25. sept 2013

Paradiisi-triloogia: Ulrichi kiri korintlastele

"Paradiis: Armastus" ("Paradies: Liebe"), Austria 2012. 120 min. "Paradiis: Usk" ("Paradies: Glaube"), Austria 2012. 113 min. "Paradiis: Lootus" ("Paradies: Hoffnung"), Austria 2013. 100 min. Rež. Ulrich Seidl.



Kahe tuhande aasta eest kuulutas Kiliikia juut Paulus toonasele tsiviliseeritud maailmale Süüriast Roomani evangeeliumi armuõpetust. Oma esimeses epistlis korintlastele lubas ta usku, lootust ja armastust, mis ei hävi ilmaski.

Ent lõpuajad kobistasid juba ukse taga ning kirjas Timotheosele hoiatas apostel, et "viimseil päevil tuleb raskeid aegu, sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad, reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad".

Rasked ajad kestavad tänaseni. Kui eelkirjeldet omadusi Pauluse kaasaegsete seas nappiski - praegu neist igatahes puudust pole. Nüüd võiks ehk lausa öelda, et apostel kirjeldab arhailisis mõisteis, ent küllalt pädevalt meie aja iseloomulikumaid jooni, mille kunagine pahelisus on nüüd valdavalt sedavõrd unustatud, et mõndagi neist sobib juba ausse tõsta või lausa elusihiks seada.



Kaks tuhat aastat hiljem näeb austerlane Ulrich Seidl neid jooni vähemalt sama selgelt kui Paulus kunagi ammu, kuid Seidli silmis ei kaalu aegade raskust üles evangeeliumi rõõmusõnum, ees ootav lunastus ja igavene Jumala riik. Seidl püüab oma sõnutsi pakkuda realistlikku pilti meie maailmast ja ühiskonnast ning see pilt on lohutu. Tema Paradiisi-triloogia välistab teoloogilised voorused usu, lootuse ja armastuse; kinnitab nende täielikku illusoorsust.



Esimese filmi "Paradiis: Armastus" kangelanna Teresa (Margarethe Tiesel) unistab küll platoonilis-pauluslikus vaimus täiuslikust armastusest, mis vaataks otse silma ja näeks närbuva ihu taga hinge, kuid seda ainult sõnades. Praktikas otsib vananev matroon seda armastust seksturistina noorte neegerprostituutide rüpest, leidmata sealt ei inimlikku lähedust ega isegi mitte seksuaalset rahuldust.

Seidli jaoks pole asi selles, et Teresa otsib valest kohast - taevalikku armastust maa pealt või jumalikku inimestest -, vaid selles, et säärast õndsat ja ülevat armastust pole ülepea kusagil. Kui Teresa armastuse-otsingut kujutab Seidl lihtsalt õnnetu, paratamatult luhta mineva pettekujutelmana, siis Teresa õe Anna Maria (Maria Hofstätter) religioosset indu näitab režissöör triloogia teises filmis "Paradiis: Usk" mõistetamatu, naeruväärse, vaat et vaimuhaigusega külgneva väärastunud seksuaalsuse sublimatsioonina, millele on võõras enam-vähem igasugune inimlikkus.



Seksuaalsus, õigemini selle tärkamine on ka kolmandat filmi "Lootus" käivitavaks jõuks. Teresa teismelise tütre Melanie (Melanie Lenz) esimene armumine elatanud arstionklisse on muidugi samuti illusioon, kuid erinevalt emast ja tädist plikal ühelt poolt veab, sest arst ei anna oma pedofiilsetele impulssidele voli, ja teiselt poolt on tüdrukul juba ainuüksi tänu tema noorusele veel teoreetiline võimalus elada õnnelikumalt kui eelmine põlvkond. Melanie on alles tühi leht, kellel hoolimata eemalolevaist vanemaist ning mõttetuid reegleid ja sisutuid käibefraase peale suruvaist kasvatajaist on veel veidi lootust.

See lootus on küll õhkõrn, sest nagu Seidl ise ütleb, me kõik otsime oma paradiisi ja me kõik äpardume selles. Seidli paradiis pole niisiis midagi ebamaist ega teispoolset; see on toosama tahtmine, mis on taevariik, kuid ei kao kättesaamatusest hoolimata kuhugi, olgu elu kui tahes üksildane, vaene, vastik, tõpralik ja lühike.



Inimeksistentsi viletsuse ja armetuse jõhker paljastamine on tänapäeva autorikino lemmikteemasid ja Seidli eelmistel mängufilmidel on ses suhtes mõndagi ühist näiteks Sergei Loznitsa või Gaspar Noé kalgi šoki-misantroopiaga. Paradiisi-triloogias on Seidl astunud sammukese empaatia, võib-olla isegi humanismi poole, mis koostöös absurdimaigulise situatsioonikoomikaga toovad kohati meelde Todd Solondzi "Õnne".

Sarnast tegelikkuse ja soovunelmate konflikti kujutades ei viljele Seidl ehk nii otsest võllahuumorit ja sama täielikult karikeeritud tegelaskujusid kui Solondz, aga ta on siiski muutunud veidi hoolivamaks kui varem - nii oma tegelaste kui vaataja vastu. Küllap on see omajagu kaasa aidanud triloogia edule, mis eeskätt "Armastusega" on kahtlemata nii sisuliselt kui vormiliselt ära teenitud.



