28. veebr 2014

Éric Rohmeri inimnäoline autorikino

Reedest, 28. veebruarist pühapäeva, 9. märtsini linastub Sõpruses prantsuse uue laine režissööri Éric Rohmeri retrospektiiv.



Väljaspool Prantsusmaad teatakse sealse filmi uuest lainest eelkõige kahte nime: Jean-Luc Godard ja François Truffaut. Teised lainel surfanud pole pooltki nii tuntud ja vaadatud, ehkki praegu, poolsada aastat hiljem ei pruugi nad vähem tähelepanuväärsed paista, vastupidi.

Näiteks tundub mulle, et Godard'ist ja Truffaut'st kümnendi jagu vanema, ühes nendega viiekümnendail ajakirjas "Cahiers du cinéma" kriitikuna tegutsenud, kuid filmiloojana kolleegidest kümme aastat hiljem läbi löönud Éric Rohmeri looming on tervikuna väärikamalt vananenud. Godard ja Truffaut võivad olla üks radikaalsem ja mitmekülgsem kui teine, kuid mõlema filmograafia on tublisti ebaühtlasema kvaliteediga.



Uueks sajandiks on nii omaaegsed vormiuuendused kui laine teoreetiline vundament – autori-poliitika (politique des auteurs) – omandanud kergelt naftaliinise muuseumihõngu ja pisitasa tolmukorraga kattunud nagu soliidsele klassikale kohane. Ajas ja ruumis kauge vaataja jaoks võib nouvelle vague'i kõlav maine tunduda arusaamatu või lausa naeruväärne.

Seepärast tasub vist üle rõhutada, et kuigi Rohmer on intelligentne režissöör, pole ta kaugeltki mitte elitaar-hermeetiline purgikunstnik, vaid üsna ligipääsetav ja vaatajasõbralik autor, kes mõjub tänini värskelt ja muhedalt, veidi nagu (mõnegi kriitiku poolt ameerika Rohmeriks ristitud) Woody Allen. Ehkki Rohmer pole kunagi päris sama otseselt naerutamise peal väljas, on neil palju ühist – kasvõi tagasihoidlikud eelarved, meisterlikkus kirjutajana, näitlejate usaldamine, jutukus, terane suhtevaatlus ja kerguse vaim.



Angloameerika keeleruumis kontekstivabalt levinud tsitaat Arthur Penni filmist "Ratsukäik" ("Night Moves") – "Vaatasin kord üht Rohmeri filmi – oleks nagu vaadanud värvi kuivamist" – pole kuigi tabav. Tapmist, tagaajamist ja plahvatusi Rohmerilt tõepoolest ei leia, aga ta väldib ka antonionilikku tühjust ja eksistentsiaalset vaakumit ega püüa vaataja kannatust proovile panna.

Rohmeri lood on pealtnäha rõhutatult väikesed ja argised, tavamõistes filmilikuks peetava paisutatud dramaatikata, ent mikrotasandil ei puudu siin ei sündmustik ega intriig, kuigi viimane võib tipneda ka sündmuse toimumata jäämise, antikliimaksiga. Ent draamast ja tegevusest enam huvitavad Rohmerit tegelaste mõtted, motiivid ja eneseanalüüs.



Quentin Tarantino, kelle dialoogilembus on ilmselt Rohmerist innustust saanud, tabab oma videolaenutaja-karjääri meenutades Rohmerit justkui paremini:

"Nii veider kui see ka pole – tekitasin Manhattan Beachil ja South Bay kandis Eric Rohmeri austajaskonna. Meil olid kõik ta filmid videol. Inimesed tulid, "Pauline rannas" või mõni teine seksika karbiga asi käes ja küsisid, kuidas see on. Tundsin, et pean nad Rohmeri-usku pöörama: "See on režissöör, kellega tuleb harjuda. Mulle tema filmid tegelikult meeldivad." – "On need komöödiad või draamad?" – "Ei ole draamad, komöödiad on, aga mitte väga naljakad, vaid kergelt lõbustavad. Võib-olla naeratad korra tunnis. Pead ühe ära vaatama, ja kui see meeldib, siis vaata teisi ka.""



Tarantino soovituses on iva, kuna Rohmer ise pidas end autoripoliitika parimas vaimus mitte režissööriks, vaid autoriks, kes komponeerib ja loob filme algusest lõpuni. Säärase autorina planeeris ta oma filmograafiat ulatuslikumate ühikutena kui üksikfilmid või ka uuemal ajal moes olevad triloogiad.

Algatuseks võttis ta kuues "Moraalilugude" tsükli filmis vaadelda ühte ja sama kolmnurga-valemit: mees armastab üht naist, satub kiusatusse teisega, kuid naaseb lõpuks esimese juurde. Moraal ei tähenda siin muidugi mitte moraalilugemist, vaid moraalsete valikute vaatlemist.

Hilisemate, valdavalt naispeategelastega tsüklite "Komöödiad ja vanasõnad" ning "Nelja aastaaja lood" süžeed on erinevamad, kuid filmid ilmutavad siiski märkimisväärset stiililist ja temaatilist ühtsust üsna sarnasel moel nagu Rohmerist eeskuju võtnud poola suurkuju Krzysztof Kieślowski "Dekaloogis" ja "Kolmes värvis".

Nagu Kieślowski, nii ka Rohmeri puhul on küllap mõistlik valida esmatutvuseks mõni tsükleisse kuuluv film. Sõpruse retrospektiivi ainus tsükli-väline lugu "Markiis von O" väärib vaatamist kerge ja meeleoluka kostüümikomöödiana (ja on Heinrich von Kleisti lühiromaani ekraniseeringuna tore kontrapunkt parasjagu meie kinodes linastuvale hoopis süngemale Kleisti-lavastusele "Michael Kohlhaas"), kuid ei esinda autorit vast nii iseloomulikult kui programmi ülejäänud filmid.

Kerguse vaim lehvib ka neis teistes, kuid kergluses Rohmerit mingil juhul süüdistada ei saa. Ta ei sihi suurimat võimalikku vaatajaskonda, vaid selle mõtlevat osa. Suures plaanis väga lihtsad ja pretensioonitud argilood on huvitavad nii psühholoogia kui ka tegelaste valikuid juhtivate printsiipide poolest, millel on ulatuslikud filosoofilised ja religioossed tagamaad.



Näiteks inimese vahekord Jumalaga, mida Andres Maimik äsja kirjeldas Paolo Sorrentino “Suure ilu” ja Arnaud des Pallières'i juba jutuks olnud “Michael Kohlhaasi” kontseptuaalse tuumana, pole Rohmerile kindlasti mitte vähem oluline kui neile kahele.

