17. nov 2013

Londoni festivalil nähtust, PÖFFile ja meie kinodele mõeldes

Tean, et on lootusetult tüütu lugeda ülevaateid filmiüritustest, kuhu ise pole sattunud ja võib-olla ei satugi, ja nimekirju nende kavas olnud filmidest, mida endal pole lootust niipea näha - sestap püüan siin Londoni festaril vaadatust rääkides tõsta esile eeskätt linateoseid, mida PÖFFil ja muidu siinsetes kinodes kaeda saab.

Oktoobris toimunud viiekümne seitsmendal Briti Filmiinstituudi (BFI) korraldatud Londoni festivalil säärast kraami jagus, sest tegu on eeskätt publikufestivaliga, mis on pealegi keskendunud meiegi ekraanidel kõige ulatuslikumalt esindatud ingliskeelsele kinole.



Sissejuhatuseks kolm meil juba enne festivali linastunud vaatamisväärset ameerika filmi, millele Londonis pilgu peale sain. Esiteks Joseph Gordon-Levitti režisööridebüüt "Don Jon" - vaimukas tänapäevane kommetekomöödia, mida eesti blogijad on üsna üksmeelselt kiitnud. Teiseks tuntud mehhiko lavastaja Alfonso Cuaróni kosmoseooper "Gravitatsioon" - sisult pingeline, ent lihtsakoeline ellujäämispõnevik, vormilt aga suurejooneline vaatemäng, mis sunnib isegi minusuguse paadunud kolmdee-skeptiku tunnistama, et sellest tehnoloogiast võib mõnikord millekski asja olla. Ja kolmandaks vast sisukaim ja köitvaim kolmest - inglase Paul Greengrassi ("United 93", "Roheline tsoon") tõsielupõhine piraadipõnevik "Kapten Phillips".



Vanad tegijad tuntud headuses

Nagu pärast Karlovy Varyt, nii ka pärast Londonit on tulevikus Eesti ekraanidele maanduvate filmide seast minu jaoks ikka olulisim Iisraeli geeniuse Ari Folmani mängufilmi ja animatsiooni ristav ulmekas "Kongress" - siiani mu lemmik enam kui saja seninähtud tänavuse filmi seas. Ütleks enamatki: et nagu Folmani viie aasta tagune dokk-animatsioon "Valss Baširiga", nii on ka Stanislaw Lemi satiirilisest lühiromaanist tõukuv "Kongress" lausa üle aastate silmapaistev saavutus. Kavas on see nii PÖFFil kui veebruaris kinodes.

Eestiski üldiselt tuntud autorite uutest tugevatest filmidest õnnestus ära näha Jim Jarmuschi, Asghar Farhadi, vendade Coenite ja Alexander Payne'i omad. Kõiki neid näidatakse ka PÖFFil, nende tavakinno tuleku kohta puuduvad mul andmed.

Payne'i ("Schmidti teekond", "Järeltulijad") mustvalge teekonnafilm "Nebraska" vaatleb režisöörile tavapärase nukra muigega vanadust ja kogukonda; selle peaosatäitja Bruce Dern pälvis Cannes'is parima näitleja priisi.



Läbi aegade peamiselt nihestatud realismiga tegelenud indi-klassikult Jarmuschilt poleks vampiiri-oopust küll oodanud, kuid "Armastajate igavene elu" ("Only Lovers Left Alive") kinnitab taas kord, et tema isikupärane käekiri võib nauditavalt avalduda ükspuha millises žanris. Öös on ka sääraseid asju nagu see muusikalis-kultuurilooline meditatsioon.

Coenite fiktiivne folk-biograafia "Llewyn Davise hing" ("Inside Llewyn Davis") ei kuulu küll vendade suurimate saavutuste hulka, ent nende latt püsib sellistes kõrgustes, et vaadata tasub igal juhul. Cannes'i Grand Prix ja puha.

Mullu särava "Lahkuminekuga" mitte-ingliskeelse filmi Oscari võitnud iraanlase Asghar Farhadi uus psühholoogiline draama "Minevik" ("Le Passé", PÖFFil "Möödanik") pole ehk enam sama raputav, kuid "Lahkumineku" sisulise järjena väärib kindlalt tutvumist.



