31. jaan 2014

Igaühel oma lugu / Stories We Tell

Stories We Tell, Kanada 2012. Režissöör Sarah Polley. 109 min.


Alguses oli sõna, ja sõna oli Jumala juures, ja sõna oli Jumal, kirjutas evangelist Johannes ligi kahe tuhande aasta eest. Meist jääb see algus juba õige kaugele. Sõnad paljunevad, me teeme neid aina juurde – nagu praegu siin: sõna, teine, kolmas –, kuid tähendust ja väge jääb neis üha vähemaks. Mida rohkem bla-bla-blad, millest räägib Paolo Sorrentino "Suure ilu" finaal, seda enam tundub see, mis on tõeline, päris – kunagi oleks öeldud 'jumalik' –, asuvat enne või väljaspool sõnu. Sorrentino on veendunud, et alguses oli elu.



Lugudega on sama lugu. Elutõesse uskudes ei saa me lugusid rohkem usaldada kui sõnu, millest nad koosnevad. Elus eneses ju lugusid pole. Osa lugusid on lihtsalt väljamõeldised, teine osa sünnib elusündmuste rekonstruktsioonide või tõlgendustena. Sarah Polley tsiteerib dokumentaal-lugu rääkima hakates Margaret Atwoodi romaani "Alias Grace", mida ta praegu ekraniseerib: "Kui oled keset lugu, pole see üldse lugu, vaid ainult segadus... midagi loo-sarnast saab sest alles takkajärgi – kui jutustad seda iseendale või kellelegi teisele."

Lugu on paratamatult vähemalt kadreering ja manipulatsioon, mis ei saa kuidagi olla kohtulik "kogu tõde ja ei midagi muud peale tõe". Lugu on jutuks hea küll.



Ometi me vajame lugusid, ja sugugi mitte ainult meelelahutuseks. Lood aitavad meil toime tulla, nendib Sarah Polley intervjuus briti lehele The Observer. Lugude abil selgitame enda jaoks maailma, anname kaosele vormi, paigutame end hõlmamatusse aegruumi: ajalugu, kodulugu, perekonnalugu, elulugu. Me usume, et need on tõsilood – esindavad elutõde, näitavad asju nii nagu need tegelikult olid ja on. Ja seetõttu kehtib ka lugude puhul lause, mida Sarah' isa Michael Polley ütleb filmis ühe teise mõttekonstruktsiooni kohta: "See pole reaalne asi, vaid eksisteerib ainult sellepärast, et me oleme endas välja arendanud kujutlusvõime-nimelise tahu – too aga on liigagi reaalne ja käegakatsutav."



Sellist käegakatsutavat seost reaalsusega taotlevad mängufilmid, väites end põhinevat tõsilugudel (true story). Dokumentaalfilmid ehk tõsielufilmid kujutaksid aga justkui vahetut elutõde ennast, mis küllap on ka nende väiksema populaarsuse põhjuseks. Elu on keeruline ja tõsine asi, millest niigi pääsu pole – milleks veel vabal ajal elutõde vahtida, kui on võimalus valida selle asemel vikerkaarevärviline ja mesimagus eskapistlik fantaasia? Romaane on ikka meeldivam lugeda kui dokumente.



Nõnda mõelda on muidugi vaesestav viga. Dokfilme ei maksa dokumentideks pidada – nende erinevus mängufilmidest on kõike muud kui selge ning dokivormis jutustatavad lood võivad sageli olla köitvamad ja mõjuvamad kui mängukad.

Nii on see ka Sarah Polley dokiga, milles lugude, tõe ja dokfilmi olemuse ja omavaheliste suhete küsimustel on sama oluline osa kui üpris lihtsa, intiimse, sündmustikult mitte kuigi erakordse suhteloo ootamatult põneval esitusel. (Ja on viimane aeg öelda, et mida vähem nii sest loost kui filmist ette teada ja lugeda, seda parem, nii et kui sa pole filmi veel näinud, siis on praegu paras hetk lugemine katkestada, ehkki ma üritan siin filmi sisu ümberjutustamisest hoiduda.)



Tõe küsimus on dokfilmi puhul tavapärane. Meie ootused dokkidele kipuvad olema kaksipidised: tahame näha huvitavat lugu, mis oleks samas ka tõestisündinud, puhas elutõde. Kui takkajärgi selgub, et filmis on elutõde loo huvides siit-sealt kohendatud nagu näiteks "Suhkrumehe otsimises", siis võime tunda kerget pettumust. See nagu poleks päris aus.



Kas Sarah Polley on aus? Loo isiklikkus ei jäta erilist võimalust selles kahelda. Kui inimene on otsustanud ära rääkida kogu tõe oma emast, siis kes saaks seda vaidlustada? Ehk vaid teised, kes ema tundsid, eelkõige lähedased alates abikaasast ja ülejäänud lastest. Kuid just neil teistel lasebki Polley filmis kõneleda, jäädes ise vaikides tahaplaanile, kuigi jutt puudutab otseselt ka teda ennast. Kõik pea- ja kõrvaltegelased peale režissööri enda saavad esitada oma nägemuse loost ja selle kangelasest, ema Diane'ist. Kõik nad paistavad avameelsed, ausad ja veenvad, kuigi nende nägemused on kohati vastukäivad, nagu ka põhjendatud arusaamad sellest, mis on tõde ja kuidas määratleda lugu, millest jutt.



Need kõnelejad mitte ainult ei jutusta mitmel häälel ammusündinud lugu, vaid ka analüüsivad sündmusi, enda ja teiste reaktsioone ning Sarah' filmiprojekti, milles nad parasjagu üles astuvad. Film esitab minevikusündmuste kõrval nii iseenda viieaastase sünniloo kui ka omajagu enesekriitikat. Sarah ei varja oma kõhklusi perekonna saladuste rambivalgusse asetamisel ega võtete käigus tekkinud probleeme, aga kellelegi ei tehta liiga – ei kadunud emale, kelle eluvalikud polnud ühiskonna silmis just laitmatud, ega ka teistele tegelastele, kes filmis isiklikult üles astuvad. Intervjueeritavaid ei kohelda siidkinnastes, aga neist jääb sümpaatne mulje. Isa Michael, õed Joanna ja Susy ning vennad Mark ja John paistavad lausa vastupandamatult armastusväärsed, vaimukad ja intelligentsed.



