15. dets 2013

Rush, Le Week-End, Velosoofid, Enderi mäng, Thor... ja teisi piikse



VÕIDU NIMEL (Rush, Saksamaa-Inglismaa 2013). Tõsielupõhine vormelidraama Niki Lauda ja James Hunti vägikaikaveost pole otseselt halb, aga valmistas siiski kerge pettumuse. Esiteks olid ootused haibiga liiga kõrgele aetud. Teiseks jääb Ron Howardi mängufilm köitvuselt alla kõigile vormelidokkidele, mida viimastel aastatel näinud olen: “Senna”, “Weekend of a Champion” ja “1”; viimane pole kusjuures teab mis meistriteos, aga esitab Lauda-Hunti konflikti muu vormeliloo keskel siiski huvitavamalt kui “Rush”.

Peaosatäitjad on siin head, aga üpris lamedaks tuunitud lugu kipub puhevil viiuldamise saatel trafaretsesse melodraamasse libisema (loe ka siit), ning võidusõidu loomulikku dünaamikat ja põnevust on segase ja hüpliku montaaži abil tõhusalt kohitsetud. Ega lapsepõlve-elamusi kihutamisfilmidest nagu “Hõbeunelmaga võidusõitja“ ja “Kiirus” saagi ilmselt ületada. Million, million, million alõh roz... (lugu "Kiiruse" saundträkilt). 5/8



NÄDALAVAHETUS PARIISIS (Le Week-End, Inglismaa 2013). Pariisi-pealkirjadest pole Eesti kinodes just puudust ja seeläbi võib see väike vaikne eleegia vananemisest ja armastusest teenimatult tähelepanuta jääda. Teenimatult sellepärast, et tegu pole mingi suvalise oh-là-là-ohkimise ega roosilõhnalise Lancôme’i dušigeeliga. Nii Hanif Kureishi (“Äärelinna Buddha”) stsena kui Roger Michelli (“Notting Hill”) lavastus mõjuvad värskelt ja vaimukalt; peaosatäitjad Jim Broadbent, Lindsay Duncan ja Jeff Goldblum teevad võluvad rollid. Siimu suust kuuldud võrdlus Linklateri Before-seeriaga on igati asjakohane. 7/8



VELOSOOFID (Eesti 2013). Jaan Tootseni uus Eesti lugude sarja lühidokk räägib meie velokultuurist, mida filmis esindavad Tour d'Öö, Fred Jüssi ja Valdur Mikita. Nagu “Uue Maailma” puhul, nii ka siin ei saa, taha ega suuda ma end südamelähedasest teemast distantseerida, ent usun siiski, et filmi tasub vaadata neilgi, kes ise pedaale ei sõtku. Kui autoidee on maarahvale püha muuhulgas ka püha viha mõttes, mis äsja oleks vaat et rahandusministri kukutanud, siis Tootseni ja tema portreteeritavate nägemus rattasõidust on läbinisti helge ja positiivne: jalgratturi teadvuses ühineb esiisade looduslähedus harmooniliselt Faun Racketi futuristliku elektroonikaga. Tore ja ilus vaatamine, täispikkuses saab seda näha siin. 7/8



KULLAKETRAJAD (Eesti 2013). Nõukogude Eesti reklaamikunst, mis kuulus pigem abstraktse kunsti kui müügikunsti valda, on tänu Boratile tänaseni üle ilma tuntud. Kiur Aarma ja Hardi Volmeri dokk räägib neid kummalisi klippe tootnud Eesti Reklaamfilmi loo ettevõtmise asutaja ja juhi Peedu Ojamaa isiku läbi, ja pakub ühtlasi värvikat sissevaadet absurdiühiskonda, mis nõuka-nostalgikuil teinekord tundub ununema kippuvat. Lõbus ja hariv film. 6/8



