8. veebr 2014

Ameerika afäär / Wall Streeti hunt

"American Hustle", USA 2013. Režissöör David O. Russell. 138 min. "The Wolf of Wall Street", USA 2013. Režissöör Martin Scorsese, 179 min.


McDonalds, FUCK YEAH!
Baseball, FUCK YEAH!
Rock and roll, FUCK YEAH!
The Internet, FUCK YEAH!
Slavery, FUCK YEAH!
America, FUCK YEAH!

Saja aasta eest sõnastas Gustav Suits eestlase unistuse saada eurooplaseks. Vormiliselt on see unistus täitunud: oleme koputanud euroliidu uksele ja meile on avatud. Juba enne liitumist hakkasime otsima uut unistust, uut ideed, uut eesmärki, aga pole siiani leidnud, ja võib-olla ei leiagi, sest eks see otsing olegi rohkem retooriline. Meil – see tähendab kaalukal osal ühiskonnast, sealhulgas otsustajaist – on juba iidamast-aadamast unistus, mis pole kuhugi kadunud: ameerika unelm.



Tolle unelma püsivuse juured on Eesti NSVs, kus sündinud ja üles kasvanud kodanikud on siiani ühiskonnas enamuses ja võtmepositsioonidel – viimast eelkõige just need, kes jõudsid täisikka kuuekümnendate lõpust kaheksakümnendate keskpaigani. Meie unelma kaks allikat on stagnatsioon ja külm sõda.

Nimelt paistis tollasele nõukogude inimesele, kes polnud just tõsiusklik kommunist (aga neid oli siin vähe), Ameerika maapealse paradiisi ning vabaduse ja külluse kantsina, tulvil taevamannat: teksasid, hollivuudi, rokenrolli, diskot ja kokakoolat. Avalikult – lehes, raadios, telekas, poodiumil ja nii edasi – sarjati Ühendriikide imperialismi, rassismi ja kapitalistlikku rõhumist söögi alla ja söögi peale, aga kes seda uskus. Iga põlvepikkune poisikegi teadis, et Pravda ja TASS muud ei tee kui valetavad üksteise võidu, nii et see ainult kindlustas Ameerika ja teiste sotsialismileeri vaenlaste positiivset kuvandit.



"EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere, kel Reagan, Thatcher, Pinochet teeb pai ja ütleb tere," lõõritasid kaheksakümnendate malevanoored, oskamata undki näha tulevasest Eesti Vabariigist ja võimalusest saada selles ohje hoidvaks võitjate põlvkonnaks. Kes oli valmis nõukogude võimule sobivaid punaseid poose võtma, planeeris karjääri komsomoli ja kompartei liinis. Kelle jaoks sabaliputamine oli välistatud, see ei lootnudki karjääri teha. Ja enamus püüdis lihtsalt oma elu pisitasa ära elada – liialt pugemata, liialt süsteemiga sõdimata. Ühisel unelmal vabast kapitalistlikust imedemaast polnud eluga veel miskit pistmist.



Aga ennäe, üleöö muutus kõik: külm sõda lõppes NATO võiduga ja avas meile tee unistuste teostumisele. Järsku selgus, et pole vaja teha muud kui vudida ummisjalu Reagani, Thatcheri ja Pinocheti jälgedes ajaloo finišijooneni, kus meie kõige suurem sõber Kapten Ameerika juba avasüli ees ootab, et meid hellalt kapitalistlikku rahuriiki kanda. Ja siin me nüüd kakskümmend aastat hiljem oleme: vahime popkorni krõbistades hollivuudi filme. The End.



Nojah, räägiks neist filmidest ka paar sõna, täpsemalt kahest, mis kujutavad komöödiavormis tõotatud maal aset leidnud reaalseid sündmusi.

Üks neist, elava klassiku Martin Scorsese "Wall Streeti hunt" põhineb börsispekulant Jordan Belforti memuaaridel, teine, viimaste aastate auhinnasoosiku David Owen Russelli "Ameerika afäär" aga Abscami-nimelisel suuroperatsioonil, mille abil Föderaalne Juurdlusbüroo koostöös meistersuli Melvin Weinbergiga tipp-poliitikuid jahtis.



Mõlemad on kelmiromaani laadis lood, ja kuigi režissööride taotlused ja käekirjad on erinevad, heidavad mõlemad omal kombel valgust ameerika unelmale, mille kohaselt igaühel on võimalus jõuda haljale oksale: igast ajalehepoisist võib saada miljonär, igast koduperenaisest filmistaar, igast nohikust Bill Gates. Ainult veidi õnne on vaja, aga põhiliselt ikka pealehakkamist ja sihipärast pingutust.



Filmide kangelased, triksterid Belfort ja (Weinbergil põhinev) Irving Rosenfeld on selle edu-unelma puhastverd kehastused – self-meid-männid ja Midased, kes omaenese mõistuse ja professionaalsete oskuste abil saavutavad iga inimolendi ülima eesmärgi, milleks on teadagi rikkus. See eesmärk pühitseb mistahes abinõu, sest kes meist Jeesus on, visaku esimene kivi, ja öeldud on, et kus metsa raiutakse, seal laaste lendab, ja lollid tulebki nende rahast lahutada, ja keda pole tabatud, pole varas. Mõlema mehe ainus probleem ja põhipõhjus, miks neid ehk ei sobi lastele edukuse eeskujudena esitleda, seisneb selles, et nende vahendid unelma saavutamiseks polnud päris seaduslikud ei seitsmekümnendail Rosenfeldi päevil ega ka üheksakümnendail, mil Belfort lumelabidaga miljoneid kokku kühveldas.



