31. jaan 2014

Igaühel oma lugu / Stories We Tell

Stories We Tell, Kanada 2012. Režissöör Sarah Polley. 109 min.


Alguses oli sõna, ja sõna oli Jumala juures, ja sõna oli Jumal, kirjutas evangelist Johannes ligi kahe tuhande aasta eest. Meist jääb see algus juba õige kaugele. Sõnad paljunevad, me teeme neid aina juurde – nagu praegu siin: sõna, teine, kolmas –, kuid tähendust ja väge jääb neis üha vähemaks. Mida rohkem bla-bla-blad, millest räägib Paolo Sorrentino "Suure ilu" finaal, seda enam tundub see, mis on tõeline, päris – kunagi oleks öeldud 'jumalik' –, asuvat enne või väljaspool sõnu. Sorrentino on veendunud, et alguses oli elu.



Lugudega on sama lugu. Elutõesse uskudes ei saa me lugusid rohkem usaldada kui sõnu, millest nad koosnevad. Elus eneses ju lugusid pole. Osa lugusid on lihtsalt väljamõeldised, teine osa sünnib elusündmuste rekonstruktsioonide või tõlgendustena. Sarah Polley tsiteerib dokumentaal-lugu rääkima hakates Margaret Atwoodi romaani "Alias Grace", mida ta praegu ekraniseerib: "Kui oled keset lugu, pole see üldse lugu, vaid ainult segadus... midagi loo-sarnast saab sest alles takkajärgi – kui jutustad seda iseendale või kellelegi teisele."

Lugu on paratamatult vähemalt kadreering ja manipulatsioon, mis ei saa kuidagi olla kohtulik "kogu tõde ja ei midagi muud peale tõe". Lugu on jutuks hea küll.



Ometi me vajame lugusid, ja sugugi mitte ainult meelelahutuseks. Lood aitavad meil toime tulla, nendib Sarah Polley intervjuus briti lehele The Observer. Lugude abil selgitame enda jaoks maailma, anname kaosele vormi, paigutame end hõlmamatusse aegruumi: ajalugu, kodulugu, perekonnalugu, elulugu. Me usume, et need on tõsilood – esindavad elutõde, näitavad asju nii nagu need tegelikult olid ja on. Ja seetõttu kehtib ka lugude puhul lause, mida Sarah' isa Michael Polley ütleb filmis ühe teise mõttekonstruktsiooni kohta: "See pole reaalne asi, vaid eksisteerib ainult sellepärast, et me oleme endas välja arendanud kujutlusvõime-nimelise tahu – too aga on liigagi reaalne ja käegakatsutav."



Sellist käegakatsutavat seost reaalsusega taotlevad mängufilmid, väites end põhinevat tõsilugudel (true story). Dokumentaalfilmid ehk tõsielufilmid kujutaksid aga justkui vahetut elutõde ennast, mis küllap on ka nende väiksema populaarsuse põhjuseks. Elu on keeruline ja tõsine asi, millest niigi pääsu pole – milleks veel vabal ajal elutõde vahtida, kui on võimalus valida selle asemel vikerkaarevärviline ja mesimagus eskapistlik fantaasia? Romaane on ikka meeldivam lugeda kui dokumente.



Nõnda mõelda on muidugi vaesestav viga. Dokfilme ei maksa dokumentideks pidada – nende erinevus mängufilmidest on kõike muud kui selge ning dokivormis jutustatavad lood võivad sageli olla köitvamad ja mõjuvamad kui mängukad.

Nii on see ka Sarah Polley dokiga, milles lugude, tõe ja dokfilmi olemuse ja omavaheliste suhete küsimustel on sama oluline osa kui üpris lihtsa, intiimse, sündmustikult mitte kuigi erakordse suhteloo ootamatult põneval esitusel. (Ja on viimane aeg öelda, et mida vähem nii sest loost kui filmist ette teada ja lugeda, seda parem, nii et kui sa pole filmi veel näinud, siis on praegu paras hetk lugemine katkestada, ehkki ma üritan siin filmi sisu ümberjutustamisest hoiduda.)



Tõe küsimus on dokfilmi puhul tavapärane. Meie ootused dokkidele kipuvad olema kaksipidised: tahame näha huvitavat lugu, mis oleks samas ka tõestisündinud, puhas elutõde. Kui takkajärgi selgub, et filmis on elutõde loo huvides siit-sealt kohendatud nagu näiteks "Suhkrumehe otsimises", siis võime tunda kerget pettumust. See nagu poleks päris aus.