Vahe on selles, et pühendunud katoliiklase Rohmeri jaoks pole Jumal ei surnud ega kodust lahkunud; usk ei kuulu ainult vana Euroopa ajalukku ja alateadvusse; usu keel pole arusaamatu höbin.



Rohmer, kes ei kipu oma usku kuulutama ega ammugi mitte jutlustama, oskab elegantselt kujutada näiteks Pascali igavikulise kihlveo seost usukaugete tänapäeva tegelaste justkui üdini argiste ja triviaalsete eluvalikutega ("Mu öö Maudiga", "Talvelugu"). Sekulariseeruvas maailmas paistab siit samalaadset püüet spirituaalse ja sakraalse kino poole, mida hiljem on ilmutanud Terrence Malick ja Bruno Dumont.

Katoliiklusega kõlab kokku ka Rohmeri alalhoidlik apoliitilisus. Ta ei haakunud kuuekümnendate vasakradikaalse intellektuaalse peavooluga, mida kehastas näiteks Godard'i maoismi suubunud revolutsioonilisus.



Juba neljakümnendail läks Rohmer vastuollu tollase eksistentsialistliku trendiga, teatades: "Kui vastab tõele, et ajalugu on dialektiline, siis saabub hetk, mil konservatiivsed väärtused on modernsemad kui progressiivsed."

Too hetk saabus viiekümnendail, mil papade kino pseudo-revolutsioonilisust põlanud kriitikuist-autoripoliitikuist sirgus uus laine. Kuuekümnendail jõudis ajaloospiraal aga järgmise keeruni ja Rohmeri-taoline konserv ei sobinud enam "Cahiers du cinéma" peatoimetaja toolile.



Mõni klassiteadlikum kriitik heidab Rohmerile tänini ette tagurlust, pidades vaid toimetulekuprobleemideta väikekodanlaste kujutamist kitsarinnaliseks ja nähes paljude tema filmide keskendumises mitte-sündmustele, toimumata-jäämistele tolle revolutsiooni järelkaja, mida Rohmeri-sugused konservatiivid olevat peljanud ja mis Prantsusmaal 1968 toimumata jäigi.

Etteheide tundub kerge liialdusena, arvestades, et Rohmer pani oma stsenaariumi-ideed valdavalt juba neljakümnendail kirja.



Et need lood ei paistnud ajast ja arust aastakümneid hiljem filmideks saades ega paista praegugi, veel mitukümmend aastat hiljem, on ühelt poolt hämmastav, teisalt johtub ehk just sellest, et 1920 sündinud Rohmer, kes oma läbilöögifilmi "Mu öö Maudiga" linastumise ajaks oli juba vanem meesterahvas, ligi viiskümmend, ei püüdnud pingsalt ajaga sammu pidada.

Ilmselt õigesti tegi, sest kuigi härra ise lahkus elavate kirjast nelja aasta eest, väntavad tema arvukad austajad eht-rohmerlikke filme edasi – mullu näiteks Hong Sang-soo "Meie Sunhi", Noah Baumbachi "Frances Ha", Koji Fukada "Hüvasti, suvi" ja Richard Linklateri "Enne südaööd".



Lugu on kirjutatud Sirpi.


Éric Rohmeri retrospektiivi kava Sõpruse veebis.

27. veebr 2014

Temake / Her

"Her" (USA 2013). Režissöör-stsenarist Spike Jonze. 126 min.

Mis meist saab, küsis preili Agnes von Mönnikhusen vürst Gabrielilt. Ei tea, ütles vürst. Üldinimlik küsimus, üldinimlik vastus, aga mitte just meeldivate killast. Kui maailm muutub üha tõusvas tempos, kui pidevalt tuleb millegi uuega kohaneda, siis pole palju abi kinnitusest, et see, mis peab, tuleb kindlalt kõik. Kuidas oma elu planeerida, kuhu istuda või astuda, kui puudub vähimgi kindlus selles, mida järgmine kvartal, viisaastak või kümnend võivad kaasa tuua? Selleks, et olla oma saatuse sepp, on vaja teada, mis suunas asjad laiemalt arenevad.



Abiks on tulevikuvisioonid, mis oma hüpoteetilisuses paistavad meile pikas perspektiivis siiski usutavamad kui ülehomne ilmateade. Tundub, et meie ootusi kujundavad peamiselt kaks trendi: öko-pessimism ja tehno-optimism. Lihtsustatult on öko-pessimismi tuumaks veendumus, et keskkonnaprobleemide kuhjumine ja ressursside ammendumine toovad kaasa praeguse globaalse majandussüsteemi ja tehnoloogilise tsivilisatsiooni lõpu. Tehno-optimism kinnitab vastupidist: pidurdamatu tehniline progress lahendab mitte ainult ökoloogilised, vaid absoluutselt kõik probleemid. Futurist Ray Kurzweil usub näiteks tehisintellekti ja surematuse leiutamisse lähikümnendeil.



Ulmefilmides on tehno-optimismist levinumad düstoopilised stsenaariumid, kus tehnika mitte ei lahenda inimkonna probleeme, vaid süvendab neid ja tekitab juurde või toob lausa apokalüpsise kaasa. Reas kõige tuntumais ulmekais nagu Stanley Kubricku "Kosmoseodüsseia", James Cameroni "Terminaator" või vendade Wachowskite "Maatriks" püüab misantroopiline tehisintellekt inimest orjastada või hävitada.

Sel süngel taustal paistab Spike Jonze "Temakese" tulevikupilt meeldivalt talutav – mitte utoopiline, aga mitte ka hirmuäratav. Filmi maailm ei erine tundmatuseni maailmast, milles me praegu elame, vaid näib selle küllalt ootuspärase jätkuna, olles vaid õige veidi kõrgtehnoloogilisem ja virtuaalsem. Aastal 2025 võib klaasist pilvelõhkujaid olla veidi rohkem, arvutid võivad olla veidi edevamad ja veatuma hääletuvastusega, kuid pastelseis ja sõbralikes interjöörides liikuvate inimeste probleemid suhete ja üksindusega on endised.



