1. jaan 2014

Issanda aasta 2013 parimad filmid, osa 2: tõsised ja vähem tõsised draamad, kunstkino, aasta film

Teine, mahukam osa mu aastalemmikuist: tõsised ja veidi lõbusamad draamad, kunstfilmid ja see kõige-kõigem. Seegi loetelu pole suletud, vaid täieneb ajas.



Tõsised draamad tõsistest asjadest.

BLUE IS THE WARMEST COLOR (La Vie D'adèle – Chapitre 1 & 2, Prantsusmaa). Kaunilt välja peetud, värske ja terane kahe noore naise armastuslugu. Kõmu ja kriitika kipub keskenduma põhjalikele seks-stseenidele, kuid mu meelest väärib Abdellatif Kechiche'i filmi puhul valehäbi puudumisest enamgi imetlust haruldane sujuvus ja orgaanilisus, millega füüsiline intiimsus on lakoonilisse, psühholoogiliselt täpsesse jutustusse põimitud. Üks paremaid armastusfilme, mida näinud olen.

CHILD'S POSE (Poziţia Copilului / Lapse poos, Rumeenia). Călin Peter Netzeri vägev psühholoogiline draama võimukast emast ja täisealisesest pojast, kes ei kipu täiskasvanuks saama, peidab endas ridade vahel lõikavat kriitikat ühiskondlike ja põlvkondlike suhete, süüdimatuse ja vastutusvõimetuse aadressil, millele pole kuigi raske Eesti elust paralleele leida.

AN EPISODE IN THE LIFE OF AN IRON PICKER (Epizoda U Životu Berača Željeza / Episood vanarauakorjaja elust, Bosnia ja Hertsegoviina). Veel üks idaeuroopa teos, mis vastab Jaan Ruusi hea filmi definitsioonile ("head on filmid, kus isiksuse ja ühiskonna konflikt on ootamatult ja vormikindlalt lahendatud.") Danis Tanovići lihtne, kuid võimsalt mõjuv lugu mustlaspere hädaorust pakub mõtteainet nii vaesuse kui meie igapäevase natsismi teemadel.

THE GOLDEN DREAM (La Jaula De Oro / Kuldne Puur, Mehhiko). Diego Quemada-Díezi samuti dokilikult lihtne rõudmuuvi näitab võluva vahetusega, et ka Ameerika mandril meenutab elu pigem hiniini kui mee lakkumist. Puudutav, siiski mitte masendav.

THE PAST (Le Passé). Asgar Farhadi "Lahkumineku" sisuline järg, veel üks teravapilguline mõtisklus mälust, tegudest ja nende tagajärgedest.

Veel ei raatsi draamadest ära märkimata jätta tõsielupõhist "Fruitvale Stationit" ning kahte traditsioonilisemat, veidi melodramaatilist, kuid väga korralikult ja nauditavalt üles võetud lugu: Stephen Frearsi "Philomenat" ja Jason Reitmani "Labor Dayd".



Vähem tõsised draamad, kus saab ka nalja, aga mitte nii ohjeldamatult, et filmi lausa komöödiaks nimetada.

VAIKELU (Still Life). Uberto Pasolini imeilus, kurbkoomiline ning puudutav mõtisklus elust ja kaduvusest.

BORGMAN (Holland). Üsna jahmatav sürri-hõnguline lugu Alex van Warmerdamilt passiks ehk isegi paremini kunstfilmi kategooriasse, aga karmi koomika tõttu paigutan ta siiski pigem siia. Eesti kinodes märtsis.

KURB JASMINE (Blue Jasmine, USA). Woody Allen rokib ka kaheksakümnenda eluaasta künnisel. Respekt.

TÄNAV PALERMOS (Via Castellana Bandiera / A Street in Palermo). Elegantne tõsielu-absurd Emma Dantelt.

BEHIND THE CANDELABRA (USA). Steven Soderberghi vahva gei-biograafia Liberacest tõestab, et tänapäeval võib mõni televisioonile toodetud film suurele osale kinorepertuaarist silmad ette anda.

