10. dets 2013

Pöffi-küüliku piiksud 2013

Seitsmeteistkümnenda Tallinna ööfestivali käigus sai vaadatud üsna vähe filme, aga siiski rohkem kui mullu. Eks üht-teist oli juba enne ka nähtud. Tagasihoidlik kinoskäikude arv suuri üldistusi teha ei luba - ainult paar tähelepanekut.

Piletihinnad (tavapilet 6.50€) ja eriti niinimetatud soodushind (5€) on ikka tavaliste kinopiletitega võrreldes ebaproportsionaalselt kõrged ning mõnigi ütles, et jätab seetõttu festivalil käimata. Eks seda hinnajuttu ole aastaid räägitud, aga kuna külastuste arv aina kasvab, pole erilist lootust, et ses osas midagi paraneda võiks.



Kritiseerida tahaks ka Pöffi uut veebi, milles vanu teada-tuntud vigu nagu aeglus või pideva sisselogimise nõue polnud parandatud, küll aga oli uusi juurde tehtud (näiteks "oma kava" printerivaenulikkus ja peidetus menüüs). Kasutajakogemuse seisukohalt on uus veeb läbi mõtlemata ja ebamugavam kui vana. Häiris ingliskeelse pealkirjaotsingu puudumine, sest nagu sünopsised, nii võivad ka tõlkepealkirjad teinekord olla päris juhuslikud. Veebisuhtluse osas väärib märkimist veel festivali-poolse tagasiside puudumine näoraamatus - räägi nagu omaenda seinaga.



Positiivse poole pealt ei sattunud seekord kinos nägema Pöffi puhul kunagi traditsioonilist tehnilist praaki (kui välja arvata käsitsi pandud subtiitrite enam-vähem vältimatud sünkroonsuse-probleemid, ja sedagi vaid ühel seansil). Erinevalt varasemaist aastaist ei kuulnud ka kusagilt mujalt kuigi valju- ega mitmehäälset kvaliteedi üle kurtmist. Tundub, et tehniline tase on tõusnud.

Programm oli taas esinduslik - puudust oskasin tunda vaid üksikust aasta olulisematest filmidest ("La Vie d'Adèle" / "Blue Is the Warmest Color", "12 Years a Slave") ja mu enda lemmikuist ("Dabba" / "The Lunchbox").

Sedapalju üldist. Edasi nähtust.



PLUUTO (Pluto, Lõuna-Korea 2012). Sirgjooneline noortepõnevik eliithariduse rotirallist, mis pole ka siinmail tundmatu teema. Loogikaga on nii ja naa, aga üldiselt küllalt sümpaatne asi, mis suguluses meelde Donna Tartti "Salajase ajalooga" ja korea animega "King of Pigs"★★★



HÜVASTI, SUVI (Au revoir l' été / Hotori No Sakuko, Jaapan 2013). Tasane argielu-draama, kus peaaegu midagi ei toimu. Kannatlikule vaatajale pakub üledramatiseerimata realismi, kerget huumorit ja mitte kuigi ootuspärast kulgu, mis meenutab oma rahuliku, teravapilgulise eluvaatlusega Hong Sang-Soo filme ja Murakami raamatuid. ★★★



OLEMATU TÄNAV (Trap Street / Shuiyin jie, Hiina 2013). Üsna kummaline ja mõistatuslik põnevikusugemetega draama. Ei või iial teada, kes meid jälgib või mis tegelikult toimub. ★★☆



AINULT JUMAL ANDESTAB (Only God Forgives; Prantsusmaa, Tai, USA, Rootsi 2013). Ootuspäraselt jõhker episood narkodiileri elust Tais. Sügavat sisu Nicolas Winding Refni uuest teosest otsida ei maksa, küll aga võimsat sügavatoonilist noir-esteetikat, vägivalda ja elektronmuusikat, Kristin Scott Thomast ja naistelelu Ryan Goslinit. ★★★



ARMASTUSE PALE (The Look of Love, Inglismaa-USA 2013). Michael Winterbottomi tõsielupõhine eluloo-kostüümidraama seksitöösturist. Laurence kõrvutas seanssi sisse juhatades Winterbottomit ameerika indistaari Steven Soderberghiga. Võrdlus on täpne, aga antud juhul mitte kompliment: uut Winterbottomit mõnegi Soderberghi uuema filmiga ühendavaiks joonteks on hõredus, sisutus ja luitunud pilt. Pole siin märkimisvärselt ei teravust, värskust ega huumorit, mida kõike Winterbottomilt ootaks. On palju paljaid piigasid ja küllalt kena retro-stiliseering, aga kokkuvõttes nii mage värk, et üle poole tunni vaadata ei viitsinud.



ELUJANU (Dallas Buyers Club, USA 2013). Paljuhaibitud biograafiline draama naiste-, napsu- ja narkokauboist, kes aastal 1985 saab teada, et tal on AIDS ja kolmkümmend päeva elada. Head näitlejatööd - Jared Leto transvestiit imponeeris mulle ehk enamgi kui peaosatäitja, end osa jaoks pilpaks näljutanud Matthew McConaughey -, ja kahtlemata laitmatult üles võetud asi, aga stoorina veidi uimane, üpris ootuspärane ja küllalt mõõdukalt huvitav. Kanada režissööri Jean-Marc Vallée eelmine film “Café de Flore” avaldas ikka rohkem muljet. ★★★



BORGMAN (Holland 2013). Ootamatu ja hämmastav kodanliku idülli murenemine Vana Maailma alateadvuse keldritest, otse valge mehe koorma ja heaoluühiskonna süüme vahelt. Sürrealistliku, absurdse ja satiirilisena nii terane, huvitav kui ka naljakas. Lisaks sünopsises mainitud Pasolini “Teoreemile” näen siin paralleele ka Jens Lieni “Tüütu mehega”. Aitäh kõigile, kes soovitasid, soovitan minagi. Film jõuab meie kinodesse märtsis★★★☆



ALFAISA ALAN PARTRIDGE (Alan Partridge: Alpha Papa, Inglismaa 2013). Steve Coogan naljakam kui iial varem? Nomaitia, mu meelest täiesti keskmine, üpris naljavaene lobakomöödia. Ei viitsinud lõpuni vaadata ja ei vaatagi ilmselt kunagi - enne võtaks iga kell teab mitmendat korda Winterbottomi "A Cock and Bull Story" uuesti ette.



FRANCES HA (USA 2013). Mustvalge indidraama segaduses noorest naisest, kes ei oska oma eluga midagi pihta hakata. Kui nii võtta, siis tänapäeva maailm, kus kolmekümne ligi ja isegi üle selle inimesed ei pea veel täiskasvanud olema, on üks mugav maailm. Mis viga aina ennast otsida ja olla potentsiaal, võimalus paljuks. Kõigeks. ★★★



ETTEVAATUST HR BAKERIGA (Beware of Mr Baker, USA 2012). Huvitav ja minu jaoks ka hariv rokkdokk sõgedast staartrummarist Ginger Bakerist (Cream, Blind Faith, P.I.L. jne). Narkoküttel kihutavad rokenroll-elud toovad ikka meelde Douglas Adamsilt tuttava bändinime Disaster Area. Mis küll saaks olla meelelahutuslikum kui plahvatus? Ilmasõja ajal põngerjana pommivarjendis kükitanud Baker armastab plahvatusi veel raugaeaski. Ja äigab dokumentalistile jalutuskepiga. ★★★☆

Kommentaare ei ole :