv, kuid vast ei pea siiski pettuma ei need, kes Heyerdahli vägitegudega varasemast tuttavad, ega ka need, kes temast esimest korda kuulevad. On kauneid kaadreid nii vee peal kui all, on tormi ja haihirmu. ★★★



PÄEVADE VAHT (L'écume des jours / Mood Indigo, Prantsusmaa-Belgia 2013). Mon dieu, milline ärritav kräpp. Ei maksa lõksu kõndida ainult sellepärast, et mõni Gondry (näiteks "Eternal Sunshine of the Spotless Mind") sulle varem meeldinud on. Juba mehe eelmine film "The We and the I" oli üsna keskpärane, aga uus, Boris Viani (räägitakse, et hea) romaani ekraniseering, lausa füüsiliselt talumatu hüsteeriline sürrealism ja kunstpunnitatud jant. Sihuke tunne, nagu oleks kontorikloun Colin Huntiga kaheks tunniks lifti kinni jäänud. Tõeline tahte triumf oli lõpuni vaadata - alles teisel katsel sain, hambad ristis, hakkama. 



RÜNNAK VALGELE MAJALE (White House Down, USA 2013). Idee, et terroristid ründavad edukalt Valget Maja, ja ainsana saab neile vastu üksik läbikukkunud turvatöötaja, on üks ühele sama mis kevadel linastunud piinlikult marupatriootlikul käkil "Olympus Has Fallen". Vahe on selles, et tolle Anton Fuqua traagilise tööõnnetuse kõrval on märulieepika vanameistri Roland Emmerichi oopus päris meeldiv plokkpuster: nii põnev kui ka lõbustav. ★★★



BÜTSANTS (Byzantium, Inglismaa-USA-Iirimaa 2013). Tuim tänapäevane vampiiri-uinamuina, mille meeldejäävaim aspekt on stsenaristi, kellegi Moira Buffini hämmastav jultumus oma derivatiivset, igasuguse originaalsuseta pongestust otsesõnu Edgar Allan Poe ja Mary Shelley loominguga kõrvutada. Maineka lavastaja Neil Jordani ("Intervjuu vampiiriga") uus vereimeja-oopus tundub isegi "Twilight: Breaking Dawniga" võrreldes lahja ja tarbetu. ★★



WOLVERINE (USA-Austraalia 2013). Järjekordne Marveli äpardus. Sihtgrupp ilmselt ei usu, aga näiteks Kitzbergi "Libahunt" on kaugelt põnevam teos kui see ülipikk ja ülinutune laste-melodraama, kus huvitavat ainult jaapani koloriidi jagu. Eelmises X-Meni filmis "First Class" oli vähemalt omajagu ogarat märulit, siin napib sedagi. Kahju, härra Ahm oli muidu lootustandvamaid tegelasi ses kambas. ★★★



KURB JASMINE (Blue Jasmine, USA 2013). Tragikoomiline meistritöö, milletaolist ei suuda meie kõledas universumis luua vist keegi peale Woody Alleni. On rõõm näha, millises kõrgvormis on 77-aastane maestro lavastaja ja kirjanikuna, milliseid võimalusi ta näitlejaile loob ja kui hästi nood neid võimalusi kasutada suudavad. Puhas nukker rõõm. Kirjutasin ka pikemalt. ★★★★

2 relva / 2 Guns

"2 Guns", USA 2013. Rež. Baltasar Kormákur. 109 min.

Keskpärane koomiksipõhine krimikomöödia. Hollivuud on islandi lavastajale Baltasar Kormákurile ("101 Reykjavik") mütsi nii sügavalt pähe tõmmanud, et varbadki ei paista. Nalja saab napilt ja pinget nagu polekski. Päris filmi alguses olid mõned naljad, mis panid muhelema, aga kokkuvõttes oli nalja sihitu sekeldamise ja taplemise vahel lihtsalt liiga vähe. Trafaretne ja sarmitu märuliburger, omas žanris kesisem kui, ütleme, Kim Ji-Wooni ja Schwarzeneggeri "Last Stand".

