1. nov 2013

Populismikiri Peetrile / Okupeeri oma müür

"Okupeeri oma müür". Eesti 2013, rež. Artur Talvik ja Peeter Vihma. Tootja Eetriüksus. 67 min.


"Oh emad ja isad üle me maa -
ärge kritiseerige seda, millest te aru ei saa."




Tere Peeter. Lugesin hämmeldunult su arvustust Artur Talviku ja Peeter Vihma filmile.

"Meie kõigi keelekasutusel on kindel päritolu," ütled sa. "Teatud sõnu kasutades leiame kontakti inimestega, kellele see sõnakasutus on tuttav ja armas." Kellega sa, Peeter, loodad kontakti leida, vehkides poliitmalakatega nagu "populism", "riigi raha", "virisemine" ja "väike grupp inimesi"?

Alustaks autoripositsioonist - kes räägib? Sa distantseerid end nii kodanikuaktivismi "karnevalist" ja "suure käraga" ringi aetavast "tihti tühjavõitu villaveskist" kui ka rahvast, kes "tahab leiba ja vaatemänge" ja "armastab vahvaid protestijaid". Paistab, et kõneled avaliku intellektuaalina, kes seletab ja üldistab ühiskonnas toimuvat objektiivsusele pürgides. Ühtlasi pretendeerid sa veendunult tegelikkuse ja tõe tundmisele.



Kes meie?

Autoripositsiooni täpsustab mitmuse esimene isik. "Ei mässanud me stagnaaegses nõukogude Eestis," ütled sa, samastades kodanikuühiskonna mässuga. Vaata, Peeter, kodanikuühiskond, kodanikuaktiivsus ja mäss ei ole sugugi mitte sünonüümid, aga las see praegu jääda. Las jääda ka araabia kevad. Räägime kodanike mässulisusest nõukogude Eestis.

Kaks juhuslikku näidet stagnaajast - 1980. aasta noorte meeleavaldus ja neljakümne kiri. Kaks näidet hilisemast nõuka-ajast: meeleavaldused Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeval 1987 ja Tartu rahu aastapäeval 1988. Näiteid võiks tooma jäädagi, kuid piirdugem siinkohal sedastusega, et need ja paljud muud tolleaegse võimu silmis mässulised ettevõtmised viisid lõppkokkuvõttes riikliku iseseisvuseni. Meie vabariik on nõukogude-vastase mässu laps, ehkki mõistagi eksisteeris nõukogude Eestis lõpuni ka selline "meie", kes ei mässanud või pidas seda "lausa mõeldamatuks". Tolle "meie" mõned esindajad olid võimu juures siis ja on ka tänapäeval.



Tänapäeva võimu "meie" hääl kõlab su järgnevas mõttekäigus: "Kas me tõesti peame alles jätma kõik pisikesed maakoolid ja neile maksumaksja raha aastate kaupa muretult peale plekkima?" Ma ei hakka siin arutlema Pühajärve kooli ega haldusreformi üle, vaid juhin ainult tähelepanu sellele, kuidas sa, Peeter, kõneled võimu keeles, vastandudes kodanikele, kes "ei pea vaatama, et riigi rahakotis pappi ikka jätkuks". Kui loo juurde poleks autorina märgitud sinu nimi, siis võiks arvata, et kirjutajaks on meie praegune rahandusminister.



Ja siin su autoripositsioon ongi: laidad kodanikuaktiivsust, et kiita võimu. Ligi ja Ansipi "tööpäevad on arvatavasti üsna pikad ja tihedad". Poliitikud teevad "reaalset tööd", ühiskondlikult aktiivsed kodanikud ainult segavad neid, korraldades "karnevale", mis ei muuda midagi "peale auru kulutamise vile peale".

Mõistagi tegelevad kodanikud "miitingutel lahmimise ja mudaloopimisega", selle asemel et teha "oma põhitööd", oma "igapäevast tööd nagu Vargamäe Andres". Heas ühiskonnas "pole erilist kodanikuaktiivsust ühiskonna kujundamisel" ja "kõik teevad lihtsalt oma tööd ja oma tööd lastakse teha ka valitud võimul ja määratud valitsusel". Kummalisel kombel on sellised ühiskonnad sinu arvates Soome ja Šveits - kaks riiki, mida tihti tõstetakse esile just kodanikuühiskonna eeskujudena.