Eks ausust ole mitut masti; mitte iga mast pole võrdselt hinnatud. Võtame näiteks ausa upsakuse: olen ausalt veendunud, et kõik teised on lollid, ja ütlen seda neile ausalt otse näkku. Säärane ausus pole palju väärt ja seda võiks nimetada infantiilseks, kui see ei esineks igas eas – mõelgem näiteks mõnele meie vanema põlve poliitikule. Või võtame ausa nartsissismi ja ekshibitsionismi, mida kriitikud heidavad ette uussiiruse nime all tuntud nähtusele; või ka püstijala-koomika halastamatult ausa irve ("naljakas, sest tõsi").



Sarah Polley ausus pole ei kõrk, isekas ega hoolimatu. See mõjub küll värskelt ja siiralt, kuid uussiira lapsemeelsusega on sel sama vähe pistmist kui tolle ürgvaenlase – postmodernistliku iroonia ja künismiga. Dokk "Igaühel oma lugu" on noore kanada režissööri kolmas film pärast mängukaid "Temast eemal" (2006) ja "See valss on sinu" (2011); kõik kolm näitavad suhteid ja abielu nii küpse, sooja ja empaatilise mõistmisega, mida meesautoreilt, ka tublisti eakamailt, annab tikutulega otsida. Kõigis kolmes, eriti dokis, on seda väge, millest laulab The Smiths: "Kerge on naerda, kerge on vihata – jõudu on tarvis, et olla õrn ja kena."



Kusjuures kogu tõsiseltvõetavuse ja südamlikkuse juures pole Sarah padutõsimeelne ega huumorimeeleta. Ta ei kipu moraali lugema ega kedagi õpetama. Tema dokis on tõsiste ja raskete teemade kõrval päris palju maitsvat nalja ja terast eneseirooniat nii autori enda kui tegelaste poolt, kuid selle taustal kumab pidevalt autori usk inimestesse, armastusse ja abiellu – usk, mis on vaba eelmainitud eskapismi valda kuuluvast romantilisest ninnu-nännust, mis domineerib (Kivisildniku väljendit laenates) "kiim võidab kõik" tüüpi filmides. Mõne aja eest teist korda abiellunud Polley usk abiellu kui institutsiooni on pigem "credo quia absurdum" – juba jutuks olnud intervjuus ütleb ta, et peab sellest lugu kui hulljulgest ja optimistlikust žestist.



Polley tasakaalukas, kannatlik ja selge pilk muudab tema inimsõbralikkuse nakkavaks ja see ehk ongi tema hiilgavalt komponeeritud filmi suurim väärtus: nii usutav humanism on tänapäeval haruldane.

Ma pole mullu ja tunamullu tehtud dokke väga palju näinud, aga nende seas, mida olen, on ülekaalukalt võimsaimad kaks vastandlikku šedöövrit: Polley "Igaühel oma lugu" ja Joshua Oppenheimeri "Tapatöö" ("The Act of Killing"). Oppenheimer näitab inimlooma võimet piirituks banaalseks kurjuseks, millele mõtlemine võtab eluisu ära. Polley ilmutab igapäevast inimlikkust, mis sisendab lootust ja tahet edasi elada. See on suur asi. Pärl.



Lugu ilmus ka Sirbis.

Arvamusi: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (95%), Kaarel Kuurmaa / PÖFF, vaskuss, Raiko Puust (6/10), Mart Raun, Ralf.

28. jaan 2014

Mida teha Sirbi filmirubriigiga?

Mullu novembris kultuurilehte rüüstanud reformitormides kaotas Sirp lisaks peatoimetajale mitu sisutoimetajat, nende seas filmitoimetaja. Uus peatoimetaja leiti detsembris; jaanuari keskel kuulutati välja ka konkurss filmitoimetaja kohale.

Olemata konkursi tingimustele vastamiseks piisavalt kõrgelt haritud, kasutasin siiski juhust saata toimetusele oma mõtted filmikülgede teemal. Riputan need ka siia, et huvilistel oleks võimalus neid tulevikus, näiteks aasta pärast lehe filmirubriigi tegeliku arenguga võrrelda.



Juttu Sirbi kui väljaande filmiajakirjanduslikust visioonist ja missioonist – ehk inimkeeli öeldes sellest, millised Sirbi filmiküljed peaksid olema ja mille poole püüdlema –, alustaks tõdemusega, et Sirbi filmirubriik on praegu Eestis ainus kirjutava meedia kanal, mis on vähegi piisaval määral rahastatud ilmumaks professionaalselt toimetatuna arvestatavas mahus ja küllalt tihti selleks, et suuta ühendada endas pidev aktuaalne filmikriitika ja kinosündmuste kajastus, filmikriitika ja filmipublitsistika arendamine, publiku ja kirjutajate harimine ning mitmekülgse filmiteemalise mõttevahetuse ülalhoidmine.



Sirbiga võrreldavaid võimalusi pole ühelgi teisel siinsel filmipublitsistika platvormil, milleks on:
  • ainus täielikult filmiteemale pühendatud väljaanne – eraalgatuslik Kinoleht La Strada, mis avaldab aktuaalseid arvustusi ja kirjutisi seinast seina, laialt autorite ringilt ja erinevatele sihtgruppidele, kuid rahapuudusel ei ilmu piisavalt regulaarselt, et järjepidevalt filmielu kajastada, publikut harida või mõttevahetust ülal hoida;
  • riiklikult rahastatud Teater. Muusika. Kino, mis ilmub igakuiselt, kuid ei tegele päevakajaliste teemadega, avaldades oma filmikolmandikus peamiselt mahukaid akadeemilisust taotlevaid arvustusi-käsitlusi professionaalidelt (kogenud filmikriitikuilt ja filmiinimestelt), mis ka kõnetavad eelkõige kitsast proffide ringi;
  • eraalgatusliku Müürilehe filmirubriik, mis kajastab aktuaalseid teemasid nii paberil kui netis ning teeb tänuväärset tööd uute kirjutajate koolitamisel, ent ei saa endale honorarifondi puudumise tõttu hästi lubada professionaalseid kaasautoreid;
  • erameedia päeva- ja nädalalehtede kultuuriküljed, mille lugejaskond on lai ning fookus aktuaalsetel ja populaarsetel teemadel, kuid mis väljaannete kolletava olelusvõitluse käigus vaevlevad kroonilises ja üha kasvavas ruumipuuduses ning saavad seetõttu filmiteemale suhteliselt ebaregulaarselt ja napilt tähelepanu pöörata;
  • sotsiaalmeedia: blogosfäär ja Facebook, kus filmidest, eeskätt aktuaalseist ja populaarseist, kirjutatakse palju, kuid juhuslikult ja kaootiliselt, toimetamata vormis.