Üks neist inimestest on tundeliste erakirjade kirjutamisega leiba teeniv vaikne suurlinna-üksiklane Theodore Twombly (Joaquin Phoenix). Theodore on mõne aja eest eluaegsest armastusest lahku läinud ja raskustes traumast üle saamisega, kuni ta juhuslikult soetab tehisintellekti – iseõppiva opsüsteemi, kes talle Scarlett Johanssoni häälega rääkides seltsi pakub. Kas empaatiline tehisintellekt võiks olla parem vastus inimese sotsiaalsetele, emotsionaalsetele ja romantilistele vajadustele kui teine inimene?

Miks mitte. Osalt rahuldab neid vajadusi ju juba tänapäeval olemasolev tehnika – tehis-kaaslased nagu armunukud või robot-hülgepojad –, ent nagu kirjutab Mari Laaniste ulmeuurimuste kogumikus "Katsed nimetada saart": need on vaid inimese fantaasiamängu teostamise passiivsed vahendid, kellele ei loovutata vähimatki võimu. Filmis on end Samanthaks nimetav tehisintellekt aga Theodorile võrdväärne partner. Keha tal puudub, ent tal on olemas nii emotsioonid kui vaba tahe.



Tuleviku ennustamine pole küll Spike Jonze eesmärk. Teda huvitavad pigem igihaljad inimlikud emotsioonid ja vajadused, mille uurimiseks ulme pakub teretulnud nihestust, just nagu utoopiad ja antiutoopiad annavad võimaluse kõrvalpilguks olemasolevale ühiskonnakorraldusele. Romantiline ulme on teadagi viljakas žanr, sest romantiline armastus on tunne, mis fantastikaga hästi kokku kõlab. Vaid kaks näidet: Richard Curtise mullune "Ainult aja küsimus" ja Michel Gondry kümne aasta tagune "Karge meele igavene sära".

Viimasel on "Temakese" üldise tooni ja lahkumineku-raskuste teemaga eriti palju ühist – mis tundub arusaadav, kui meenutada, et "Sära" käsikirja autor Charlie Kaufman kirjutas ka Jonze esimese kahe täispika filmilavastuse "Olla John Malkovich" ja "Adapteering" stsenaariumid.



Ning lisaks kaufmanlikult kummalisele fantaasiale, puudutavusele ja vaimukusele sisaldab "Temake" hoolega välja peetud visuaali, häid näitlejaid, terast dialoogi ja realistlikku suhtevaatlust, mis toovad meelde Jonze ekskaasa Sofia Coppola kauni metropoli-eleegia "Tõlkes kaduma läinud".

Nutikas, sõbralik ja kütkestav film.



Lugu on kirjutatud Postimehele.



"Temake" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes (94%), Mart (soovitatud lootuseta romatikuile), Diana (B+), Ralf (7/10).

25. veebr 2014

Lego film / The Lego Movie

"The Lego Movie", USA 2014. Rež. Phil Lord, Christopher Miller.


Pealkiri kõlab nagu sedasorti tootepaigutus, mille vastu täisealine vaataja pehmelt öeldes ei pruugi huvi tunda. Kel lapsi pole, see võib sihukest värki lausa peljata (eriti kui talle meenuvad Hasbro mänguasjavabriku ponnistused, nagu Malcolm just märkis).

Sestap olgu kohe öeldud, et Lego-filmil pole nende militaar-patriootlike käkkidega vähimatki ühist. Kui pingutada ameerika paralleele otsida, siis võiks kõne alla tulla perekesksusest ilma jäetud “Toy Story” ühes ropendamiseta “Team America” ja “South Parkiga”. Ent igasugustest ameerika animatsioonidest enam on “Lego filmil” ühist ogara belgia lelumultikaga “Küla nimega Paanika”. Ühisnimetajaiks on mänguasjad, ootamatus ja lapsikult piiritu fantaasia.

Samas kui belglased keskendusid üpris sihikindlalt jaburuse ja absurdi pedaalide tallamisele, siis konstruktorifilmi arsenalis on huumorit laiemas spektris - sealhulgas lõputult popkultuurilisi vihjeid, ühiskonnakriitikat ja sõnumeid, millest suur osa jookseb mudilastel ilmselt mööda külgi maha, ehkki ma ei usu, et see segaks neil värvikirevat märulit nautimast.

Seda, et korralik multikas peab ka võsukesi kinno vedavaile lapsevanemaile midagi pakkuma, on animaatorid mõistnud hiljemalt “Shrekist” saati, kuid “Lego film” võib vabalt olla ealiselt universaalsemaid animatsioone, mida ma üldse näinud olen. Usun, et seda võiks olla lust vaadata enam-vähem igaühel, kes maimiku-east väljas - kaasa arvatud neil, kes erinevalt minust Phil Lordi ja Chris Milleri eelmist taiest, mängufilmi “21 Jump Street” vastupandamatult naljakaks ei pidanud. Ka neile, keda kapitalismi ja bisnessi pilamine või remiks-kultuuri apoloogia absoluutselt ei koti, võiks “Lego filmi” anarhistlik mängulisus vabastavalt mõjuda.

Olen nii lustaka ajaviite nimel valmis andestama nii tootetoppimise kui veidi liig sirgjoonelise moraali - puhtalt rõõmu pärast näha, nagu filmis öeldakse, “nii lolle ideid, mida keegi ei oska oodata”. Everything is awesome!



"Lego film" kinodes: Forumcinemas, Solaris Kino, . Hinnanguid: IMDB (8.4/10), Rotten Tomatoes (96%), Raiko Puust (9/10), Ralf (6/10), Mart Raun (7.5/10), Malcolm (4/5).

21. veebr 2014

Kongress / The Congress

"The Congress". Iisrael, Prantsusmaa, Belgia, Poola, Luksemburg, Saksamaa 2013. Režissöör-stsenarist Ari Folman. Põhineb Stanisław Lemi lühiromaanil "Futuroloogiline kongress". Operaator Michal Englert. Osades Robin Wright, Harvey Keitel, Paul Giamatti, Sami Gayle jt. 123 min.




Mis teeb filmist hea filmi? Jaan Ruus ütles hiljuti, et hea kunst, hea film sünnib, kui isiksuse ja ühiskonna konflikt on lahendatud ootamatult, vormikindlalt ja isikupäraselt. Nõus, tahaks vaid veidi täpsustada. Esiteks tundub, et lisaks sotsiaalsetele konfliktidele võiksid teemadena arvesse tulla ka muud inimlikud probleemid, olgu need siis individuaalsed, universaalsed või metafüüsilised. Ja teiseks – et samu teemasid käsitlevad ka muud kunstid nagu näiteks kirjandus, siis healt filmilt ootaks leidlikkust ka meediumi-spetsiifilistes aspektides nagu ajakasutus, pildi ja heli sünergia ning ennekõike visuaal.

