17. dets 2014

Maaliliselt eesti kinopildist 2014

Meie oma maavillane Oscar, Filmiajakirjanike Ühingu filmiauhind Neitsi Maali on alustamas oma kolmandat aastakümmet. Nagu muiste ja mullugi selgitatakse aasta parima eesti filmi aunime vääriline linateos, kinolevis linastunud filmitipp ning aasta filmiajakirjaniku tiitli pälvija välja ühingu liikmete häältega. Annan enda omad siin.



LEVIFILMID

Filme linastus meie kinodes mitusada, näinud olen vast veerandit neist. Nagu ikka pole mitu erksamat elamust pakkunud filmi küll tänavu valminud, kuid meie kinolevile iseloomuliku ajanihke tõttu, mis vahel võib lausa aastatesse küündida, kuuluvad nad siiski tänavusse leviarvestusse.

10. HOMSE PIIRIL ("Edge of Tomorrow", USA 2014, lavastaja Doug Liman, maaletooja Acme).

9. KADUNUD ("Gone Girl", USA 2014, lavastaja David Fincher, maaletooja Hea Film).

8. TEMAKE ("Her", USA 2014, lavastaja Spike Jonze, maaletooja Acme).

7. LEGO FILM ("The Lego Movie", USA 2014, lavastaja Phil Lord & Christopher Miller, maaletooja Acme).

6. POISIPÕLI ("Boyhood", USA 2014, lavastaja Richard Linklater, maaletooja Forum Distribution).

5. IDA (Poola-Taani 2013, lavastaja Paweł Pawlikowski, maaletooja Elektriteater).

4. ARMASTAJATE IGAVENE ELU ("Only Lovers Left Alive", lavastaja Jim Jarmusch, Inglismaa-Saksamaa 2013, maaletooja Must Käsi).

3. VÄÄRAMATU JÕUD ("Force Majeure" / "Turist", Rootsi 2014, lavastaja Ruben Östlund, maaletooja Must Käsi).

2. ADÈLE'I ELU 1. JA 2. PEATÜKK ("La Vie d'Adèle – Chapitres 1 & 2" / "Blue is the Warmest Colour", Prantsusmaa 2013, lavastaja Abdellatif Kechiche, maaletooja VšĮ Kinoteka).

1. KONGRESS ("The Congress", Iisrael 2013, lavastaja Ari Folman, maaletooja Must Käsi).




EESTI FILMID

Karlo kirjutas hiljuti, et eesti film oleks oma enamasti sügisesse koonduvate esilinastustega justkui pimedusekuulutaja. Siit edasi mõeldes - kas pole eesti film, just mängufilm, ühtlasi ka veidi nukrapoolse jaheduse, pika õhtuvaikuse meedium?

Kuigi kohalik filmitoodang on juba ainuüksi täispikkadele mängukatele mõeldes juba pikki aastaid küllalt mitmekesine olnud, kiputakse sellele ikka aeg-ajalt ette heitma aeglust ja raskemeelsust. Kas ei või selle põhjus olla muuhulgas selles, et vaikne tõsidus või lausa kalduvus pessimismile on eestlasele loomupärasem ning seeläbi puudutab ka publikut sügavamalt ja kauemaks kui hooletu naljaheide või mõni väljamaa vurhvi klantsvärk, mille lõpuni usutav esitamine ei kipu siin alati sama edukalt välja kukkuma.

Väga võimalik, et neid mõtteid panevad mulle hetkel pähe mu enda mustade raamidega prillid, kuid tõsimeeles tundukse olevat mingit tasase maa ja vahelduvalt pilvise taeva kohavaimu, ja seda kaugeltki mitte ainult filmides. Isegi naljamehe kuulsusega Kivirähu “Ussisõnades" on küllaga tumedaid allhoovusi. Ehk annaks sest kohavaimust leida ka kohaliku tõsielukino üldiselt kõrge taseme juuri.



Lisaks tollele maalähedasele kaalukusele on eesti film ka pika toimega - ei pruugi alati esmapilgul meeldida, kuid võib seejuures siiski paremini meelde jääda kui enamus rajataguseid. Paljusid maade ja merede taguseid menutükke vaatad ja unustad kohe, samas kui mõnele siinsele filmile leiad end mõtlemast veel kuid ja aastaidki takkajärgi.

Näiteks käesolevast taas või isegi eriti ühtlaselt madaltihedast filmiaastast oli eksistentsiaalkriisilise “MITME KUUGA MAASTIKU" vahetu meeldivus mu jaoks meeldejäävusega enam-vähem pöördvõrdeline, kuid ajutoiduna võib too teine omadus ilmselt olulisemgi olla.



Originaalse ja väljapeetult kunstipärase vormi eest lausa peab kiitma Martti Helde traagilist rahvuslikku passiooni “RISTTUULES”, mille teema ja sisu võiks välismaise kunstfilmi-publiku jaoks mõnevõrra avastuslikum ja löövam olla kui siinsele vaatajale. Siit võib ehk loota festivaliedu.

Kuid kaasaegsema kohavaimu esindamise ja omaette tervikliku elava maailma loomise eest tahaks aasta silmapaistvaimaks filmiks nimetada hoopis pikist mängukaist viimati linastunut, Mihkel Ulki “NULLPUNKTI". Ulki filmi Õunpuu visioonist üsna erinev pealinn ei sisenda ka (pealtnäha lihtsakoelisest kasvuloost hoolimata) kuigivõrd optimismi, kuid küllap on too lugu suuteline publikuga kontakti saama, mis pole loomult introvertsi-lembeses eesti mängufilmis sugugi mitte tühine saavutus.

Harvadest tänavu nähtud dokkidest oli muljetavaldavaima haardega Heini Drui metafüüsilis-esseistlik "OTSIDES VALGUST".

Ning filmiajakirjanikest kuulub mu kummardus TRISTAN PRIIMÄELE, kes on vähem kui aastaga kultuurilehe Sirp filmiosa uutmisel silmapaistvalt mitmetabast ja tänuväärt tööd teinud.

Meeldivat pühadeootust.

2. dets 2014

Pöffi-tärnid 2014

Nähtud filmid, mis linastusid kaheksateistkümnendamal Tallinna talveööde festivalil. Lihtsalt viitestik, iseseisva sisuta, tähestiku järjekorras.


Lisalugemist: subjektiivne sisujuht 18. Pöffi kava kõrvale.

10. nov 2014

Subjektiivne sisujuht 18. Pöffi kava kõrvale

Esmalt päevselgest: pole olemas 1001 filmi, mida peaks elu jooksul nägema. Ei pea nägema ka sadat ega üldse mitte ühtegi filmi. Kuningas Saalomon, Šeherezade, Lembitu ja Jeanne d'Arc surid väärikalt ealeski jalga kinomajja tõstmata; lugematud inimpõlved enne ja pärast neid veeretasid oma elupäevad täies filmisüütuses õhtusse ning ei saa kuidagi öelda, et see oleks olnud vale või õnnetu valik.

Nojah, see sündis ennemuistsel aal, kui veel olemas ei olnud meie maal ei taibutelefone, guugli prille ega instagrammi, mille abil oma kordumatut siseilma, silmnägu ja kehailu ilmarahva rõõmuks sekundiga interveebi riputada.