Pisemad ja priskemad pettumused

Vanemaist tegijaist valmistasid kerge pettumuse Terry Gilliam, kelle "Nullteoreem" tema satiirilise düstoopia-triloogia lõpufilmina kuigi hästi eelkäijate ("Brazil" ja "12 ahvi") tasemeni ei küündi; ja Catherine Breillat, kelle "Nõrkuse kuritarvitus" ("Abuse de faiblesse") lubas enamat kui kokkuvõttes pakkuda suutis. Breillat' filmi Eestisse oodata pole, Gilliami oma saab näha PÖFFil.

Festivali tõsiseim pettumus oli Richard Ayoade ("Submariin") teine täispikk - nahkne, düstoopiasse porditud Dostojevski "Teisik" ("The Double"), mille vaatasin, hambad ristis, lõpuni, suutmata linateose sünnipõhjustest vähimalgi määral aru saada. Film linastub PÖFFil, nagu ka noore kanadalase Xavier Dolani "Tom talus" ("Tom at the Farm"), mis kogu oma nigeluse juures siiski ei valmistanud nii suurt pettumust - nimelt tänu sellele, et mulle oli vastukarva juba Dolani mullune mammut-eputus "Laurence Anyways". Dolani katse nüüd, oma neljandas filmis kitšist loobuda ja tõsisemat draamat etendada jääb sama tuimaks ja väheütlevaks eneseimetluseks kui tema eelmine oopus. Õnneks see vähemalt ei kesta sama kaua.

Pettumuseks jäi minu jaoks ka Steve McQueeni orjuse-eepos "12 aastat orjana" ("12 Years a Slave"). Kahjuks on "Häbi" režissöör ajaloo koledusele lähenenud üpris melodramaatiliselt ja trafaretselt, nii et tulemus kipub kohati kalduma angloameerika "Puhastuse" kanti. Pole aga kahtlust, et tänu poliitiliselt korrektsele teemale korjab McQueeni film vähemalt paar Oscarit.



Rõõmsad avastused

Väga meeldis mulle Cannes'is Kuldpalmioksaga pärjatud Abdellatif Kechiche'i kolmetunnine naistevahelise armastuse lugu "Adelè’i elu 1. ja 2. peatükk" (rahvusvahelise peakirjaga "Sinine on kõige soojem värv") - kogu oma pikkuse juures haarav, vahetu ja meisterlikult üles võetud, väga loomulik ja usutav suhtedraama. Kohmetukstegevalt kirglikud seksistseenid ei häbene ega varja midagi, ent ei muutu ometi pornograafiliseks. Kahjuks pole filmi esialgu oodata ei PÖFFile ega ka meie kinolevisse. Kuuldavasti olevat liiga kallis.

Puht-pildiliselt oli festivali muljetavaldavaim vaatemäng ilmselt psühhoanalüütilis-unenäoline, seksi ja vägivalda estetiseeriv "Su kehapisarate veider värv" ("L'étrange couleur des larmes de ton corps"), mille visuaal võistleb samas kaalukategoorias "Holy Motorsi" ja "La Grande Bellezzaga". Film linastub ka PÖFFil.



"Meie Sunhi", mis tõi lõunakorealasele Hong Sang-Soole Locarnost parima lavastaja tiitli, oli hästi sümpaatne, terane ja muhe mikrodraama sellest, kuidas inimesed teisi ja ennast mõistavad. Seda kahjuks PÖFFil ei näe, küll aga Sang-Soo teist, mitte vähem toredat tänavust teost "Eikellegi tütar Haewon".

Mõnusate ameerika indi-suhtedramöödiatena jäid meelde "Joomakaaslased" ("Drinking Buddies") ja "Aitab jutust" ("Enough Said"). Viimast näidatakse PÖFFil ja jaanuaris ka meie kinodes.



Londonis vaadatud dokkidest köitvaim oli jalgrattakunni Lance Armstrongi tähelennu lugu "Armstrongi vale". Seda saab ka PÖFFil näha.

Ja lõpetuseks üks võimas minimalistlik põnevik, mille pealkiri tasub meelde jätta, sest seda on märtsis meie kinodesse oodata: "Kõik on kadunud" ("All Is Lost") noorelt ameerika režissöörilt J. C. Chandorilt ("Margin Call"). Filmis ihuüksi lekkival jahil ookeaniga lootusetut võitlust pidav Robert Redford tundub olevat tõenäoline kandidaat meespeaosa Oscarile.



See lugu ilmus väikeste muutustega ka Sirbis ja portaalis kultuur.err.ee.

Kommentaare ei ole :