24. nov 2013

Hitch-Hikers Guide To Pöff 2013

Kogu seitsmeteistkümnendal Pöffil linastuv stuff, mida olen näinud, tõlkepealkirjade järgi reas.

A  ⎪  BCE  ⎪  GH  ⎪  I  ⎪  K  ⎪  LM  ⎪  N  ⎪  OP  ⎪  S  ⎪  T  ⎪  

Lingid viitavad mu lühiarvamustele siinsamas blogis ja feisspukis. Hindeta filmid pole piisavalt istunud, et suutnuksin sundida end neid lõpuni vaatama.























23. nov 2013

Advokaat / The Counselor

"The Counselor". USA 2013, rež. Ridley Scott. 117 min.

Festival pole kogu Eesti kinokultuur, kino näidatakse ka väljaspool Pöffi. Kobarkinodes praegu linastuv Ridley Scotti kriminull räägib kõrge lennuga juurajapist, kes otsustab investeerida oma säästud kahjumliku pensionifondi asemel kiiret tootlust lubavasse narkoärri.



Pessimistlik või lausa nihilistlik maailmapilt, misantroopia, tõdemus, et ahnus hukutab ja kuritegevus ei tasu end ära - see on kõik krimižanris ootuspärane. Survival of the shittiest. Kui üldse keegi ellu jääb.

Paari viimase aasta jooksulgi on tehtud hulk filme, mis neid ideid märksa värskemalt ja tõhusamalt serveerivad kui Scott praegu. No näiteks Andrew Dominici suurepärane "Killing them Softly", mis tõdes, et "America's not a country... It's just a business", või ka William Friedkini "Killer Joe". Mõlemad paistsid lisaks veenvusele silma ka musta huumoriga.

Või kasvõi Nicolas Winding Refni padusünge "Only God Forgives", mis pole küll sama särav näide kui eelmainitud kaks, aga siiski meeldejäävam ja omanäolisem kui "Advokaat".



Rääkimata juba veidi vanemaist asjust nagu Coenite "No Country for Old Men", mis põhines samuti Cormac McCarthy tekstil nagu "Advokaatki" ja kus samuti astus ühes peaosas üles Javier Bardem. Ennekõike mõjubki "Advokaat" suuresti "No Country" kloonina. Ja Coenite geniaalsele "Fargole" ei maksa siinkohal isegi mõtlema hakata.

Nii et jah, ega siin palju uut ei ole ja reklaamikampaanias kahtlemata kasulik staariküllus tuleb tervikule pigem kahjuks. Sama probleem, mis vaevab vahel eesti filme: kõik peaosatäitjad on liiga tihti nähtud näod.



Maria nimetas filmi Ekspressis igavaks moraalilugemiseks ja põnevikuna läbikukkumiseks, mida on ka draamana raske tõsiselt võtta.

Ma päris nii karm ei oleks. Kuigi Scotti suurimad saavutused nagu "Alien" või "Thelma ja Louise" jäävad aastakümnete taha, on ta autorina siiski väärikamalt vananenud kui näiteks temast kümmekond aastat noorem Oliver Stone, kes jus samuti hiljuti narkoäri teemal filmi vändata proovis. Stone'i "Metslastega" võrreldes on Scotti "Advokaat" ikka tublisti tummisem tükk.

Ning kui mõelda Scotti enda kahele eelmisele teosele, siis "Advokaat" pole nii trafaretne kui "Robin Hood" ega stsenaarselt nii logisev kui "Prometheus". Kuigi too viimane istus mulle kõigi oma hädade juures tänu kosmoloogilisele ambitsioonikusele enam, on "Advokaat" siiski pigem üle keskmise, kõrgel tasemel välja peetud Scott. Mitte nüüd hädavajalik vaatamine, aga mitte ka asi, mida peaks vältima.



Pigem ütleks, et tasub vaadata, sest algul jutuks olnud krimisõnumite kõrval on ses saatanaga lepingu sõlmimise loos üht koma teist, mis on kõnekas just siin ja just praegu - Eestis, novembris 2013.

