21. veebr 2014

Kongress / The Congress

"The Congress". Iisrael, Prantsusmaa, Belgia, Poola, Luksemburg, Saksamaa 2013. Režissöör-stsenarist Ari Folman. Põhineb Stanisław Lemi lühiromaanil "Futuroloogiline kongress". Operaator Michal Englert. Osades Robin Wright, Harvey Keitel, Paul Giamatti, Sami Gayle jt. 123 min.




Mis teeb filmist hea filmi? Jaan Ruus ütles hiljuti, et hea kunst, hea film sünnib, kui isiksuse ja ühiskonna konflikt on lahendatud ootamatult, vormikindlalt ja isikupäraselt. Nõus, tahaks vaid veidi täpsustada. Esiteks tundub, et lisaks sotsiaalsetele konfliktidele võiksid teemadena arvesse tulla ka muud inimlikud probleemid, olgu need siis individuaalsed, universaalsed või metafüüsilised. Ja teiseks – et samu teemasid käsitlevad ka muud kunstid nagu näiteks kirjandus, siis healt filmilt ootaks leidlikkust ka meediumi-spetsiifilistes aspektides nagu ajakasutus, pildi ja heli sünergia ning ennekõike visuaal.

Vähem pidulikult väljendudes: hea film võiks midagi uut öelda ja näidata.

Ari Folmani uus film teeb nii seda kui kõike muud eelloetletut. Nii et "Kongress" on väga hea film. Üks käesoleva kümnendi tippe, ja nagu head filmi ikka, tasub seda vaadata, enne kui asuda arvustusi lugema, sisaldagu need siis vähem või rohkem spoilereid.



Kui üldse midagi ette sirvida, siis ehk Stanisław Lemi, kes "Solarise" taoliste kaalukate filosoofiliste ulmetelliste kõrval kirjutas douglasadamslikult lennukat koomilis-paroodilist fantastikat juba jupp aega enne Douglas Adamsit ennast. Folmani uue filmi aluseks olevat lühiromaani "Futuroloogiline kongress" (1971) maakeelde tõlgitud pole, kuid valitud palu sama peategelasega ja küllalt sarnases laadis "Ijon Tichy kosmoserändude päevikuist" eestindati juba kuuekümnendail.



Kostariika Hiltoni hotellis toimuv tuleviku-uurijate kongress, kuhu Ijon Tichy vaatlejana satub, on üleilmne teadusüritus, mis otsib lahendusi maailma rahvastiku plahvatuslikust kasvust tulenevale globaalsele kriisile selle kõikvõimalikes vormides näljahädast energianappuseni. Kriisis endas pole niisiis midagi ulmelist – probleemid on samad, mida juba raamatu ilmumise aegu diagnoosis Rooma klubi ja millega inimkond tänapäevani kimpus on.



Kongressil välja käidavad ettepanekud küll liigsesse realismi ei takerdu – võtame näiteks ekskrementidest delikatesside tootmise või inimkonna täieliku onaniseerimise ja sodomiseerimise ühes sanktsioneerimata paljunemise kriminaliseerimisega. Järeldusteni kongress ei jõua, enne jõuavad hotellini linnas puhkenud rahutused, mille mahasurumiseks kasutatavad keemilised vahendid põhjustavad massilise altruismi, eneseohverduse ja vägivallatuse kõrval akuutseid hallutsinatsioone.

Hallutsineeriv Tichy, kel reaalsuselõng pidevalt peost pudeneb, jõuab läbi absurdsete seikluste, surma ja krüogeenilise külmutamise välja kemokraatlikku, droogi-põhisesse tulevikku, mille kõrval Huxley hea uus ilm tundub hästitempereeritud realistliku stsenaariumina. Lemi satiir moodsa maailma, inimsoo ja selle võimaliku tuleviku aadressil on teravmeelne, kaleidoskoopiliselt fantaasiarikas, aga ka üsna must, et mitte öelda halastamatu nii sotsialistlike, kapitalistlike, humanistlike kui tehnokraatlike illusioonide vastu. Lõbus, kuigi mitte vast kõige kergem lugemine; pigem abstraktne kui inimlikult puudutav.



Folman, kes suhtub ekraniseerijana algmaterjali elegantse vabadusega, suurendab seda kaleidoskoopilisust veelgi, lisades stsenaariumi silmagi pilgutamata empaatilise mõõtme ning kaasajastades, täiendades ja töödeldes kõiki elemente naljadest narratiivini oma äranägemise järgi. Folmani tugevust ekraniseerijana võibki näha esmalt selles, et ta ei aja Lemi tekstis näpuga järge, vaid suhtub sellesse vabalt, võtab seda inspiratsiooniallika ja remiksi-materjalina.

"Kongress" õnnestub nii ekraniseeringu kui iseseiseva teosena üsna sarnasel moel nagu Cronenbergi "Alasti eine" – ja täiesti erinevalt näiteks Garth Jenningsi püüdlikust, kuid lahjast katsest juba jutuks olnud Adamsi "Galaktikas hääletaja reisijuhti" filmiks konvertida.



