28. veebr 2014

Éric Rohmeri inimnäoline autorikino

Reedest, 28. veebruarist pühapäeva, 9. märtsini linastub Sõpruses prantsuse uue laine režissööri Éric Rohmeri retrospektiiv.



Väljaspool Prantsusmaad teatakse sealse filmi uuest lainest eelkõige kahte nime: Jean-Luc Godard ja François Truffaut. Teised lainel surfanud pole pooltki nii tuntud ja vaadatud, ehkki praegu, poolsada aastat hiljem ei pruugi nad vähem tähelepanuväärsed paista, vastupidi.

Näiteks tundub mulle, et Godard'ist ja Truffaut'st kümnendi jagu vanema, ühes nendega viiekümnendail ajakirjas "Cahiers du cinéma" kriitikuna tegutsenud, kuid filmiloojana kolleegidest kümme aastat hiljem läbi löönud Éric Rohmeri looming on tervikuna väärikamalt vananenud. Godard ja Truffaut võivad olla üks radikaalsem ja mitmekülgsem kui teine, kuid mõlema filmograafia on tublisti ebaühtlasema kvaliteediga.



Uueks sajandiks on nii omaaegsed vormiuuendused kui laine teoreetiline vundament – autori-poliitika (politique des auteurs) – omandanud kergelt naftaliinise muuseumihõngu ja pisitasa tolmukorraga kattunud nagu soliidsele klassikale kohane. Ajas ja ruumis kauge vaataja jaoks võib nouvelle vague'i kõlav maine tunduda arusaamatu või lausa naeruväärne.

Seepärast tasub vist üle rõhutada, et kuigi Rohmer on intelligentne režissöör, pole ta kaugeltki mitte elitaar-hermeetiline purgikunstnik, vaid üsna ligipääsetav ja vaatajasõbralik autor, kes mõjub tänini värskelt ja muhedalt, veidi nagu (mõnegi kriitiku poolt ameerika Rohmeriks ristitud) Woody Allen. Ehkki Rohmer pole kunagi päris sama otseselt naerutamise peal väljas, on neil palju ühist – kasvõi tagasihoidlikud eelarved, meisterlikkus kirjutajana, näitlejate usaldamine, jutukus, terane suhtevaatlus ja kerguse vaim.



Angloameerika keeleruumis kontekstivabalt levinud tsitaat Arthur Penni filmist "Ratsukäik" ("Night Moves") – "Vaatasin kord üht Rohmeri filmi – oleks nagu vaadanud värvi kuivamist" – pole kuigi tabav. Tapmist, tagaajamist ja plahvatusi Rohmerilt tõepoolest ei leia, aga ta väldib ka antonionilikku tühjust ja eksistentsiaalset vaakumit ega püüa vaataja kannatust proovile panna.

Rohmeri lood on pealtnäha rõhutatult väikesed ja argised, tavamõistes filmilikuks peetava paisutatud dramaatikata, ent mikrotasandil ei puudu siin ei sündmustik ega intriig, kuigi viimane võib tipneda ka sündmuse toimumata jäämise, antikliimaksiga. Ent draamast ja tegevusest enam huvitavad Rohmerit tegelaste mõtted, motiivid ja eneseanalüüs.



Quentin Tarantino, kelle dialoogilembus on ilmselt Rohmerist innustust saanud, tabab oma videolaenutaja-karjääri meenutades Rohmerit justkui paremini:

"Nii veider kui see ka pole – tekitasin Manhattan Beachil ja South Bay kandis Eric Rohmeri austajaskonna. Meil olid kõik ta filmid videol. Inimesed tulid, "Pauline rannas" või mõni teine seksika karbiga asi käes ja küsisid, kuidas see on. Tundsin, et pean nad Rohmeri-usku pöörama: "See on režissöör, kellega tuleb harjuda. Mulle tema filmid tegelikult meeldivad." – "On need komöödiad või draamad?" – "Ei ole draamad, komöödiad on, aga mitte väga naljakad, vaid kergelt lõbustavad. Võib-olla naeratad korra tunnis. Pead ühe ära vaatama, ja kui see meeldib, siis vaata teisi ka.""



Tarantino soovituses on iva, kuna Rohmer ise pidas end autoripoliitika parimas vaimus mitte režissööriks, vaid autoriks, kes komponeerib ja loob filme algusest lõpuni. Säärase autorina planeeris ta oma filmograafiat ulatuslikumate ühikutena kui üksikfilmid või ka uuemal ajal moes olevad triloogiad.

Algatuseks võttis ta kuues "Moraalilugude" tsükli filmis vaadelda ühte ja sama kolmnurga-valemit: mees armastab üht naist, satub kiusatusse teisega, kuid naaseb lõpuks esimese juurde. Moraal ei tähenda siin muidugi mitte moraalilugemist, vaid moraalsete valikute vaatlemist.