Töö ja usk

Tööeestlus on kahtlemata vägev idee, Peeter, kuigi armastust see Vargamäele ei toonud. Konservatiivsusest, püüust olemasolevat säilitada ja muutusi vältida võib samuti aru saada: kui asjad on "piisavalt hästi", siis võivad nad ju muutuda halvemuse suunas.

See, et sa usud Ansipisse, Ligisse või üldse poliitikuisse ega usu kodanikuühiskonda, on kirjarahva üldist meelsust arvestades ju päris uhke ja isepäine vastuvoolu ujumine, nagu Trubetsky astumine Keskerakonda. Ent olgu uskumused kui tahes originaalsed - nad ei ole tähendusrikkad ega tõsiseltvõetavad, kui neis puudub sisemine loogika ja nad ei haaku sellesama reaalsusega, mille manipuleerimises sa filmi süüdistad.

Mööngem, et film käib tõepoolest reaalsusega vähemalt kohati üsna vabalt ringi. Näiteks pannakse ühte patta Harta 12 ning valeliku poliitika vastane demonstratsioon Tallinnas, kujutades neid ühe ja sama isiku poolt organiseerituna ja teist esimese järjena. Demmi tegelikud korraldajad on filmi selle eest sotsmeedias teravalt kritiseerinud. Küllap võib filmile ette heita nõrka kodutööd, vähest süvenemist, pealiskaudsust, liigset lihtsustamist, hooletuid üldistusi ja lohakaid väiteid. "Ei jõudnud kõigel silma peal hoida," tunnistab Talvik ise filmis enesekriitiliselt.



Su arvustusel, Peeter, on aga kõik samad hädad pluss veel üht koma teist. Sulle tundub, et "dokfilmitegija teab juba ette, milline ta film tuleb". Mulle jälle tundub, et sul oli ammu enne filmi nägemist selge, mida sa sest arvad. "Vanad tuttavad mõtted tulid meelde," ütled sa ise. Erinevalt filmist ei vaevu sa asja mitme kandi pealt kaaluma, poolt- ja vastuargumente esitama. Sul on kõik niigi selge ja just seetõttu kipub side reaalsusega su jutus alatasa kaotsi minema.

Kas sa usud tõsimeeli, et Eestis on nii kodanikuühiskond kui vastuolud kodanike ja valitsejate vahel suuresti Talviku väljamõeldis ja eraprojekt? Selline mulje su loost igatahes jääb: "kodanikuühiskonna ilmingud" hakkasid tekkima Talviku hüüatuse peale; Talvik kirjutas teravaid artikleid "kodanike hoiakute ja riigi poliitika vastasseisust" ainult sellepärast, et filmi rahastati "etappide kaupa ja seda oli vaja kindlustada"; filmiga manatakse esile "mingit imaginaarset, läbistamatut müüri", ja ennäe, lõpuks otsustavad Talvik ja Vihma isegi "tuhka pähe raputada ja öelda, et... meie oleme müüri ise välja mõelnud".



Juhhei, mingit müüri pole, mingit vastuolu pole, kodanikuaktivism on mõttetu, eks ma teadnud seda juba ammu. Selle "pöörde" eest oled sa valmis kõik andestama.

Tutkit, brat, sa said valesti aru. Film lõpeb hoopis nendinguga, et võim annab järele ainult siis, kui talt seda nõutakse, mistõttu muutuste võti on nõudjate kätes. Kui Talvik ja Vihma ütlevad, et "müüri kivid on meie peas - meie olemegi see müür", siis tähendab see, et muutus algab nõudjate, meie endi mõtlemisest. Siin ei kuulutata mitte kodanikuaktiivsust mõttetuks, vaid kutsutakse üles suuremale aktiivsusele.



Populism ja paradoksid

Kuna igatsetud lunastavat pööret niisiis ei toimu, pole vist midagi, mis teeks "heaks kogu manipulatsiooni ja populismi"? Nojah, raske on aru saada, mida sa, Peeter, populismi all täpsemalt silmas pead, kui sa nimetad ühtviisi populistlikeks nii miitingut, dokkfilmi kui Pink Floydi kontserti. Rahva ja eliidi vastuolu pole ju ometi Pink Floydi teema?