Lihtsad asjad. Annad sõrme, võtab käe. Läks käsi, läheb ka kõik muu. Mees, kes usub, et on targim platsil, on mängust üle, pole seda kindlasti mitte. Aeg saab kord otsa, valikud saavad otsa; saabub hetk, mil kõik valikud on juba tehtud, minevikus, ja parimagi tahtmise korral ei saa enam midagi muuta ega päästa. Siis saab vaid ulgudes ja hambaid kiristades vaadata, kuidas erinnüsed oma tööd teevad.



"Advokaat" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (5.9/10), Rotten Tomatoes (35%), Raiko (3/10).

17. nov 2013

Londoni festivalil nähtust, PÖFFile ja meie kinodele mõeldes

Tean, et on lootusetult tüütu lugeda ülevaateid filmiüritustest, kuhu ise pole sattunud ja võib-olla ei satugi, ja nimekirju nende kavas olnud filmidest, mida endal pole lootust niipea näha - sestap püüan siin Londoni festaril vaadatust rääkides tõsta esile eeskätt linateoseid, mida PÖFFil ja muidu siinsetes kinodes kaeda saab.

Oktoobris toimunud viiekümne seitsmendal Briti Filmiinstituudi (BFI) korraldatud Londoni festivalil säärast kraami jagus, sest tegu on eeskätt publikufestivaliga, mis on pealegi keskendunud meiegi ekraanidel kõige ulatuslikumalt esindatud ingliskeelsele kinole.



Sissejuhatuseks kolm meil juba enne festivali linastunud vaatamisväärset ameerika filmi, millele Londonis pilgu peale sain. Esiteks Joseph Gordon-Levitti režisööridebüüt "Don Jon" - vaimukas tänapäevane kommetekomöödia, mida eesti blogijad on üsna üksmeelselt kiitnud. Teiseks tuntud mehhiko lavastaja Alfonso Cuaróni kosmoseooper "Gravitatsioon" - sisult pingeline, ent lihtsakoeline ellujäämispõnevik, vormilt aga suurejooneline vaatemäng, mis sunnib isegi minusuguse paadunud kolmdee-skeptiku tunnistama, et sellest tehnoloogiast võib mõnikord millekski asja olla. Ja kolmandaks vast sisukaim ja köitvaim kolmest - inglase Paul Greengrassi ("United 93", "Roheline tsoon") tõsielupõhine piraadipõnevik "Kapten Phillips".



Vanad tegijad tuntud headuses

Nagu pärast Karlovy Varyt, nii ka pärast Londonit on tulevikus Eesti ekraanidele maanduvate filmide seast minu jaoks ikka olulisim Iisraeli geeniuse Ari Folmani mängufilmi ja animatsiooni ristav ulmekas "Kongress" - siiani mu lemmik enam kui saja seninähtud tänavuse filmi seas. Ütleks enamatki: et nagu Folmani viie aasta tagune dokk-animatsioon "Valss Baširiga", nii on ka Stanislaw Lemi satiirilisest lühiromaanist tõukuv "Kongress" lausa üle aastate silmapaistev saavutus. Kavas on see nii PÖFFil kui veebruaris kinodes.

Eestiski üldiselt tuntud autorite uutest tugevatest filmidest õnnestus ära näha Jim Jarmuschi, Asghar Farhadi, vendade Coenite ja Alexander Payne'i omad. Kõiki neid näidatakse ka PÖFFil, nende tavakinno tuleku kohta puuduvad mul andmed.

Payne'i ("Schmidti teekond", "Järeltulijad") mustvalge teekonnafilm "Nebraska" vaatleb režisöörile tavapärase nukra muigega vanadust ja kogukonda; selle peaosatäitja Bruce Dern pälvis Cannes'is parima näitleja priisi.



Läbi aegade peamiselt nihestatud realismiga tegelenud indi-klassikult Jarmuschilt poleks vampiiri-oopust küll oodanud, kuid "Armastajate igavene elu" ("Only Lovers Left Alive") kinnitab taas kord, et tema isikupärane käekiri võib nauditavalt avalduda ükspuha millises žanris. Öös on ka sääraseid asju nagu see muusikalis-kultuurilooline meditatsioon.