Nüüd on meil kõik need meelelahutused ja müriaad muid, sealhulgas võimalus kümnete, sadade ja tuhandete kaupa linateoseid vahtida, kui vaid tuju tuleb. Isegi siinses kolkas, tsiviliseeritud maailma serval linastub juba ainuüksi kinolevis, muid ekraane kõrvale jättes, igal issanda aastal oma paarkümmend tosinat täispikka filmi ja Pimedate Ööde Filmifestivali käigus veel teist sama palju lisaks.

Jällegi, pole vähimatki kohustust ega elulist vajadust mitte ainumatki neist enne surma ära näha. Isegi ratsionaalset põhjust vaatamiseks võib olla raske leida, kui mõelda, et vaatamata jätmine hoiab kokku aega ja raha, mille mõlemaga oleks ehk targematki pihta hakata. Irratsionaalselt on vast kergem põhjendada: kui oled kinole kunagi sõrme loovutanud, siis võib hakata tunduma, et justkui tahaks näha. Seejärel tuleb aga valima hakata. Kui poliitilistel valimistel paistavad valikud enamasti selged, aga häid nende seas nagu polekski, siis kinos ja eriti festivalidel kipuvad lood enam-vähem vastupidi olema.



Aastaringselt mõnel suvalisel päeval kinnominekut plaanides on tavaliselt lapsemäng teha kindlaks, kas paarikümne parasjagu linastuva nimetuse seas leidub see õige või mitte. Sõbrad soovitavad ning tegijanimede ja eelinfo põhjal tead üldiselt juba ette, mis värk on. Või kui ei teagi, siis toksid pealkirja netti, vaatad, kuidas filmi meil ja mujal hinnatakse, ja ongi pilt selge.

Pöffi puhul on pusle keerulisem. Paari nädalasse pressitud paarisajafilmiline kino-kornukoopia võib silme eest kirjuks võtta, nii et käed langevad jõuetult rippu. Kõige kohta ükshaaval infot otsida ei jaksa; pealegi on suur osa näidatavast nii värske, et selle kohta ei pruugigi suurt miskit leida. Väikseks abiks on küll Pöffi enda veeb ja kataloog, kuid neile tuleks läheneda ettevaatlikult nagu lillelise kiidukõnega kirjatud reklaamtekstile kunagi. Aastate jooksul olen õppinud võimaluste piires vältima kõikuva kvaliteediga filmitutvustusi-sünopsiseid, mis pahatihti pakuvad sügavalt eksitavaid iseloomustusi, lõpplahendustele viitavaid spoilereid ja muid kalu.



Programmipakettidest, millesse filmid on jagatud, on rohkem tuge. Tänavu on näiteks festivali fookus Poola filmil ning teadagi leiab siit kvaliteedimärgina mõjuvaid suurkujusid nagu Andrzej Wajda või Krzysztof Kieślowski. Või teine näide: arthausi ehk autorifilmi huviline on üldjuhul alati võinud rahumeeli panustada filmitööstuse ajakirja Screen International kriitikute valikule.

Aga kuigi infot ei napi, vaid leidub omajagu ja mitmesugust, olen vahel puudust tundnud neutraalsemaist allikaist kui korraldajate või filmilevitajate soovitused. Ning midagi ses vaimus püüangi siinkohal esitada – üht võimalikku, subjektiivset ja sattumuslikku lisa-tugipunkti festivali kavale vaatajana lähenemiseks.



Head asjad, mis tulevad ka kinno

Paljud, sealhulgas paljud parimad Pöffil linastuvad filmid jõuavad varem või hiljem ka kinolevvi, kus kannatlikuma meelega vaatajal avaneb võimalus need valikuterohkema ajagraafiku ning tõenäoliselt ka odavama piletihinnaga ära näha. Festival pakub jälle võimalust olla esmaavastajate hulgas.

Üks selline film on "POISIPÕLI" ("Boyhood"), kolmetunnine panoraam ühe poisi sirgumisest ülikooli-ealiseks noorukiks tosina aasta jooksul. Filmi on sama kaua ka vändatud, käies peaosalise kasvamisega aasta-aastalt ühte sammu. Ühes tegelasega muutub tasapisi kõik tema ümber: pere, vanemad, teised inimesed ja terve maailm. Päris samasugust kasvulugu pole nii pika aja jooksul varem üles võetud, aga hea on see ikka eelkõige tänu sellele, et selle autoriks on tänapäeva ameerika sõltumatu kino üks suuremaid nimesid Richard Linklater (meie kinodes linastus talt viimati mullu "Enne südaööd").



Linklateri taies laekub kinolevvi juba 21. novembril, nagu ka Jean-Pierre Jeunet' mullune poisipõlve-seiklus "IMETLUSVÄÄRSE NOORE TS SPIVETI ERAKORDNE TEEKOND" (Pöffil "Noor ja imeline TS Spivet"). Meie publikule eeskätt ilmselt "Amélie" autorina tuntud Jeunet on fantaasiarikas ja värvikas detailinikerdaja, kelle head küljed on ka uues minu-pere-ja-muud-loomad tüüpi filmis kenasti näha. Kergelt muinasjutuline, soe ja leidlik, mitme kandi pealt maailma avastav lugu noorest leidurist võiks, ma usun, rõõmu pakkuda nii lastele kui täiskasvanuile.



Novembri lõpul jõuab kinolevvi ka inglase Michael Winterbottomi "REIS ITAALIASSE", tema nelja aasta taguse komöödiasarja "Reis" järg. Endiselt tuuritavad iseend mängivad keskealised Steve Coogan ja Rob Brydon mööda restorane, lobisevad süüdimatult ja imiteerivad kuulsuste hääli. Polegi Winterbottomilt juba jupp aega miskit märkimisväärset näinud, nii et see läheb ka talle plussina kirja. Lõbus ajaviide, samuti nagu detsembris kinodesse potsatav rootsi komöödia "SAJA-AASTANE, KES HÜPPAS AKNAST VÄLJA JA KADUS", mis on omamoodi sentimendi- ja šokolaadivaba põhjamaine Forrest Gump, seda just hoogsa ajaloo ümber mõtestamise poolest. Veidi julmem küll, aga siiski pigem inimsõbralik asi, mis oma jantlikus mõõtkavas meenutab selliseid vana kooli naljafilme nagu "Suur võidusõit" (1965).



Head asjad, mis tõenäoliselt kinolevvi ei jõua

Iirlase John Michael McDonaghi "KOLGATA" ("Calvary") on äärmiselt nauditav, ühtaegu nii tõsine kui vaimukas draama katoliku preestrist väikses iiri külas. Tänu särtsakale dialoogile ja värvikale näitetrupile eesotsas igisärava Brendan Gleesoniga on see mulle seni nähtud tänavustest mängufilmidest meelde jäänud kui üks parimaid elamusi, mida söandaks soovitada. Kui muu ei veena, siis ehk see, et siin astuvad teiste seas üles ka Dylan Moran ("Black Books") ja Aidan Gillan ("Troonide mäng")?



Jaapanlanna Naomi Kawase "VAGA VESI" on ilus ja üldiselt realistlik, vaid õige kergelt müstiline mõtisklus surelikkusest ja sellega leppimisest (filmi sisu ja ingliskeelse pealkirja "Still the Water" põhjal tundub küll, et tõlge võiks pigem olla näiteks "Vaigista vooge"). Tasaselt kulgev lugu, mida tahaks nimetada murakamilikuks, eeldab ka vaatajalt mõnevõrra vaikset, kannatlikku meelt, kuid keskendumine tasub end ära, nagu ikka.