Kuidas Sirbi filmirubriik oma ainulaadseid võimalusi kasutanud on?

Viimaseil aastail on Sirp pakkunud eeskätt jooksvat filmikriitikat – pikki ja detailselt analüüsivaid arvustusi kitsalt püsiautorite ringilt. Üpris järjekindlalt ja üksikasjalikult on arvustatud kohalikku filmitoodangut lühidokkide ja lühianimatsioonideni välja. Muud meie kinodes linastuvat on kajastatud mõnevõrra ebaühtlasemalt, ühelt poolt kunstkino-keskses, teisalt veidi juhuslikus valikus, kuid olulisemad filmid on enamasti siiski arvustatud olnud. DVD-del ilmuva kajastus on olnud täiesti sattumuslik.

Lisaks näpuotsaga sündmuste kroonikat, mõned ülevaated välisfestivalidest ja harvad intervjuud. Enam-vähem kõik. Teistele aktuaalsetele teemadele alates kodumaistest festivalidest ja lõpetades filmipoliitikaga on leheruumi jagunud haruharva või üldse mitte.

Üldjoontes võib öelda, et eespool loetletud ülesandeist on Sirbi filmirubriik küllalt hästi hakkama saanud jooksvate filmiarvustuste avaldamisega, eelkõige kodumaiste filmide puhul, ja seeläbi mõningal määral ka publiku harimisega.



Kuidas Sirbi filmirubriiki arendada?

Esmalt võiks mõelda sihtgrupile. Lugejaküsitlusi korraldamatagi saame üsna põhjendatult eeldada, et filmirubriigi lugejate hulka võiksid lisaks valdkonna professionaalidele kuuluda kõik üldiste kultuurihuvidega eestlased, kes vähegi filme vaatavad ja tunnevad seega mingitki huvi kino vastu. Arvestades kinokülastuste suurt ja pidevalt kasvavat arvu võib oletada, et sääraseid lugejad on palju, lausa lõviosa kultuurilehe potentsiaalsest lugejaskonnast. Sihtgrupp peaks niisiis olema lai ning koosnema mitmesuguse tausta, hariduse ja erialadega kultuurihuvilistest.

Sellele kireva kooseisuga sihtgrupile suunatud filmiküljed peaksid olema senisest märksa mitmekesisemad ning pakkuma mitmekülgsemat sisu kõigile lugejaile erialainimestest publikuni.



Pikkadest arvustustest ei tule loobuda ega tekste madalaima ühisnimetajani lihtsustada – vastupidi, vahel võiks avaldada senistest veelgi pikemaid ja põhjalikumaid retsensioone, kui nende pikkus on tingitud eeskätt kriitilise analüüsi, mitte filmi süžee ümberjutustamise vajadusest. Kuid mammutesseede kõrvale tuleks regulaarselt tuua lühiarvustused, aktuaalsed vaatamissoovitused ning festivalide, eriprogrammide ja üksikürituste eeltutvustused, vältides seejuures meie (eelkõige avalik-õiguslikus) meedias kahetsusväärselt juurdunud kommet anda levitajaile ja ürituste korraldajaile kriitikavabalt ruumi omaenese kauba kiitmiseks ehk auditooriumi tüssavaks markeerimata reklaamiks.

Sirp võiks olla esimene allikas, kust filmihuviline lugeja saab operatiivset ja erapooletut eelinfot, mille põhjal langetada vaatamisvalikuid, ja esimene allikas, mille poole ta pöördub pärast filmi vaatamist, et asjaliku kriitikaga kaasa mõelda.

Arvustatavate filmide valikul tuleks meeles pidada, et publik ei vaata sugugi ainult ja eelkõige eesti filme ja kunstkino, vaid ka Hollywoodi, maailma kino, animatsioone, dokumentaale, telefilme, seriaale ja kõikvõimalikku žanrikino.



Eesti filmitoodangu kõrval tuleks analüüsida ka eesti filmipoliitikat – mitte jätmaks sellest normaalset muljet, vaid et tutvustada seda avalikkusele ning anda poliitika kujundajaile kultuuriministeeriumist Eesti Filmi Instituudini mõtestatud tagasisidet nende õnnestumiste ja ebaõnnestumiste kohta. Analüüside kõrval on siin asjakohased erialainimeste intervjuud ja vestlusringid.

Filmide ja filmipoliitika kõrval väärivad kajastamist ja analüüsi veel: siinne filmiharidus; kohalikud filmitootjad; meie kinomaastiku rahalised ja sotsioloogilised aspektid; riiklike filmirahade kasutamine; levitajate, kinode, festivalide ja telekanalite programmipoliitika; filmipiraatlus ja selle suhted legaalsete levikanalitega; video on demand; erialaorganisatsioonide tegevus; filmiürituste korraldus; kinopiletite hinnad; filmiblogid; subtiitritõlked.

Publikut harivate teemadena tulevad kõne alla filmilugu, filminduse köögipool, tehnilised aspektid ja terminoloogia. Filmiklassika tutvustamist saab sünkroniseerida kinode ja telekanalite retrospektiividega.



Mitmekesisuse saavutamiseks tuleb laiendada kirjutajate ringi – mitte loobuda seniseist püsiautoreist, kellest mõnedki kuuluvad kohaliku filmikirjutuse tippude hulka, vaid tuua nende kõrvale pidevalt uusi autoreid, otsides neid aktiivselt nii ülalpool loetletud konkureerivaist kanaleist kui ka näiteks kunsti-, teatri- ja kirjanduskriitikute hulgast, ning koolitades põhjaliku toimetamise abil noori blogijaid ja tudengeid.

