8. nov 2013

Londoni festivali logi 2013, viies osa: Blue Is the Warmest Color, The Past, Philomena...

Seansid nelikümmend üks kuni viiskümmend.



THE PAST (Le Passé, Pantsusmaa-Iraan 2013). Mitte lihtsalt iraanlase Asghar Farhadi järgmine film pärast säravat "Lahkuminekut", vaid paljuski ka mõtteline järg sellele. Aastaid lahus elanud paar kohtub lahutuse vormistamiseks; lahutus puudutab muidugi rohkem kui kahte inimest ja igaühel, lapsed kaasa arvatud, on asjast oma nägemus. Päris "Lahkumineku" tiheduse ja löövuseni küündimata on see siiski tugev ja sisukas psühholoogiline draama. Tegevus toimub Prantsusmaal, nii et üldinimlik sisu ei tohiks sedakorda vast kellegi silmis kultuuriliste iseärasuste varju jääda. 7/8



MANHUNT (USA-Inglismaa-Afganistan 2013). Bin Ladeni jälitamise ja tabamise lugu, sisuliselt nagu dokkversioon "Zero Dark Thirtyst". Paistab, et mängukas oli üsna tõelähedane, sest ega dokil palju uut lisada pole peale selle, et näitlejate asemel saab näha reaalselt asjaga tegelenud isikuid. Ainult üks neist on ilge morda, märksa vastikum kui Osama, ülejäänud sellised suht keskmised keskealised härrad ja koduperenaise olekuga prouad. 6/8



1 (Inglismaa 2013). Turvateemale ja brittidele keskendunud dokk vormel ühe ajaloost viimase poolesaja aasta jooksul. Et kiirus ja turvalisus on pöördvõrdelised väärtused, siis on piloote sel alal läbi aastate ikka hordide viisi looja karja läinud (pärast Sennat küll enam mitte). Vormelivõhiku jaoks leidus siin küll omajagu huvitavaid seiku, aga segas juhuslik kompositsioon, ligi kahetunnine pikkus, muusikaline ja pildiline ülearranžeeritus ning ülepingutatud, kohati peaaegu hüsteeriline entusiasm, mis lisaks tegijate fänlusele tundub viitavat sponsorlusele sarja omanike poolt. 5/8



PHILOMENA (Inglismaa-Prantsusmaa 2013). Iiri vanaproua otsib ajakirjaniku abiga oma poega, kellest ta viiskümmend aastat tagasi Peter Mullani "Magdaleena õdesid" meenutavas range režiimiga kloostrikoolis loobuma pidi. Tõsielupõhine, ehkki esmapilgul ohjeldamatult sentimentaalne lugu omandab Stephen Frearsi lavastuses tasapisi huvitavaid nüansse. Kokkuvõttes nii muhe, tõsiseltvõetav kui ka südamlik. Võluvad rollid Judi Denchilt ja Steve Cooganilt. 7/8



WHY DON'T YOU PLAY IN HELL? (Jigoku de naze warui, Jaapan 2013). Filmiamatöörid kohtuvad yakuzaga. Üsna tüüpiline jaapani jaburus Sion Sonolt: hüsteeria, jämekoomika ja kapitaalne verepulm. Eriti millegagi ei üllata, kannatab liigse pikkuse all. 5/8



EXHIBITION (Inglismaa 2013). Keskealine kunstnikepaar müüb maja, kus nad kaheksateist aastat elanud on. Jahe, narratiivita, peaaegu autismini minimalistlik draama. Ei vaadanud lõpuni.



FLOATING SKYSCRAPERS (Płynące Wieżowce, Poola 2013). Ema juures elav sportlik noormees ei suuda poiss-sõbra ja tüdruksõbra vahel valida. Tegelased käituvad mõnevõrra kummaliselt ja kogu asi venib veidi, aga üldiselt pole viga, kui arvestada, et autorite väitel on see poola esimene gei-film (kuigi päris nii see tegelikult vist siiski pole). 5/8



THE INVISIBLE WOMAN (Inglismaa 2013). Maitsekalt väljapeetud romantiline kostüümidraama keskealise Charles Dickensi ja tema verinoore austajanna suhtest. Ralph Fiennes ("Coriolanus") oskab oma teises lavastajatöös žanrile sageli omasest skemaatilisusest hästi üle olla ja luua psühholoogiliselt veenva ajastupildi. 6/8



THE RAVINE OF GOODBYE (Sayonara keikoku, Jaapan 2013). Segane lugu kunagi ammu toimunud vägistamise tagajärgedest. Ei jaksanud üle kolmveerand tunni vaadata, aga film kestab kaks.