Vähem pidulikult väljendudes: hea film võiks midagi uut öelda ja näidata.

Ari Folmani uus film teeb nii seda kui kõike muud eelloetletut. Nii et "Kongress" on väga hea film. Üks käesoleva kümnendi tippe, ja nagu head filmi ikka, tasub seda vaadata, enne kui asuda arvustusi lugema, sisaldagu need siis vähem või rohkem spoilereid.



Kui üldse midagi ette sirvida, siis ehk Stanisław Lemi, kes "Solarise" taoliste kaalukate filosoofiliste ulmetelliste kõrval kirjutas douglasadamslikult lennukat koomilis-paroodilist fantastikat juba jupp aega enne Douglas Adamsit ennast. Folmani uue filmi aluseks olevat lühiromaani "Futuroloogiline kongress" (1971) maakeelde tõlgitud pole, kuid valitud palu sama peategelasega ja küllalt sarnases laadis "Ijon Tichy kosmoserändude päevikuist" eestindati juba kuuekümnendail.



Kostariika Hiltoni hotellis toimuv tuleviku-uurijate kongress, kuhu Ijon Tichy vaatlejana satub, on üleilmne teadusüritus, mis otsib lahendusi maailma rahvastiku plahvatuslikust kasvust tulenevale globaalsele kriisile selle kõikvõimalikes vormides näljahädast energianappuseni. Kriisis endas pole niisiis midagi ulmelist – probleemid on samad, mida juba raamatu ilmumise aegu diagnoosis Rooma klubi ja millega inimkond tänapäevani kimpus on.



Kongressil välja käidavad ettepanekud küll liigsesse realismi ei takerdu – võtame näiteks ekskrementidest delikatesside tootmise või inimkonna täieliku onaniseerimise ja sodomiseerimise ühes sanktsioneerimata paljunemise kriminaliseerimisega. Järeldusteni kongress ei jõua, enne jõuavad hotellini linnas puhkenud rahutused, mille mahasurumiseks kasutatavad keemilised vahendid põhjustavad massilise altruismi, eneseohverduse ja vägivallatuse kõrval akuutseid hallutsinatsioone.

Hallutsineeriv Tichy, kel reaalsuselõng pidevalt peost pudeneb, jõuab läbi absurdsete seikluste, surma ja krüogeenilise külmutamise välja kemokraatlikku, droogi-põhisesse tulevikku, mille kõrval Huxley hea uus ilm tundub hästitempereeritud realistliku stsenaariumina. Lemi satiir moodsa maailma, inimsoo ja selle võimaliku tuleviku aadressil on teravmeelne, kaleidoskoopiliselt fantaasiarikas, aga ka üsna must, et mitte öelda halastamatu nii sotsialistlike, kapitalistlike, humanistlike kui tehnokraatlike illusioonide vastu. Lõbus, kuigi mitte vast kõige kergem lugemine; pigem abstraktne kui inimlikult puudutav.



Folman, kes suhtub ekraniseerijana algmaterjali elegantse vabadusega, suurendab seda kaleidoskoopilisust veelgi, lisades stsenaariumi silmagi pilgutamata empaatilise mõõtme ning kaasajastades, täiendades ja töödeldes kõiki elemente naljadest narratiivini oma äranägemise järgi. Folmani tugevust ekraniseerijana võibki näha esmalt selles, et ta ei aja Lemi tekstis näpuga järge, vaid suhtub sellesse vabalt, võtab seda inspiratsiooniallika ja remiksi-materjalina.

"Kongress" õnnestub nii ekraniseeringu kui iseseiseva teosena üsna sarnasel moel nagu Cronenbergi "Alasti eine" – ja täiesti erinevalt näiteks Garth Jenningsi püüdlikust, kuid lahjast katsest juba jutuks olnud Adamsi "Galaktikas hääletaja reisijuhti" filmiks konvertida.



Muidugi pole teksti-truudusetus üksi veel mingi edu pant. Mündi teine külg on selles, et Folman ei hülga ega kärbi algmaterjali mitte selle asendamiseks trafaretse vedelseebiga – olgu säärase tegevuse näiteks Brad Pitti produtseeritud zombi-düstoopia "Z maailmasõda" – vaid pakub omalt poolt nii värsket huumorit kui köitvat lugu, mis haakub toonilt ka Lemi hoopis tõsisemate teostega nagu "Tagasitulek tähtede juurest".



Kosmilise triksteri Tichy asemel on "Kongressi" peategelaseks näitlejanna Robin Wright (Robin Wright), kelle halvad elu- ja karjäärivalikud on viinud selleni, et kaht last kasvatava neljakümnendais üksikemana on tema valikud otsakorral. Viimane võimalus pärilikku Usheri sündroomi põdeva poja eest hoolitsemiseks raha teenida on sõlmida leping oma näitleja-identiteedi lõplikuks loovutamiseks stuudiole, kes plaanib edaspidi filmides kasutada sama nime ja välimusega virtuaalkarakterit. Stuudio kinnitab, et valikut õigupoolest pole – muutumas on terve filmitööstus, kõik näitlejad asendatakse virtuaalsetega, lepingust keeldujad heidetakse ühegi pennita üle parda.



Nagu Leos Caraxi "Pühades mootorites", nii ka "Kongressis" on filmikunst ja näitekunst progressi hammasrataste vahel reliktiks muutumas, ajaloo prügikasti pudenemas. Ent kui Caraxil jääb salapäraseks, kes on seejuures mängujuht, kes mängust väljas, siis Folmanil pööritavad neid rattaid kas just teadlikult, kuid igal juhul järelejätmatult turujõud ja meelelahutustööstus.

Stuudio, kes Robinile pakkumise teeb, kannab tervet Hollywoodi süsteemi, nii suurstuudioid kui niinimetatud sõltumatuid tähistavat nime Miramount. Stuudio logolt vaatab vastu ülim võimusümbol – kõikenägev silm.



Pealaest jalatallani musta rõivastatud stuudiojuhi Jeff Greene'i (Danny Huston) kabinetis põlvitavad Karlovy Vary Kristallgloobusi hoidvad aktid lambivarjudena ja kirjutuslauda ehib tuumapommitaja B-29 Superfortress mudel. Tuumarünnakule viitab ka ettevõtte hilisem nimi Miramount Nagasaki. Kuivõrd firma presidendiks on Reeve Bobs, on selge, et jutt pole ainult Hollywoodist. Bobs esitleb trummipõrina saatel uhkusega tehnoloogia arengu tippu, mida nimetatakse revolutsiooniliseks – turule paisatakse kõigi inimlike soovide täitumist lubav droog "vaba valik".