Kas Sarah Polley on aus? Loo isiklikkus ei jäta erilist võimalust selles kahelda. Kui inimene on otsustanud ära rääkida kogu tõe oma emast, siis kes saaks seda vaidlustada? Ehk vaid teised, kes ema tundsid, eelkõige lähedased alates abikaasast ja ülejäänud lastest. Kuid just neil teistel lasebki Polley filmis kõneleda, jäädes ise vaikides tahaplaanile, kuigi jutt puudutab otseselt ka teda ennast. Kõik pea- ja kõrvaltegelased peale režissööri enda saavad esitada oma nägemuse loost ja selle kangelasest, ema Diane'ist. Kõik nad paistavad avameelsed, ausad ja veenvad, kuigi nende nägemused on kohati vastukäivad, nagu ka põhjendatud arusaamad sellest, mis on tõde ja kuidas määratleda lugu, millest jutt.



Need kõnelejad mitte ainult ei jutusta mitmel häälel ammusündinud lugu, vaid ka analüüsivad sündmusi, enda ja teiste reaktsioone ning Sarah' filmiprojekti, milles nad parasjagu üles astuvad. Film esitab minevikusündmuste kõrval nii iseenda viieaastase sünniloo kui ka omajagu enesekriitikat. Sarah ei varja oma kõhklusi perekonna saladuste rambivalgusse asetamisel ega võtete käigus tekkinud probleeme, aga kellelegi ei tehta liiga – ei kadunud emale, kelle eluvalikud polnud ühiskonna silmis just laitmatud, ega ka teistele tegelastele, kes filmis isiklikult üles astuvad. Intervjueeritavaid ei kohelda siidkinnastes, aga neist jääb sümpaatne mulje. Isa Michael, õed Joanna ja Susy ning vennad Mark ja John paistavad lausa vastupandamatult armastusväärsed, vaimukad ja intelligentsed.



Eks ausust ole mitut masti; mitte iga mast pole võrdselt hinnatud. Võtame näiteks ausa upsakuse: olen ausalt veendunud, et kõik teised on lollid, ja ütlen seda neile ausalt otse näkku. Säärane ausus pole palju väärt ja seda võiks nimetada infantiilseks, kui see ei esineks igas eas – mõelgem näiteks mõnele meie vanema põlve poliitikule. Või võtame ausa nartsissismi ja ekshibitsionismi, mida kriitikud heidavad ette uussiiruse nime all tuntud nähtusele; või ka püstijala-koomika halastamatult ausa irve ("naljakas, sest tõsi").



Sarah Polley ausus pole ei kõrk, isekas ega hoolimatu. See mõjub küll värskelt ja siiralt, kuid uussiira lapsemeelsusega on sel sama vähe pistmist kui tolle ürgvaenlase – postmodernistliku iroonia ja künismiga. Dokk "Igaühel oma lugu" on noore kanada režissööri kolmas film pärast mängukaid "Temast eemal" (2006) ja "See valss on sinu" (2011); kõik kolm näitavad suhteid ja abielu nii küpse, sooja ja empaatilise mõistmisega, mida meesautoreilt, ka tublisti eakamailt, annab tikutulega otsida. Kõigis kolmes, eriti dokis, on seda väge, millest laulab The Smiths: "Kerge on naerda, kerge on vihata – jõudu on tarvis, et olla õrn ja kena."



Kusjuures kogu tõsiseltvõetavuse ja südamlikkuse juures pole Sarah padutõsimeelne ega huumorimeeleta. Ta ei kipu moraali lugema ega kedagi õpetama. Tema dokis on tõsiste ja raskete teemade kõrval päris palju maitsvat nalja ja terast eneseirooniat nii autori enda kui tegelaste poolt, kuid selle taustal kumab pidevalt autori usk inimestesse, armastusse ja abiellu – usk, mis on vaba eelmainitud eskapismi valda kuuluvast romantilisest ninnu-nännust, mis domineerib (Kivisildniku väljendit laenates) "kiim võidab kõik" tüüpi filmides. Mõne aja eest teist korda abiellunud Polley usk abiellu kui institutsiooni on pigem "credo quia absurdum" – juba jutuks olnud intervjuus ütleb ta, et peab sellest lugu kui hulljulgest ja optimistlikust žestist.



Polley tasakaalukas, kannatlik ja selge pilk muudab tema inimsõbralikkuse nakkavaks ja see ehk ongi tema hiilgavalt komponeeritud filmi suurim väärtus: nii usutav humanism on tänapäeval haruldane.

Ma pole mullu ja tunamullu tehtud dokke väga palju näinud, aga nende seas, mida olen, on ülekaalukalt võimsaimad kaks vastandlikku šedöövrit: Polley "Igaühel oma lugu" ja Joshua Oppenheimeri "Tapatöö" ("The Act of Killing"). Oppenheimer näitab inimlooma võimet piirituks banaalseks kurjuseks, millele mõtlemine võtab eluisu ära. Polley ilmutab igapäevast inimlikkust, mis sisendab lootust ja tahet edasi elada. See on suur asi. Pärl.



Lugu ilmus ka Sirbis.

Arvamusi: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (95%), Kaarel Kuurmaa / PÖFF, vaskuss, Raiko Puust (6/10), Mart Raun, Ralf.

Kommentaare ei ole :