BLUE IS THE WARMEST COLOR (La Vie d'Adèle – Chapitre 1 & 2, Prantsusmaa 2013). Tänavune Cannes'i võidufilm on väga ilus, suures plaanis meisterlikult üles võetud tüdrukute armastuslugu. Kuuldavasti olla režissöör Abdellatif Kechiche näitlejaid võtete käigus hirmsasti kottinud, kuid ekraanil mõjuvad nii Léa Seydoux ("Sister") kui debütant Adèle Exarchopoulos igatahes hästi vahetult ja usutavalt, kaasa arvatud häbitult avameelseis seksistseenides, mille kirglikkus teeb lausa kohmetuks. Psühholoogiliselt veenev, triviaalsusi vältiv lugu ei lähe kolme tunni jooksul igavaks. 8/8



To be continued...

9 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Blue Is the Warmest Color tundus ka mulle hea film, ent võtaksin siin mainitud seksistseeni tõttu hinnangust pigem punkti maha (aga ainult punkti!). See tekitas ka minus kohmekust, ent umbes taolist nagu eesti kanalitelt tulevad erootikafilmid, mis üritavad kahe naise omavahelist kirge näidata, ent see on pigem mehe pilgule suunatud näitemäng. See tekitas kohmekust ehk mõjus, kuigi ma ei usu, et selle põhjuseks oli sedavõrd autentne stseen, et see pani kohmetuma. Pigem nende toore näitlemine. Seetõttu on veidi veider, et seda osa filmist nii palju mainitakse - film ise on igati vaatamist väärt, aga mitte seetõttu, et selles küllaltki tavapäraselt näideldud seksistseen on. Leidsin ka kirjaniku kommentaari: http://www.huffingtonpost.com/2013/05/29/julie-maroh-blue-warmest-color-slammed_n_3348678.html

joonas ütles ...

Nojah, erinevalt filmi aluseks olnud koomiksi autorist pole mul kogemusi, veendumusi ega visiooni ses osas, kuidas autentne lesbiseks peaks välja nägema, nii et mulle mõjus see filmi piires usutavalt ja just mitte-pornolikult - see tähendab, mitte minu kui meesvaataja erutamiseks mõelduna. Mulle tundus see realistliku seksina ses suhtes, et suutis jätta mulje, nagu poleks see vaatamiseks mõeldud.

Pole vast ime, et eelkõige seksistseenist räägitakse - eks sellel filmi kõmuline kuulsus põhinegi. Me ei kohtaks ju kollases meedias pealkirju "Hämmastavalt terane psühholoogiline suhtedraama".

joonas ütles ...

Muide, see HP ingliskeelne refereering, millele sa viitad, põhineb mitte Julie Maroh' prantsuskeelsel kirjutisel, vaid Indiewire ingliskeelsel refereeringul sellest, mis omakorda põhineb kellegi kolmanda tõlkel inglise keelde. Selle tulemusel moonutab HP koomiksilooja seisukohti neid suvaliselt tõlgendades ja kontekstist välja kiskudes oluliselt. Siin pole mängus mitte ainult telefoniefekt, vaid ka kõmuajakirjanduslik taotlus.

Julie Maroh' originaalpostitust lugedes saab selgeks, et juba HP pealkiri "Julie Maroh... Slams Film's Lesbian Sex Scenes... as 'Ridiculous'" pole muud kui sedasorti kollane mull ja klikimagnet, mille taolisi oleme harjunud igapäevaselt nägema eesti netimeedias.

Isegi HP tsiteeritud tõlkelõigust selgub, et JM ei nimeta seksistseeni naeruväärseks, vaid ütleb hoopis, et erinevad osad publikust pidasid seda naeruväärseks ja itsitasid.

Lisaks ütleb Maroh oma blogipostituses ka nii:

"Minu jaoks on see... teine versioon-visioon-reaalsus samast loost. Kumbki neist ei tühista teist. ...

See on puhtalt kechiche-ilik film, tema kinematograafilisele universumile tüüpiliste tegelastega. On tõsi, et seeläbi on Kechiche'i kangelanna loomult minu omast väga kaugel, kuid Kechiche'i loodu on sidus, ladus ja põhjendatud. See on meistriteos. ....

Ma mõistan Kechiche'i taotlust filmida naudingut. ... Olgu kuis on, ma ei näe filmi reetmisena."

