26. jaan 2014

12 aastat orjana / 12 Years a Slave

"12 Years a Slave". USA-Inglismaa 2013. Režissöör Steve McQueen. 134 min.


Hiljuti vestlesin ühe kolleegiga "Elavaist piltidest" ja jutt kaldus ajalooliselt tõelt vaidlusse poliitilise korrektsuse üle. Väitsin, et kunstis, sealhulgas kinos, on poliitiline ebakorrektsus üldiselt huvitavam kui korrektsus - erinevalt elust, kus mõlemad positsioonid kipuvad reeglina võrdselt igavad olema. Elu all pidasin silmas eelkõige lõputuid nürbeid homo-, neegri- ja immigratsiooni-teemalisi fleimisõdu sotsmeedias ja kommentaariumides.



Mu oponent vastas umbes nõnda, et igavus on subjektiivne kategooria, mis ei luba sääraseid üldistusi teha, ning et iga asi võib huvitav olla. Mina omakorda midagi ses vaimus, et heakene küll, kuid öelda iga sõnastatud lause kohta, et kõik on tegelikult üks ja seesama, on suhteliselt igav argument. Sõnelesime pikalt, jõudmata mingi lahenduse või ühisosani, ent teema jäi kuklas tiksuma ja meenus taas nüüd, kui Eesti kinodesse jõudis üks möödunud aasta enamräägitud ja -kiidetud mängufilme "12 aastat orjana", mis jutustab tõsielupõhise loo sellest, kuidas vaba neeger XIX sajandi keskpaiga Ameerikas röövitakse ja müüakse orjaks istandusse, kus tal tuleb pikki aastaid ühes teiste orjadega kannatada.

Orjus on teadagi valge mehe, angloameerika maailma ja eelkõige Ühendriikide jaoks äärmiselt piinlik ja valus teema. Kuigi orjus on kisendavas vastuolus kõigi moodsa lääneilma alusideedega vabadusest, võrdsusest ja vendlusest inimõigusteni, kaotati see USAs alles veidi vähem kui 150 aasta eest ja selle tagajärgedega maadleb riik siiani. Rassieralduspoliitika oli sealmail jokk lausa 1970ndateni ning mitteametlikult pole see tänini täielikult kadunud.

Rassiprobleemidest on vändatud omajagu filme, kuid nende allikast, orjusest enesest on peavoolu filmikunst kuni üsna viimase ajani eelistanud valdavalt mööda vaadata. Sestap pole ime, et Lääne filmiavalikkus eesotsas kriitikute ja auhinnažüriidega nüüd ajaloolise häbipleki valgustamist kahel käel tervitab. Üldist vaimustust iseloomustab kenasti The Guardiani kriitiku Peter Bradshaw' arvustus, mille kohaselt McQueeni film on "triumf kõigi asjaosaliste jaoks" ja "moodne klassika." Ametlikult väljendavad kriitilist konsensust parima filmi ja parima peaosatäitja Kuldgloobused ning üheksa Oscari-nominatsiooni.

Filmi näinuna võtaks siin tsiteerida tuliselt neegrite õiguste eest võidelnud räpiklassikuid ansamblist Public Enemy: "Ärge uskuge haipi." Näen McQueeni retseptsioonis tehtavat sama viga, mis tunamullu Eestis "Puhastuse" puhul: teema ja selle käsitlus pannakse ühte patta, hinnates käsitlust teemapõhiselt ja puht-ideoloogiliselt, kunstilisest kvaliteedist hoolimata. Poliitiliselt valusa teema tõstatamisest õige nurga all piisab, et kuulutada teos õnnestunuks. Hinnang filmile muudetakse esteetilisest küsimusest eetiliseks, seades üles poliitilise korrektsuse lõksu: kes pole meie poolt, on meie vastu.



