21. okt 2013

Kurb Jasmine / Blue Jasmine

"Blue Jasmine", USA 2013, režissöör-stsenarist Woody Allen. 98 min.


Hoiatan: see siin pole arvustus. Kui sa pole filmi näinud, siis ära loe, vaid, nagu ütles Elem Klimov, mine ja vaata. Kui oled näinud, siis arvesta, et järgnev pole kriitika, vaid ohjeldamatu panegüürika ja häbitu enkoomion. Mul pole muud öelda kui et Woody Allen on geniaalne filmilooja, kes on taas kord maha saanud väga hea filmiga. Edasi ma ainult kordan seda üdini ebaoriginaalset mantrat teiste sõnadega, vaieldes kohalike goide ja hereetikutega.



1.

On arvatud, et film on liiga tõsine ja depressiivne. Tõepoolest, pealkiri ei valeta, tegu pole farsiga. New Yorgi rikaste ja ilusate pilvepiirilt äkki toimetulekupiirile prantsatanud nimitegelase saatus on nukker, kuigi huumoripuuduse all "Kurb Jasmine" ka just ei kannata. On huvitav, et ehkki möödunud sajandi viie-kuuekümnendail humoristi ja püstijala-koomikuna oma karjääri alustanud Woody on oma viimased kolmkümmend viis aastat enam-vähem kord aastas üllitanud väga laias ampluaas filme, piirdumata kaugeltki kitsalt koomika või romkommidega, oodatakse talt ikka veel eeskätt naerutamist.

Küllap on see naljameeste üldine needus, et neid ei taheta eriti tõsiselt võtta, et nende mitmekülgsusest kiputakse mööda vaatama. Eks see ole nõnda ju ka Lutsu või Kivirähu nukramate ja tõsisemate nootide puhul. Ju on loomulik, et heast naljast tuntakse ilmas ikka rohkem puudust kui, ütleme, targutamisest või eksistentsiaalsest ängist. Just selle traagilise elutunde üldinimlikkuse tõttu on õigupoolest raske mõista, miks me tragöödiat kunstina ülimaks peame. Ehk on asi ikka selles, et Aristotelese seisukohad komöödia kohta pole säilinud.



Ilmar Trull on kunagi öelnud umbes nõnda, et nali on õnne ja rõõmu vilets aseaine. Kena, ent kas pole sellestki aseainest inimlike kannatuste leevendajana enam tolku kui tõsise ja lõpetatud tegevuse jäljendusest, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest?

Woody ise tunnistab, et ta oleks soovinud sündida suure traagilise andena. Et tragöödiamuusa on tema jaoks suurem kui komöödia oma, sest tragöödia vaatab tegelikkusele otse näkku, püüdmata seda väänates, moonutades või pilades pilku kõrvale pöörata. Ja tegelikkus on kõle. Elul, universumil ega üldse millelgi pole mõtet ega tähendust, surma lõplikkusest pole pääsu. Ees ootab vaid olematus, must tühjus.



Samas seisneb Alleni suurus, mis ka "Kurvas Jasmine'is" eredalt avaldub, suutlikkuses ühendada traagika koomikaga nõnda, et kumbki register teisele vastandudes ühtpidi võimendub, teistpidi leevendub, mõjudes kokkuvõttes võimsamalt nagu kontrastsete värvide kasutamine paletis või piano ja forte vaheldumine muusikas.

Allen on ilmavaatelt küll pessimist, kes ei näe ega sõnasta tõsielu ja inimolu absurdset raskust mitte vähem selgelt kui Albert Camus või isegi Sarah Kane. Aga Allen räägib sellest absurdist võluva kergusega, mis kokkuvõttes ei jäta lootusetut muljet: vähe sellest, et Jumalat ei ole - proovige nädalavahetusel torumeest leida.



2.

Paljud on tõdenud, et universumi ja eksistentsi absoluutse kõledusega toimetulekuks ei maksa sellele keskenduda. Gunnar Aarma mainis kunagi kuskil, et kogu olemise kunst või nipp seisneb tähelepanu suunamises. Peeter Sauter on kirjutanud: "Peab suutma end ära petta, et elul või siis teatud asja tegemisel või mingil molutamisel on vajadus, eesmärk ja mõte." Monty Pythoni Brian lõõritab ühes teiste ristilöödutega reipalt: "Sa näed, et elu on sitatükk... vaata alati helget külge."

Allen, kes ise kinnitab, et sai oma surelikkusest teadlikuks juba viieaastase jõnglasena, on pakkunud sarnast lahendust: ükskõik milline ajutine abivahend, näpatud armastuse viiv, hetkeline trööst töötab. Mida iganes.



