11. nov 2013

Kertu, Mandariinid, Seltsimees Kim läheb lendu... ja teisi piikse

Noppeid kinokavadest ja paar Pöffil linastuvat asja.



AINULT AJA KÜSIMUS (About Time, Inglismaa 2013). Pole paremat vastumürki eksistentsiaalsele ängile kui üks õite magus romkomm. Kerge ulmelisand tuleb ainult kasuks - vaata näiteks "Cashback" või "Seeking a Friend for the End of the World", aga seesinane Curtis siin on vast etemgi. Soovitaks isegi paadunud nietzscheaanile, kes põlgab kogu inimsugu - film illustreerib kenasti igavese taastuleku ideed. ★★★☆



KERTU (Eesti 2013). Ilmar Raagi külalugu infantiilseks peetava tüdruku ja napsilembese elukulli armastusest on eesti mängufilmis suhteliselt harva ette tulev hea näide õnnestunud peavooludraamast, kus sisu ja vorm kenasti tasakaalus. Tasapisi käima minev lugu hoiab lõpuni hästi pinget ning võiks peale minna üpris laiale publikule. Delikaatsem (mitte nii jõhker) ja lihvitum kui "Klass", terviklikum ja toimivam kui "Eestlanna Pariisis". ★★★



PÕGENEMISPLAAN (Escape Plan, USA 2013). Shwarz ja Sly panoptikumi tüüpi vanglas. Mage märulipõnevik. Häda pole selles, et absurdses loos ega meeste vanuses - "Expendables" ja isegi "Last Stand" olid märksa etem ajaviide, vaid pigem rutiinsuses. Keskmine uinamuina, kus puudub säde, kui madinastseenid välja arvata, aga neid on näpuotsaga. Nalja saab veel vähem. (Näoraamatus puhkenud vaidluse käigus sai siiski kinnitust mädatomatite hinne 49% - ehk et sel lool on austajaid ja põlgajaid ka siinkandis enam-vähem pooleks). ★★



VIIES VÕIM (The Fifth Estate, USA 2013). Igati okei poliitpõnevik. Eelinfo põhjal (tomatid 38%) olin märksa halvemaks valmistunud. Jättes kõrvale küsimused faktitäpsusest ja sellest, kas Wikileaksile ja eelkõige Assange'ile on siin liiga tehtud - tõsielupõhise arvutiteemalise mängufilmina täiesti vaadatav asi, iga kell etem kui "Social Network" või "Jobs". On tempot, on pinget, Cumberbatchi ja Thewlist on lust vaadata. ★★★



MANDARIINID (Eesti-Gruusia 2013). Kena väike sõjadraama abhaasia eestlasest, kes põetab kahte vaenujalal võitlejat: tšetšeeni ja grusiini. Suures plaanis sama lugu mis Aleksandr Rogožkini "Kukuška", ainult sõda on teine ja saami tüdruku asemel on Lembit Ulfsak. Suurte üllatusteta, kuid sümpaatne, korralikult tehtud kammerfilm on juba jõudnud võita publikupreemiad Varssavi ja Mannheim-Heidelbergi festivalidel. ★★★



JIMMY P EHK TASANDIKUINDIAANLASE PSÜHHOTERAAPIA (Jimmy P: Psychotherapy of a Plains Indian, Prantsusmaa-USA 2013). Pika ja aeglase draama pealkiri ütleb küllalt ammendavalt ära, millega tegu. Benicio del Toro mängib "Käopesast" mõnevõrra jutukamat pealik Bromdenit, Mathieu Amalric tema psühhoanalüütikut, kelle olek meenutab Roberto Benignit. Kaks tundi juttu, suurt midagi ei toimu, kuigi ravi on psühhoanalüüsi kohta haruldaselt tulemusrikas. Indiaanlastest on juttu minimaalselt; del Toro kohmab, et ei tema neist vana aja asjust palju tea. Howard Shore'i viiuldamist sai kohati liiast, kuid filmil polnud ju viga. ★★☆



KOHTUNIK (L'Arbitro, Itaalia 2013). Mul on spordivõhikuna kõrvalt jäänud mulje, et eesti vutimeeskonna ebaedus on enamasti süüdi kohtunikud. Sestap oletaksin, et see lihtne ja lõbus, vahemereliselt temperamentne mustvalge komöödia külaelust, jalgpallist ja korrumpeerunud kohtunikest võiks ka siinsele vaatajale päris hästi peale minna. ★★★. Film Pöffil.



TÄNAV PALERMOS (Via Castellana Bandiera, Itaalia 2013). Suurepärane minimalistlik argielu-draamakomöödia inimlikust sõgedusest ja kangekaelsusest, mille kõrval kuulus eesti jonngi kahvatub. Kaugeltki mitte lihtne jant, vaid realistlik, tõsiseltvõetav ja sisukas lugu, kuigi kohati ka päris naljakas. Volpi karikas Veneetsiast ühele kolmest naispeategelasest - veteran-näitlejannale Elena Cottale. ★★★☆. Film Pöffil.



SELTSIMEES KIM LÄHEB LENDU (Comrade Kim Goes Flying, Inglismaa/Belgia/Põhja-Korea 2013). Kaevurineiu unistab akrobaadikarjäärist. Imperialistliku Lääne ja kurjuse telje lipulaeva Põhja-Korea koostööfilmina kõrge uudisväärtusega kurioosum ja näide sellest, kuidas sotsrealismi kuulsusrikas žanr õitseb ka meie sajandil.

Sünopsis ütleb, et film on siiras ja mitte-propagandistlik. Ei tea midagi. Loosungiküllane dialoog, tegelaste kramplikud naeratused ja ning püüdlik rivistumine tunduvad viitavat politrukile, kes käsi kabuuril kaamera taga seisab. Karta võib, et muinasjutulise kitši taga peituv reaalsuse-maatriks on sama kohutav kui Stalini lemmikfilmi "Volga-Volga" puhul.

Ent kuivõrd ühtlasi on lugu oma naivismis ja propagandistlikes klišeedes ka äärmiselt koomiline, ajab see mul vaatajana üsna sarnasel moel juhtme kokku kui Ken Saani produtseeritud "Suomen Marsalkka". Huvitav elamus, tasub proovida. Kui töölisklass usub endasse, suudab ta kõike! ★★★☆. Film Pöffil.

Kommentaare ei ole :