Hilisemate, valdavalt naispeategelastega tsüklite "Komöödiad ja vanasõnad" ning "Nelja aastaaja lood" süžeed on erinevamad, kuid filmid ilmutavad siiski märkimisväärset stiililist ja temaatilist ühtsust üsna sarnasel moel nagu Rohmerist eeskuju võtnud poola suurkuju Krzysztof Kieślowski "Dekaloogis" ja "Kolmes värvis".

Nagu Kieślowski, nii ka Rohmeri puhul on küllap mõistlik valida esmatutvuseks mõni tsükleisse kuuluv film. Sõpruse retrospektiivi ainus tsükli-väline lugu "Markiis von O" väärib vaatamist kerge ja meeleoluka kostüümikomöödiana (ja on Heinrich von Kleisti lühiromaani ekraniseeringuna tore kontrapunkt parasjagu meie kinodes linastuvale hoopis süngemale Kleisti-lavastusele "Michael Kohlhaas"), kuid ei esinda autorit vast nii iseloomulikult kui programmi ülejäänud filmid.

Kerguse vaim lehvib ka neis teistes, kuid kergluses Rohmerit mingil juhul süüdistada ei saa. Ta ei sihi suurimat võimalikku vaatajaskonda, vaid selle mõtlevat osa. Suures plaanis väga lihtsad ja pretensioonitud argilood on huvitavad nii psühholoogia kui ka tegelaste valikuid juhtivate printsiipide poolest, millel on ulatuslikud filosoofilised ja religioossed tagamaad.



Näiteks inimese vahekord Jumalaga, mida Andres Maimik äsja kirjeldas Paolo Sorrentino “Suure ilu” ja Arnaud des Pallières'i juba jutuks olnud “Michael Kohlhaasi” kontseptuaalse tuumana, pole Rohmerile kindlasti mitte vähem oluline kui neile kahele.

Vahe on selles, et pühendunud katoliiklase Rohmeri jaoks pole Jumal ei surnud ega kodust lahkunud; usk ei kuulu ainult vana Euroopa ajalukku ja alateadvusse; usu keel pole arusaamatu höbin.



Rohmer, kes ei kipu oma usku kuulutama ega ammugi mitte jutlustama, oskab elegantselt kujutada näiteks Pascali igavikulise kihlveo seost usukaugete tänapäeva tegelaste justkui üdini argiste ja triviaalsete eluvalikutega ("Mu öö Maudiga", "Talvelugu"). Sekulariseeruvas maailmas paistab siit samalaadset püüet spirituaalse ja sakraalse kino poole, mida hiljem on ilmutanud Terrence Malick ja Bruno Dumont.

Katoliiklusega kõlab kokku ka Rohmeri alalhoidlik apoliitilisus. Ta ei haakunud kuuekümnendate vasakradikaalse intellektuaalse peavooluga, mida kehastas näiteks Godard'i maoismi suubunud revolutsioonilisus.



Juba neljakümnendail läks Rohmer vastuollu tollase eksistentsialistliku trendiga, teatades: "Kui vastab tõele, et ajalugu on dialektiline, siis saabub hetk, mil konservatiivsed väärtused on modernsemad kui progressiivsed."

Too hetk saabus viiekümnendail, mil papade kino pseudo-revolutsioonilisust põlanud kriitikuist-autoripoliitikuist sirgus uus laine. Kuuekümnendail jõudis ajaloospiraal aga järgmise keeruni ja Rohmeri-taoline konserv ei sobinud enam "Cahiers du cinéma" peatoimetaja toolile.



Mõni klassiteadlikum kriitik heidab Rohmerile tänini ette tagurlust, pidades vaid toimetulekuprobleemideta väikekodanlaste kujutamist kitsarinnaliseks ja nähes paljude tema filmide keskendumises mitte-sündmustele, toimumata-jäämistele tolle revolutsiooni järelkaja, mida Rohmeri-sugused konservatiivid olevat peljanud ja mis Prantsusmaal 1968 toimumata jäigi.

Etteheide tundub kerge liialdusena, arvestades, et Rohmer pani oma stsenaariumi-ideed valdavalt juba neljakümnendail kirja.



Et need lood ei paistnud ajast ja arust aastakümneid hiljem filmideks saades ega paista praegugi, veel mitukümmend aastat hiljem, on ühelt poolt hämmastav, teisalt johtub ehk just sellest, et 1920 sündinud Rohmer, kes oma läbilöögifilmi "Mu öö Maudiga" linastumise ajaks oli juba vanem meesterahvas, ligi viiskümmend, ei püüdnud pingsalt ajaga sammu pidada.

Ilmselt õigesti tegi, sest kuigi härra ise lahkus elavate kirjast nelja aasta eest, väntavad tema arvukad austajad eht-rohmerlikke filme edasi – mullu näiteks Hong Sang-soo "Meie Sunhi", Noah Baumbachi "Frances Ha", Koji Fukada "Hüvasti, suvi" ja Richard Linklateri "Enne südaööd".



Lugu on kirjutatud Sirpi.


Éric Rohmeri retrospektiivi kava Sõpruse veebis.

Kommentaare ei ole :