"2 relva" pole ju karjuvalt halb film - tehniliselt pole talle justkui midagi ette heita. Probleem on rohkem selles, et siin pole absoluutselt midagi silmapaistvat ega meeldejäävat. Kõigepealt on mul üldiselt allergia koomiksi-lugude vastu, mis tuimalt ja tõsimeeli laovad kõikvõimalikke jaburaid klišeid üksteise otsa, omalt poolt midagi lisamata. Ja edasi ei suuda ma kaasa elada sääraste lugude jaoks tüüpilistele tühjadele tegelaskujudele, kelle dialoogi on nagu muuseas poetatud Audi ja merejalaväe tootepaigutust.

Sihukesi nalja-kriminulle osatakse Põhjamaades või Suurbritannias ikka märkimisväärselt leidlikumalt ja köitvamalt teha. Kasvõi norrakate "Hodejegerne" või iirlaste "The Guardiga" võrreldes jättis "2 Guns" väga harju keskmise mulje. Meh värk.

4/8



"2 relva" kinodes: Forumcinemas. Arvamusi: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (63%).

25. sept 2013

Paradiisi-triloogia: Ulrichi kiri korintlastele

"Paradiis: Armastus" ("Paradies: Liebe"), Austria 2012. 120 min. "Paradiis: Usk" ("Paradies: Glaube"), Austria 2012. 113 min. "Paradiis: Lootus" ("Paradies: Hoffnung"), Austria 2013. 100 min. Rež. Ulrich Seidl.



Kahe tuhande aasta eest kuulutas Kiliikia juut Paulus toonasele tsiviliseeritud maailmale Süüriast Roomani evangeeliumi armuõpetust. Oma esimeses epistlis korintlastele lubas ta usku, lootust ja armastust, mis ei hävi ilmaski.

Ent lõpuajad kobistasid juba ukse taga ning kirjas Timotheosele hoiatas apostel, et "viimseil päevil tuleb raskeid aegu, sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad, reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad".

Rasked ajad kestavad tänaseni. Kui eelkirjeldet omadusi Pauluse kaasaegsete seas nappiski - praegu neist igatahes puudust pole. Nüüd võiks ehk lausa öelda, et apostel kirjeldab arhailisis mõisteis, ent küllalt pädevalt meie aja iseloomulikumaid jooni, mille kunagine pahelisus on nüüd valdavalt sedavõrd unustatud, et mõndagi neist sobib juba ausse tõsta või lausa elusihiks seada.



Kaks tuhat aastat hiljem näeb austerlane Ulrich Seidl neid jooni vähemalt sama selgelt kui Paulus kunagi ammu, kuid Seidli silmis ei kaalu aegade raskust üles evangeeliumi rõõmusõnum, ees ootav lunastus ja igavene Jumala riik. Seidl püüab oma sõnutsi pakkuda realistlikku pilti meie maailmast ja ühiskonnast ning see pilt on lohutu. Tema Paradiisi-triloogia välistab teoloogilised voorused usu, lootuse ja armastuse; kinnitab nende täielikku illusoorsust.



Esimese filmi "Paradiis: Armastus" kangelanna Teresa (Margarethe Tiesel) unistab küll platoonilis-pauluslikus vaimus täiuslikust armastusest, mis vaataks otse silma ja näeks närbuva ihu taga hinge, kuid seda ainult sõnades. Praktikas otsib vananev matroon seda armastust seksturistina noorte neegerprostituutide rüpest, leidmata sealt ei inimlikku lähedust ega isegi mitte seksuaalset rahuldust.

Seidli jaoks pole asi selles, et Teresa otsib valest kohast - taevalikku armastust maa pealt või jumalikku inimestest -, vaid selles, et säärast õndsat ja ülevat armastust pole ülepea kusagil. Kui Teresa armastuse-otsingut kujutab Seidl lihtsalt õnnetu, paratamatult luhta mineva pettekujutelmana, siis Teresa õe Anna Maria (Maria Hofstätter) religioosset indu näitab režissöör triloogia teises filmis "Paradiis: Usk" mõistetamatu, naeruväärse, vaat et vaimuhaigusega külgneva väärastunud seksuaalsuse sublimatsioonina, millele on võõras enam-vähem igasugune inimlikkus.