Ja lõpetuseks. Kui mullu sügisel mitmelt poolt, sealhulgas kultuuriministeeriumi tasandilt kostnud nurinad Sirbi tiraaži üle peaksid tähendama, et eesmärgiks on lugejate arvu suurendamine, siis esimene tee nii filmikülgede kui kogu väljaande loetavuse suurendamiseks pole mitte sisuline, vaid tehniline: luua praeguse ajast-arust kodulehe asemele toimiv, tänapäevane, otsingumootoreile optimeeritud, sotsiaalmeedias probleemitult jagatav veeb.

Sirbi praeguse veebi küündimatus maksab end otseselt kätte lugejate arvus, kuivõrd suur, võib-olla isegi suurem osa veebiauditooriumist, kes Sirbi lugudest üldse huvitub, loeb neid Postimehe arvamusportaalist, kus need tekstid ilmuvad muuseas autorite õigusi teadlikult ja süstemaatiliselt rikkudes.

Aga need on juba omaette jutud.



PS. Kommentaarid on mõistagi teretulnud.

26. jaan 2014

12 aastat orjana / 12 Years a Slave

"12 Years a Slave". USA-Inglismaa 2013. Režissöör Steve McQueen. 134 min.


Hiljuti vestlesin ühe kolleegiga "Elavaist piltidest" ja jutt kaldus ajalooliselt tõelt vaidlusse poliitilise korrektsuse üle. Väitsin, et kunstis, sealhulgas kinos, on poliitiline ebakorrektsus üldiselt huvitavam kui korrektsus - erinevalt elust, kus mõlemad positsioonid kipuvad reeglina võrdselt igavad olema. Elu all pidasin silmas eelkõige lõputuid nürbeid homo-, neegri- ja immigratsiooni-teemalisi fleimisõdu sotsmeedias ja kommentaariumides.



Mu oponent vastas umbes nõnda, et igavus on subjektiivne kategooria, mis ei luba sääraseid üldistusi teha, ning et iga asi võib huvitav olla. Mina omakorda midagi ses vaimus, et heakene küll, kuid öelda iga sõnastatud lause kohta, et kõik on tegelikult üks ja seesama, on suhteliselt igav argument. Sõnelesime pikalt, jõudmata mingi lahenduse või ühisosani, ent teema jäi kuklas tiksuma ja meenus taas nüüd, kui Eesti kinodesse jõudis üks möödunud aasta enamräägitud ja -kiidetud mängufilme "12 aastat orjana", mis jutustab tõsielupõhise loo sellest, kuidas vaba neeger XIX sajandi keskpaiga Ameerikas röövitakse ja müüakse orjaks istandusse, kus tal tuleb pikki aastaid ühes teiste orjadega kannatada.

Orjus on teadagi valge mehe, angloameerika maailma ja eelkõige Ühendriikide jaoks äärmiselt piinlik ja valus teema. Kuigi orjus on kisendavas vastuolus kõigi moodsa lääneilma alusideedega vabadusest, võrdsusest ja vendlusest inimõigusteni, kaotati see USAs alles veidi vähem kui 150 aasta eest ja selle tagajärgedega maadleb riik siiani. Rassieralduspoliitika oli sealmail jokk lausa 1970ndateni ning mitteametlikult pole see tänini täielikult kadunud.

Rassiprobleemidest on vändatud omajagu filme, kuid nende allikast, orjusest enesest on peavoolu filmikunst kuni üsna viimase ajani eelistanud valdavalt mööda vaadata. Sestap pole ime, et Lääne filmiavalikkus eesotsas kriitikute ja auhinnažüriidega nüüd ajaloolise häbipleki valgustamist kahel käel tervitab. Üldist vaimustust iseloomustab kenasti The Guardiani kriitiku Peter Bradshaw' arvustus, mille kohaselt McQueeni film on "triumf kõigi asjaosaliste jaoks" ja "moodne klassika." Ametlikult väljendavad kriitilist konsensust parima filmi ja parima peaosatäitja Kuldgloobused ning üheksa Oscari-nominatsiooni.

Filmi näinuna võtaks siin tsiteerida tuliselt neegrite õiguste eest võidelnud räpiklassikuid ansamblist Public Enemy: "Ärge uskuge haipi." Näen McQueeni retseptsioonis tehtavat sama viga, mis tunamullu Eestis "Puhastuse" puhul: teema ja selle käsitlus pannakse ühte patta, hinnates käsitlust teemapõhiselt ja puht-ideoloogiliselt, kunstilisest kvaliteedist hoolimata. Poliitiliselt valusa teema tõstatamisest õige nurga all piisab, et kuulutada teos õnnestunuks. Hinnang filmile muudetakse esteetilisest küsimusest eetiliseks, seades üles poliitilise korrektsuse lõksu: kes pole meie poolt, on meie vastu.



See on ekslik seos. Igasugune rassiline, rahvuslik, usuline, maailmavaateline, soopõhine ja nii edasi diskrimineerimine on kahtlemata vale ning igasugune neilt alustelt lähtuv riiklik ja ühiskondlikult sanktsioneeritud terror ja vägivald, olgu see kommunistlik, kapitalistlik või natsionalistlik, väärib kahtlemata paljastamist ja hukkamõistu, aga see ei taga kunstilist õnnestumist. Mõttekaaslus võib mus küll äratada inimlikku poolehoidu sääraste poliitiliste seisukohtade väljendaja suhtes, aga ei tähenda teps mitte kohustust igasugust selle seisukoha väljendust - näiteks kasvõi sedasama siin - intellektuaalselt või esteetiliselt huvitavaks pidada. Mõistagi ei tähenda see ka vastupidist.

Teose õnnestunuks pidamine sõltub ikka sellest, kuidas teos oma sõnumit esitab ja mida loosungeile lisaks pakub. Ja paraku on eriti keeruline kunstiliselt õnnestuda (näiteks teha head filmi) säärastel poliitilistel võtmeteemadel, mille osas iga mõtlev täiskasvanud inimene on põhimõtteliselt kohustatud seisukohta omama. Raske on sellistes küsimustes midagi uut öelda, ja raske on ületada ükskõik millise ideoloogiaga meelsasti paarituvate kunstiklišeede vastupanu.