Ostetav vabaduse illusioon ei saa olla tõeline vabadus ega reaalne valik, kuid erinevalt Wachowskite "Maatriksist", mis virtuaalse eksistentsi igal juhul hukka mõistab kui orjuse ja vale, paistab "Kongressi" animeeritud Eedeni täiuslik küllus õhku jätvat ka võimaluse, et paradiislik virtuaalsus võibki mõnel puhul olla inimese soovide ja vajaduste lõppjaam. "Maatriksis" on Cypheri valik Juuda valik, "Kongressis" ei tähenda virtuaalsuse valimine tingimata hinge loovutamist saatanale.



Folman ei anna ammendavaid vastuseid kandikul ette, ja mõni kriitik, kes seda justkui ootaks, on isegi tauninud "Kongressi" sisulist, temaatilist ja vormilist mitmekesisust ja ebatraditsioonilisust.

Tõesti, filmi ambitsioonikus, teemade ja detailide mosaiikne rohkus võib vaataja vastuvõtuvõime proovile panna - ent ma ei mõista, kuidas saab küllusesarvele ette heita, et see sisaldab liiga palju, või unenäole, et see on liiga ilus.

Mängufilmi ja traditsioonilist joonisfilmi kombineeriva ulmena on "Kongress" mõnes mõttes Folmani eelmise teose, võimsa rotoskoopilise animadoki "Valss Baširiga" vastand – intelligentsuse, värskuse, julguse, vaimukuse ja emotsionaalse mõju poolest aga väärikas paariline.



Lugu ilmus ka Sirbis.


"Kongress" kinodes: Sõprus, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (88%), lyhiyhendus (aasta film), Raul (6.5/10), Raiko Puust (8/10), Anete Kruusmägi / Õhtuleht, klm (erakordselt tiptop).

20. veebr 2014

Ainus ellujäänu / Lone Survivor

"Lone Survivor", USA 2013. Režissöör-stsenarist Peter Berg. 121 min.


Kes käib, kes käib Afganistani mööda, salaja silmad maas? Eks ikka ameerika eriväelane. Kangelase sammu rütmistavad eksimatud automaadivalangud, igale paugule järgneb vältimatu kajana verejanulise terroristi elutu keha kukkumise tuhm mütsatus. Pimeduse leegionid tungivad laviinina peale, vaprat vabaduse eest võitlejat tabavad kümned kuulid ja paar tankitõrjerusikat, ta astub miinile ja kukub kuristikku, kuid tema võitlusvaimu see ei vähenda.

Mees rehmab vere silmist ja habemest ning rühib hambad ristis, ülesmäge ja vastutuult edasi, valmis surema märtrisurma vabaduse nimel, orbude ja leskede kaitseks ning kättemaksuks langenud kamraadide eest, kellega alles hiljuti sai mehist nalja heidetud. Edasi, Kentuki poisid!



Nii algas briif, mille kandilise siilisoenguga Pentagoni pii-err-major tunamullu mehise käepigistuse saatel ulatas edasipüüdlikule Hollywoodi lavastajale Peter Bergile, kes oli just eeskujulikult sooritanud patriotismieksami. Eksamiks oli tinasõduritehase Hasbro "laevade pommitamise" mängu põhjal vändatud ulmemärul, mis majori meelest polnud isamaalise püssi-entusiasmi sisendajana alaealistele mitte vähem väärikas saavutus kui sama leluvabriku teised hitid "Transformerid" ja "GI Joe".



Aeg on meheks saada, Pedro, ja jätta väeti lapse kombed, kõmistas major. Aeg on näidata päris sõda, nagu see tegelikult on. Võta ja loe, kõik on kirjas. Puhas tõde, tõestisündinud lugu. Ära muretse, Pedro, ega see laevade pommitamisest palju ei erine, ainult tulnukate asemel on kurjuse telg ja verd võib rohkem näidata.

Kas nagu "Rambos", küsis Peter argliku entusiasmiga.



Peaaegu, aga mitte päris, vastas major mõtlikult. Vaata, Rambo oli väljamõeldud tegelane. Eeskujulik supersõdur, aga samas ka sõja ohver, moraalselt sandistatud sotsiopaat ja tapamasin. Tegelikult meil selliseid pole. Vaat meie mereväe värbamisfilmis "Kangelastegu" ("Act of Valor") on armeed esitletud nagu vaja: sama kõvad mehed ja sama profid sõdalased kui Rambo, aga seejuures toredad, lihtsad, normaalsed ameerika djuudid, kes armastavad sporti, vabadust ja isamaad. Umbes nagu meie sinuga, Pedro – vahvad sellid, kellega iga õige mees tahaks sõbrustada, ürgmehed, kellega iga õige tüdruk tahab naituda. Major naeratas, kuid muutus kohe taas tõsiseks.



Me oleksime võitmatud, kui me ei kannataks omaenda õilsuse all, keeldudes eraisikuid tapmast, nentis ta nukralt. Ja kui luureandmed ja tehnika alt ei veaks nagu Ridley Scotti "Black Hawkis". Sa, Pedro, näita, et selliseid viperusi tuleb ette, aga rõhu sellele, et meie mehemeelt ei murra miski. Major andis järsu liigutusega au ja marssis uksest välja, jättes režissööri briifi lugema.



Nüüd on film valmis ja me näeme, et lavastaja täitis nimetuks jääda sooviva majori juhtnööre täpselt. Välja on kukkunud kergete "Black Hawki" elementidega "Kangelastegu 2", mis kuulutab valjult värbamissõnumit sõjast kui ülimast väljakutsest mehisuse ja inimvõimete piiril, võrratust ekstreemspordist, mille ohtlikkust kompenseerib kuhjaga õiglus, vendlus ja kangelaslikkus. Film on oskuslikumalt lavastatud kui "Kangelastegu" ja tänu profinäitlejate kasutamisele on tahtmatu koomika osakaal väiksem, ent ühe peaosatäitja T. Kitschi perekonnanimi iseloomustab lugu siiski täpselt.



Aga ikkagi äge märul või mis, ütlete. Õigupoolest mitte. Lamedat propagandat ja tüütut kummivenitamist on siin tublisti rohkem kui tõhusat tegevust. Kogu filmis on ainult kaks head asja: Explosions in the Sky muusika (mille õhuline pidulikkus siia hästi ei sobi) ja paar rämedat kukkumis-stseeni. Üldist haigutust need tõrjuda ei suuda.