Indi-rokkstaarist Nick Cave'ist rääkiv dokumentaal "20 000 PÄEVA MAA PEAL" on minu jaoks siiani üks käesoleva aasta eredamaid kinoelamusi. Julgen arvata, et filmina võiks see peale minna ka neile, kes Cave'ist võib-olla sama palju ei pea. Mitte mõni harjunult harju keskmine rokkdokk, vaid hoolega komponeeritud, iseseisva teosena vaadatav loovisiksuse portree.



Dokfilmi vallast olgu mainitud veel kaks head mullust. "JODOROWSKY "DÜÜN"" kirjeldab sõgeda tšiili geeniuse Alejandro Jodorowsky kosmiliselt suurushullu katset ekraniseerida Frank Herberti ulmeoopust. Projekt, mis paraku kunagi valmis ei saanud, suutis ometi aastakümneid mõjutada järgnenud ulmet Ridley Scotti "Tulnukast" Luc Bessoni "Viienda elemendini".

Ning "JUMAL ARMASTAB UGANDAT" räägib tolles Kesk-Aafrika riigis ameerika evangeelsete misjonäride eestvõttel peetud pühast võitlusest homoseksuaalsuse vastu, mis, nagu me takkajärgi teame, viis kurikuulsa "tapke homod" nime all tuntud seaduseelnõuni. Paralleelid ja seosed siinsete kooseluseaduse-mullistustega on nii ilmsed, et ei hakkagi neist siin pikemalt jahuma.



Keskpärasemad lood ja helged lootused

Mõned asjad, millele ma pigem ei soovitaks oma kallist festivaliaega kulutada: ebamääraselt laialivalguv indipõnevik "Külm juuli", portreteeritavale veidi abitult alla jääv Eberti-dokk "Elu ise", magedalt klišeelik ropendamise-põhine indikomöödia "Laps mis laps", türgi vutifänluse- ja mässudokk "Istanbul United" ning shyamalanlikult müstiline ulmedraama "Alguspunkt" ("I Origins"). Ükski neist pole päris karjuvalt kehv, pigem keskpärane, kuid Pöffil on ilmselt parematki kaeda.



Näiteks Alejandro González Iñárritu "Lindmees", mille tahaks isegi esimesel võimalusel ära vaadata. Levisse jõuab see meil jaanuaris nagu ka Hawkingi-biograafia "Kõiksuse teooria". Ja asju, mida tahaks näha, on veel ja veel, hulka rohkem kui siin üles lugeda jõuab: Mike Leigh' "Härra Turner", Roy Anderssoni "Tuvi istus oksal ja mõtles eksistentsi üle", Susanne Bieri "Teine võimalus", Stephen Daldry "Prügi", Nuri Bilge Ceylani tänavu kuldpalmioksaga pärjatud "Talveuni" ("Winter Sleep") ja nõnda edasi.



Lõpetuseks aga erisoovitus kõrgekulmulistele kultuurisõpradele: kes otsib katarktilist kunstielamust läbi võimaluse oma taluvusläve ja kannatust proovile panna, sel tasub proovida Aleksei Germani mammutekraniseeringut Strugatskite loost "RASKE ON OLLA JUMAL". Häid öid!



(See värk ilmus ka Sirbis.)


Veel pisut Pöfijuttu: Vääramatu jõud, Jumal armastab Ugandat, Apostel ja teisi festari-eelseid piikse.

Pöffi kodukas. Teiste vaateid Pöff 2014 kavale: Ralf, Müürileht (Emilie ja Andrei). 

9. nov 2014

Pöff 2014: Vääramatu jõud, Jumal armastab Ugandat, Apostel ja teisi festari-eelseid piikse

Paari sõnaga paarist kaheksateistkümnendamail Pilkasil Öil linastuvast filmist, millest siin pole veel juttu olnud.



AITA, JUMAL, TÜDRUKUT (God Help the Girl, Inglismaa 2014). Mahe ja nunnu indimuusikal Belle & Sebastiani lauljalt Stuart Murdochilt. Uinusin vaadates küll korduvalt, aga mulle ikkagi meeldis, tänavusist popmuusika-mängukaist vast enamgi kui "Frank". Siingi on teemaks vaimsed häired, aga lugu ise on kerge ja helge nagu Murdochi musski (ja kellele siis too ei meeldiks). Nostalgikule, hipstereile ja nohikuile soovitatav. 6/8 --- Film Pöffil. Tänusõnad Ralfile, kelle blogist ma selle asja avastasin.



APOSTEL (The Apostle, Lõuna-Korea 2014). Ida-Aasiale omaselt karm ja jõhker draama kristlaste tagakiusamisest Põhja-Koreas. Millegi väga erilisega silma ei paista, kuid igati korealikult korralik, religioosse sümbolismi poolest ehk isegi veidi kimkidukilik debüütlavastus Jin-Moo Kimilt. 5/8 --- Film Pöffil.



BABÜLOONIA LIIVAD (In the Sands of Babylon, Inglismaa / Araabia Ühendemiraadid / Holland / Iraak 2013). Sünge tragöödia väheseist ellujäänuist Iraagi Lahesõja-järgses ülestõusus, mida ameeriklased Bush seeniori isikus tõotasid algul toetada, kuid ei liigutanud tegelikult lillegi ning lubasid lahkesti Saddamil mässu verre uputada. Tumedaid värve ja luulelist paatost on pandud nii jõuliselt, et iga Lääne filmi puhul mõjuks see võltsilt ja hakkaks häirima. Siin ei hakanud; võib-olla just tänu lihtsusele, vahenditusele ja dokihõngulisele rohmakusele õhkub siit mingit leinaväärikust. Mõnevõrra meenutab see Lähis-Ida traagika lausa "Valssi Baširiga". Päris sama kõva asi see muidugi pole, aga Iraagi sõja filmina siiski silmapaistvalt tugev. 6/8 --- Film Pöffil.

(Pöffi tõlkepealkiri on, nagu teinekord ette tuleb, mööda pandud. Babylon pole mitte eelajalooline Babüloonia riik, vaid selle pealinn ja tänapäevani eksisteeriv koht, mida on eesti keeles hüütud Paabeliks juba vanimaist, XVII sajandi piiblitõlkeist saati. Adekvaatne eesti pealkiri oleks niisiis "Paabeli liivas".)



JUMAL ARMASTAB UGANDAT (God Loves Uganda, USA 2013). Dokumentaal Ida-Aafrika ristisõjast homode vastu mõjub tänavu Eestis eriti aktuaalselt tänu sellele, et too võitlus tugines nii seal kui siin servapidi samadele Ameerika kristlikele fundamentalistidele, kes ühtlasi on muide soojades suhetes ka meie armsa idanaabri võimudega. Huvitav dokk kannatab veidi ainult selle all, et pärast filmi valmimist läksid asjad Ugandas veel märksa dramaatilisemaks - misjonäride lobi võitis, tapke-homod-seaduseelnõu võeti vastu ja homoseksuaaalsus kriminaliseeriti (kuigi surmanuhtlus asendati selles siiski eluagse vangistusega). 6/8 --- Film Pöffil.



KÜLM JUULI (Cold in July, USA / Prantsusmaa 2014). Üsna sihitu, ultravägivallaga pikitud indi-retropõnevik, mille põhiline (ja ühtlasi enam-vähem kogu) sarm seisneb Don Johnsoni kõrvalosas. Sellest ei piisa, kui loos loogikat ega iva nagu polekski. 4/8 --- Film Pöffil.