Tunnustatud briti režissööril Steve McQueenil õnnestub nendega maadlemine pisut paremini kui debütant Antti J. Jokisel, kuid suur tükk ajab suu lõhki temalgi. Õiglast nördimust ja viha McQueenil jagub, kuid sirgjoonelisest ja ühemõttelisest eluloost ei käi varem impressionistlikke, ambivalentseid, peaaegu narratiivita kunstfilme vändanud lavastaja jõud üle. "12 aastat orjana" pole muidugi nii nõrk kui "Puhastus", kuid ühisjooned on ilmsed: ajaloo koleduse rooskamine ja šokitaotluslik vägivald kombinatsioonis pateetika, pisaraid kiskuva melodraama ja muusikaga šantažeerimisega. Ka lihtne lugu ise ei kanna kahetunnist filmi välja.

Kaugel sellest, et olla triumf kõigi asjaosaliste jaoks, jääb "12 aastat orjana" alla nii McQueeni enda eelmistele teostele "Nälg" ja "Häbi" kui paljudele rassilist ülekohut lahkavaile linateostele - viimastest aastatest näiteks Ryan Coogleri "Fruitvale jaam" ja isegi Tate Taylori "Koduabiline" ("The Help"), rääkimata dokkidest nagu Berlingeri-Sinofsky "Kaotatud paradiisi" seeria või Ken Burnsi "Central Parki viisik". Tõsi, nimetatud neli ei vaatle orjust, vaid selle pärandit - aga näiteks Tarantino "Vabastatud Django" kujutab samuti XIX sajandi orjust, ja oluliselt terasemalt kui "12 aastat orjana". Viimane meenutab pigem innuka algaja esimesi härdalt kobavaid värsse, mis tuleb paratamatult läbi põdeda, et tekiks võimalus kunagi tõsiseltvõetavate teosteni jõuda.



Ma ei ütle, et "12 aastat orjana" ei kannata üldse vaadata, aga ei ütle ka, et seda peaks tingimata vaatama. Mulle endale on orjuse, rassilise diskrimineerimise ja ajaloolise ülekohtu teema käsitlustena märksa enam muljet avaldanud Harriet Beecher Stowe'i "Onu Tomi onnike" ja Mark Soosaare "Jõulud Vigalas".



Lugu ilmus ka Postimehes.


"12 aastat orjana" kinodes: Forumcinemas, Solaris. Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (97%), Ralf (5/10), Raiko Puust (7/10), Ilmar Raag / ERR, Aro Velmet / Sirp.

20. jaan 2014

Kinolehe La Strada aasta filmid 2013

Aasta algul palus Kinoleht La Strada kolmandat korda sajakonnal eesti filmitegijal, -arvustajal ja -huvilisel ritta panna möödund aasta parimad filmid sõltumata pikkusest, žanrist ja päritoluriigist.

Olgu siin ära toodud kolmkümmend viis enim hääli saanud linateost vastanute poolt ära mainitud enam kui sajast, ja lisaks mõned personaalsed listid.

La Strada tabeli eripäraks on, et arvesse lähevad ainult filmid, mille rahvusvahelise esilinastuse aastaks on Internet Movie Database'is märgitud 2013. Seetõttu jäi üldtabelist välja mitu arvestataval määral hääli saanud teost, mis esilinastusid ühel või teisel festivalil juba varem, kuid jõudsid laiema publikuni nii meil kui mujal alles 2013 - nagu näiteks mängufilmidest "The Broken Circle Breakdown" või dokumentaalidest "Tapatöö" ("The Act of Killing"), "Samsaara" ja "Igaühel oma lugu" ("Stories We Tell").

Kinoleht tänab kõiki, kes võtsid vaevaks oma eelistused saata.



Üldjärjestus, kohad 35 kuni 11

35.-31. AINULT JUMAL ANDESTAB (Only God Forgives / Prantsusmaa, Tai, USA, Rootsi / režissöör Nicolas Winding Refn)

35.-31. EPISOOD VANARAUAKORJAJA ELUST (Epizoda u životu berača željeza / Bosnia ja Hertsegoviina, Prantsusmaa, Sloveenia, Itaalia / Danis Tanović)

35.-31. ISEKAS HIIGLANE (The Selfish Giant / Ühendkuningriik / Clio Barnard)

35.-31. LÜHIAJALINE 12 (Short Term 12 / USA / Destin Cretton)

35.-31. SUUR MAALRITÖÖ (Eesti / Meelis Arulepp, Aina Järvine)

28.-30. 12 AASTAT ORJANA (12 Years A Slave / USA-Ühendkuningriik / Steve McQueen)

28.-30. NÄDALALÕPP PARIISIS (Le Week-End / Ühendkuningriik / Roger Michell)

28.-30. ADÈLE’I ELU 1. JA 2. PEATÜKK (La Vie d'Adèle – Chapitre 1 & 2 / Blue is the Warmest Color / Prantsusmaa, Belgia, Hispaania / Abdellatif Kechiche)



27. TRANSS (Trance / Ühendkuningriik / Danny Boyle)

26. SACRO GRA (Itaalia, Prantsusmaa / Gianfranco Rosi)

25. BORGMAN (Holland/ Alex van Warmerdam)

24. STAR TREK: OTSE PIMEDUSSE (Star Trek: Into Darkness / USA / J.J. Abrams)

23. AMEERIKA AFÄÄR (American Hustle / USA / David O. Russell)

22. MINEVIK (Möödanik / Le passé / Prantsusmaa / Asghar Farhadi)

20.-21. SUUR GATSBY (The Great Gatsby / USA, Austraalia / Baz Luhrmann)

20.-21. ÕLIMÄE ÕIED (Eesti / Heilika Pikkov)



