5. nov 2013

Londoni festivali logi 2013, esimene osa: Enough Said, The Armstrong Lie, The Strange Color of Your Body's Tears...

Esimesed kümme festivalifilmi Albionilt.



ALL CHEERLEADERS DIE (USA 2013). Odav spläteeriline tiini-vampiiri-ekspluatatsioon. Juubeldusjuhid, lesbinoodid, nõidus, näpuotsaga tisse. Vaese mehe Noboru Iguchi, hädapärast-käib-kah õlle-meelelahutus. 4/8



WEEKEND OF A CHAMPION (Inglismaa 1972/2013). Roman Polanski dokk tema sõbrast Jackie Stewartist, kes oli vormeliäss ajal, mil rajal hukkus kaks juhti kolmest või umbes nii. Juba omal ajal korralik, südamega tehtud asi, aga kisuks veidi monotoonseks nagu ringiratast sõitmine ikka, kui lõppu poleks lisatud Polanski ja Stewarti vestlus 40 aastat hiljem. Vanameeste pajatused noorpõlvest annavad vahva ajalise perspektiivi. 6/8



THE FEAR (La Por, Hispaania 2013). Makroskoopilise, sügavusteravusega mängiva visuaali poolest muljetavaldav, aga sisult kuidagi liiga ühene, hõre ja staatiline hoiatusfilm perevägivallast. 5/8



THE ARMSTRONG LIE (USA 2013). Lisaks tavapärasele spordidraamale on Oscariga pärjatud Alex Gibney dokis veel kuhjaga köitvat materjali - vähk, paranemine, doping, valed, intriigid, võimumängud, pihtimus Oprah' saates. Lance Armstrong on muljetavaldav isiksus, ka pärast troonilt kukkumist rabavalt enesekindel. Peale kahetunnise pikkuse ei oska filmile midagi ette heita, ja kuna asi on nii profilt tehtud, pole seegi etteheide kuigi tõsine. Tahaks näha sama tõhusat filmi Andrus Veerpalust. 7/8



ENOUGH SAID (USA 2013). Väike südamlik keskealiste heatuju-romkomm heade näitlejatega: Julia Louis-Dreyfus, Toni Collette, Catherine Keener ja kadunud James Gandolfini. Veidi nähtavate traagelniitidega, aga siiski kena ja inimlik, mitte liialt lilleline lugu. 7/8



AFTERNOON DELIGHT (USA 2013). Mannetu, kohati suisa piinlik suhte- ja seksidramöödia, ei tõsiseltvõetav ega naljakas. Hämmastav, millise amatöörliku lameduse eest võib Sundance'i režiipreemia saada. Juno Temple on enam-vähem ainus hea asi siin. See, et Tarantino seda käesoleva aasta kümne parima filmi seas mainis, paneb arvama, et mees ei vaata vist kuigi palju filme. 3/8



TEENAGE (USA 2013). Dokk teismelisuse kui fenomeni tekkest eelmise sajandi esimesel poolel. Väga huvitav teema on kahjuks üsna pealiskaudselt, laialivalguvalt ja väheütlevalt avatud, liig läbivalt ja nähtavalt lavastatud, fiktiivsete võlts-minajutustajate ja tänapäeva muusika alla maetud. 4/8



COMPUTER CHESS (USA 2013). Mustvalge lo-fi no-budget nii-öelda komöödia arvutimale mitte eriti kuulsusrikkast minevikust. Räägitakse, et selle autor Andrew Bujalski olevat eriti julge ja leidlik indi-režissöör. Maitia, ma ei leidnud siit enda jaoks küll absoluutselt mitte midagi ning üle poole tunni vaadata ei jaksanud. Mingi siseringinali vist.



HELLO CARTER (Inglismaa 2013). Tagasihoidlik kerge romantiliste sugemetega komöödia. Tehniliselt veidi ebaühtlane ja kahvatuvõitu, kuid muheleda ikka saab, on häid tüüpe ja küllalt kenasti tabatud Londoni õhustikku. 5/8



THE STRANGE COLOR OF YOUR BODY'S TEARS (L'étrange couleur des larmes de ton corps, Belgia-Prantsusmaa-Luksemburg 2013). Viimasel ajal tuleb euroopa kunstkinos järjest ette filme, mille rabav kinematograafiline väljapeetus nullib efektiivselt võimalikud küsimused sisu hämaruse või sügavuse kohta. "Holy Motors", "La Grande Bellezza" ja nüüd seesinane. Suurt publikumenu tasub sel ilmselt veel vähem oodata kui eelmainituil, sest lisaks eksperimentaalsusele on film omal dekadentlik-estetiseeritud moel ka üpris verine, perversne ja vägivaldne - ent neile, kes otsivad midagi erilist, peaks hästi peale minema. Inspika-allikana räägitakse giallost. Ma näen siin ka Lynchi, Aronofskyt ja Noéd. 7/8



To be continued...

Kommentaare ei ole :