LAPS MIS LAPS (Obvious Child, USA 2014). Gillian Robespierre'i indi-romkomm nais-püstijalakoomikust võiks olla oluliselt etem, kui režissöör ei loodaks oma debüüdis nii laisalt ainult ropendamisele ja stamplahendustele. Pettumus. 4/8 --- Film Pöffil.



NOOR JA IMELINE TS SPIVET (L'Extravagant voyage du jeune et prodigieux TS Spivet, Prantsusmaa / Austraalia / Kanada 2014). Ilus ja inimsõbralik maailmaavastamise-lugu teadushuvilisest poisist ja tema värvikast perekonnast. Mu meelest üks Jean-Pierre Jeunet' paremaid saavutusi, kus tema tavapärane visuaalne väljapeetus ja detailiküllus on kenasti tasakaalus üsna selge ja sirgjoonelise looga. Kaamosevaba asi, meenutab näiteks Laurent Tirard'i "Väikest Nicolas'd". 7/8 --- Film Pöffil. Levipealkirja "Imetlusväärse noore T.S. Spiveti erakordne teekond" all jõuab film ka tavakinno juba festivali ajal.



REIS ITAALIASSE (The Trip to Italy, Inglismaa 2014). Winterbottomi-Coogani-Brydoni komöödiasarja teine hooaeg. Neli aastat on eelmisest möödas, mehed vananevad vaikselt, kuid nalja pilluvad endiselt lõdva randmega, nii eneseiroonilist kui muud. Mu eriline lemmik oli Hitchcocki-kild. No nii särav kui sama kolmiku "A Cock and Bull Story" see kahtlemata pole, aga väga mõnusalt muhe ajaviide siiski. 6/8 --- Film Pöffil. Jõuab enne festivali lõppu ka kinolevvi.



SAJA-AASTANE, KES HÜPPAS AKNAST VÄLJA JA KADUS (Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann, Rootsi 2013). Veel üks vaatajat pärikarva kõditav film: elurõõmus, kergelt küüniline jant vanadekodust plehku pannud ätist, kes armastab plahvatusi ning on oma pika elu jooksul vähemalt sama oluliselt ajalugu mõjutanud kui Forrest Gump. On haaret ja hoogu ja vene allveelaev Rootsi vetes. 7/8 --- Film Pöffil. Jõuab kinolevvi detsembri algul.



VAENLANE (Enemy, Kanada / Hispaania 2013). Kõle, visuaalselt stiilne teisiku-põnevusdraama. Kõvasti etem kui Ayoade' "Teisik", seda kahtlemata, aga see pole just palju öeldud. Ikka jääb mu silmis kuidagi väheütlevaks, pastakast imetuks. Samas Denis Villeneuve'i varasemaist asjust olen veelgi vähem hoolinud, nii et ses suhtes progress. 5/8 --- Film Pöffil.



VAHEPEALSED 2 (The Inbetweeners 2, Inglismaa 2014). Süüdimatult lolli ja labase sitcomi-põhise noortekomöödia järg, sedakorda Austraalias. Nagu esimene filmgi mitte märkimisväärselt terane ega üldse mitte mingis mõistlikult põhjendatavas mõttes hea, aga noh, omamoodi hoogne ja miskipärast ikkagi istus - võib-olla seepärast, et sattusin jälle vaatama tõbisest peast, mil vähenõudlikud asjad eriti teretulnud. 6/8 --- Film Pöffil.



VÄÄRAMATU JÕUD (Turist / Force Majeure, Rootsi 2014). Võimas eetikauurimus Alpide taustal, vormilt minimalistlikult kaunis, sisult vahedalt lääne ühiskonda ja mehelikku identiteeti lahti lõikav. Nagu perversse šokitaotluseta, pealtnäha leebem, kuid haardelt võib-olla sügavamgi Seidl. Järjekordne täispunkti-film Ruben Östlundilt ("Play"). Hetkeseisuga mu tänavusi mängufilmi-lemmikuid. 8/8 --- Film Pöffil. Jõuab kohe pärast festivali ka kinolevvi.

7. nov 2014

Diplomaatia / Diplomatie

"Diplomatie" / "Diplomacy", Prantsusmaa-Saksamaa 2014. Rež. Volker Schlöndorff. Stsena Cyril Gély, Volker Schlöndorff.



Teise ilmasõja viimane aasta teise nurga alt kui “Raevus”: valgekraeliste keskastme juhtide mured ja askeldused. Ajalooliselt ja geograafiliselt jääb tõsielulise taustaga lugu “Reamees Ryani” ja “Raevu” vahele, vormiliselt on tegu sõna otseses mõttes kammerteatriga. Vaidlusest kahe kange vanahärra, Pariisi asevalitseja Dietrich von Choltitzi ja rootsi diplomaadi Raoul Nordlingi vahel ripub ära maailmalinna saatus - miljonid inimelud ja (mis tundub etenduses olulisemgi olevat) megatonnide viisi kultuurikihti.

Klassikalise kirjandusliku hoolega kokku nikerdatud draamateksti põhirõhk paistabki olevat pigem Pariisi-patriotismil kui eetikavaidlusel, mille argumendid jäävad osalt justkui õhku rippu. No mis on mingi Vonnegutti vapustanud Dresdeni hävitamine võrreldes Pariisi imperiaalsete avenüüde ja bulvarite võrguga, Louvre’i aaretega, koidikuga Pont Neufi kohal? Nagu kilu jälg Pas-de-Calais's.

Säärane oh-là-là kisub vastukaaluks vaimusilmas pinnale filme, kus Gallia pealinnas priskemat pauku tehakse, vanast vahvast “Tiim Ameerikast” tänavuse ulmehitini “Homse piiril”.



Prantslasele Gélyle tuleb siiski au anda selle eest, et ta ei jäta kergelt tallamata ka oma rahva ajaloolistel konnasilmadel: kingiti ju Pariis herr Hitlerile samamoodi hiirvaikselt alistudes nagu Eesti Wabariik seltsimees Stalinile.

Eks neile küsimustele, mida siin püstitatakse, olegi sel sajandil ja siinkandis päris keeruline läheneda. Kui nii võtta, siis võiks filmi (veidi küsitaval kombel) vana head humanismi taotlev sõlmitus ehk olemata olla. Samas ikka kena ju, kui mõlemal pool rindejoont nähakse mitmesuguseid inimlikult põhjendatud motiive, mitte ainult hea ja kurja kosmilist võitlust. Siit võib vabalt välja lugeda ka väikese meeldetuletuse Trierile: Hitlerit tohib meie ajal mõista kunstitekstis, mitte intekas.

Ja peaosatäitjad André Dussollier ja Niels Arestrup on igatahes imposantsed taadid.



"Diplomaatia" kinodes: Artis, Viimsi. Arvamusi: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (96%).

23. okt 2014

Raev / Fury

"Fury", Inglismaa / Hiina / USA 2014. Rež. David Ayer. 134 min.



Film nagu tank, mitmekümnetonnine mudane rauakolakas - võtab visalt tuure üles, aga kui juba kord käima läheb, siis surub end veidi kohmakalt ja inertselt, kuid jõhkra jõu ja sihikindlusega läbi laipade ja ja verise pori.

Ei saa just öelda, et sel eeposel poleks puudusi hoolsast viiulivingutamisest kuni kummalisevõitu karakteriloogika hüpeteni. Tegelikult, kui nüüd ikka järele mõtlema hakata ja püüda objektiivi etendada, siis veidi kisub kraavi see värk. Millest on kahju, sest siin on siiski teraseid teemapüstitusi, toredaid dilemmasid ja mõjuvalt jälki ebainimlikku õhkkonda.