Kuid kontekst muudab Bergi riigitruu oopuse hoopis huvitavamaks. Vaadake siia juurde näiteks mullust dokki "Räpased sõjad" ("Dirty Wars"), mis räägib muuhulgas sellest, kuidas täpselt samasugused erivägede habemikud täpselt samasuguste erioperatsioonide käigus notivad juhuslikke tsiviliste, sealhulgas rasedaid naisi. Tavalised afgaanid kutsuvad neid ameerika talibaniks.



Ja siis vaadake Leeni Linna "Veregruppi", meenutades Andrei Hvostovi sõnu: "Me teame, et eesti sõdurid ei ole kunagi ega kusagil korda saatnud midagi sellist, mida võiks klassifitseerida sõjakuriteoks."



Lugu ilmus ka Ekspressis.



"Ainus ellujäänu" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (74%).

13. veebr 2014

Mis mõttes parimad filmid? Eesti kinolevi 2013 ja filmiajakirjanike lemmikud

Aasta algus toob traditsiooniliselt kaasa filmitabelite uputuse. Pingeridu koostavad üksteise võidu nii üksikisikud kui institutsioonid. Tolles tabelitulvas võib teenimatult tähelepanuta jääda kohaliku kinoelu jaoks küllap olulisim ja mõjukaim topp - kinokülastuste edetabel, millel on Eesti ekraanidel olevikus ja tulevikus toimuva kohta ilmselt rohkem öelda kui ühe, paari või ka paarikümne huvilise maitse-eelistustel põhinevail valikuil.

Olgu siinkohal ära toodud viiskümmend eesti kinodes aastal 2013 enim vaadatud filmi, edasi võrdluseks filmiajakirjanike levifilmi-tippkümme, ja lõpetuseks paar kommentaari.

Lingid viitavad filmidele, mille kohta on siin blogis midagi öeldud. Levitajate nimed on tabelisse mahtumiseks lühendatud: Forum Distribution > Forum; Acme Film > Acme; Prior Record Group > Prior.



Vaatajaid Levitaja
50. Samsara 13 438 Bestfilm
49. Terasmees / Man of Steel 14 069 Acme
48. Ainult aja küsimus / About Time 14 152 Forum
47. Dinosauruste radadel / Walking with Dinosaurs 14 280 HeaFilm
46. Kibe! / Горько 15 309 Bestfilm
45. Vaikse ookeani võitlus / Pacific Rim 15 474 Acme
44. Kollide kompanii / Monsters, Inc 15 648 Forum
43. Anna Karenina 16 246 Forum
42. Suured 2 / Grown Ups 2 16 364 Acme
41. Kurja kutsumine / Conjuring 16 439 Acme
40. Põgenemisplaan / Escape Plan 16 512 Acme



39. G.I. Joe: Kättemaks / G.I. Joe: Retaliation 17 117 Forum
38. Wolverine 18 056 HeaFilm
37. Kõik mängu / Runner, Runner 18 893 HeaFilm
36. Advokaat / The Counselor 19 380 HeaFilm
35. RED: eriti ohtlikud agendid 2 / RED 2 19 478 Acme
34. Praktikandid / The Internship 22 732 HeaFilm
33. Elüüsium / Elysium 23 227 Acme
32. Uljas ratsanik / The Lone Ranger 24 288 HeaFilm
31. Elavad pildid 25 232 Exitfilm



30. Hüljatud / Les Misérables 25 311 Forum
29. Karm paar / The Heat 25 477 HeaFilm
28. Unustus / Oblivion 27 065 Forum
27. Thor: Pimeduse maailm / Thor: The Dark World 28 473 HeaFilm
26. Suur ja kõikvõimas Oz / Oz The Great and Powerful 29 028 Forum
25. Viimane Vegas / Last Vegas 29 174 Acme
24. Taevast sajab lihapalle 2 / Cloudy 2: Revenge of the Leftover 29 840 Acme
23. Z maailmasõda / World War Z 31 197 Forum
22. Näljamängud: lahvatab leek / Hunger Games: Catching Fire 31 604 Prior
21. Mandariinid 32 992 Allfilm



20. Me oleme Millerid / We're the Millers 34 569 Acme
19. Vabastatud Django / Django Unchained 35 608 Acme
18. Gravitatsioon / Gravity 36 807 Acme
17. Suur Gatsby / Great Gatsby 37 424 Acme
16. Vastik vanaisa / Jackass Presents: Bad Grandpa 39 318 Forum
15. Lammutaja Ralf / Wreck-It Ralph 39 906 Forum / HeaFilm
14. Raudmees 3 / Iron Man 3 40 774 Forum / HeaFilm
13. Pohmakas 3 / Hangover 3 41 107 Acme
12. Varjatud kuningriik / Epic 41 561 HeaFilm
11. Visa hing: hea päev, et surra / A Good Day to Die Hard 41 922 HeaFilm



10. Kertu 42 543 Amrion
9. Smurfid 2 / Smurfs 2 45 683 Acme
8. Lennukid / Planes 47 301 HeaFilm
7. Nüüd sa näed mind / Now You See Me 47 473 Acme
6. Kääbik: Smaugi laastatud maa / The Hobbit: The Desolation of Smaug 52 082 Acme
5. Turbo / Turbo 55 852 HeaFilm
4. Kollide ülikool / Monsters University 58 132 HeaFilm
3. Kiired ja vihased 6 / Fast & Furious 6 58 389 Forum
2. Kruudid / The Croods 61 902 HeaFilm
1. Mina, supervaras 2 / Despicable Me 2 96 719 Forum



Suur tänu vaadatavustabeli koostajale Eda Koppelile Eesti Filmi Instituudist.

Kel tahtmist ja viitsimist, võib kaeda, kas ja milliseid ühisjooni on eeltoodud pingereal siinkirjutaja subjektiivse ettekujutusega aasta parimaist ja halvimaist levifilmidest meie kinodes.

Aga järgnevalt olgu võrdluseks toodud üks autoriteetsem tabel - Eesti Filmiajakirjanike Ühingu kinolevi tippkümme 2013 (mis ei sisalda eesti filme, kuna kodumaiste filmide seast valib ühing eraldi Neitsi Maali preemia laureaadi). Aitäh ka EFÜ tabeli pidajale Jaanus Noormetsale.