19. KONGRESS (The Congress / Iisrael, Saksamaa, Poola, Luksemburg, Prantsusmaa, Belgia / Ari Folman)

18. VÕIDU NIMEL (Rush / USA, Saksamaa, Ühendkuningriik / Ron Howard)

17. FREE RANGE. BALLAD MAAILMA HEAKSKIITMISEST (Eesti / Veiko Õunpuu)

16. AINULT AJA KÜSIMUS (About Time / Ühendkuningriik / Richard Curtis)

15. KÕNTS (Filth / Ühendkuningriik / Jon S. Baird)

14. KERTU (Eesti / Ilmar Raag)

13. PARADIIS: LOOTUS (Paradies: Hoffnung / Austria, Prantsusmaa, Saksamaa / Ulrich Seidl)

12. SNOWPIERCER (Lõuna-Korea, USA, Prantsusmaa / Joon-ho Bong)

11. AITAB JUTUST (Enough Said / USA / Nicole Holofcener)



Esikümme

10. ELUJANU (Dallas Buyers Club / USA / Jean-Marc Vallée). "Jõuline aidsidraama, intelligentselt kirjutatud ja teraselt kokku pandud - montaaži, heli ja muu tehnilise osas Coenite asju meenutavalt laitmatu, ja raske temaatika juures ootamatult eluterve, kohati vaimukaski." - Andrei Liimets, malcolmfilm.eksiil.net

9. ARMASTAJATE IGAVENE ELU (Only Lovers Left Alive / Ühendkuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa, Küpros, USA / Jim Jarmusch). "Vampiirižanri popkultuuriline trööbatus Jarmuschit ei sega - mees žongleerib klišeede ja kultuurilooga nagu ise tahab, luues vaikse ja nukra muusikaküllase meditatsiooni aja möödumisest ja kaduvusest."- Joonas, filmijutt.blogspot.com

8. VANGID (Prisoners / USA / Denis Villeneuve). "Innuga tehtud kvaliteetfilm, millest õhkub professionaalsust ja pühendumist." - Ralf Sauter, rlfstr.blogspot.com

7. LLEWYN DAVISE BALLAAD (Inside Llewyn Davis / USA, Prantsusmaa / Ethan Coen, Joel Coen). "Aitab katta auku hariduses ja näidata ning kuulda lasta, et Bob Dylan polnud esimene ega ainus." - Jaak Lõhmus, Postimees

6. NEBRASKA (USA / Alexander Payne). "Soe komöödia, hoolimata mustvalgest stilistikast värvikam kui kümned värvifilmid kokku." - Helmut Jänes, PÖFF



5. MANDARIINID (Eesti-Gruusia / Zaza Urushadze). "Väga eestiliku rütmiga film, mis annab ometi hästi edasi Abhaasia-Gruusia sõja olemust." - Sergei Stadnikov, Eesti Ekspress

4. KURB JASMINE (Blue Jasmine / USA / Woody Allen). "Üks ajakohasemaid filme, mida Woody Allen kunagi teinud on. Uusi fänne ei pruugi Allen sellega leida, kuid film meenutab lavastaja tippaegu – kaheksakümnendaid, mil valmisid ta parimad draamad." - Mart Raun, martraun.wordpress.com

3. ENNE SÜDAÖÖD (Before Midnight / USA / Richard Linklater). "Eluline armastusdraama, mille valmimise taga pole stuudio rahaahnus, vaid rääkimist ootav lugu." - Jaanus Noormets, Eesti Ekspress

2. GRAVITATSIOON (Gravity / USA, Ühendkuningriik / Alfonso Cuarón). "Kui "Kosmoseodüsseia" vaatleb inimkonda ja kosmost kõrvaltvaataja külma pilguga, nähes universumis eeskätt sümmeetriat, korrapära ja arengut, siis "Gravitatsiooni" pilk on kirgliku, kaasaelava ja täielikult pühendunud asjaosalise pilk. Et Cuarón suudab sellist emotsionaalset pingestatust 90 minutit järjekindlalt hoida, on meistriklass." - Aro Velmet, Sirp

1. SUUR ILU (Kohutav ilu / La Grande Bellezza / Itaalia, Prantsusmaa / Paolo Sorrentino). "Film, milles on tunda maitsekalt Fellini ja Antonioni vaimu, aga mis on samas absoluutselt originaalne, ühtaegu täis ennastunustavalt lõbusat elu tähistamist ja rõsket taju lõpu paratamatust lähenemisest. Rikkalik, ilus ja elegantne film."- Maria Ulfsak-Šeripova, Eesti Ekspress



Personaalsed listid

Juba jutuks olnud filmide kohta on ära toodud ainult eestikeelne pealkiri. 2012 esilinastunud filmide puhul on märgitud ka aastaarv.


JAAN RUUS, Eesti Ekspressi filmiajakirjanik
  1. Sinine on kõige soojem värv
  2. Gravitatsioon
  3. Suur ilu
  4. Patu puudutus (Tian zhu ding / A Touch of Sin / Hiina, Jaapan / Jia Zhangke)
  5. Sacro GRA
  6. Episood vanarauakorjaja elust
  7. Kõnts
  8. Llewyn Davise ballaad
  9. Enne südaööd
  10. Hobustest ja inimestest (Of Horses and Men / Island, Saksamaa / Benedikt Erlingsson)
Aasta võimsaim filmielamus oli aga hoopis PÖFFil nähtud eelmise aasta dokumentaal "Tapatöö" (The Act of Killing / Norra, Taani, Ühendkuningriik 2012 / Joshua Oppenheimer).



EMILIE TOOMELA, Müürilehe filmitoimetaja
  1. Ainult jumal andestab
  2. Paradiis: Lootus
  3. Borgman
  4. Elujanu
  5. Suur ilu
  6. Kurb Jasmine
  7. Nümfomaan I
  8. Minevik
  9. Armstrongi vale (The Armstrong Lie / USA / Alex Gibney)
  10. Salapaik (Faro / Rootsi, Soome / Fredrik Edfeldt)



KAAREL KUURMAA, Eesti Filmi Instituudi ekspert
  1. Suur ilu
  2. Faith Connections (India, Prantsusmaa / Pan Nalin)
  3. Belleville Baby (Rootsi / Mia Engberg)
  4. Kongress
  5. Sacro GRA
  6. Minevik
  7. Borgman
  8. Kõrvalmõjud (Side Effects / USA / Steven Soderbergh)
  9. Suurmeister (The Grandmaster / Yi dai zong shi / Hongkong-Hiina / Wong Kar-Wai)
  10. Patu puudutus



