11. nov 2013

Binoche'i nädal: Mauvais Sang, Les Amants du Pont-Neuf, L'heure d'été...

Oktoobri lõpul näidati Artises retrospektiivi eesti arthauss-kinode lemmiknäitlejanna Juliette Binoche'i filmograafiast. Miskipärast kamuflaažis üritus end eimidagiütleva pealkirja "Prantsuse kuld" ja abitu 90ndate vaimus coreldraw-graafika taha, ent programm oli igati väärikas. Käisin vaatamas nelja filmi. Tehniline kvaliteet jättis mõnevõrra soovida, muidu väga tänuväärt üritus.



RANDEVUU (Rendez-Vous, Prantsusmaa 1985). Binoche’i läbilöögifilm on isegi prantslaste kohta silmapaistvalt segane ja hüsteeriline armukolmnurk. Saatuslik armastus, surm, seks, sadomaso-maigulised suhted, enesetapukatsed, müstika. André Téchiné sai selle filmi eest Cannes’ist režiipreemia. Kahekümnene Binoche on võluv nii au naturel kui muidu, ja lugu on piisavalt lühike, et mitte tüütuks minna. 5/8



SUVETUNNID (L'heure d'été, Prantsusmaa 2008). Rea kriitikute auhindu korjanud rahulik ja realistlik suguvõsa-portree alates kokkutulekust kuni surnud ema kopsaka, kultuuriväärtusi sisaldava pärandi jagamiseni. Kenasti ja usutavalt esitatud esimese maailma probleemid. Tugev näitlejaansambel, kelle hulgas harjumatult blond Binoche pole sugugi solistina esiplaanil. Kahjuks linastus film udusevõitu DVD-lt. 6/8



PONT-NEUFI ARMASTAJAD (Les Amants du Pont-Neuf, Prantsusmaa 1991). Leos Caraxi visuaalselt säravat prükkarite romanssi võib paljuski pidada tema mulluste “Pühade Mootorite” otseseks eelkäijaks. Siin on samasugust mängulisust ja ülevõlli hullust. Meespeaosa, autori nimekaimu Alexit esitab samuti Denis Lavant. Primadonna Binoche on silmaklapi ja sinikate abil konventsionaalsest ilust ilma jäetud ja tõestab, et suudab ka haisva parmu rollis veenev olla. Kuigi Carax näitab siin armastust eelkõige pimeda, hävitava kirena, on üldpilt siiski üllatavalt lootusrikas ja romantiline. Ei saa öelda, et see film mind praegu veel otseselt raputaks, aga vaatamist väärib see kindlasti. 6/8

Filmi kuvati küll auväärt ja päevinäinud 35mm koopialt, aga projektsiooniga oli selline vahva kamm, et pilt ei mahtunud ekraanile ära, nii et servad läksid ülevalt ja alt lõikesse - see nudis Caraxi loovat kaadrikompositsiooni kohati päris häirivalt, kärpides kohati näiteks tegelaste nägusid pildilt välja.

Liina, kes esindavat kino projektsioonipoolt, kommenteeris feisspukis mu nurina peale üpris järsult, et filmikoopia olevat "harvaesinevas formaadis 1.66", mida polevat kuidagi võimalik paremini näidata. C'est la vie, leidis Liina. Vikipeedia andmetel on 1.66 "common European widescreen format". Kui Liinat uskuda, siis järelikult tuleb ühtlasi uskuda, et euroopa filmidele spetsialiseerunud kino ei suuda euroopa laiekraanistandardit kadudeta kuvada. Mitte selavii, vaid tant pis, ütleks selle peale.



MAUVAIS SANG (Prantsusmaa 1986). Mis mõttes “Rahutu veri”, kui AIDSi-metafoorse filmi pealkiri on selges prantsuse keeles “Halb veri”? Iseenesest ehe Carax: võimsa pildi taustal üsna rudimentaarne ja segane lugu, kus noored (Lavant, Binoche, Delpy) ja mitte enam nii noored (Piccoli) näitlejad saavad suures plaanis särada. Palju teksti. Üpris krüptiline värk, kuid on ilmne, et algajal režissööril on maagilisi andeid. Peaaegu abstraktsioon, mida soovitada söandaks küll ainult tulisele caraxofiilile või siis vaatajale, kellele enamus filme tunduvad liiga lihtsakoelised ja üldmõistetavad. 5/8

Seegi film oli üle ekraani äärte kuvatud. Prokrustese projektsioon, mis seekord häiris veidi vähem kui "Pont-Neufi" puhul, aga siingi tuli korduvalt ette näiteks seda, et tegelase silmad olid pooleks lõigatud või jäid sootuks kaadrist välja.

Kommentaare ei ole :