Coenite fiktiivne folk-biograafia "Llewyn Davise hing" ("Inside Llewyn Davis") ei kuulu küll vendade suurimate saavutuste hulka, ent nende latt püsib sellistes kõrgustes, et vaadata tasub igal juhul. Cannes'i Grand Prix ja puha.

Mullu särava "Lahkuminekuga" mitte-ingliskeelse filmi Oscari võitnud iraanlase Asghar Farhadi uus psühholoogiline draama "Minevik" ("Le Passé", PÖFFil "Möödanik") pole ehk enam sama raputav, kuid "Lahkumineku" sisulise järjena väärib kindlalt tutvumist.



Pisemad ja priskemad pettumused

Vanemaist tegijaist valmistasid kerge pettumuse Terry Gilliam, kelle "Nullteoreem" tema satiirilise düstoopia-triloogia lõpufilmina kuigi hästi eelkäijate ("Brazil" ja "12 ahvi") tasemeni ei küündi; ja Catherine Breillat, kelle "Nõrkuse kuritarvitus" ("Abuse de faiblesse") lubas enamat kui kokkuvõttes pakkuda suutis. Breillat' filmi Eestisse oodata pole, Gilliami oma saab näha PÖFFil.

Festivali tõsiseim pettumus oli Richard Ayoade ("Submariin") teine täispikk - nahkne, düstoopiasse porditud Dostojevski "Teisik" ("The Double"), mille vaatasin, hambad ristis, lõpuni, suutmata linateose sünnipõhjustest vähimalgi määral aru saada. Film linastub PÖFFil, nagu ka noore kanadalase Xavier Dolani "Tom talus" ("Tom at the Farm"), mis kogu oma nigeluse juures siiski ei valmistanud nii suurt pettumust - nimelt tänu sellele, et mulle oli vastukarva juba Dolani mullune mammut-eputus "Laurence Anyways". Dolani katse nüüd, oma neljandas filmis kitšist loobuda ja tõsisemat draamat etendada jääb sama tuimaks ja väheütlevaks eneseimetluseks kui tema eelmine oopus. Õnneks see vähemalt ei kesta sama kaua.

Pettumuseks jäi minu jaoks ka Steve McQueeni orjuse-eepos "12 aastat orjana" ("12 Years a Slave"). Kahjuks on "Häbi" režissöör ajaloo koledusele lähenenud üpris melodramaatiliselt ja trafaretselt, nii et tulemus kipub kohati kalduma angloameerika "Puhastuse" kanti. Pole aga kahtlust, et tänu poliitiliselt korrektsele teemale korjab McQueeni film vähemalt paar Oscarit.



Rõõmsad avastused

Väga meeldis mulle Cannes'is Kuldpalmioksaga pärjatud Abdellatif Kechiche'i kolmetunnine naistevahelise armastuse lugu "Adelè’i elu 1. ja 2. peatükk" (rahvusvahelise peakirjaga "Sinine on kõige soojem värv") - kogu oma pikkuse juures haarav, vahetu ja meisterlikult üles võetud, väga loomulik ja usutav suhtedraama. Kohmetukstegevalt kirglikud seksistseenid ei häbene ega varja midagi, ent ei muutu ometi pornograafiliseks. Kahjuks pole filmi esialgu oodata ei PÖFFile ega ka meie kinolevisse. Kuuldavasti olevat liiga kallis.

Puht-pildiliselt oli festivali muljetavaldavaim vaatemäng ilmselt psühhoanalüütilis-unenäoline, seksi ja vägivalda estetiseeriv "Su kehapisarate veider värv" ("L'étrange couleur des larmes de ton corps"), mille visuaal võistleb samas kaalukategoorias "Holy Motorsi" ja "La Grande Bellezzaga". Film linastub ka PÖFFil.



"Meie Sunhi", mis tõi lõunakorealasele Hong Sang-Soole Locarnost parima lavastaja tiitli, oli hästi sümpaatne, terane ja muhe mikrodraama sellest, kuidas inimesed teisi ja ennast mõistavad. Seda kahjuks PÖFFil ei näe, küll aga Sang-Soo teist, mitte vähem toredat tänavust teost "Eikellegi tütar Haewon".