Vaatajaid Levitaja
10. Enne südaööd / Before Midnight 5864 Acme
9. Kodus / Dans la maison 2226 Acme
8.Vabastatud Django / Django Unchained 35 608 Acme
7.Jaht / Jagten 3513 Estinfilm
6. Armastus / Amour 5701 Must Käsi
5. Paradiis: Usk / Paradies: Glaube 2349 Must Käsi
4. Sugar Man / Searching for Sugar Man 4079 Must Käsi
3.Gravitatsioon / Gravity 36 807 Acme
2.Paradiis: Armastus / Paradies: Liebe 5024 Must Käsi
1. Kohutav ilu / La grande bellezza 6132 Must Käsi



Eks numbrid kõnele enda eest, aga mõni sõna siiski kommentaariks.

EFÜ kriitikute esikümme koosneb valdavalt arthauss-kinost, eelkõige euroopa filmidest, mis ei mahu oma neljakohalise vaatajate arvuga vaadatavustabelis isegi esisaja hulka. Erandeiks on kaks staariküllast, kopsaka eelarvega ameerika suurfilmi tuntud lavastajailt: Quentin Tarantino provokatiivne antivestern "Django" ja Alfonso Cuaróni ulmepõnevik "Gravitatsioon" (vaadatavustabeli 19. ja 18. koht). Väikese ameerika draama "Enne südaööd" vaadatavus on euroopa kinoga ühel pulgal.



Mis torkab silma? Et maitsekohtunike arvamusel on vähe ühist nö rahva omaga, on siililegi selge, sellest pole mõtet rääkida. Filmidest kirjutajate jaoks, ma ise kaasa arvatud, näen siin hoopis muid pointe.

Esiteks: ühelgi hingel, kes hollivuudi, ulmet, komöödiaid, märuleid, kolmdeed ja multikaid ei vaata, ei maksa hellitada ettekujutust, nagu omaks ta vähegi pädevat ülevaadet sellest, mis kinoelus oluline. Vaadatavustabeli esikümnes on kuus animatsiooni ja kõigest kaks kahemõõtmelist filmi ("FF6" ja "Kertu").

Teiseks: kui mõnel kriitikul või väljaandel peaks mõnikord olema karvane tunne, et teda ei loeta või et tema jutt ei koti kedagi (olen kirjutajate suust sääraseid noote kuulnud), siis johtub see tõenäoliselt muuhulgas pingsast keskendumisest arthausi ja kodumaise filmi niššidele.

Need nišid on meile kõigile kallid ja muidugi tuleb neist kirjutada nii et luu paistab, kuid ühtlasi tasuks vahelduseks mõnikordki käsitella ka kino, mis laiu vaatajahulki köidab. Aasta vaadatuim film, jätkumultikas "Despicable Me 2" tõi mullu kinno rohkem rahvast kui PÖFFi kavas olnud pooltuhat filmi kokku.



Subjektiivseid tabeleid:

8. veebr 2014

Ameerika afäär / Wall Streeti hunt

"American Hustle", USA 2013. Režissöör David O. Russell. 138 min. "The Wolf of Wall Street", USA 2013. Režissöör Martin Scorsese, 179 min.


McDonalds, FUCK YEAH!
Baseball, FUCK YEAH!
Rock and roll, FUCK YEAH!
The Internet, FUCK YEAH!
Slavery, FUCK YEAH!
America, FUCK YEAH!

Saja aasta eest sõnastas Gustav Suits eestlase unistuse saada eurooplaseks. Vormiliselt on see unistus täitunud: oleme koputanud euroliidu uksele ja meile on avatud. Juba enne liitumist hakkasime otsima uut unistust, uut ideed, uut eesmärki, aga pole siiani leidnud, ja võib-olla ei leiagi, sest eks see otsing olegi rohkem retooriline. Meil – see tähendab kaalukal osal ühiskonnast, sealhulgas otsustajaist – on juba iidamast-aadamast unistus, mis pole kuhugi kadunud: ameerika unelm.



Tolle unelma püsivuse juured on Eesti NSVs, kus sündinud ja üles kasvanud kodanikud on siiani ühiskonnas enamuses ja võtmepositsioonidel – viimast eelkõige just need, kes jõudsid täisikka kuuekümnendate lõpust kaheksakümnendate keskpaigani. Meie unelma kaks allikat on stagnatsioon ja külm sõda.

Nimelt paistis tollasele nõukogude inimesele, kes polnud just tõsiusklik kommunist (aga neid oli siin vähe), Ameerika maapealse paradiisi ning vabaduse ja külluse kantsina, tulvil taevamannat: teksasid, hollivuudi, rokenrolli, diskot ja kokakoolat. Avalikult – lehes, raadios, telekas, poodiumil ja nii edasi – sarjati Ühendriikide imperialismi, rassismi ja kapitalistlikku rõhumist söögi alla ja söögi peale, aga kes seda uskus. Iga põlvepikkune poisikegi teadis, et Pravda ja TASS muud ei tee kui valetavad üksteise võidu, nii et see ainult kindlustas Ameerika ja teiste sotsialismileeri vaenlaste positiivset kuvandit.



"EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere, kel Reagan, Thatcher, Pinochet teeb pai ja ütleb tere," lõõritasid kaheksakümnendate malevanoored, oskamata undki näha tulevasest Eesti Vabariigist ja võimalusest saada selles ohje hoidvaks võitjate põlvkonnaks. Kes oli valmis nõukogude võimule sobivaid punaseid poose võtma, planeeris karjääri komsomoli ja kompartei liinis. Kelle jaoks sabaliputamine oli välistatud, see ei lootnudki karjääri teha. Ja enamus püüdis lihtsalt oma elu pisitasa ära elada – liialt pugemata, liialt süsteemiga sõdimata. Ühisel unelmal vabast kapitalistlikust imedemaast polnud eluga veel miskit pistmist.



Aga ennäe, üleöö muutus kõik: külm sõda lõppes NATO võiduga ja avas meile tee unistuste teostumisele. Järsku selgus, et pole vaja teha muud kui vudida ummisjalu Reagani, Thatcheri ja Pinocheti jälgedes ajaloo finišijooneni, kus meie kõige suurem sõber Kapten Ameerika juba avasüli ees ootab, et meid hellalt kapitalistlikku rahuriiki kanda. Ja siin me nüüd kakskümmend aastat hiljem oleme: vahime popkorni krõbistades hollivuudi filme. The End.



Nojah, räägiks neist filmidest ka paar sõna, täpsemalt kahest, mis kujutavad komöödiavormis tõotatud maal aset leidnud reaalseid sündmusi.