Meil siin Eestis võib unelm rikastumisest olla sama, aga seadused ja reeglid on meil teistsugused, kohalikud. Mis saaks siis, kui riiki juhiksid Rosenfeldi-sugused, küsib FBI agent Richard DiMaso (Bradley Cooper) "Ameerika afääris", ja vastab ise: siis elaksime nagu Ida-Euroopas või Guatemaalas. Nigelalt elaksime, tahab ta sellega öelda. Eesti vaataja rõõmuks või kurvastuseks on kohe järgmises stseenis juttu kahest Ida-Euroopa maast: Eestist ja Rumeeniast. Filmis kujutatava Carteri-aja kontekstis on Eesti kui omaette entiteedi mainimine muidugi anakronism, aga aastal 2014 paneb mõtlema, kas siin pole kogemata naelapead tabatud. Kükitab ju meie riigikeses tõepoolest pumpade juures hulk tegelasi, kel Rosenfeldiga mõndagi ühist, ja mitte ainult unistuste osas.



Võtame näiteks loobumise või keeldumise moraalivalikute langetamisest. Rosenfeld õigustab oma tegevust oludega: inimesed, keda ta tüssab, on halvad, elada tuleb, häid valikuid pole. Peaaegu sama kordab hiljem tema seaduslik abikaasa. Režissöör Russell, kes suhtub Rosenfeldi mõistmise ja sümpaatiaga, rõhutab intervjuudes, et elu nõuab meilt kõigilt müümist, kupeldamist, veenmist, pealesurumist (hustling) – mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Näiteks sisendame endale, et kõik läheb hästi.

Eks ta ole. Samas kas leidub tegusid, mida sääraste üldistuste abil, elule ja oludele viidates ei annaks põhjendada? Ega vist. Raskolnikovlikud argumendid, enam-vähem universaalsed.



Sarnast loobumist kannab mu lemmiktsitaat meie praeguselt peaministrilt, kes rikastumise lippu lehvitava kapitalistliku partei käilakujuna leiab, et tema komparteilises minevikus pole midagi häbeneda: "Võtan vastu selle, mida elu annab. Nii on kergem elada."

Ameerikat peetakse võimaluste maaks (land of opportunity), ent võimalused, mida eesti elu on läbi kahe ühiskonnakorra pakkunud oportunistidele, kelle ainsaks unelmaks ja moraalseks imperatiiviks on raha ja karjäär, on ikka tase omaette. Nõukogude künismikooliga ennasttäis Kaval-Antsud ei jää värvikuselt ookeanitagustele kauboidele karvavõrdki alla. Patuasi, et meil neist filme ei vändata – ainest jaguks tragöödiast farsini.



Ka Jordan Belforti mahhinatsioonidest on juba tehtud üks tõsine draama ("Kuidas teenida miljon dollarit" / "Boiler Room"). Scorsese läheb teist teed, keskendudes loo koomilistele ja naeruväärsetele aspektidele. Erinevalt Russellist ei tee ta seda leebe nostalgiaga ja kõikemõistva naeratuse saatel, vaid kurjalt hammustades. "Wall Streeti hunt" on sama ropp ja karm satiir ameerikalike väärtuste aadressil kui Trey Parkeri kümne aasta tagune "Team America", kust pärineb käesoleva loo moto.

Parker pilas riigi messianistlikku matšo-välispoliitikat, Scorseset ärritab ameerika unelma mandumine pelgaks mammonakummardamiseks. Ta ei karikeeri mitte üht ameerika ostapbenderit, vaid mentaliteeti, mis sääraseid kannab ja tippu upitab.



Kuna see mentaliteet istub jõuliselt sadulas ka meil siin Väike-Ameerikas (kas pole sümboolne, et rahandusministeerium kõrgub Tallinnas just Suur-Ameerika ja Väike-Ameerika uulitsate vahel, ja peagi kerkib sinnasamma superministeerium), siis pole mul eestlasena raske Scorsese paatost mõista ja sellele kaasa tunda, ehkki vaatajana pean tunnistama, et vanameistri kolmetunnine oopus on märksa üheplaanilisem, tuimem ja igavam kui Russelli oma.

Nii ühes kui teises peitub aga eesti publiku jaoks huvitav küsimus: mis saab meie kodustest kapitaliapostlitest ja amerikofiilidest, kui ameeriklased ise oma ratsa-rikkaks-ideaaliga naerdes hüvasti jätavad?



Tekst ilmus ka Sirbis.


"Ameerika afäär" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (93%), Ralf (5/10), Raiko Puust (7/10), Diana (C).

"Wall Streeti hunt" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (77%), Diana (C), Raiko Puust (7/10), Ralf (9/10).

Kommentaare ei ole :