Mõnusate ameerika indi-suhtedramöödiatena jäid meelde "Joomakaaslased" ("Drinking Buddies") ja "Aitab jutust" ("Enough Said"). Viimast näidatakse PÖFFil ja jaanuaris ka meie kinodes.



Londonis vaadatud dokkidest köitvaim oli jalgrattakunni Lance Armstrongi tähelennu lugu "Armstrongi vale". Seda saab ka PÖFFil näha.

Ja lõpetuseks üks võimas minimalistlik põnevik, mille pealkiri tasub meelde jätta, sest seda on märtsis meie kinodesse oodata: "Kõik on kadunud" ("All Is Lost") noorelt ameerika režissöörilt J. C. Chandorilt ("Margin Call"). Filmis ihuüksi lekkival jahil ookeaniga lootusetut võitlust pidav Robert Redford tundub olevat tõenäoline kandidaat meespeaosa Oscarile.



See lugu ilmus väikeste muutustega ka Sirbis ja portaalis kultuur.err.ee.

11. nov 2013

Kertu, Mandariinid, Seltsimees Kim läheb lendu... ja teisi piikse

Noppeid kinokavadest ja paar Pöffil linastuvat asja.



AINULT AJA KÜSIMUS (About Time, Inglismaa 2013). Pole paremat vastumürki eksistentsiaalsele ängile kui üks õite magus romkomm. Kerge ulmelisand tuleb ainult kasuks - vaata näiteks "Cashback" või "Seeking a Friend for the End of the World", aga seesinane Curtis siin on vast etemgi. Soovitaks isegi paadunud nietzscheaanile, kes põlgab kogu inimsugu - film illustreerib kenasti igavese taastuleku ideed. ★★★☆



KERTU (Eesti 2013). Ilmar Raagi külalugu infantiilseks peetava tüdruku ja napsilembese elukulli armastusest on eesti mängufilmis suhteliselt harva ette tulev hea näide õnnestunud peavooludraamast, kus sisu ja vorm kenasti tasakaalus. Tasapisi käima minev lugu hoiab lõpuni hästi pinget ning võiks peale minna üpris laiale publikule. Delikaatsem (mitte nii jõhker) ja lihvitum kui "Klass", terviklikum ja toimivam kui "Eestlanna Pariisis". ★★★



PÕGENEMISPLAAN (Escape Plan, USA 2013). Shwarz ja Sly panoptikumi tüüpi vanglas. Mage märulipõnevik. Häda pole selles, et absurdses loos ega meeste vanuses - "Expendables" ja isegi "Last Stand" olid märksa etem ajaviide, vaid pigem rutiinsuses. Keskmine uinamuina, kus puudub säde, kui madinastseenid välja arvata, aga neid on näpuotsaga. Nalja saab veel vähem. (Näoraamatus puhkenud vaidluse käigus sai siiski kinnitust mädatomatite hinne 49% - ehk et sel lool on austajaid ja põlgajaid ka siinkandis enam-vähem pooleks). ★★



VIIES VÕIM (The Fifth Estate, USA 2013). Igati okei poliitpõnevik. Eelinfo põhjal (tomatid 38%) olin märksa halvemaks valmistunud. Jättes kõrvale küsimused faktitäpsusest ja sellest, kas Wikileaksile ja eelkõige Assange'ile on siin liiga tehtud - tõsielupõhise arvutiteemalise mängufilmina täiesti vaadatav asi, iga kell etem kui "Social Network" või "Jobs". On tempot, on pinget, Cumberbatchi ja Thewlist on lust vaadata. ★★★



MANDARIINID (Eesti-Gruusia 2013). Kena väike sõjadraama abhaasia eestlasest, kes põetab kahte vaenujalal võitlejat: tšetšeeni ja grusiini. Suures plaanis sama lugu mis Aleksandr Rogožkini "Kukuška", ainult sõda on teine ja saami tüdruku asemel on Lembit Ulfsak. Suurte üllatusteta, kuid sümpaatne, korralikult tehtud kammerfilm on juba jõudnud võita publikupreemiad Varssavi ja Mannheim-Heidelbergi festivalidel. ★★★