Ära nimetaks veel islandlase Marteinn Thorssoni joomaorgia "XL", ameeriklase Joe Swanbergi suhte-indi "Drinking Buddies" ning kaks lõunakorealase Hong Sang-Soo mikrodraamat: "Eikellegi tütar Haewon" ja "Meie Sunhi".



Kunstfilmid. Selge narratiivita ja muidu ambitsioonikad asjad.

LA GRANDE BELLEZZA (The Great Beauty, meie kinolevis "Kohutav ilu"). Itaallase Paolo Sorrentino esteetiline imetegu, mille kooruke on nii särav, et iva võib-olla polegi vaja otsida.

MAMAY UMENG (Filipiinid). Sarmikalt vahenditu ja minimalistlik meditatsioon vanadusest ja elust lahkumisest.

ONLY LOVERS LEFT ALIVE (USA). Jim Jarmuschi dekadentlik vampiiri-tšillaut. Rebirth of cool.

THE STRANGE COLOR OF YOUR BODY'S TEARS (L'étrange couleur des larmes de ton corps, Belgia-Prantsusmaa-Luksemburg). Hélène Cattet ja Bruno Forzani pakuvad helde käega andergraundimat, verisemat ja perverssemat Madalmaade ilu neile, kelle jaoks Sorrentino on üle haibitud või läbitud etapp.




Aasta film.

KONGRESS (The Congress, Iisrael-Prantsusmaa-Belgia-Poola-Luksemburg-Saksamaa). Aasta suurimast filmielamusest, mis pani ühe hoobiga kinni nii draama, ulme kui animatsiooni kategooriad, peaks vist kunagi põhjalikumalt rääkima, aga hetkel olen nii laisk, et kopin siia Sõprusele kirjutatud sünopsise:

Vananevale filmidiivale, kelle täht on loojumas, toob tema eluaegne agent viimase pakkumise: lasta end täielikult arvutisse skaneerida ning loovutada oma ekraani-imago kasutusõigus igaveseks stuudiole. Agent (Harvey Keitel) kinnitab Robin Wrightile (Robin Wright), et tema eas näitlejannal pole moodsas maailmas teist valikut. Aga see on alles algus.

Iisraeli režissööri Ari Folmani eelmisest teosest, animeeritud dokumentaalist "Valss Baširiga" (2008) olid üsna üldises vaimustuses nii publik, kriitikud kui auhinnažüriid. Folmani uus film "Kongress" ristab mitte vähem efektselt joonisfilmi mängufilmiga, luues värske ja vaimuka, aga ka emotsionaalselt väga mõjuva keel-põses tulevikuvisiooni, mille fantaasialend konkureerib edukalt Terry Gilliami ja Hayao Miyazakiga.

Ulmena tõukub "Kongress" üpris vabalt Stanisław Lemi satiirilisest lühiromaanist "Futuroloogiline kongress", mille peategelaseks on eesti lugejalegi tuttav Ijon Tichy. Teadagi ei jää poola ulmeklassiku Tichy-lugude teravmeelsus ja kujutlusvõime teps mitte alla Douglas Adamsi pöidlaküüdi reisijuhile - ja Folman omakorda annab siin Lemi-ekraniseerijana silmad ette nii Marek Piestrakile ("Navigaator Pirx") kui Tarkovskile endale ("Solaris"). Minu silmis vähemalt küll.

Vähe sellest: usun, et "Kongress" kannab ulmena välja võrdluse ka sääraste üle aegade kõrguvate gigantidega nagu Kubricku "2001: Kosmoseodüsseia" ja Wachowskite "Maatriks". Neist mõlemast lõbusam vaatamine on see niikuinii. Hetkeseisuga nii mängufilmide kui animatsioonide seas mu säravaim filmielamus viimase paari aasta jooksul.

PS. Pikem jutt "Kongressist" asub siin.



2013 parimad filmid, osa 1: dokid, õudukad, põnevikud, romantika.

Kommentaare ei ole :