Seksuaalsus, õigemini selle tärkamine on ka kolmandat filmi "Lootus" käivitavaks jõuks. Teresa teismelise tütre Melanie (Melanie Lenz) esimene armumine elatanud arstionklisse on muidugi samuti illusioon, kuid erinevalt emast ja tädist plikal ühelt poolt veab, sest arst ei anna oma pedofiilsetele impulssidele voli, ja teiselt poolt on tüdrukul juba ainuüksi tänu tema noorusele veel teoreetiline võimalus elada õnnelikumalt kui eelmine põlvkond. Melanie on alles tühi leht, kellel hoolimata eemalolevaist vanemaist ning mõttetuid reegleid ja sisutuid käibefraase peale suruvaist kasvatajaist on veel veidi lootust.

See lootus on küll õhkõrn, sest nagu Seidl ise ütleb, me kõik otsime oma paradiisi ja me kõik äpardume selles. Seidli paradiis pole niisiis midagi ebamaist ega teispoolset; see on toosama tahtmine, mis on taevariik, kuid ei kao kättesaamatusest hoolimata kuhugi, olgu elu kui tahes üksildane, vaene, vastik, tõpralik ja lühike.



Inimeksistentsi viletsuse ja armetuse jõhker paljastamine on tänapäeva autorikino lemmikteemasid ja Seidli eelmistel mängufilmidel on ses suhtes mõndagi ühist näiteks Sergei Loznitsa või Gaspar Noé kalgi šoki-misantroopiaga. Paradiisi-triloogias on Seidl astunud sammukese empaatia, võib-olla isegi humanismi poole, mis koostöös absurdimaigulise situatsioonikoomikaga toovad kohati meelde Todd Solondzi "Õnne".

Sarnast tegelikkuse ja soovunelmate konflikti kujutades ei viljele Seidl ehk nii otsest võllahuumorit ja sama täielikult karikeeritud tegelaskujusid kui Solondz, aga ta on siiski muutunud veidi hoolivamaks kui varem - nii oma tegelaste kui vaataja vastu. Küllap on see omajagu kaasa aidanud triloogia edule, mis eeskätt "Armastusega" on kahtlemata nii sisuliselt kui vormiliselt ära teenitud.



Sest triloogiana võiks algselt üheks põimuvate lugude antoloogiaks plaanitud, kuid montaaži käigus kolmeks lõigatud "Paradiisi" kõrvutada Peter Jacksoni "Sõrmuste isanda" seeriaga. "Sõrmuse vennaskond" oli samuti peajagu üle oma järgedest, kuid nood arendasid põhiteemat edasi, lisasid olulisi nüansse ja lõid kokkuvõttes suurema terviku. Kui fantastilise "Sõrmuste isanda" põhiteemaks võiks pidada tahte triumfi, vaimu võitu mateeria üle, siis realistliku "Paradiisi" põhiteema on, nagu öeldud, vastupidine - materiaalse, kehalise reaalsuse võit vaimu püüdluste ja tahtmiste üle. Vaim võib ju fantaseerida usust, lootusest ja armastusest, aga kõigi nende kõlavate sõnade põhiline, kui mitte ainus tegelik sisu on ikka sugutung ehk libiido, mis inimlooma reaalset käitumist enam-vähem suveräänselt juhib.

Niisiis traditsiooniliselt austriapärane motivatsioon, mis küll papa Freudi peent analüüsi ei vajagi, sest erinevalt vanemast ja mainekamast kaasmaalasest Michael Hanekesest ei kujuta Seidl režissöörina mingeid varjatud psühholoogilisi sügavikke ega alateadlikke komplekse, süüd ega häbi. Seidlil on kõik alasti ja avalik, justkui peo peal.