JIMMY P EHK TASANDIKUINDIAANLASE PSÜHHOTERAAPIA (Jimmy P: Psychotherapy of a Plains Indian, Prantsusmaa-USA 2013). Pika ja aeglase draama pealkiri ütleb küllalt ammendavalt ära, millega tegu. Benicio del Toro mängib "Käopesast" mõnevõrra jutukamat pealik Bromdenit, Mathieu Amalric tema psühhoanalüütikut, kelle olek meenutab Roberto Benignit. Kaks tundi juttu, suurt midagi ei toimu, kuigi ravi on psühhoanalüüsi kohta haruldaselt tulemusrikas. Indiaanlastest on juttu minimaalselt; del Toro kohmab, et ei tema neist vana aja asjust palju tea. Howard Shore'i viiuldamist sai kohati liiast, kuid filmil polnud ju viga. ★★☆



KOHTUNIK (L'Arbitro, Itaalia 2013). Mul on spordivõhikuna kõrvalt jäänud mulje, et eesti vutimeeskonna ebaedus on enamasti süüdi kohtunikud. Sestap oletaksin, et see lihtne ja lõbus, vahemereliselt temperamentne mustvalge komöödia külaelust, jalgpallist ja korrumpeerunud kohtunikest võiks ka siinsele vaatajale päris hästi peale minna. ★★★. Film Pöffil.



TÄNAV PALERMOS (Via Castellana Bandiera, Itaalia 2013). Suurepärane minimalistlik argielu-draamakomöödia inimlikust sõgedusest ja kangekaelsusest, mille kõrval kuulus eesti jonngi kahvatub. Kaugeltki mitte lihtne jant, vaid realistlik, tõsiseltvõetav ja sisukas lugu, kuigi kohati ka päris naljakas. Volpi karikas Veneetsiast ühele kolmest naispeategelasest - veteran-näitlejannale Elena Cottale. ★★★☆. Film Pöffil.



SELTSIMEES KIM LÄHEB LENDU (Comrade Kim Goes Flying, Inglismaa/Belgia/Põhja-Korea 2013). Kaevurineiu unistab akrobaadikarjäärist. Imperialistliku Lääne ja kurjuse telje lipulaeva Põhja-Korea koostööfilmina kõrge uudisväärtusega kurioosum ja näide sellest, kuidas sotsrealismi kuulsusrikas žanr õitseb ka meie sajandil.

Sünopsis ütleb, et film on siiras ja mitte-propagandistlik. Ei tea midagi. Loosungiküllane dialoog, tegelaste kramplikud naeratused ja ning püüdlik rivistumine tunduvad viitavat politrukile, kes käsi kabuuril kaamera taga seisab. Karta võib, et muinasjutulise kitši taga peituv reaalsuse-maatriks on sama kohutav kui Stalini lemmikfilmi "Volga-Volga" puhul.

Ent kuivõrd ühtlasi on lugu oma naivismis ja propagandistlikes klišeedes ka äärmiselt koomiline, ajab see mul vaatajana üsna sarnasel moel juhtme kokku kui Ken Saani produtseeritud "Suomen Marsalkka". Huvitav elamus, tasub proovida. Kui töölisklass usub endasse, suudab ta kõike! ★★★☆. Film Pöffil.

Binoche'i nädal: Mauvais Sang, Les Amants du Pont-Neuf, L'heure d'été...

Oktoobri lõpul näidati Artises retrospektiivi eesti arthauss-kinode lemmiknäitlejanna Juliette Binoche'i filmograafiast. Miskipärast kamuflaažis üritus end eimidagiütleva pealkirja "Prantsuse kuld" ja abitu 90ndate vaimus coreldraw-graafika taha, ent programm oli igati väärikas. Käisin vaatamas nelja filmi. Tehniline kvaliteet jättis mõnevõrra soovida, muidu väga tänuväärt üritus.