Samas ega eriti ei taha järele mõelda ega objektiivi. Kui ammu pole ühtegi vähegi viisakat sõjafilmi näinud? Umbes nii Miike "13 Assassinsist" ja Greengrassi "Green Zone'ist" saati vist (mõlemad 2010). Käesolev kümnend haigutab nagu suur pommiauk. Teise ilmasõja kohta meenub esimesena Clooney tänavune äpardus "Monuments Men", ja hea tankifilmina Samuel Maoze viis aastat vana "Liibanon".

Seda kõike arvesse võttes oleks kohatu siin piibli ja paatose teemadel norida. Üle prahi vaadatav lugu, huvitav ja lahingustseenides ka põnev. Enam-vähem sellist sõjafilmi me tahtsimegi.



"Raev" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Viimsi, Cinamon, Apollo. Arvamusi: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes (80%).

21. okt 2014

Sils Maria pilved / Clouds of Sils Maria

"Clouds of Sils Maria" (Saksamaa / Prantsusmaa / Šveits 2014). Rež. Olivier Assayas. 123 min.



Euroopa filmide linastumist toetavad meil riik ja eurorahad. See on mitme otsaga asi nagu iga teine. Ühelt poolt ei pruugiks euroopa kino tolle toeta naljalt Eesti ekraanidele jõudagi, misläbi meie kinodieet enam-vähem piirduks Hollywoodi kassahittidega.

Tore, et see nõnda pole. Tore, et valik on laiem. Päris nii tore pole aga see, et suur osa euroopa filmidest, mida nende toetuste abil linale tuuakse, ei paku ameerika kommertstoodangule mingit sisulist alternatiivi. Pahatihti on tegu Vana Maailma kommertsiga, mis pole kuidagi lombitagustest konkurentidest kaalukam ega väärtuslikum, vaid on lihtsalt lähemal valmis vändatud, seejuures valdavalt odavamalt ja kehvemini. See, et neid filme promotakse siin väärtfilmidena, pigem langetab kui tõstab nii euroopa kino kui väärtkino mainet, pigem peletab kui peibutab publikut.



Kogenud prantsuse kineasti Olivier Assayas' "Sils Maria pilved" pole õnneks sedasorti film, vaid esindab üht väärikamat ehteuroopalikku traditsiooni. Ei, mitte euroopa kinoga vahest esmajärjekorras seostuvat kompromissitut, vaatajat proovile panevat autorikino nagu Lars von Trier, Leos Carax või Bruno Dumont. Assayas' film on publikut leebelt pärikarva paitav, hoolikalt läbi kirjutatud ja komponeeritud, tugevate näitlejatega intelligentne dialoogipõhine draama. Tõsisem kui näiteks Roger Michelli "Nädalalõpp Pariisis" ("Le Week-End"), ent kergem kui, ütleme, Cristian Mungiu "Teispool mägesid" ("După dealuri"). Kultuurse klaaspärlimängu poolest nagu Abbas Kiarostami "Kinnitatud koopia" ("Copie conforme"), kuid seejuures konventsionaalsem, ligipääsetavam lugu, mis ei mängi nii palju vaataja ootuste ja mõistmisvõimega.



"Sils Maria pilvede" vast olulisemad võtmesõnad ongi näitlejad, kultuursus ja kirjanduslikkus. Peaosas astub (nagu Kiarostamilgi) üles euroopa autorikino ja siinse filmilevi lemmik, tänavu viiekümneseks saanud Juliette Binoche. Talle sekundeerivad kolm kümnendit hiljem sündinud Kristen Stewart ja Chloë Grace Moretz. Binoche ja Moretz mängivad mõlemad endale eluliselt lähedasi tegelaskujusid – eri põlvkondade filmistaare –, ja teevad seda ootuspäraselt tublisti. Nii filmi kui oma senise karjääri vast huvitavaima ja lootustandvaima rolliga esineb aga hoopis siiani eeskätt tiini-vampiiriseeriast "Videvik" tuntud Stewart.



Mehe poolt kirjutatud ja lavastatud kolme kangelannaga filmis pole mehed just lausa statistid, küll aga kõrvaltegelased. "Sils Maria pilved" läbiks edukalt patriarhaalset seksismi tõrjuva Bechdeli testi – naised räägivad siin omavahel omajagu, ning sugugi mitte ainult või eelkõige meestest või meessuhetest. Nad kõnelevad ka enda määratlemisest, aegade muutumisest, põlvkondlikest eripäradest, ellusuhtumisest ja kultuurist.

Nad arutlevad teiste tekstide üle, sealhulgas näidendi üle, milles Binoche'i tegelane on neiupõlves mänginud ning mille uuslavastusse teda nüüd, mitukümmend aastat vanema ja kogenumana tagasi kutsutakse. Eesti ühiskonna praegust huvifookust arvestades ei raatsi mainimata jätta, et too näidend ise räägib armastusest kahe naise vahel. Ja kogu selle iginaiseliku sära, kultuursuse, kirjandusliku mitmekihilisuse ja kerge teatraalsuse taustaks on majesteetlikud Šveitsi Alpid. Mis sa hing veel ihkad.



No kui tahta kriitiline olla, siis üht-teist ehk ikka. Veidi rohkem teravust, veidi rohkem üllatusi. Veidi vähem igituttavat ilm-läeb-hukka-passeismi, rutiinset mineviku-ihalust. Veidi vähem eneseteadlikku käsitööd, kindla peale minekut ja patentnippe nii autorilt kui peaosatäitjalt. Sest ega siin ju midagi teab mis uut ei näe ega teada ei saa.

Samas mis vapustavat uudist peakski pakkuma üks kerge nukrusega kaduvikku vaatlev eleegia? Paistab, et film püüab kehastada nii sisult kui vormilt head näidet Vana Maailma vaikselt murenevast kvaliteeditraditsioonist; ja küllap pakub ta seeläbi toda traditsiooni hindavale täisealisele, kultuurihuvilisele vaatajale ka väärt ja nauditavat elamust.

Mitu korda ma juba ütlesin ‘kultuur’? Vähe. Ütlen veel korra. Mmm, kultuur.




Postimehhe kirjutatud lugu.


"Sils Maria pilved" kinodes: Sõprus, Forumcinemas, Solaris, Viimsi, Cinamon. Arvamusi: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (89%), Mart Noorkõiv (3/5).

20. okt 2014

Kirsitubakast ja kriitikast. Vaidlus Rainiga

"Kirsitubakas" ("Cherry Tobacco", Eesti 2014). Režii ja stsena Andres Maimik, Katrin Maimik. Tootja Kuukulgur Film. 93 min.



Reedel, päeval pärast "Kirsitubaka" Eesti esilinastust postitasin näoraamatusse järgmise piiksu:

KIRSITUBAKAS. Dramöödia noore neiu armumisest vanemasse meesterahvasse. Ei hakka keerutama, see meeldis mulle isegi veel vähem kui Toomiku hipohüpnootiline "Maastik mitme kuuga". Kumbki teostuselt tagasihoidlik film ei põe ideedenappust - näiteks kuulutavad mõlemad eesti mehe justkui olemuslikku jobusust mitte vähem jõuliselt kui "Ukuaru" või Priit Pullerits. Paraku ei püsi ei "Maastik", ei "Tubakas" tervikuna koos ega pinnal. "Tubaka" vast suurimaks plussiks on püüd rääkida selgepiirilist lugu ning öelda midagi sidusat ja tähendusrikast; suurimaks miinuseks aga ebalev kõikumine satiirilise jandi, romkommi ja suhtedraama vahel, mis üksteist vastastikku üsna täielikult tühistavad. Õhukesed tegelased, hõre romanss, mis ei veennud hetkekski. Etem kui "Kormoranid", seda küll.