See on ekslik seos. Igasugune rassiline, rahvuslik, usuline, maailmavaateline, soopõhine ja nii edasi diskrimineerimine on kahtlemata vale ning igasugune neilt alustelt lähtuv riiklik ja ühiskondlikult sanktsioneeritud terror ja vägivald, olgu see kommunistlik, kapitalistlik või natsionalistlik, väärib kahtlemata paljastamist ja hukkamõistu, aga see ei taga kunstilist õnnestumist. Mõttekaaslus võib mus küll äratada inimlikku poolehoidu sääraste poliitiliste seisukohtade väljendaja suhtes, aga ei tähenda teps mitte kohustust igasugust selle seisukoha väljendust - näiteks kasvõi sedasama siin - intellektuaalselt või esteetiliselt huvitavaks pidada. Mõistagi ei tähenda see ka vastupidist.

Teose õnnestunuks pidamine sõltub ikka sellest, kuidas teos oma sõnumit esitab ja mida loosungeile lisaks pakub. Ja paraku on eriti keeruline kunstiliselt õnnestuda (näiteks teha head filmi) säärastel poliitilistel võtmeteemadel, mille osas iga mõtlev täiskasvanud inimene on põhimõtteliselt kohustatud seisukohta omama. Raske on sellistes küsimustes midagi uut öelda, ja raske on ületada ükskõik millise ideoloogiaga meelsasti paarituvate kunstiklišeede vastupanu.

Tunnustatud briti režissööril Steve McQueenil õnnestub nendega maadlemine pisut paremini kui debütant Antti J. Jokisel, kuid suur tükk ajab suu lõhki temalgi. Õiglast nördimust ja viha McQueenil jagub, kuid sirgjoonelisest ja ühemõttelisest eluloost ei käi varem impressionistlikke, ambivalentseid, peaaegu narratiivita kunstfilme vändanud lavastaja jõud üle. "12 aastat orjana" pole muidugi nii nõrk kui "Puhastus", kuid ühisjooned on ilmsed: ajaloo koleduse rooskamine ja šokitaotluslik vägivald kombinatsioonis pateetika, pisaraid kiskuva melodraama ja muusikaga šantažeerimisega. Ka lihtne lugu ise ei kanna kahetunnist filmi välja.

Kaugel sellest, et olla triumf kõigi asjaosaliste jaoks, jääb "12 aastat orjana" alla nii McQueeni enda eelmistele teostele "Nälg" ja "Häbi" kui paljudele rassilist ülekohut lahkavaile linateostele - viimastest aastatest näiteks Ryan Coogleri "Fruitvale jaam" ja isegi Tate Taylori "Koduabiline" ("The Help"), rääkimata dokkidest nagu Berlingeri-Sinofsky "Kaotatud paradiisi" seeria või Ken Burnsi "Central Parki viisik". Tõsi, nimetatud neli ei vaatle orjust, vaid selle pärandit - aga näiteks Tarantino "Vabastatud Django" kujutab samuti XIX sajandi orjust, ja oluliselt terasemalt kui "12 aastat orjana". Viimane meenutab pigem innuka algaja esimesi härdalt kobavaid värsse, mis tuleb paratamatult läbi põdeda, et tekiks võimalus kunagi tõsiseltvõetavate teosteni jõuda.



Ma ei ütle, et "12 aastat orjana" ei kannata üldse vaadata, aga ei ütle ka, et seda peaks tingimata vaatama. Mulle endale on orjuse, rassilise diskrimineerimise ja ajaloolise ülekohtu teema käsitlustena märksa enam muljet avaldanud Harriet Beecher Stowe'i "Onu Tomi onnike" ja Mark Soosaare "Jõulud Vigalas".



Lugu ilmus ka Postimehes.


"12 aastat orjana" kinodes: Forumcinemas, Solaris. Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (97%), Ralf (5/10), Raiko Puust (7/10), Ilmar Raag / ERR, Aro Velmet / Sirp.

Kommentaare ei ole :