RANDEVUU (Rendez-Vous, Prantsusmaa 1985). Binoche’i läbilöögifilm on isegi prantslaste kohta silmapaistvalt segane ja hüsteeriline armukolmnurk. Saatuslik armastus, surm, seks, sadomaso-maigulised suhted, enesetapukatsed, müstika. André Téchiné sai selle filmi eest Cannes’ist režiipreemia. Kahekümnene Binoche on võluv nii au naturel kui muidu, ja lugu on piisavalt lühike, et mitte tüütuks minna. 5/8



SUVETUNNID (L'heure d'été, Prantsusmaa 2008). Rea kriitikute auhindu korjanud rahulik ja realistlik suguvõsa-portree alates kokkutulekust kuni surnud ema kopsaka, kultuuriväärtusi sisaldava pärandi jagamiseni. Kenasti ja usutavalt esitatud esimese maailma probleemid. Tugev näitlejaansambel, kelle hulgas harjumatult blond Binoche pole sugugi solistina esiplaanil. Kahjuks linastus film udusevõitu DVD-lt. 6/8



PONT-NEUFI ARMASTAJAD (Les Amants du Pont-Neuf, Prantsusmaa 1991). Leos Caraxi visuaalselt säravat prükkarite romanssi võib paljuski pidada tema mulluste “Pühade Mootorite” otseseks eelkäijaks. Siin on samasugust mängulisust ja ülevõlli hullust. Meespeaosa, autori nimekaimu Alexit esitab samuti Denis Lavant. Primadonna Binoche on silmaklapi ja sinikate abil konventsionaalsest ilust ilma jäetud ja tõestab, et suudab ka haisva parmu rollis veenev olla. Kuigi Carax näitab siin armastust eelkõige pimeda, hävitava kirena, on üldpilt siiski üllatavalt lootusrikas ja romantiline. Ei saa öelda, et see film mind praegu veel otseselt raputaks, aga vaatamist väärib see kindlasti. 6/8

Filmi kuvati küll auväärt ja päevinäinud 35mm koopialt, aga projektsiooniga oli selline vahva kamm, et pilt ei mahtunud ekraanile ära, nii et servad läksid ülevalt ja alt lõikesse - see nudis Caraxi loovat kaadrikompositsiooni kohati päris häirivalt, kärpides kohati näiteks tegelaste nägusid pildilt välja.

Liina, kes esindavat kino projektsioonipoolt, kommenteeris feisspukis mu nurina peale üpris järsult, et filmikoopia olevat "harvaesinevas formaadis 1.66", mida polevat kuidagi võimalik paremini näidata. C'est la vie, leidis Liina. Vikipeedia andmetel on 1.66 "common European widescreen format". Kui Liinat uskuda, siis järelikult tuleb ühtlasi uskuda, et euroopa filmidele spetsialiseerunud kino ei suuda euroopa laiekraanistandardit kadudeta kuvada. Mitte selavii, vaid tant pis, ütleks selle peale.



MAUVAIS SANG (Prantsusmaa 1986). Mis mõttes “Rahutu veri”, kui AIDSi-metafoorse filmi pealkiri on selges prantsuse keeles “Halb veri”? Iseenesest ehe Carax: võimsa pildi taustal üsna rudimentaarne ja segane lugu, kus noored (Lavant, Binoche, Delpy) ja mitte enam nii noored (Piccoli) näitlejad saavad suures plaanis särada. Palju teksti. Üpris krüptiline värk, kuid on ilmne, et algajal režissööril on maagilisi andeid. Peaaegu abstraktsioon, mida soovitada söandaks küll ainult tulisele caraxofiilile või siis vaatajale, kellele enamus filme tunduvad liiga lihtsakoelised ja üldmõistetavad. 5/8

Seegi film oli üle ekraani äärte kuvatud. Prokrustese projektsioon, mis seekord häiris veidi vähem kui "Pont-Neufi" puhul, aga siingi tuli korduvalt ette näiteks seda, et tegelase silmad olid pooleks lõigatud või jäid sootuks kaadrist välja.

10. nov 2013

Londoni festivali logi 2013, seitsmes osa: Inside Llewyn Davis, The Golden Dream...

Viimased kaheksa filmi.