"I can not endorse the direction Kechiche took on these matters" on lihtsalt tõlkeviga, olgu siis tahtlik või tahtmatu. Originaalis on "je ne peux pas suivre la direction", mis tähendab 'ma ei saa seda suunda järgida', 'ei saa sellele järgneda'.

Anonüümne ütles ...

Ma lugesin küll nö pärispostitust, ent see oli filmi nägemise ajal, mis oli mõni kuu tagasi. Enne leidsin kiiruga selle lingi. Mulle jäigi ta jutust mulje kui pigem erinevatest lugudest, ent see on muidugi ka mõistetav, et teksti tõlgendatakse. Samas ma sain ta tekstist ikkagi aru, et ta kartis, et näitlejannad võisid õppida lesbipornost. Mulle endale lihtsalt vaadates tundus, et stseen andis kohmetust edasi küll, aga lähtudes filmitust, mis oli siiski mõeldud ju näitamiseks (kuigi võis tekitada tunde, et pole vaatamiseks mõeldud) ei tundunud see mulle suunatud oma vuajeristlikus pilgus, sest need kogemused ei ole sellised, ning ometi on see suunatud kedagi kõnetama. Ehk viis selle ideeni ka tunne, et oli lesbiseksistseen kuid peaosaline samas ei identifitseeri end lesbina (kas pole tüüpiline). Mingil määral oleks mul huvitav vaadata kuidas naisrežissöör oleks seda kujutanud, ent muidugi iga seksistseen on näitlemine (ja ka heteroseksi osas tihti päris halb). Tegelikult on halb meedia kära ka selle ümber kui sadistlik oli režissöör naisnäitlejatega võtteplatsil, mis on nagu korduv arheotüüp mehed-kes-teevad-filme-mainipuleerides-naistega.

Anonüümne ütles ...

Ikkagi veel korra mõeldes: lasku andmine mõjus ikkagi naljakalt mulle, rõhutatud näitlemisena. Ja scissoring on ikkagi lesbide vahel rohkem naljatlemise koht lesbiporno üle - ehk porno mitte lesbidele ega nende poolt tehtu vaid meestele ja meeste tehtu. Ma tõlgendaks seda stseeni filmi pigem kui mehe nägemust naise naudingust mitte naise naudingut, mis on iseenesest täitsa ok, miks mitte.

joonas ütles ...

Arusaadav. 'Lasku' pro 'laksu'?

Heteroseksiga on filmides tõepoolest kah kidurad lood. Küllap just sellepärast mõjus seks selles filmis mulle kuidagi loomulikumana, et mul puudub selge ettekujutus tegelikkusest, mida kunst siin justkui jäljendaks - umbes sama efekt siis nagu eesti näitlejate puhul, kes kõlavad eestlase kõrvale filmides palju sagedamini ebaloomulikult kui välismaa omad.

Aga meeldis mulle selle filmi seksi-käsitluse puhul tegelikult hoopis see, et seks polnud siin üldse põhiteema, et lugu ei keskendunud ühelt poolt seksile, aga teiselt poolt ei libisenud sellest ka lihtsalt kergelt markeerides üle nagu nö peavoolukino armastuslugudes traditsiooniliselt kombeks on. Just ses osas tundub Kechiche mulle ületavat rida varasemaid sellesama peavoolukino katseid seksile kuidagi teisiti läheneda nagu, ütleme, Breillat' "Romanss" või Chéreau/Kureishi "Intimacy".

Anonüümne ütles ...

http://www.theguardian.com/film/2013/nov/14/lesbian-film-blue-is-the-warmest-colour

joonas ütles ...

Mõistlik. Vaevalt et keegi seda dokumentaalina võtabki.

Friida75 ütles ...

Blue is the warmest color on parim film, mis ma viimastel aastatel olen näinud (ja neid pole sugugi vähe). Sh ka nimetatud seksistseenid. Jah, ilmselt osade pooside mõte oli tõepoolest edasi anda pigem suhte intensiivsust ja meeletut vastastikkust keemiat kui mõnu. Enda vastava kogemuse/praktika põhjal ei olnud seal aga üheski mõttes midagi tagajalgadele ajavalt ebarealistlikku. Pigem vastupidi, see mõjus lausa hingekriipivalt reaalselt, kuivõrd ei näinud seal mingit (ei hetero- ega homo-) vaatajale meeldidapüüdmist.
Samuti tundub mulle see "nii ju tegelikult ei tehta" mõnevõrra kahtlase argumendina. Selge, et praktikaid on erinevaid, aga eeskätt kunstilise sõnumi edasiandmise mõttes töötas näidatu suurepäraselt.