MARIANNE OSTRAT, produtsent
  1. Suur ilu
  2. Nebraska
  3. Lühiajaline 12
  4. Nädalalõpp Pariisis
  5. Kurb Jasmine
  6. The Broken Circle Breakdown (Holland-Belgia 2012 / Felix Van Groeningen)
  7. Võidu nimel
  8. Paradiis: Lootus
  9. Gloria (Tšiili-Hispaania / Sebastián Lelio)
  10. Nümfomaan I (Nymphomaniac / Taani / Lars von Trier)



ROBERT KURVITZ, stsenarist, ZA/UM
  1. Kurja kutsumine (The Conjuring / USA / James Wan)
  2. Jaht (Jagten / Taani 2012 / Thomas Vinterberg)
  3. Mama (Hispaania, Kanada / Andrés Muschietti)
  4. Upstream Colour (USA / Shane Carruth)
  5. Europa Report (USA / Sebastián Cordero)
  6. Leviathan (USA 2012 / Lucien Castaing-Taylor, Véréna Paravel)
  7. Maailma lõpp (The World's End / Ühendkuningriik / Edgar Wright)
  8. Enne südaööd
  9. Suur Gatsby
  10. Star Trek: Otse pimedusse



MART RAUN, operaator, martraun.wordpress.com
  1. Nebraska
  2. Lühiajaline 12
  3. Enne südaööd
  4. Kurb Jasmine
  5. Suur ilu
  6. Nädalavahetus Pariisis
  7. Snowpiercer
  8. Kütja (Stoker / Ühendkuningriik, USA / Park Chan-wook)
  9. Teisik (The Double / Ühendkuningriik / Richard Ayoade)
  10. Kõnts



DAGMAR REINOLT, DocPoint Tallinn
  1. Suur ilu
  2. Borgman
  3. Võidu nimel
  4. Aitab jutust
  5. Tapa oma kullakesed (Kill Your Darlings / USA / John Krokidas)
  6. Kertu
  7. Relv igas käes (Una pistola en cada mano / Hispaania 2012 / Cesc Gay)
  8. Rohkem kui mesi (More Than Honey / Šveits, Saksamaa, Austria 2012 / Markus Imhoof)
  9. Ainult jumal andestab
  10. Body of God (Soome, USA / Jouni Hokkanen)



ANDREI LIIMETS, filmihuviline, malcolmfilm.eksiil.net
  1. Enne südaööd
  2. Llewyn Davise ballaad
  3. Tapatöö
  4. Snowpiercer
  5. Elujanu
  6. Nebraska
  7. Episood vanarauakorjaja elust
  8. Kongress
  9. Minevik
  10. Elavad pildid (Eesti / Hardi Volmer)



ELO VILKS, Tartu linnavalitsuse kultuurispets
  1. Llewyn Davise ballaad
  2. Frances Ha (USA / Noah Baumbach)
  3. Suur ilu
  4. Enne südaööd
  5. Nädalalõpp Pariisis
  6. Õlimäe õied
  7. Mandariinid
  8. Suur maalritöö
  9. Minevik
  10. Nebraska



VALNER VALME, kultuur.err.ee toimetaja
  1. Suur ilu
  2. Mud (USA 2012 / Jeff Nichols)
  3. Ameerika afäär
  4. Suur Gatsby
  5. Gravitatsioon
  6. Enne südaööd
  7. Wall Streeti hunt (The Wolf Of Wall Street / USA / Martin Scorsese)
  8. New Yorgi varjus (The Place Beyond The Pines / USA 2012 / Derek Cianfrance)
  9. Flight (USA 2012 / Robert Zemeckis)
  10. 12 aastat orjana


Veel aasta parimate liste

11. jaan 2014

Ilu Sorrentino silmades: La Grande Bellezza

"La Grande Bellezza", Itaalia 2013. Rež. Paolo Sorrentino. 142 min.



Korratagu palju tahes, et ilu on vaataja silmades - päris nii see vist ikka ei ole. No näiteks Homer Simpson ei pea oma tütart Lisat kõigist kaunimaks mitte sellepärast, et vaatab tüdrukut isa silmade läbi. Homer kinnitab varmalt, et ta võiks koukida välja kellegi teise silmad ja toppida need oma silmakoobastesse, kuid tütar jääks tema jaoks ikka ilusaks.

Nii et silmad pole kõige olulisemad. Ilu peab olema silme ees - Lisas; või nende taga - Homeri peas, tema mõtteis; või nii ühes kui teises.



Homeri mõtteid teame tema sõnade järgi, neis pole põhjust kahelda, aga Lisa ilu asjus võib meil olla eriarvamus. Võib-olla on Liis Tappo meie meelest ilusam kui Lisa Simpson. Kas meil on sel juhul muud alust eelistada enda arusaama Homeri omale, kui et oma arvamus on ikka armsam? Tänapäeval justkui ei oleks.

Kes on kauneim kogu maal? Ei tea, vastab post-peeglike, vahet pole, kõik on võrdselt ilusad. Om. Aga ka võrdselt inetud. Vsjo ravno.

Christina Aguilera - Beautiful

Puudub absoluutne etalon, millega mõõta ilu ja inetust. Või ka kunsti, kirjanduse, filmi, luule, kultuuri suurust ja tühisust, kõrgust ja madalust. Kellele ema, kellele tütar - see on maitseasi, mille üle ei vaielda. Või õigemini pole justkui mõtet, see oleks nagu tühi töö ja vaimu närimine.

Sest vaieldakse ju ikka. Eesti kirjameestest on vaielnud näiteks Linnar Priimägi[1], Mikk Salu[2] ja Mihkel Kunnus[3].

Kõik kolm kaitsevad omal moel klassikalist, absoluutset, hierarhilist käsitust ilust ja kunstist, kusjuures mõni argument on märksa ilusam kui teine. Itaalia režissööri Paolo Sorrentino mõtted tunduvad käivat sarnaseid klassikalisi radu, ning visuaalkunstnikuna esitab ta filmi vormis ilusa, põhjaliku ja mitmekülgse kaitsekõne ilule, eeskätt just klassikalisele euroopa ilule, säilitades seejuures siiski kontakti tänapäevaga.



"Suure ilu" peategelane Geppino (Jep) Gambardella on 65-aastane blaseerunud ajakirjanik ja elukunstnik, keda ümbritseb tänu nooruses kirjutatud romaanile ka kirjaniku oreool. Narratiivita filmi kahe ja poole tunni jooksul kulgeb Sorrentino stammnäitleja Toni Servillo kehastatud dändi Jep ühelt Rooma kõrgklassi olengult teisele, tõrjudes eksistentsiaalset vaakumit üsna edukalt teravmeelsuste ja kergete naudingute abil.