INSIDE LLEWYN DAVIS (USA 2013). Vaikne eleegiline rõud-draama edutust folkmuusikust kuuekümnendail. Vendade Coenite käsitööoskus on mõistagi laitmatu, näitlejad on head ja muss mõnus, aga intriigi ja lugu on siin minimaalselt. Umbes nagu tavalise pop-biograafia antitees. Korralik film, kuid Coenitelt oleks nagu enamat oodanud. Hõbe ehk Grand Prix Cannes'ist. 6/8



SO MUCH WATER (Tanta agua, Uruguai 2013). Minimalistlik, kerge ja sündmustevaene argielu-lugu. Keskealine päss viib oma kaks last lahutatud naise juurest väljasõidule supelkuurorti. Vihma sajab. 5/8



THE EPIC OF EVEREST (Inglismaa 1924). Värskelt restaureeritud tumm-dokk brittide traagiliselt nurjunud katsest Džomolungmat vallutada. Põhimõtteliselt pikkade vahetiitritega pikitud staatiline slaidšõu, kuid kogu oma kohmakuse juures usutav ja nii džentelmen-alpinistide kui mägilaste kujutajana huvitav ajastudokument. 6/8



A SPELL TO WARD OFF THE DARKNESS (Pimeduse peletamise loits, Prantsusmaa-Saksamaa-Eesti 2013). Metafüüsilis-spirituaalsete taotlustega suur kunst kolmes osas. Narratiivita, meditatiivne, aeglane nagu elu ise. Kindlasti mitte laiu masse niitev teos, aga eestlasele omamoodi huvitav tänu Eestis filmitud kolmandikule, kus astub üles mitu Tootseni "Uue Maailma" peategelast. Ülejäänud kahe ja eriti just viimase hüpnootiliselt monotoonse episoodi puhul võivad kerkida küsimused proportsioonidest ja kestusest, mis on muidugi mõneti paratamatud, kui arvestada juhuse selgelt suurt rolli filmi sünnis. Kahtlemata õpetab see vaatajale kannatlikkust, mis on kindlasti tarviline asi elus. On huvitav märkida, et pealkirjast hoolimata liigub film tervikuna pigem valgusest pimedusse. 5/8



ABUSE OF WEAKNESS (Abuse de faiblesse, Prantsusmaa 2013). Catherine Breillat' autobiograafiline lugu poolhalvatud naisrežissöörist (Isabelle Huppert), kes valib oma uue filmi peaossa tuntud petise ja päti (Kool Shen). Peaosatäitjad on suurepärased, eelkõige Huppert hirmuäratavalt tõelise halvatuna, ja nende vägikaikaveo psühholoogia on paljulubav, aga kokkuvõttes siiski kuidagi pettumustvalmistav, jääks justkui pelgaks anekdoodiks. 5/8



THE PUNK SINGER (USA 2013). Mul on ammu mulje, et riot grrlide feministlik punk oli enam-vähem viimane sisuliselt uudisväärtuslik sündmus rokkmuusikas ja ühtlasi üks väheseid nähtusi kogu rokiajaloos, mida meinstriim ei suutnudki lõpuni alla neelata ja kaubastada. Käesolev dokk riot grrli esimesest leedist Kathleen Hannast (Bikini Kill, Le Tigre) ainult kinnitas seda muljet. 6/8



THE BENDS (Hong Kong 2013). Tuhm, ebamäärane ja väheütlev debüütdraama räägib rahahädast, mis vaevab ühtviisi nii rikast hongkonglannat kui tema vaest hiina sohvrit, kes üritab oma kaasat kodumaalt välja teist last sünnitama munsterdada. 3/8



THE GOLDEN DREAM (La Jaula De Oro, Mehhiko 2013). Lihtne ja vahetu, dokiliku fiilinguga rõudmuuvi Kesk-Ameerika unelmast - Guatemaala teismeliste katsest läbi Mehhiko USAsse migreeruda. Ilus värvikas pilt, ehedad tüübid, selge kontseptsioon. Rida väiksemaid auhindu. 7/8

8. nov 2013

Londoni festivali logi 2013, kuues osa: 12 Years a Slave, Rigor Mortis, A Long and Happy Life...

Eelviimane filmikümmekond.