Üks neist, elava klassiku Martin Scorsese "Wall Streeti hunt" põhineb börsispekulant Jordan Belforti memuaaridel, teine, viimaste aastate auhinnasoosiku David Owen Russelli "Ameerika afäär" aga Abscami-nimelisel suuroperatsioonil, mille abil Föderaalne Juurdlusbüroo koostöös meistersuli Melvin Weinbergiga tipp-poliitikuid jahtis.



Mõlemad on kelmiromaani laadis lood, ja kuigi režissööride taotlused ja käekirjad on erinevad, heidavad mõlemad omal kombel valgust ameerika unelmale, mille kohaselt igaühel on võimalus jõuda haljale oksale: igast ajalehepoisist võib saada miljonär, igast koduperenaisest filmistaar, igast nohikust Bill Gates. Ainult veidi õnne on vaja, aga põhiliselt ikka pealehakkamist ja sihipärast pingutust.



Filmide kangelased, triksterid Belfort ja (Weinbergil põhinev) Irving Rosenfeld on selle edu-unelma puhastverd kehastused – self-meid-männid ja Midased, kes omaenese mõistuse ja professionaalsete oskuste abil saavutavad iga inimolendi ülima eesmärgi, milleks on teadagi rikkus. See eesmärk pühitseb mistahes abinõu, sest kes meist Jeesus on, visaku esimene kivi, ja öeldud on, et kus metsa raiutakse, seal laaste lendab, ja lollid tulebki nende rahast lahutada, ja keda pole tabatud, pole varas. Mõlema mehe ainus probleem ja põhipõhjus, miks neid ehk ei sobi lastele edukuse eeskujudena esitleda, seisneb selles, et nende vahendid unelma saavutamiseks polnud päris seaduslikud ei seitsmekümnendail Rosenfeldi päevil ega ka üheksakümnendail, mil Belfort lumelabidaga miljoneid kokku kühveldas.



Meil siin Eestis võib unelm rikastumisest olla sama, aga seadused ja reeglid on meil teistsugused, kohalikud. Mis saaks siis, kui riiki juhiksid Rosenfeldi-sugused, küsib FBI agent Richard DiMaso (Bradley Cooper) "Ameerika afääris", ja vastab ise: siis elaksime nagu Ida-Euroopas või Guatemaalas. Nigelalt elaksime, tahab ta sellega öelda. Eesti vaataja rõõmuks või kurvastuseks on kohe järgmises stseenis juttu kahest Ida-Euroopa maast: Eestist ja Rumeeniast. Filmis kujutatava Carteri-aja kontekstis on Eesti kui omaette entiteedi mainimine muidugi anakronism, aga aastal 2014 paneb mõtlema, kas siin pole kogemata naelapead tabatud. Kükitab ju meie riigikeses tõepoolest pumpade juures hulk tegelasi, kel Rosenfeldiga mõndagi ühist, ja mitte ainult unistuste osas.



Võtame näiteks loobumise või keeldumise moraalivalikute langetamisest. Rosenfeld õigustab oma tegevust oludega: inimesed, keda ta tüssab, on halvad, elada tuleb, häid valikuid pole. Peaaegu sama kordab hiljem tema seaduslik abikaasa. Režissöör Russell, kes suhtub Rosenfeldi mõistmise ja sümpaatiaga, rõhutab intervjuudes, et elu nõuab meilt kõigilt müümist, kupeldamist, veenmist, pealesurumist (hustling) – mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Näiteks sisendame endale, et kõik läheb hästi.

Eks ta ole. Samas kas leidub tegusid, mida sääraste üldistuste abil, elule ja oludele viidates ei annaks põhjendada? Ega vist. Raskolnikovlikud argumendid, enam-vähem universaalsed.



Sarnast loobumist kannab mu lemmiktsitaat meie praeguselt peaministrilt, kes rikastumise lippu lehvitava kapitalistliku partei käilakujuna leiab, et tema komparteilises minevikus pole midagi häbeneda: "Võtan vastu selle, mida elu annab. Nii on kergem elada."

Ameerikat peetakse võimaluste maaks (land of opportunity), ent võimalused, mida eesti elu on läbi kahe ühiskonnakorra pakkunud oportunistidele, kelle ainsaks unelmaks ja moraalseks imperatiiviks on raha ja karjäär, on ikka tase omaette. Nõukogude künismikooliga ennasttäis Kaval-Antsud ei jää värvikuselt ookeanitagustele kauboidele karvavõrdki alla. Patuasi, et meil neist filme ei vändata – ainest jaguks tragöödiast farsini.



Ka Jordan Belforti mahhinatsioonidest on juba tehtud üks tõsine draama ("Kuidas teenida miljon dollarit" / "Boiler Room"). Scorsese läheb teist teed, keskendudes loo koomilistele ja naeruväärsetele aspektidele. Erinevalt Russellist ei tee ta seda leebe nostalgiaga ja kõikemõistva naeratuse saatel, vaid kurjalt hammustades. "Wall Streeti hunt" on sama ropp ja karm satiir ameerikalike väärtuste aadressil kui Trey Parkeri kümne aasta tagune "Team America", kust pärineb käesoleva loo moto.

Parker pilas riigi messianistlikku matšo-välispoliitikat, Scorseset ärritab ameerika unelma mandumine pelgaks mammonakummardamiseks. Ta ei karikeeri mitte üht ameerika ostapbenderit, vaid mentaliteeti, mis sääraseid kannab ja tippu upitab.



Kuna see mentaliteet istub jõuliselt sadulas ka meil siin Väike-Ameerikas (kas pole sümboolne, et rahandusministeerium kõrgub Tallinnas just Suur-Ameerika ja Väike-Ameerika uulitsate vahel, ja peagi kerkib sinnasamma superministeerium), siis pole mul eestlasena raske Scorsese paatost mõista ja sellele kaasa tunda, ehkki vaatajana pean tunnistama, et vanameistri kolmetunnine oopus on märksa üheplaanilisem, tuimem ja igavam kui Russelli oma.

Nii ühes kui teises peitub aga eesti publiku jaoks huvitav küsimus: mis saab meie kodustest kapitaliapostlitest ja amerikofiilidest, kui ameeriklased ise oma ratsa-rikkaks-ideaaliga naerdes hüvasti jätavad?



Tekst ilmus ka Sirbis.


"Ameerika afäär" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (93%), Ralf (5/10), Raiko Puust (7/10), Diana (C).

"Wall Streeti hunt" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (77%), Diana (C), Raiko Puust (7/10), Ralf (9/10).