Jep on igal alal eksimatu maitsega ekspert, kuid õiget maitset pole tema jaoks millelgi. Seltskonnaelu on sädelev, kuid asjatu, haigutamapanev ajaviide, eimiski, inimesed naeruväärsuseni tühised, ning kunst ja kirjanduski ei suuda enamat pakkuda. Midagi peale menüü ei maksa tõsiselt võtta, teatab Jep.



Tema looja Sorrentino paistab kogu oma huumorimeele juures filmitegemist üsna tõsiselt võtvat, kuid raamistab teose igaks juhuks siiski otsesõnaliste kinnitustega, et lugu pole enamat kui väljamõeldis ja kübaratrikk.

Ühes intervjuus tunnistab režissöör küll, et pidetus, eskapism ja sihitus pole välja mõeldud, vaid asjad, mida ta praegu Roomas näeb. Itaalia on uinunud riik, leiab Sorrentino, ja seda paljuski tänu Berlusconile.[4]



Eks tühikargamine ja eesmärkide puudus vaeva muidki maid. "Aeg liigestest on lahti," nentis äsja eesti publitsist Kaupo Vipp: "Ja ise ka. Näib, et kõik ümberringi. Näib, et mitte keegi ei saa enam sotti, mida või kuidas edasi. Pole ei globaalküla, me endi riigi ega eraldi meie inimeste tasemel näha me olemist mõtestavaid, teed juhatavaid eesmärke. Ideaalidest rääkimata."[5]



Elu tühisuse tunnetamine ei pea muidugi võrduma künismi või nihilismiga. Jep Gambardella sõnutsi on tühja loba ja müra alla maetud päris asjad: elu ja juhuslikud iluvälgatused. Ning Sorrentino filmid pole mitte hetketi, vaid läbivalt ilusad, üle kogu 2.35:1 laiekraani.

Sorrentino on üks kindlama käega stiilimeistreid tänapäeva kinos, kirjutab Edinburgh' ülikooli filmiõppejõud Pascale Iannone, kõrvutades Sorrentino täpset sümmeetrilist kompositsioonitaju Wes Andersoniga ja lummavaid vargseid pealesõite Terrence Malickiga[6].

Veel üheks paralleeliks võiks sobida Ron Fricke dokumentaalkaadrite kosmiline detaili- ja värviküllus. Erinevalt Malickist ja Frickest pole Sorrentino bellezza aga mitte niivõrd looduse, kuivõrd kultuuri, klassikalise euroopa kultuuri ilu. Kuid sellelgi on selgelt püha mõõde, mida rõhutab sakraalne muusika Pärdist Preisnerini.



Jepi väidet, et ta ei tegele teispoolsusega, on raske uskuda, kui mees on ilukirjutamisest loobunud, kuna pole leidnud Suurt Ilu; ning alustab uut romaani, kui teadvustab endale pühaduse ja surma palge ees, et argise tühja-tähja laviini all on muuhulgas peidus harvad välgatused sellest ilust, mis ehk ei suuda dostojevskilikult maailma päästa, ent vähemalt kergendab ja leevendab mõnikordki inimlikku tühisust ning maailmas oleku häbi.



Sorrentino ilu pole niisiis sugugi "kohutav", nagu filmi pealkirjas meie kinolevis kahjuks ekslikult tõlgitud on. Otse vastupidi. Kohutav on surm, kuid "surma valgus on see, mida vajad" (J. Viiding). Surma valgus annab ilule sügavuse ja suuruse, just nagu Alejandro González Iñárritu "Biutifulis" või Sam Mendese "Ameerika ilus".

 American Beauty

Iñárritul ja Mendesel avaldus teispoolsuse valguses rabav ilu lihtsais igapäeva-asjus: räämas boheemlaskorteris ja tuules hõljuvas kilekotis. Sorrentino näitab kergemeelselt mängeldes kultiveeritud, rafineeritud, kuid mitte vähem imelist ilu, mis võrsub Igavese Linna aastatuhandete-paksusest kultuurikihist.

See väärib kindlasti vaatamist, sest nagu filmis ütleb 103-aastane pühak Santa Maria, kes magab põrandal ega söö muud kui 40 grammi juuri päevas: "Juured on olulised."



Lugu ilmus ka Sirbis


Joonealused:

[1] "Kunsti esmane küsimus puudutab suhtumist inimesesse: kas inimest peetakse loomult kõrgeks või madalaks, heaks või halvaks, ilusaks või inetuks, targaks või rumalaks. Klassikalise kunsti inimkäsitus on kõrge." - L. Priimägi. Eesti filmi kvintessents. Teater. Muusika. Kino. 2003, nr 10, lk 81-87.

[2] "...[kunst] on mitmetasandiline interaktsioon, kus oma osa nii geenidel kui ka kultuuril. Kindlasti ei saa me praegu veel täpselt aru kõigist mõjudest. Taipame ehk detaile, näiteks õiges proportsioonis näojooni ja kehasid peetakse igal pool ilusaks..." - M. Salu. Purkisittujate tulevik. Postimees 13.10.2012.

[3] "...kunstiteos on ainult sedavõrd väärtuslik, kuivõrd see ei ole maitseasi." - M. Kunnus. Hierarhia ülaotsast. Kaupo Vipp ja Valdur Mikita Üdi-klubis. mihkelkunnus.blogspot.com, 23.12.2013

[4] L. Rohter. Paolo Sorrentino on "The Great Beauty" and Italian Alienation. carpetbagger.blogs.nytimes.com

[5] Mismoodi on su vaimu seis? Sirp 19.12.2013.

[6] P. Iannone. Journey to the end of the night. Sight & Sound, 2013, nr 10, lk 38-41.



Hinnanguid: IMDB (7.9/10), Rotten Tomatoes (91%), Kaarel Kuurmaa / Sirp, Maria Ulfsak-Šeripova / EE, Emilie Toomela / Müürileht, Tõnu Karjatse / Klassikarradio, Raiko Puust (6/10), Merleke.