12 YEARS A SLAVE (USA 2013). Staariküllane orjuse-saaga: Fassbender, Cumberbatch, Bradolf. Orjus on hea teema, mõjub värskelt, aga paraku läheneb Steve "Shame" McQueen sellele üpris melodramaatiliselt, ajaloo koledust lopsaka muusika ja ohtra silmaveega tublisti lahjendades. Päris angloameerika "Puhastus" see nüüd pole, aga kaldub tuntavalt sinnapoole, jäädes oma jämedalt mustvalge pintslitööga tõsiseltvõetavuses Tarantino "Django" kämbilegi alla. Küll aga paneb sellise kraami vaatamine mõtlema, et ammu oleks aeg teha mõni tõsine film pärisorjusest Eestis. Euroopa rahadega mõistagi. 5/8



FANDRY (India 2012). Bollivuudi muusikaliste muinasjuttude kõrval tehakse Indias ka omajagu indikino, mis sarnaneb rohkem lääne filmidele ja annab ühtlasi rohkem aimu sellest, kuidas sealmail päriselt elatakse. Maharashtra külakese puutumatute raskest elust rääkiv "Fandry" on just säärane film. Loona ehk hõrdedavõitu, aga etnograafiliselt huvitav ja India kontekstis sotsiaalselt terav. 6/8



SNIFFER (Anwar Ka Ajab Kissa, Inda 2013). Veel üks india indi. Lustakalt naivistlikuna algav lugu heasüdamlikust armuasjade detektiivist võtab pikapeale tõsisemaid noote, mis pigem ei tule üldmuljele kasuks. Kahjuks ka liiga aeglane ja laialivalguv asi selleks, et seda festivalipäeva neljanda filmina enam kui kaks tundi vaadata. Jäi pooleli.



BLACKWOOD (Inglismaa 2013). Püüdlikult žanrikaanoneid järgiv kummitusmaja-põnevik. Pole ju halvasti tehtud, puht-esteetiliselt võttes kena, aga venib mõnevõrra ega paku erilisi üllatusi. 5/8



THE WEIGHT OF ELEPHANTS (Uus-Meremaa, Taani, Rootsi 2013). Ehe ja puudutav draama väikese emata poisi hakkamasaamisest maailmas, mis pole teadagi kuigi soe ega turvaline paik - ei laste ega täiskasvanute jaoks. Meenutab mõnevõrra Dardennes'ide "Jalgrattaga poissi". Rida lapsi mängivad kenasti nii pea- kui kõrvalosades. 6/8



A LONG AND HAPPY LIFE (Долгая и счастливая жизнь, Venemaa 2013). Vesternipõhine iistern tänapäeva vene külaelust. Küünilised biznesmenid ja tšinovnikud tahavad matsidelt maa ära võtta, aga need ei taha anda. Veidi hüplik, aga siiski üsna mõnus ja elav dokivõtmes sotsrealism Boriss Hlebnikovilt ("Koktebel"). 6/8



HOW WE USED TO LIVE (Inglismaa 2013). Saint Etienne'i tegelaste kokku pandud ja helindatud arhiivikaadrite kollaaž Londoni lähiajaloost. Tallinna kohta vast vaataks säherdust asja küll, aga seda siin ei jaksanud lõpuni vaadata.



THE DO GOODERS (Inglismaa-Palestiina 2013). Kas lääne vabatahtlikud heategijad ja abiprogrammid aitavad tegelikult palestiinlasi või aitavad nad pigem okupatsiooni põlistada? On nad seal üldse teretulnud? Üpris subjektiivne, teostuselt tagasihoidlik ja hõredapoolne dokk, aga teemapüstitus on tummine. 5/8



SIXTEEN (Inglismaa 2013). Väike krimisugemetega draamapõnevik Londonisse adopteeritud neegripoisist, kes seisab raskete valikute ees. Tore viiraltliku väljanägemisega peategelane, tubli režissööridebüüt Rob Brownilt. Noortekas sõna positiivses tähenduses. 6/8



RIGOR MORTIS (Geung Si, Hong Kong 2013). Karm tondifantaasia tornmajas. Lugu on rudimentaarne, visuaal ja õhkkond see-eest viimase peal. Ultravägivald, gore ja kungfu. Lõviosa lääne uuemat horrorit tundub aasia omaga võrreldes ikka üsna rutiinne, mage ja hambutu. 6/8



To be continued...