Postituse all puhkes päris hoogne mõttevahetus, millest osa siin veidi sirgemaks harutatuna ja viidetega varustatult ära toon, sest näoraamatu ogara ülesehitusega kommentaariumist on takkajärgi endalgi ebamugav midagi üles leida.



RAIN: Wow, inimeste maitsete ja tunnete erinevused ei väsi ikka üllatamast.

JOONAS: Sulle tundus nagu päris lugu päris inimestest?

RAIN: Mind kõnetas ja puudutas nii siit kui sealt. Mitmed täismehed ja naised poetasid esikal lausa pisarakese.

JOONAS: Äkki see keiss, et "kui saalis ka luristatakse, siis pigem sügisesest nohust"? ;) Aga jah, muidugi, miks ta ei võiks puudutada, kindlasti võib. Eks ma saan ikka ainult enda muljest rääkida ning küllap me näeme seda asja üpris erinevailt distantsidelt ja eri vaatevinkleist.

SVEN: Väga kurb kuulda. Et teine "niisugune" film kah metsas. Toomiku "Maastik" oli jah tõesti kehva.

RAIN: Sven, see oli nüüd küll ainult Joonase isiklik arvamus. Üldiselt on Kirsitubakas hästi vastu võetud. Nii Eestis kui välismaal.

JOONAS Svenile: See on muidugi mu isiklik arvamus; filmid on üpris erinevad; üldisest vastuvõtust on vast vara rääkida. Raini erapooletust tasub ehk antud juhul võtta cum grano salis.

Mis puutub välismaalastesse, siis mulle tundub, et neile pööratakse meie filminduses kuidagi ebaproportsionaalselt palju tähelepanu. Viimati jäi mängufilmikonvekalt mulje, et eesti niinimetatud filmivaldkonna põhimure on pääseda Norra kunni vastuvõtule :)



JOONAS Rainile: Mõistan su positsiooni, aga kainelt võttes on vast varavõitu üldistada - siiani pole peale haibi vist muud lugeda olnudki kui Gray ja Ralf?

RAIN: Peale Karlovy Varys toimunud linastusi, kus sa isegi viibisid, ilmus kolm-neli arvustust, positiivsed olid. Ei viitsi neid praegu otsida, võid ju guugeldada. Saal aplodeeris ja möirgas ka seal. Eile ka selline sulnis vaib oli saalis ja aftekal. Küllaltki keeruline oleks seda eitada.

(Postskriptum Vary-arvustuste asjus: kolme-nelja arvustust ma küll leida ei suutnud, ei guuglist ega filmi näoraamatu-seinalt. Ju olen kehv guugeldaja. Leidsin ühe, või noh, ka tüki teist siin elavalt eesti filmi patrioodilt ja apologeedilt Laurence'ilt. - J.)

JOONAS: Välismaalaste osas viitaks vaikselt juba öeldule. Esikas... nojah, kes saaks või tahaks takistada sul järeldustesse hüppamast. Loodetavasti ei tule sul pettuda ja vastuvõtt osutubki selliseks nagu sa uskuda tahad :)

RAIN: Whatever. Rõhutan korra üle, et ma ei ole selle filmiga kuidagi muul moel seotud, kui et see mulle meeldis. Ja lisaks on see meeldinud ka väga paljudele inimestele, kes seda näinud on ja kes on seda isiklikes vestlustes mulle ka väljendanud. Joonas oli esimene, kes oli kriitiline. That's it.

JOONAS: Otseselt filmiga muidugi mitte, küll aga selle autoritega, mis omakorda garanteerib üpris kindlalt, et kui keegi arvabki kuidagi omamoodi, ei tule ta kõigi inimeste seast just sulle seda esikajärgselt ütlema, eks ole. Poživjom, uvidim - puhtinimlikus ja humanistlikus plaanis oleks mulgi Maimikute edu üle hea meel.



RAIN: Ma ei tea, seal Tšehhis vaevalt keegi mind kuidagi autoritega seostada oskas, aga.. õige jah, välismaalaste arvamus miskipärast ei kvalifitseeru :). Enivei, hästi või mitte hästi, päris seda ka nüüd, Sven, öelda ei saa, et "metsa läks". Metsa minnakse seal aga küll, kui lubate sellist infantiilset sõnamängu.

JOONAS: Eks see välismaalaste arvamus ikka kuidagi kvalifitseeru, aga kergelt on nagu kummaline, kui toda arvamust eesti kultuuri puhul esmatähtsaks peetakse. Siit kumab kuidagi läbi see ürgpopslik alakas, et las saksad ikka ütlevad, kuis meil see laul korda läks, egas ärrased ju tiavad paremini seda kultuurat ja värki. Tühjagi nad teavad, kui ei oska eesti keeltki.

Aga saksad on kõrgelt tsiviliseeritud, peente kommetega, naeratavad idaeuroopa matsile, patsutavad lahkesti õlale: ja, ja, wunderbar, sehr gut. Selliseid sirgjoonelisi tegelasi nagu Eero - kes tuleksid ja ütleksid otse, et kuule, su film oli ihan paska -, lääne pool naljalt ei leidu. Eks sellepärast me neid seal ju nii palavalt armastagi või mis. Et missugune imeline peeglike seina peal.



RAIN: Ei peagi esmatähtsaks muidugi. Lihtsalt seal suurel festaril ta linastus ja kommentaarid olid sinu omadest erinevad. Mis näitab, et on inimesi, keda see teos kõnetab. Ja kurja kriitikat leidub ka ikka igal pool, ei ole selle Eero jauramised midagi nii erilist. Ma ei oska küll iseenesest selle "ihan paskaga" eriti midagi peale hakata. Puberteetlik komme.

JOONAS: Muidugi on inimesi, keda kõnetab, see pole mingi küsimus ja seda pole keegi vaidlustanud. Eestlastest vähemalt sind ja Arpi, nii et võime väite tõestatuks lugeda ja selle koha peal joone alla tõmmata. Aga jutt oli hoopis sellest, et vast ei tasu oma arvamust või kõnetamist-mittekõnetamist uisapäisa üldistama kippuda. (Milleks seda tehagi - et esindada oma arvamusega enamust? Ons see tõesti mingi väärtus?)

Kurjust ja otsekohesust ei maksa samuti segi ajada, ka mitte kriitika puhul, kuigi kunstniku vaatevinklist paistavad need justkui üks ja sama asi. Rääkisin siin meie ühisest tuttavast E. Tammist, keda sa kriitikuna loodetavasti puberteetlikuks ei pea. Juhtum, muide, otse elust.

Usun, et säärane sirgjoonelisus on iga kell elutervem kui meie kultuuriruumis ülivõimsalt domineeriv ringkäendus ja omadepatsutus. Õhkkonnas, kus kriitilisi mõtteid pole tavaks välja öelda, tekib umbne kajakamber-paralleelmaailm, kus kärbub ka igasugune enesekriitika, ja see mõjub kultuurile kokkuvõttes hävitavalt. Oli see Brežnev, mis ta oli, aga ega ta suur kirjanik ikka polnud.



