27. veebr 2014

Temake / Her

"Her" (USA 2013). Režissöör-stsenarist Spike Jonze. 126 min.

Mis meist saab, küsis preili Agnes von Mönnikhusen vürst Gabrielilt. Ei tea, ütles vürst. Üldinimlik küsimus, üldinimlik vastus, aga mitte just meeldivate killast. Kui maailm muutub üha tõusvas tempos, kui pidevalt tuleb millegi uuega kohaneda, siis pole palju abi kinnitusest, et see, mis peab, tuleb kindlalt kõik. Kuidas oma elu planeerida, kuhu istuda või astuda, kui puudub vähimgi kindlus selles, mida järgmine kvartal, viisaastak või kümnend võivad kaasa tuua? Selleks, et olla oma saatuse sepp, on vaja teada, mis suunas asjad laiemalt arenevad.



Abiks on tulevikuvisioonid, mis oma hüpoteetilisuses paistavad meile pikas perspektiivis siiski usutavamad kui ülehomne ilmateade. Tundub, et meie ootusi kujundavad peamiselt kaks trendi: öko-pessimism ja tehno-optimism. Lihtsustatult on öko-pessimismi tuumaks veendumus, et keskkonnaprobleemide kuhjumine ja ressursside ammendumine toovad kaasa praeguse globaalse majandussüsteemi ja tehnoloogilise tsivilisatsiooni lõpu. Tehno-optimism kinnitab vastupidist: pidurdamatu tehniline progress lahendab mitte ainult ökoloogilised, vaid absoluutselt kõik probleemid. Futurist Ray Kurzweil usub näiteks tehisintellekti ja surematuse leiutamisse lähikümnendeil.



Ulmefilmides on tehno-optimismist levinumad düstoopilised stsenaariumid, kus tehnika mitte ei lahenda inimkonna probleeme, vaid süvendab neid ja tekitab juurde või toob lausa apokalüpsise kaasa. Reas kõige tuntumais ulmekais nagu Stanley Kubricku "Kosmoseodüsseia", James Cameroni "Terminaator" või vendade Wachowskite "Maatriks" püüab misantroopiline tehisintellekt inimest orjastada või hävitada.

Sel süngel taustal paistab Spike Jonze "Temakese" tulevikupilt meeldivalt talutav – mitte utoopiline, aga mitte ka hirmuäratav. Filmi maailm ei erine tundmatuseni maailmast, milles me praegu elame, vaid näib selle küllalt ootuspärase jätkuna, olles vaid õige veidi kõrgtehnoloogilisem ja virtuaalsem. Aastal 2025 võib klaasist pilvelõhkujaid olla veidi rohkem, arvutid võivad olla veidi edevamad ja veatuma hääletuvastusega, kuid pastelseis ja sõbralikes interjöörides liikuvate inimeste probleemid suhete ja üksindusega on endised.



Üks neist inimestest on tundeliste erakirjade kirjutamisega leiba teeniv vaikne suurlinna-üksiklane Theodore Twombly (Joaquin Phoenix). Theodore on mõne aja eest eluaegsest armastusest lahku läinud ja raskustes traumast üle saamisega, kuni ta juhuslikult soetab tehisintellekti – iseõppiva opsüsteemi, kes talle Scarlett Johanssoni häälega rääkides seltsi pakub. Kas empaatiline tehisintellekt võiks olla parem vastus inimese sotsiaalsetele, emotsionaalsetele ja romantilistele vajadustele kui teine inimene?

Miks mitte. Osalt rahuldab neid vajadusi ju juba tänapäeval olemasolev tehnika – tehis-kaaslased nagu armunukud või robot-hülgepojad –, ent nagu kirjutab Mari Laaniste ulmeuurimuste kogumikus "Katsed nimetada saart": need on vaid inimese fantaasiamängu teostamise passiivsed vahendid, kellele ei loovutata vähimatki võimu. Filmis on end Samanthaks nimetav tehisintellekt aga Theodorile võrdväärne partner. Keha tal puudub, ent tal on olemas nii emotsioonid kui vaba tahe.



Tuleviku ennustamine pole küll Spike Jonze eesmärk. Teda huvitavad pigem igihaljad inimlikud emotsioonid ja vajadused, mille uurimiseks ulme pakub teretulnud nihestust, just nagu utoopiad ja antiutoopiad annavad võimaluse kõrvalpilguks olemasolevale ühiskonnakorraldusele. Romantiline ulme on teadagi viljakas žanr, sest romantiline armastus on tunne, mis fantastikaga hästi kokku kõlab. Vaid kaks näidet: Richard Curtise mullune "Ainult aja küsimus" ja Michel Gondry kümne aasta tagune "Karge meele igavene sära".

Viimasel on "Temakese" üldise tooni ja lahkumineku-raskuste teemaga eriti palju ühist – mis tundub arusaadav, kui meenutada, et "Sära" käsikirja autor Charlie Kaufman kirjutas ka Jonze esimese kahe täispika filmilavastuse "Olla John Malkovich" ja "Adapteering" stsenaariumid.



Ning lisaks kaufmanlikult kummalisele fantaasiale, puudutavusele ja vaimukusele sisaldab "Temake" hoolega välja peetud visuaali, häid näitlejaid, terast dialoogi ja realistlikku suhtevaatlust, mis toovad meelde Jonze ekskaasa Sofia Coppola kauni metropoli-eleegia "Tõlkes kaduma läinud".

Nutikas, sõbralik ja kütkestav film.



Lugu on kirjutatud Postimehele.



"Temake" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes (94%), Mart (soovitatud lootuseta romatikuile), Diana (B+), Ralf (7/10).

Kommentaare ei ole :