Paljuski Tennesse Williamsi näidendile "Tramm nimega Iha" toetuv "Kurb Jasmine" küsib, kas ja mil määral see mis iganes töötab - kui kaugele võib enesepettuses minna. Peategelane Jasmine pole ilmselt kunagi reaalsustajuga hiilanud ning aja jooksul jääb tal seda üha vähemaks. Kui ta ei taha näha, siis ta ei näe, ja seda, mida ta ei taha näha, tuleb aina juurde. Mida edasi, seda enam paistab Jasmine'i kasvav ebaadekvaatsus päästmatult suubuvat täielikku solipsismi. Milleks elada maailmas, kui võib elada enese peas.

Jürgenligilik tegelikkusest irdumine muutub kõrvaltvaataja jaoks aina vähem naljakaks ja üha enam õudseks, ent ega kunagi ei saa üheselt kinnitada, nagu ei võiks säärane jaanalinnupoliitika inimese enda jaoks sisemises plaanis jätkuvalt lahendus olla.



Küsimus on ju ainult illusioonides elamise määras, mitte selles, et ülejäänud tegelased - või ka vaatajad - illusioonidest vabad oleksid, kuulugu nad sotsiaalselt kuhu tahes. Muidugi, mida kõrgemal, seda hõredam õhk ja väiksem gravitatsioon - mõelgem kasvõi DeLillo-Cronenbergi "Cosmopolisele" -, ja alamkihtide jalad võivad olla argimurede vältimatuse võrra veidi kindlamalt maas, aga mingit Ken Loachi vaimus pleebsi idealiseerimist ma "Kurvas Jasmine'is" küll ei näe, rääkimata soovist näidata keskklassi elu läbi eks-jõukuri silmade.

Ameerika sa-oled-seda-väärt- ja kõik-on-võimalik-sireenide joovastav unelaul suudab tõhusalt eksitada ka langenud pursui Jasmine'i proletaarset õde Gingerit. Vahe on ainult selles, et enda eest hoolitsema harjunud Ginger ei mineta kontakti reaalsusega nii täielikult ega pöördumatult kui Jasmine.



3.

Cate Blanchett kehastab nimiosas antikangelannat sedavõrd jõulise veenvuse ja nüansirohkusega, et filmi muid voorusi ei pruugi esmavaatamisel tähelegi panna. On arvatud, nagu varjaksid siin osatäitmised süžeevigu või nagu poleks filmis peale Blanchetti rolli midagi erilist. Kummagi väitega ei saa nõus olla, kuigi antikangelanna Jasmine kuulub tõesti varem hiilgavalt nii inim- kui haldjakuningannasid, Bob Dylanit kui Katharine Hepburni mänginud Blanchetti karjääri tippu. Pole aga mingit kahtlust, et selle tour de force'i eest tuleb sama hingetõmbega tänada ka Allenit kui autorit ning tema legendaarset oskust näitlejaid, ja eriti just näitlejannasid lendu aidata.

Sest Allen pole mitte ainult võrratult viljakas ja teravmeelne kirjutaja, vaid ka meister näitlejaid valima ja neile võtteplatsil loomingulises plaanis vabu käsi andma. Näitekunstnikke usaldava ja toetava lavastajana on ta justkui Lars von Trieri vastand ja seeläbi näitlejate üldine lemmik. Näiteks Naomi Watts sõnas hiljuti, et Allen on kahtluseta parim lavastaja, kelle käe all ta näitlejana on töötanud.



Sestap on Alleni filmid ikka suurepäraseid näitlejaid ja säravaid osatäitmisi tulvil, pisirollideni välja, ja "Kurb Jasmine" pole erand. Häid tegijaid on siin rohkem kui ma loetleda maldan, nii et tõstaksin esile veel ainult Sally Hawkinsit ("Happy-Go-Lucky") ning HBO salaviina-seebist "Keeluaja kuningas" ("Boardwalk Empire") tuntud Bobby Cannavalet ja Michael Stuhlbargi (vt ka Coenite "Tõsine mees").

Nii detailides kui tervikuna on "Kurb Jasmine" silmapaistvalt hästi õnnestunud teos isegi Alleni enda muljetavaldava filmograafia taustal. Nii film ise kui ka tõik, et 77-aastane režissöör veel säärasel tipptasemel esineb, annavad lootust ja jaksu ses võikas universumis edasi elada ning Woody järgmisi täistabamusi oodata. Kui ta elab sajani nagu ta isa, siis senise tempoga film aastas võib neid veel omajagu tulla.


Lugu ilmus ka Sirbis.


Hinnanguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (91%), Ralf (9/10), Viljar Voog, ÕL (4.5/5), Mart Raun (8/10), Mart Noorkõiv (3.5/5), Diana (D), Andres Laasik / EPL, Triin Tammert / EE.

3 kommentaari :

Ralf ütles ...

Vihje edaspidiseks: mu postitustes näeb nüüd hinnet siis, kui kursor hetkeks posterile asetada. ;)
Blue Jasmine'ile 9/10.

Eret ütles ...

pole üldse nõus, minu meelest alleni üks nõrgim film läbi aegade

joonas ütles ...

Elaboreerid ehk?