Tema ebafilmilikult silmapaistmatu väljanägemisega ja vähekaubanduslike kehadega tegelaste mõttemaailm on üldiselt triviaalsuseni lihtne, et mitte öelda labane. Vähegi terast juttu kuuleb haruharva mõne kõrvaltegelase suust (nagu näiteks Anna Maria vanatestamentlikku patukäsitust tõrjuv vabaabielus vanapaar "Usus"). Aga just tänu oma lihtsameelsusele ja rõhutatud tavalisusele on Seidli tegelastes üldistusjõudu ka siis, kui nad end haruldaselt vastikult või perversselt ülal peavad. Neis peitub õhtumaine tat tvam asi, mida vaatajana on raske tõrjuda.

Raske muuhulgas sellepärast, et vilunud dokumentalistina loob Seidl vahetult üles võetud reaalsuse illusiooni ka mängufilmides; pealtnäha ongi pea võimatu vahet teha tema dokkidel ja mõneti dogmalikel mängukail, kus võtete käigus improviseeritud tegevus ja dialoog loovad tõsielulise mulje, stseeni-väline taustamuusika reeglina puudub, kaamera jälgib tegelasi neutraalselt nurgast või vahetult selja tagant.



Maalikunsti ja fotograafia taustaga Seidli dokilikkus paistab silma veel selle poolest, et "Blairi nõiafilmi" järgselt üle ekspluateeritud odavat realismimarkeerimist hüpleva käsikaamera ja amatöörlikult ebakvaliteetse pildi abil ta ei kasuta. Hoidku kaamerat Wolfgang Thaler ("Jeesus, sa tead", "Põuapäevad"), Edward Lachman (Paradiisi-triloogia) või mõlemad ("Import/Eksport") - Seidli filmid on alati esteetiliselt hoolega välja peetud, koosnedes valdavalt puhastest, täpselt komponeeritud pikkadest staatilistest kaadreist.

Puhas silmarõõm, eriti just võimsa värvikompositsiooniga Paradiisi-triloogia, ja eriti just "Armastus" oma säravas troopilises koloriidis, mida pikantselt vürtsitab korpulentne elatanud alastus ja raju geronto-erootika.



Ent visuaalselt võimsaid filme on alati rohkem kui sisuldasa kõnekaid, ja eelkõige veenvasse vormi rüütatud sisuline tabamus on see, mille pärast ma pean mulluse mängufilmiaasta tipuks "Paradiis: Armastust", aga mitte näiteks "Holy Motorsit". Kogu oma näiliselt minimalistliku lihtsuse juures esitab Seidl tänapäeva maailma kohta huvitavamaid küsimusi ja puudutab korraga tervet rida olulisemaid teemasid kui kunstnikuna eelkõige omaenese (vaieldamatult võluva) naba imetlemisele pühendunud Leos Carax.



Ükshaaval ei pruugi need teemad teab mis ainulaadsed olla. Eks ole filmides kõike nähtud, sealhulgas nais-seksturiste (Laurent Cantet' "Lõunasse"), vanainimese libiidot (Fatih Akini "Taeva äärel") ja tsivilisatsioonide kommunikatsiooniraskusi (Terrence Malicki "Uus maailm"), rääkimata suure Seidli-fänni John Watersi teedrajavaist rõvedusist ("Pink Flamingos").

Aga kõik see kokku paneb Seidli kindlakäelises esituses mõtlema Pauluse ja teoloogiliste väärtuste kõrval ka vabadusele, võrdsusele ja vendlusele, vaesusele ja vanadusele. Kui inimkond sai kunagi paradiisist kinga selle eest, et noppis keelatud vilja hea ja kurja tundmise puult, siis kas me nüüd, teispool head ja kurja, oleme paradiisis tagasi?

Kas me sellist paradiisi tahtsime?


Lugu ilmus ka Sirbis.


Maakeelset seidliaanat: Andres Maimik; Margit Adorf; Kadri Rood, Müürileht; Kadri Rood, Sirp; Silver Õun; Maria Ulfsak-Šeripova; Raiko Puust; Jüri Laulik; Vaskuss: "Armastus" / "Usk" / "Lootus"; klm: "Armastus" / "Usk".