Sest triloogiana võiks algselt üheks põimuvate lugude antoloogiaks plaanitud, kuid montaaži käigus kolmeks lõigatud "Paradiisi" kõrvutada Peter Jacksoni "Sõrmuste isanda" seeriaga. "Sõrmuse vennaskond" oli samuti peajagu üle oma järgedest, kuid nood arendasid põhiteemat edasi, lisasid olulisi nüansse ja lõid kokkuvõttes suurema terviku. Kui fantastilise "Sõrmuste isanda" põhiteemaks võiks pidada tahte triumfi, vaimu võitu mateeria üle, siis realistliku "Paradiisi" põhiteema on, nagu öeldud, vastupidine - materiaalse, kehalise reaalsuse võit vaimu püüdluste ja tahtmiste üle. Vaim võib ju fantaseerida usust, lootusest ja armastusest, aga kõigi nende kõlavate sõnade põhiline, kui mitte ainus tegelik sisu on ikka sugutung ehk libiido, mis inimlooma reaalset käitumist enam-vähem suveräänselt juhib.

Niisiis traditsiooniliselt austriapärane motivatsioon, mis küll papa Freudi peent analüüsi ei vajagi, sest erinevalt vanemast ja mainekamast kaasmaalasest Michael Hanekesest ei kujuta Seidl režissöörina mingeid varjatud psühholoogilisi sügavikke ega alateadlikke komplekse, süüd ega häbi. Seidlil on kõik alasti ja avalik, justkui peo peal.



Tema ebafilmilikult silmapaistmatu väljanägemisega ja vähekaubanduslike kehadega tegelaste mõttemaailm on üldiselt triviaalsuseni lihtne, et mitte öelda labane. Vähegi terast juttu kuuleb haruharva mõne kõrvaltegelase suust (nagu näiteks Anna Maria vanatestamentlikku patukäsitust tõrjuv vabaabielus vanapaar "Usus"). Aga just tänu oma lihtsameelsusele ja rõhutatud tavalisusele on Seidli tegelastes üldistusjõudu ka siis, kui nad end haruldaselt vastikult või perversselt ülal peavad. Neis peitub õhtumaine tat tvam asi, mida vaatajana on raske tõrjuda.

Raske muuhulgas sellepärast, et vilunud dokumentalistina loob Seidl vahetult üles võetud reaalsuse illusiooni ka mängufilmides; pealtnäha ongi pea võimatu vahet teha tema dokkidel ja mõneti dogmalikel mängukail, kus võtete käigus improviseeritud tegevus ja dialoog loovad tõsielulise mulje, stseeni-väline taustamuusika reeglina puudub, kaamera jälgib tegelasi neutraalselt nurgast või vahetult selja tagant.



Maalikunsti ja fotograafia taustaga Seidli dokilikkus paistab silma veel selle poolest, et "Blairi nõiafilmi" järgselt üle ekspluateeritud odavat realismimarkeerimist hüpleva käsikaamera ja amatöörlikult ebakvaliteetse pildi abil ta ei kasuta. Hoidku kaamerat Wolfgang Thaler ("Jeesus, sa tead", "Põuapäevad"), Edward Lachman (Paradiisi-triloogia) või mõlemad ("Import/Eksport") - Seidli filmid on alati esteetiliselt hoolega välja peetud, koosnedes valdavalt puhastest, täpselt komponeeritud pikkadest staatilistest kaadreist.

Puhas silmarõõm, eriti just võimsa värvikompositsiooniga Paradiisi-triloogia, ja eriti just "Armastus" oma säravas troopilises koloriidis, mida pikantselt vürtsitab korpulentne elatanud alastus ja raju geronto-erootika.



Ent visuaalselt võimsaid filme on alati rohkem kui sisuldasa kõnekaid, ja eelkõige veenvasse vormi rüütatud sisuline tabamus on see, mille pärast ma pean mulluse mängufilmiaasta tipuks "Paradiis: Armastust", aga mitte näiteks "Holy Motorsit". Kogu oma näiliselt minimalistliku lihtsuse juures esitab Seidl tänapäeva maailma kohta huvitavamaid küsimusi ja puudutab korraga tervet rida olulisemaid teemasid kui kunstnikuna eelkõige omaenese (vaieldamatult võluva) naba imetlemisele pühendunud Leos Carax.



Ükshaaval ei pruugi need teemad teab mis ainulaadsed olla. Eks ole filmides kõike nähtud, sealhulgas nais-seksturiste (Laurent Cantet' "Lõunasse"), vanainimese libiidot (Fatih Akini "Taeva äärel") ja tsivilisatsioonide kommunikatsiooniraskusi (Terrence Malicki "Uus maailm"), rääkimata suure Seidli-fänni John Watersi teedrajavaist rõvedusist ("Pink Flamingos").

Aga kõik see kokku paneb Seidli kindlakäelises esituses mõtlema Pauluse ja teoloogiliste väärtuste kõrval ka vabadusele, võrdsusele ja vendlusele, vaesusele ja vanadusele. Kui inimkond sai kunagi paradiisist kinga selle eest, et noppis keelatud vilja hea ja kurja tundmise puult, siis kas me nüüd, teispool head ja kurja, oleme paradiisis tagasi?

Kas me sellist paradiisi tahtsime?


Lugu ilmus ka Sirbis.


Maakeelset seidliaanat: Andres Maimik; Margit Adorf; Kadri Rood, Müürileht; Kadri Rood, Sirp; Silver Õun; Maria Ulfsak-Šeripova; Raiko Puust; Jüri Laulik; Vaskuss: "Armastus" / "Usk" / "Lootus"; klm: "Armastus" / "Usk".

Kommentaare ei ole :