RAIN: Meenub, et kui "Free Range'i" kohta välismaal üks kuri arvustus ilmus, olid sa esimene, kes seda uhkelt levitas. Aga kui kiidetakse, siis on kohe ebasiiras sakste "viisakus". Samas, mis seal ikka, eks me kõik selekteeri ikka endale sobivat inffi :)

JOONAS: Heh, sa ajad asju ikka päris sassi :). Esiteks, ma ei selekteerinud sugugi välja üht, vaid viitasin ka teistele, sulle meelepärastele arvustustele. Teiseks, mis olulisem: too viitamine polnud mitte Ding an Sich, rõhumine ühe saksa arvamusele, mis oleks justkui autoriteetsem või kaalukam kui mõne teise saksa oma, vaid vastukaaluks sellelesamale meil kahjuks tavapärasele sakste kaudu haipimisele, mida sa siingi viljeled: et küll Nemad ikka kiidavad, järelikult peab olema hea asi.

Endiselt: see sakste arvamus on suht ebaoluline taustadetail, millele, rõhutan veel korra hästi aeglaselt üle: Pööratakse. Meil. Ebaproportsionaalselt. Palju. Tähelepanu.

RAIN: Oeh, ma mainisin nii Eestit kui välismaad, pole kusagil väitnud, et vaid saksad mõistavad. Lihtsalt mujal on Kirsitubakat senini rohkem näidatud kui Eestis. Sealt ka siis vastukajad.

Ja sassi ma ei aja. Sa konkreetselt püstitasid uue teema "Free Range'i" negatiivse arvustuse postitamise kaudu. Et vaadake, vaadake - sitasti kirjutatakse ikka!



JOONAS: See, kui paljusid eesti filme näidatakse mujal mitmeid kuid ja aastaaegu varem kui kodupublikule, juba iseenesest justkui viitaks mingitele prioriteetidele.

Nüüd kohalikust mõistmisest rääkisime juba - päev pärast esilinastust Eestis lihtsalt pole veel mingit üldist retseptsiooni, millele viidata. Kannatust, peagi juba on.

Mis puutub "Free Range'i", siis postitusega uue teema püstitamine on su erapoolik tõlgendus. Sul võis ju tol hetkel selline tunne olla, kuid faktilise täpsuse huvides teen siin korra Kunnust ja tsiteerin iseennast, täpsemalt oma kõnealust postitust: "Eesti sots- ja kapmeedia põhjal kipub jääma mulje, nagu pälviks "Free Range" rajataguseilt kriitikuilt Berlinalel üksnes ovatsioone. Omadele tiidsasti pöidlaid hoides mööngem, et nii monokroomselt roosiline see pilt siiski pole."

Nii et teema oli aktuaalne, juba õhus ja on seda varemgi olnud, "Free Range" pole siin muidugi mingi erand, nii on meil pigem tavaks. Ikka seesama juba jutuks olnud kajakambri-peeglisaali efekt.



RAIN: Siis kõlbas välismaa kriitikut tsiteerida küll, eks ole :)

Mujal näidatakse varem kui kodupublikule sellel põhjusel, et hiljem lihtsalt ei võeta a-klassi festarite kavasse. Või ei peaks üldse rahvusvahelistel festivalidel osalema? See ka variant muidugi.

JOONAS: Hm, ma nagu rääkisin selle välistsitaatide küsimuse juba päris üksipulgi lahti, aga sa ei tee kuulmagi. Jah, kahtlemata kõlbab ühele tsitaadile teisega vastata.

Ei teagi nüüd, kas sa tõesti ei saa aru või ei taha saada - viimasel puhul pole ilmselt mõtet üle seletada -, aga igaks juhuks siiski veel kord: "Free Range'i" puhul reageerisin sotsmeedia piire ületanud haibile, mis rääkis üksmeelselt tormilistest ovatsioonidest. Ei selekteerinud, vaid lisasin uue viite olemasolevatele, laialt levitatud viidetele, et näidata sellesama selektiivse haibi ühekülgsust. Nii sel kui praegusel juhul jään selle juurde, et välisretseptsioon pole kõige olulisem. Millega sa paistad isegi nõus olevat, nii et kui ses küsimuses midagi uut enam lisada pole, siis võiks vast ka sellele alateemale joone alla tõmmata.

Nüüd mis puutub festivalidesse, siis muidugi on tore, kui osaletakse, aga kuivõrd see a-klassi jutt tõele vastab? Kasvõi toosama "Free Range" läks kolm kuud pärast Eestis linastumist Berlinalele nii mis kolises. Nii et küsimus, kas ja kui põhjendatud on kuni pooleaastased vahed mujal ja kodus linastumise vahel, võib ehk mõnikord siiski õigustatud olla.



RAIN: Eks see see viitamine sul kuhugi õeluse ja "objektiivse käsitluse" piirimaile jäi, aga jäägu see teema. Ei saa kuidagi öelda, et välisretseptsioon ebaoluline oleks. Positiivne revu kusagil Varietys või Hollywood Reporteris on asi, mille nimel PR-agentuurid endal juukseid peast katkuvad. Aitab see ju filmil publikuni jõuda jne.

Eks mõni kogenud produtsent teab täpsemalt festarite tingimusi. Minu teada "Free Range" oli erand. Ja see pole mingi eesti eripära, ka hollywoodi blockbusterid linastuvad festivalidel pool aastat enne kui kodumaal. Oled ju festivalidel käinud, see pole mingi eriline uudis.

JOONAS: Sokrates armas, tõde armsam, pole siin mingit õelust ega kurjust. Kunstnikud kipuvad ikka neid tonte nägema, mis on inimlikult muidugi arusaadav. Kuidas see Saaremets ütleski? "Igal kuradi ahvil oma arvamus.”

Ja jällegi, ei maksa asja nii zoroastristlikuks ajada, et ainult must ja valge. Kui miski on üle tähtsustatud, siis see ei tähenda, et see pole kohe üldse tähtis. Ent eesti kultuuri seisukohast on Hollywood Reporter siiski suht väheoluline ega aita eesti filmil kuidagi eesti publikuni jõuda.



RAIN: Einoh tore. Alati just siis, kui oled kirjutanud pika jutu, saab aku tühjaks ja kõik kaob. Enam väga ei viitsi kirjutada, aga lühidalt mainin siis, et jumala nõus olen - oma arvamuse üldistamiseks surumine sucks ja seda ma siin vist väitnud nagu olengi. Et inimesed vaatavad sama asja ikka hämmastavalt erinevalt. Mis "otsekohesesse" kriitikasse puutub, siis - vist kordan end - öelda kellegi teose kohta "otsekoheselt" pask ei aita ei kunstnikku ega ka teose vastuvõtjat, see on vaid plurtsatus sooja õhku, ei muud.

Täielik müüt on aga jutt eesti omadepatsutamise mentaliteedist. Tundub, et sa vist ei loe filmikriitikat ega märka, kuidas peksa on saanud nii Ilmar Raag (raju sõda Tiina Lokiga, Mart Raun rappimas), Veiko Õunpuu (Laasik, Vahtre etc) ja Taskad ("Peatage Taskad", oli mäletan kunagi EPL-is pealkiri), Maimikust rääkimata.



JOONAS: No näe, kui partikulaarid kõrvale jätta, siis universaalide osas oleme lausa ühel meelel :)

Üksikküsimusi tahaks veel täpsustada. Eero puhul rääkisin mitte virtuaalsest, vaid elulisest juhtumist, in riil laif, see olgu lihtsalt muuseas ära mainitud.