Küll aga paistab tööka eliidi ja sõimavate kodanike vastandamine olevat sinu teema, kuigi sa lähened sellele pigem vastandmärgilisest, elitistlikust seisukohast. Vastandus ise jääb aga samaks, ja seda ei saa kuidagi Talviku kaela ajada.



Autori isiku kottimisega võinuks filmiarvustuses üldse piiri pidada. Kas puutub dokki see, et Talvik kandideeris kunagi riigikokku, aga ei saanud sinna? Ei puutu. Kas puutub Talvikusse Rein Raua küsimus "kuidas peab tundma end ühiskond, mis on suures osas veendunud, et teda valitsevad moraalsed värdjad"? Ka ei puutu. Talviku ja Raua ühisosa on ainult selles, et mõlemad on aktiivsed kodanikud. Ja aktiivne kodanik näib sinu silmis olevat midagi sellist nagu kodanlane Pasolini jaoks: eksib alati, tehku ta mida iganes.

Raud eksib oma sõnavõtuga ja sellega, et ei lähe poliitikute hulka "reaalset tööd" tegema. Protestijad "ei taha võtta võimu", tahavad ainult "viriseda". Ometi on ju "võimalik minna ja püüda muuta stagneerunud asja seestpoolt". Eks ta ole, parimast ENSV kogemusest mäletame.



Aga aktivistid-luftivennad, need ei viitsi ju tööd teha. Elver Loho, näe, väsis juba väikesest demmi orgunnist ära. Tühja tost, et Loho jätkab aktiivset tegevust nii filmis kui elus, kandideerides muuhulgas valimistel. Tühja tost, et Tartus kasvas valeliku poliitika vastastest meeleavaldustest välja Vabakund, kelle esindajad on linnavolikokku jõudnud. Tühja ka tost, et Talvik ise oli valmis riigikokku minema: "Hea, et ta sinna ei saanud. Hea, et ta teeb oma põhitööd". No tõesti, Peeter, "paradoks" missugune.



Rahast ja valest

Tobe on ilmselget üle korrata, aga kuna sa võtad korduvalt "riigi rahast" rääkida, siis ei saa seda tegemata jätta: valitsejad, keda sa austad, saavad oma pikkade tööpäevade eest maksumaksjalt kopsakat palka. Kodanikuaktivistid, need mässajad ja elukutselised anarhistid, keda sa põlgad, pingutavad ühiskonna huvides tasuta, põhitöö kõrvalt ja vabast ajast.

Nii oli see ka ACTAga. Kuni vabatahtlikud aktivistid analüüsisid lepingu vastavust inimõigustele ja Eesti seadustele, raius valitsus eesotsas peaministriga irvitades, et ACTA on väga hea asi. Sinu kategooriline jutt lepingu "tegelikust sisust" ja sellest, kuidas asjad "tegelikult" käisid, ilmutab piinlikult, et sul puudub elementaarnegi arusaamine teemast.



Kazaa, Peeter, on juba tubli kümme aastat surnud, aga see on muidugi tühi-tähi võrreldes muu juraga, mida sa ACTA teemal ajad. Näiteks väidad sa, et filmis "esitatakse vaid protestijate seisukoht, et ACTAga taheti takistada informatsiooni kättesaamist internetist, mis on vale". Vale jah. Film loomulikult ei esita mingit säärast seisukohta, sest sellist seisukohta pole kunagi eksisteerinud. Küll aga esitab film Ansipi seisukohad seemnete ja fooliumi asjus.

Nagu Ansipil, nii ka sul aitaks narri ossa jäämist vältida enda teemaga kurssi viimine enne sõnavõtmist. Info on internetis saadaval. Fakte saab kontrollida. Ära töga pimesi filmi autoreid, et miks nad ACTA-vastastena oma filmi tasuta netti ei pane. Guugelda ja sa näed, et autorid olid filmi tasuta Pirate Baysse riputanud ligi nädal enne su loo ilmumist.

Tervisi Laurale.


Lugu on Sirbis ilmunud vastus Peeter Sauteri arvustusele "Kes tahab saada moraalseks värdjaks?". 

Film juutuubis. Arvamusi: Jaan Ruus, EE (soovitab).

Kommentaare ei ole :