THOR: PIMEDUSE MAAILM (Thor: The Dark World, USA 2013). Lastefilm, loomulikult, aga siiski on see Marveli jaapanlikult suvaline mütoloogia-remiks mu jaoks üks seeditavamaid praeguses superkangelaste-uputuses. Suurejooneline universum, kus hargneva loo jaburus kõlab mantlisangarite teema absurdiga märksa paremini kokku kui Christopher Nolani põdemine. Igal juhul eelistan Thori viimastele nahkhiire-, teras-, ämblik- ja x-meestele. Siin on kosmos, lendavad laevad, üheksa maailma, Natalie Portman, Idris Elba ja Stellan Skarsgård. Pärast Jarmuschi vampiirikat vaatan ka Tom Hiddlestoni uue pilguga. Kokkuvõttes üsna samalaadne paismaisi-meelelahutus kui Kenneth Branaghi esimene Thori-film. Sisuldasa keskendub teine osa saladusele, mida siiani teadsid vähesed peale setude - eetri hirmsale jõule. 6/8



ENDERI MÄNG (Ender’s Game, USA 2013). “Harry Potter” kohtub “Starship Troopersiga”. Filmi aluseks on üldtunnustatud klassika ulmetoppide ülemisest otsast - Orson Scott Cardi romaan poisist, keda koolitatakse väepealikuks putuktulnukate vastu. Kohustuslik kirjandus nii noortele kui kui merejalaväele, aga filmi võib muidugi vaadata ka raamatut lugemata. Isegi ei mäleta romaani enam üksipulgi, ja võib-olla just tänu sellele tundus ekraniseering küllalt adekvaatne. Ainult pidev viiuldamine häiris. Uhkelt lehvivaid militarismi ja tugevam-jääb-ellu-individualismi plagusid võib ju ka kriitiliselt tõlgendada, just tänapäeva droonisõdade valguses, mis annab kolmekümne aasta tagusele ulmeloole realistliku mõõtme. 6/8



VIIMANE ROMEO (Eesti 2013). Näe, kui elu on kole, on veidike rõõmu ses ka. Täiesti mittedepressiivne lühimuusikal Moonika Siimetsalt ("Salme saladus") kujutab endast järjekordset ümberlükkamatut vastuargumenti levinud eelarvamusele, et eesti film peab paratamatult olema ränkraske ja masendav. Pilt perspektiivitust küla-allakäigust on muidugi kurb, aga Andrus Kivirähu algmaterjali ja Jaan Pehu laulutekstide najal ka vastupandamatult koomiline. Suurepärased karakterid eelkõige kogenumailt tegijailt nagu Merle Jääger, Indrek Taalmaa ja Tanel Saar. Pool tundi selget lusti, kannatab ka korduvalt kaeda. Filmi saab täispikkuses näha siin. 7/8



THE WORLD'S END (Inglismaa 2013). Wrighti-Peggi žanriparoodilise jäätisetriloogia kolmas film istus mulle rohkem kui eelmised. Algab lootustandva joomafilmina ja pöörab ootamatuis suundades, meenutades oivalis-ogarat ulmekomöödiat "John Dies at the End". Omas žanris on "World's End" etem kui enamus ookeanitaguseid konkurente; ka Simon Peggi enda kohta silmapaistvalt tubli saavutus. Ainult epiloogi on veits sõrmusteisandalikult liiast. 6/8



VISA HING: HEA PÄEV, ET SURRA (A Good Day to Die Hard, USA 2013). Bruce Willis esineb viimasel ajal pahatihti filmides, mida on nukker vaadata. Kuulsa märulisarja kurb lõpp hargneb puuvene keele saatel hämaruses ja pimeduses, küllap tegijate piinlikkuse varjamiseks. Mu aasta viletsaimate levifilmide toppi ei jõudnud see film ainult sellepärast, et nägin teda alles pärast tolle tabeli koostamist. Loodetavasti lastakse sarjal nüüd rahus surra ega tehta siia otsa mõnda veelgi viletsamat järge. 3/8



SMALL APARTMENTS (USA 2012). Madontsi videote autorina tuntud rootslane Jonas Åkerlund on filmiloojana "Spunist" kümme aastat edasi arenenud ja eksperimenteerib lisaks võimsale visuaalile, rokkivale montaažile ja löövale kastingule (Matt Lucas, James Caan, Billy Crystal, Dolph Lundgren (!), Juno Temple jne) ka sõnumi, lausa moraaliga. Cool tühjus kummitab ikka veel tuntavalt, aga see on siiski midagi enamat kui pelgalt misantroopilis-küünilis-individualistlik friikšõu. Väärib vaatamist küll. 6/8

Kommentaare ei ole :