Kunstnike eest ei oska kosta, aga vastuvõtjat võib “pask” vahel küll päris otseselt aidata. Kui minu jaoks usaldusväärne allikas nii ütleb, siis võib see aidata mul aega kokku hoida. Eriti kui sääraseid allikaid on mitu. Sel juhul on küllalt tõenäoline, et ma ei raiska oma aega sellele teosele. Ühesõnaga, kõikvõimalikke arvamusi on vaja, ka selliseid, mis kunstnikele võib-olla väga ei istu. Mida rohkem diskussiooni, seda parem.

Ning vaatajana, kes püüab lugeda põhimõtteliselt enam-vähem kõike, mida meil filmidest kirjutatakse ja mis on avalikult ja vabalt kättesaadav, sotsmeedia ja blogideni välja, olen veendunud, et nii-öelda ametlikus lehekriitikas on säärasest otsekohesusest puudus.

Su müüdi-tees on aga taas näide sellest, kuidas sul on kiusatus üksikjuhtumeid uljasteks üldistusteks väänata. Jäägem loogika ja korrektsuse piiresse: see, et vahel ilmub meil ka arvamusi, mis ei tegele õlalepatsutamisega, ei tähenda, et see grupikalli-mentaliteet meil ei õilmitseks. See ei tähenda isegi, et see ei domineeriks. See tähendab ainult, et see ei valitse absoluutselt, sajaprotsendiliselt - mida see õnneks tõepoolest ei tee, see veel puudus. Probleem on sellegipoolest tõsine, ja mitte ainult filmikriitikas, vaid eesti kultuuris laiemalt, ning väljendub see võib-olla isegi rohkem ütlematajätmistes kui ütlemistes.

Väga tugevalt paistab see silma just nii-öelda ametlikus lehekriitikas. Sotsmeedias, kust suur osa sinu toodud näidetest pärit, on lood vähe paremad - mida optimist võiks tõlgendada lootustandva märgina. Ajal, mil trükimeedia endale maksumüüride taga hoolega spämmisegust mulda peale kraabib.



RAIN: Minu meelest oli vaid üks näide sotsmeediast. Enamus oli ikka lehekriitikast. Ja polnud just väga üksikud näited mu meelest, neid jagub ikka veel ja veel.

JOONAS: Lokk vs Raag oli vist ka sotsmeediast pärit? Siis 2/5 näiteist, kui nüüd anaalselt pedantseks minna. "Peatage Taskad" - hehee, tõepoolest, seda ma polnud näinud. Siin üks tendents näikse veel olevat: karmimate käratustega paistavad rohkem silma filmiringkonna-välised inimesed, kõrvalseisjad: Raud, Kender, Vahtre. Kriitikute seas tuleb seda vist harvem ette: Laasik, Adorf.

Kordan oma mantrat: et on hea, kui on arvamuste paljusus ja hea, kui ilmub ka reljeefsemaid, poleemilisi, diskussiooni põhjustavaid sõnavõtte. Sest kokku näitab see, et inimesed hoolivad (eesti) filmist, et see läheb neile korda, üht- või teistpidi.

Iseenesest nõus, et seda domineerimist võib sõltuvalt vaatepunktist näha nii ja naa. Tõsikindla üldistuse tegemiseks pole mulgi ülevaatlikke andmeid. Lähtun samuti subjektiivse juhuvalikuna meelde jäänud juhtumeist ja sellest, et arvamused, mida inimesed filmide kohta tegelikult eraviisiliselt väljendavad, naljalt lehte ei jõua. Ja see pole muidugi mitte filmide, vaid kriitika häda.

RAIN: Lokk vs Raag sai siiski alguse Loki lehes ilmunud kommentaarist.

Siin probleem selles ka, et lehed pole huvitatud diskussioonist. Avaldatakse üks arvustus ja that's it. Film käsitletud. Case closed. Kui selle juhtub kirjutama inimene, kellel teosega isiklik probleem vms, ongi perses. Domineerima jääb mingi Laasiku argumenteerimata lajatus (à la "kohutav muusika", "ei ole naljakas") ja inimesed kinno järjekordset Eesti filmi vaatama seekord ei hakka jõudma.
Iseenesest oleks nüüd huvitav ka kui sa tooksid mõne näite siis ka n. ö. pugejalikust kriitikast. Endale nagu ei meenu.

 10 things movie critics won’t tell you

JOONAS: Lokk/Raag: jah, täitsa võimalik, et alguspunkti osas eksisin, seda PM repliiki netis loomulikult pole ja raamatukogu on täna (pühapäeval) kinni :). Samas sõnasõda käis vist siiski peamiselt sotsmeedias, lehed ja delfi lihtsalt vahendasid.

Lehtedes on teadagi ruumi vähe, aga sellega ei saa päris nõus olla, et nad eesti filme vähe kajastaksid. Pigem vastupidi. Vaata ükskõik millise eesti mängufilmi bibliograafiat filmi andmebaasis. "Free Range'iga" seoses meenub kaasstsenaristi avalik kurtmine, kuidas arvamusi olevat olnud ülearu palju ja liiga mitmekesiseid. (PS. Võimalik, et tõlgendasin tema mõttekäiku valesti. - J.)

Filmilehte meil paraku parasjagu pole, aga muid lehti on siiski mitu ja eesti täispikkadele mängufilmidele pööravad nad kõik ohtralt tähelepanu - kuigi jah, arvustusi ilmub kahjuks kaugelt vähem kui tegijate-poolset promo, intekaid ja seltskonnakroonikat. Minu kui lugeja-vaataja jaoks jäävad üldpildis enamasti valjemini kõlama just need viimased.

Sel taustal ja muidu ka ei maksa kriitika mõju külastatavusele üle hinnata. Kriitikat loeb murdosa vaatajaist ja omakorda murdosa sellest murdosast arvestab oma vaatamisvalikuis mingilgi määral kriitikaga. Üksikarvustuse mõju vaadatavusele on seega nanoskoopiline. Roger Ebert on surnud, kriitikul pole enam mingit märkimisväärset võimu, eriti mitte meil siin sauna taga tiigi ääres.

Isiklikkuse osas - iga arvustus on paratamatult isiklik, sellist asja nagu objektiivne kriitika pole olemas. Nii-öelda objektiivsuse-taotlus pole enamat kui üks stiilivõte, mis kuulub mu meelest silmakirjanduse valda. Ma kohe ei salli kriitikat, mis püüab oma isiklikku suhet objektiga peita mingi pseudo-objektiivse targutamise, süžee justkui-neutraalse ümberjutustamise ja võõrsõnalise plärabaroki taha. Näiteks Sirbi filmikülgedel oli taoline ebamäärasus kuni aastataguste kataklüsmideni valdavas ülekaalus. Enam õnneks mitte (kuigi see Gray lugu oli küll stiilipuhas saba ja sarvedeta sisukokkuvõte, pardon my french). Leheretseptsioon ongi märksa suuremal määral toimetajate kui kirjutajate teha, sest toimetaja ju tellib muusika, teades enam-vähem, mida kelleltki oodata.

Tolle konnatiikluse peamine sümptom ongi mu meelest, nagu juba mainitud, ütlematajätmised - et jäetakse sootuks kirjutamata või kui kirjutatakse, siis ei öelda asju välja. Just seepärast on teretulnud, kui vahel ikka öeldakse.

Värske ere näide kildkondlikust õlalepatsutusest, mille intellektuaalne ausus äratab pehmelt öeldes kergeid kõhklusi, on Kaalepi lugu Toomiku filmist.