Muidugi pole teksti-truudusetus üksi veel mingi edu pant. Mündi teine külg on selles, et Folman ei hülga ega kärbi algmaterjali mitte selle asendamiseks trafaretse vedelseebiga – olgu säärase tegevuse näiteks Brad Pitti produtseeritud zombi-düstoopia "Z maailmasõda" – vaid pakub omalt poolt nii värsket huumorit kui köitvat lugu, mis haakub toonilt ka Lemi hoopis tõsisemate teostega nagu "Tagasitulek tähtede juurest".



Kosmilise triksteri Tichy asemel on "Kongressi" peategelaseks näitlejanna Robin Wright (Robin Wright), kelle halvad elu- ja karjäärivalikud on viinud selleni, et kaht last kasvatava neljakümnendais üksikemana on tema valikud otsakorral. Viimane võimalus pärilikku Usheri sündroomi põdeva poja eest hoolitsemiseks raha teenida on sõlmida leping oma näitleja-identiteedi lõplikuks loovutamiseks stuudiole, kes plaanib edaspidi filmides kasutada sama nime ja välimusega virtuaalkarakterit. Stuudio kinnitab, et valikut õigupoolest pole – muutumas on terve filmitööstus, kõik näitlejad asendatakse virtuaalsetega, lepingust keeldujad heidetakse ühegi pennita üle parda.



Nagu Leos Caraxi "Pühades mootorites", nii ka "Kongressis" on filmikunst ja näitekunst progressi hammasrataste vahel reliktiks muutumas, ajaloo prügikasti pudenemas. Ent kui Caraxil jääb salapäraseks, kes on seejuures mängujuht, kes mängust väljas, siis Folmanil pööritavad neid rattaid kas just teadlikult, kuid igal juhul järelejätmatult turujõud ja meelelahutustööstus.

Stuudio, kes Robinile pakkumise teeb, kannab tervet Hollywoodi süsteemi, nii suurstuudioid kui niinimetatud sõltumatuid tähistavat nime Miramount. Stuudio logolt vaatab vastu ülim võimusümbol – kõikenägev silm.



Pealaest jalatallani musta rõivastatud stuudiojuhi Jeff Greene'i (Danny Huston) kabinetis põlvitavad Karlovy Vary Kristallgloobusi hoidvad aktid lambivarjudena ja kirjutuslauda ehib tuumapommitaja B-29 Superfortress mudel. Tuumarünnakule viitab ka ettevõtte hilisem nimi Miramount Nagasaki. Kuivõrd firma presidendiks on Reeve Bobs, on selge, et jutt pole ainult Hollywoodist. Bobs esitleb trummipõrina saatel uhkusega tehnoloogia arengu tippu, mida nimetatakse revolutsiooniliseks – turule paisatakse kõigi inimlike soovide täitumist lubav droog "vaba valik".

Ostetav vabaduse illusioon ei saa olla tõeline vabadus ega reaalne valik, kuid erinevalt Wachowskite "Maatriksist", mis virtuaalse eksistentsi igal juhul hukka mõistab kui orjuse ja vale, paistab "Kongressi" animeeritud Eedeni täiuslik küllus õhku jätvat ka võimaluse, et paradiislik virtuaalsus võibki mõnel puhul olla inimese soovide ja vajaduste lõppjaam. "Maatriksis" on Cypheri valik Juuda valik, "Kongressis" ei tähenda virtuaalsuse valimine tingimata hinge loovutamist saatanale.



Folman ei anna ammendavaid vastuseid kandikul ette, ja mõni kriitik, kes seda justkui ootaks, on isegi tauninud "Kongressi" sisulist, temaatilist ja vormilist mitmekesisust ja ebatraditsioonilisust.

Tõesti, filmi ambitsioonikus, teemade ja detailide mosaiikne rohkus võib vaataja vastuvõtuvõime proovile panna - ent ma ei mõista, kuidas saab küllusesarvele ette heita, et see sisaldab liiga palju, või unenäole, et see on liiga ilus.

Mängufilmi ja traditsioonilist joonisfilmi kombineeriva ulmena on "Kongress" mõnes mõttes Folmani eelmise teose, võimsa rotoskoopilise animadoki "Valss Baširiga" vastand – intelligentsuse, värskuse, julguse, vaimukuse ja emotsionaalse mõju poolest aga väärikas paariline.



Lugu ilmus ka Sirbis.


"Kongress" kinodes: Sõprus, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (6.8/10), Rotten Tomatoes (88%), lyhiyhendus (aasta film), Raul (6.5/10), Raiko Puust (8/10), Anete Kruusmägi / Õhtuleht, klm (erakordselt tiptop).

2 kommentaari :

Ralf ütles ...

Minu hea filmi definitsioon: film, kus ei ole Mark Wahlbergi.

The Congressi käin varsti kinos vaatamas, tundub tõesti selline asi, mida tasuks suurelt ekraanilt näha.

joonas ütles ...

(: Kindlasti tasuks "Kongressi" kinos vaadata, see visuaal nõuab suurt ekraani.